Kuus õli tervise, kodu ja ilu heaks ehk “Tähtsamad eeterlikud õlid”

July 10, 2019July 20, 2019 ~ Liivi ~ 55 Comments

Kui ma pea ees eeterlike õlide merre sukeldusin, siis mul polnud tegelikult väga aimu, kuhu ma sukeldun, ma ei ole igatahes veepinnalt veel eriti sügavamale jõudnud. Eeterlike õlide meri on lihtsalt nii otsatu ja põhjatu, et selles orienteerumiseks kulub navigaator ära.

Ma hakkasin teejuhtideks otsima raamatuid, mis räägiks üleüldiselt aroomiteraapiast, aga hea hinna ja sisututvustuse poolest jäi silma teos, mis keskendub kuuele õlile. Seda tundus küll vähe, kuid värske kirjanduse seast ma midagi muud sama taskukohast ei leidnud, nii et alustuseks soetasin raamatu “Tähtsamad eeterlikud õlid” (10.36 €).

“Tähtsamad eeterlikud õlid” Danièle Festy

Ostuga olen väga rahul, see on algajale ideaalne raamat, kuigi seal on välja toodud ainult kuus õli, mis on eeterlike õlide meres kõigest piisad. Nende piiskade kasutusvõimalused on aga nii otsatud ja põhjatud, et esialgu rohkem eeterlikke õlisid vaja ei lähegi. Kui raamatut kohe pärast ostu autos sirvisin, siis rõõmustasin, et olin jõudnud juba ka need kuus õli (ühe erandiga*) koju varuda, sest tekkis suur soov nendega kohe katsetama hakata.

*Raamatus on esindatud teepuu, sidruni, lavendli, piparmündi, rosmariini ja damaskuse roosi eeterlik õli, aga kuna Balscandi tootevalikus viimast ei ole, siis asendasin selle roosipuuõliga. Kui aus olla, siis damaskuse roosi oleksin nagunii millegi muuga asendanud, sest see maksab rohkem kui raamat ja teised viis õli kokku.

Raamatu ülesehitus on lihtne, põgusas sissejuhatuses on pühendatud suur osa vastunäidustustele ja ettevaatusabinõudele (eeterlikud õlid on tugeva toimega, neid saab kasutada valesti või üleannustada), sellele järgneb iga õli lühitutvustus ja ülejäänud ligi 100 lehekülge on täis õpetusi, kuidas neid õlisid kasutada enda keha ja vaimu või majapidamise, aia ja lemmikute eest hoolitsemisel. Ma ise ei ole ära lugenud, aga tutvustuse põhjal leiab raamatust 300 viisi eeterlike õlide kasutamiseks, nii et igaüks peaks leidma midagi, mis kõnetab.

Väga palju ideid ja õpetusi on isetegijatele, mis tähendab, et eeterlikud õlid on vaid üheks koostisosaks, juurde on vaja kas alusõli, alusvõid, kaerahelbeid, lauasoola, pruuni suhkrut, söögisoodat, äädikat, munakollast, mesilasvaha või muud.

NB! Alusõlid ja -võid on saadaval ka Balscandi tootevalikus.

Alusõlidele on pühendatud oma peatükk, et valiku tegemist veidi lihtsustada.

Mulle meeldib raamatu juures see, et see ei räägi otseselt kuuest õlist, vaid keskendub nahahooldusele, tervisemuredele, majapidamisele ja muule ning toob iga teema juures välja, millised eeterlikud õlid saavad erinevates olukordades abiks olla.

Näohoolduse peatükis on kasutusviisid jagatud omakorda veel vanuse järgi: teismeiga, kahekümnendad, kolmekümnendad, neljakümnendad, viiekümnendad ja kuuekümnendad ning peale. Vastavalt vanusele on õpetused üldiste hooldusvahendite kui ka näiteks akne, esimeste kortsude ja rosaatsea vastu mõeldud vahendite valmistamiseks.

Tutvustades väga lühidalt raamatus soovitatud eeterlikke õlisid, siis sidrun mõjub immuunsüsteemi ergutavalt ja närvisüsteemi rahustavalt, on antiseptiline ning parandab seedimist. Seda kasutatakse ilutoodetes näiteks rasuse naha tasakaalustamiseks, rosaatsea leevendamiseks, särava jume andmiseks ja kortsude silumiseks. Sidruni eeterlikku õli kasutatakse ka hingamisteede haiguste ravimiseks, iivelduse leevendamiseks, sipelgate tõrjumiseks ja paljuks muuks.

NB! Tsitrusviljade eeterlikud õlid on fototoksilised, need muudavad naha päikesekiirgusele vastuvõtlikuks ning ohtra terpeeni sisalduse tõttu võivad nahka ka põletada. Kasutamisel tuleb olla ettevaatlik.

Lavendliõli sobib eriti hästi tundliku nahaga inimestele, sest seda võib kasutada puhtal kujul. See parandab haavu, mõjub krambivastaselt, lõdvestab, alandab põletikku ja vaigistab valu. Lavendiõli kasutatakse ka vaimse heaolu tagamiseks, see vähendab ärevust, viha, depressiooni ja aitab uinuda.

Teepuuõli häid omadusi ja kasutamisvõimalusi on väga raske lühidalt kokku võtta, sest neid on lihtsalt niivõrd palju, et kui ma saaksin üksikule saarele kaasa võtta vaid ühe eeterliku õli, siis ma võtaksin just selle. See on suurepärane antiseptik, mille antibakteriaalne toime aitab tõhusalt igasuguste tervisemurede korral, olgu tekitajaks viirus, seen või bakter.(Impetiigo ehk bakterite põhjustatud mädase nahapõletiku peal ära katsetatud, toimib.) Kellel veel ei