Järgmiste koolilaste tuba

Viimase kolme aasta jooksul on siin magamistubades omajagu uuendusi olnud. Esmalt sai suurte poiste tuba uue ilme, kui Esimesest koolilaps sai; pärast seda sai väikeste tuba uue ilme ja lõpuks said mõlema toa uksed esiku iluravi käigus uue värvi, mis muutis olukorra juba peaaegu ideaalseks, aga…

Väikeste tuba, suurte tuba

Lastel oli mängimisruumi vähe, mistõttu andsime oma master bedroomi väikestele, ise kolisime suurte poiste magamistuppa ja nemad omakorda väikeste vanasse tuppa. Mängimisruumi tuli juurde, aga väikeste uue toaga ma enam rahul ei olnud.

mõned enne vaated

Kollane tapeet, beež lagi ja otsasein (19aastane mina arvas, et äge mõte), sinine ja punane mööbel, männipuidust põrand, sama tooni puidust kirst, tumepruunid puidumustriga kardinapuu ja laelamp… See kompott ei istunud hästi kokku ja see häiris mind.

mõned realistlikumad enne vaated

Ostsin juba eelmisel aastal halli seinavärvi ära, et eemaldada kompotist kollane toon, aga värvimistuhinat peale ei tulnud. Tuhin saabus nüüd koos Kolmanda kooliminekuga, sest oli aeg muuta tuba koolilapselikumaks ja vahetada pisike lastelaud korraliku kirjutuslaua vastu.

Kui seinad said ööpäevaga kollasest halliks, siis männipuidust kirjutuslaua siniseks saamise teekond võttis kõvasti kauem aega ja kõvasti tuhinat maha. Ostsin juba enne värvima hakkamist varuks uue purgi Fusioni mineraalvärvi, aga tegin seda vaid mälu järgi ning valisin kogemata Liberty Blue asemel Midnight Blue tooni. Need on küll üsna sarnased, aga kui olin pooliku Liberty Bluega laua kahes kihis üle värvinud ning uue purgiga kandnud lauaplaadile kolmanda kihi, siis jäi vahe ilmselge. Kusjuures mulle tundus uus purk kuidagi tumedam sinine, aga ma ei süvenenud ja see maksis kätte.

Tellisin õige tooni, aga tuhinat enam polnud, nii et päris valmis sain värvimistöödega alles nüüd, umbes kolm kuud hiljem….

Lisaks seintele sai halli tooni ka kardinapuu ning me paigaldasime tuppa uue halli lambi (Olaf), mille jaoks varusime viis võimsat LED pirni, nii et väikeste toast sai hoobilt korteri kõige valgem tuba. See valgus oli nii tugev, et mul hakkas sellest halb, mistõttu vahetasin kolm pirni nõrgemate ja kollakamate vastu. Pildil on pirnide vahe näha, samuti aknapeegelduselt, aga muidu mitte.

Varem oli nende toas väga nõrk kollakas valgus, kuigi ka enne oli lambil viis pirni, lihtsalt need pirnid olid peidus ja andsid kokku sama palju lumeneid kui üks uus pirn. Vahe oli nii suur, et oleme praeguseks terves korteris pooled pirnid paremate vastu vahetanud ja ühe pirni omakorda kehvema vastu tagasi, sest see paljastas korteri pimedaima nurga kehva värvimistöö…

Koos lastelauaga vahetasime välja ka väikese kummuti, asemele tõin esikust suurema ja värvisin selle ka siniseks. Esikusse rändas asemele kirst, mille olin vahepeal halliks värvinud.

Voodipesu on ostetud mõnda aega tagasi Dormeost. Kahjuks enam neid tootevalikus ei ole, aga ostsin need 13 euro eest komplekt ja saan jagada vaid kiidusõnu. Voodipesu kangas on tihe ja tugev, aga samas pehme ja mõnusalt siidine, nii tekokott kui padjapüür on lukuga suletavad ning voodipesu ise on kahepoolne: triibuline või haide/merineitsidega. Kummiga linad on samuti Dormeo omad, need maksid mingi kampaania ajal vaid 2 eurot ja on ligi kolm aastat igapäevases kasutuses olnud. Need on nii head linad, et ma kahetsen, et neid vaid neli ostsin, oleksin võinud sellise hinna eest neid kaks korda rohkem varuda.

Suured poisid said enda tuppa suure riiuli tagasi ja nende väike riiul kolis koos gloobusega väikeste tuppa, sest viimane ei mahtunud poiste riiulisse ära. Poisid sellega väga rahul ei ole, nendele meeldus gloobuse valguses magada, soolalambi valgus ei pidavat sama olema, nii et nemad tahavad pisemat valgustatud gloobust asemele. Jep, meil magavad lapsed öölampide valguses, Silver samamoodi, ma olen ainus, kes eelistab kottpimedat tuba, nii et ma pean magama silmaklappidega.

Koolikott saab nüüd kaks nädalat samas kohas seista, sest lõpuks on käes jõuluvaheaeg.

Täispuidust kirjutuslaua ostsime Soomest 30 € eest, kuigi Silver oli väga skeptiline, et me selle kuidagi koju saame toimetatud. Ta ei arvanud, et see meie Voyageri või tema Almerasse mahub, mina uskusin, et pool lauda mahub ühte ja pool lauda teise autosse ning koju see lõpuks jõuab. Tegelikkuses mahtus laud koos meie kõigi ja muu kraamiga Voyageri ära, nii et ei pidanud midagi isegi poolitama hakkama.

Tool maksis rohkem kui laud ja on ebaõnnestunud ost. Esiteks on see liiga kõrge ja teiseks on kassid selle juba väga koledaks kraapinud. Nad muidu ei kraabi diivanit või seinu, ainult tumbat, mida on lubatud kraapida, aga toolist nad mingil põhjusel küüsi eemale ei saa.

Seinal ripuvad laste kunsiteosed, laua all elavad rotid ja hall riidest kott on Duplo klotse täis. Väikeste toast on kadunud juba omajagu asju, mis vihjasid sellele, et toas elavad väikesed lapsed, aga Lego Duplod on veel alles ja täitsa kasutuses. Väikesed pole tegelikult enam nii väikesed, Kolmas käib ikkagi juba koolis ja Neljas lõpetab kevadel lasteaia, nii et varsti tuleb aeg, kus pakin klotsid lapselapsi ootama…

Kuigi kompott ei ole enam nii häiriv, ei saa ma ilmselt enne rahu, kui lagi ja otsasein on valged, plastmassist põrandaliistud hallide puidust liistudega asendatud ning puidumustriga lüliti ja pistikupesad neutraalsete vastu vahetatud. Tõenäoliselt jääksid pärast seda põrand ja aknalaud endiselt häirima, nii et päris valmis see tuba ei saagi, sest me endiselt loodame lähiaastatel kolida ega soovi seetõttu siin kapitaalset remonti ette võtta.

Kes vaatasid, et tuba on nii ilusti korras, siis mainin ära, et tegin pildid laupäeval, kui lapsed olid vanaemade juures. Tänane vaatepilt oli taas selline:

Vähemalt ei ole igav

Ma ei ole kunagi olnud EKRE pooldaja, aga praegu on mul hea meel, et erakond on koalitsioonis, sest poliitika polnud isegi Edgar Savisaare ajal nii koomiline. Ma ei ole järge pidanud, nii et ma ei tea, mitmes tasuta etendus praegu käib, aga see on üks parimaid!

Viimati oligi mul sama naljakas, kui Ruuben Kaalep õpetas ekrelastele vahva käemärgi, mida nad rõõmsalt kasutama hakkasid. Samal ajal avastas meie 7aastane Kolmas, et ta vennad lähevad päris närvi, kui neile öelda “sa oled vunn” nii vaikselt ja venitades, et see meenutab midagi muud. Kui vennad kisama pistsid, siis tema sai ainult käsi laiutada, sest ta ütles kõigest vunn. Nagu ekrelasedki väljendasid käemärgiga vaid oma head tuju…

Mart Helme tänane käitumine oli sama lapsik – tema nii ei öelnud või vähemalt nii ei mõelnud ja vabandas vastumeelselt (ajakirjanike vale rõhuasetuse eest) ainult seetõttu, et “issi” käskis seda teha. Lõpetuseks ütles Jüri Ratas, et peame siseministri sõnavõtu selja taha jätma, mis on õnneks lihtne, sest varsti varjutab selle järgmine. Pealegi pole Mart Helme mingi Kaja Kallas, et tema verbaalseid õnnetusi peaks pikalt meeles pidama.

Ootan huviga homset umbusaldamist, sest mul pole aimugi, mis tulemus olla võiks.

Mis pille teie peres mängitakse?

Lugesin ühel õhtul lastele raamatut “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” ja sellega meenus, et ma ise tahtsin kunagi sama. Karupoeg Lukas sai viiuli käppa, kuigi tal on suured käpad, mina aga pole viiulit lähedaltki näinud, rääkimata selle käes hoidmisest.

Mu tutvusringkonnas oli lapsi, kes mängisid kannelt, flööti, klaverit ja noori, kes mängisid kitarri või trumme. Kuigi viimased tundusid ka mingi aeg põnevad, tõmbas mind ainult viiuli poole. See oli see, millest ma unistasin ja samas ei unistanud ka, sest ma teadsin, et mul puudub igasugune musikaalne anne, lisaks puudus mu kodukandis viiuliõpe.

Kes arvab, et musikaalsust saab õppida või muud sellist, siis ärge unustage, et mind ei võetud isegi laualukoori, üritasin korduvalt… See oli küll miski, mis mind veidi õnnetuks tegi, sest laulda mulle meeldis. Endiselt meeldib, mis siis, et kõvasti ja valesti!

See mind õnnetuks ei teinud, et ma viiulit õppida ei saanud, pigem tundus see asjade loomulik käik, sest keegi mu lähedastest ei mänginud ühtegi pilli. Lauluhäält ka kellelgi ei olnud ega ole (isal vähemalt küll mitte, ema ei ole ma korralikult laulmas kuulnud), kuid enda varesehäält pidasin siiski ebaõigluseks ja pean siiani, sest mu kehas on üks laulja lõksus.

Mingis saates kirjeldati kellegi häält kui väikelapse peeru ja see iseloomustab ka minu tämbrit, sellest ei anna kuidagi Faouziat välja pigistada. Ei ole siin ilmas ikka kõik võimalik, kui väga tahta…

Faouzia, üks mu vähestest tänapäevastest lemmikutest

Silveril pole samuti lauluhäält ja kui tema tämber on muidu normaalne (erinevalt minu porgandi häälest), siis lauldes pingutavad ka tema häälepaelad vaid hädist peeru välja. Samuti pole tema peres erilisi pillimängijaid, vaid isa vist mängis kunagi veidi akordionit, aga mina pole 16 aasta jooksul näinud, et seda oleks üldse kohvrist välja võetud.

Ajalugu ilmselt kordub ja meie lapsed kasvavad samuti ebamusikaalses peres ebamusikaalsetena suureks. Esimene küll tahtis vahepeal muusikakooli minna, aga me ei hakanud üldse üritamagi, sest sõbranna laps katsetelt läbi ei saanud ja minu lastel on muusikalist kuulmist veel vähem. Teine asi on muidugi ka see, et Esimene kujutas ette, et talle antakse kohe kitarr kätte ja hakkab seda tinistama, aga kui kuulis, et peab õppima enne mingit noodikirja, siis pidas jalgpalli ikka paremaks.

Ainsad pillid, mida meie peres mängitakse, on piripill ja vinguviiul. Nali, tegelikult mängitakse veel ka ksülofoni. Millalgi suve alguses kingiti meile ksülofon koos noodivihikuga ja sellest kombost sünnib küll tuttavaid meloodiaid.

See kombo

Meil oli kunagi kaks ksülofoni, ühe andsin rõõmuga ära ja teise lagunemine tegi rõõmu, aga pill koos noodiraamatuga “Ksülofonimäng Liiseliga” tundus siiski hea mõttena, sest kujutasin ette, kuidas ma saan kordki elus teha näo, et oskan mängida mingit meloodiat – nii lihtne on ju värvide järgi luua “Piparkoogipoiste” või “Meeril oli talleke” viisi! Eee, jah…

Mina tegemas nägu, et oskan ksülofoni mängida.

See pole tegelikult üldse lihtne, kui värvinoodid peas ei ole ning pead samal ajal vaatama nii raamatut kui ksülofoni. “Rongisõit” tuleb veel hästi välja, sest see on lapsepõlvest selge, aga ülejäänud üheksa laulu on mulle küll väljakutseks olnud.

Kusjuures koos noodiraamatuga on ksülofonil täiskasvanute hulgas korralik menu – enamus, kes on seda näinud, on lapanud noodiraamatut ja proovinud erinevaid lugusid mängida. Vahepeal oli see meil sageli maal kaasas ja ükskord kuulsin, kuidas esikus kõlas midagi “Sepapoiste” sarnast… Ust avades istus mu isa üksinda laua taga ja mängis keskendunult ksülofoni, pole välistatud, et ta laulis vaikselt kaasa ka.

Lapsed mängivad ksülofoniga vahelduva eduga ja pea alati üritavad noodiraamatu järgi muusikat teha. Seda on kergem taluda kui niisama kilistamist, aga esineb ikka viimast ka, kui noodiraamatut üles ei leita. Igatahes ei ole mul veel tekkinud tunnet, et annaks ksülofoni õelastele õe hulluks ajamiseks mängimiseks, nii et komplekt on osutunud asjalikuks kingituseks.

Kellel on kodus ksülofon olemas, siis noodiraamatu saab soetada ka eraldi ning laste mäng saab hoopis uue, kõrvadele talutavama, eesmärgi.

Sellised lood siis, viiulivirtuoosi asemel sai minust vinguviiul, laste ainus muusikakool toimub ksülofoni taga koos “koguaeg läheb valesti” piripilliga ja häälepaeltest pigistame vaid beebi peeru välja.

Kuidas teil? Olete õnnistatud ilusate lauluhäätlega ja oskate lisaks veel pille ka mängida või olete sama ebamusikaalsed kui meie?

Räägi kaasa ning võida ksülofoni ja noodiraamatu komplekt. Võitja selgub järgmisel reedel ehk 13. detsembril, et see päev oleks kellelegi õnnepäev.

13. detsember: Loosiõnn naeratas Evale ja loodan, et kõigil teistel oli ka 13 ja reede hea päev.

“Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” raamatu kinkis meile Heli kirjastus, “Ksülofonimängu Liiseliga” saatis Liiselsound.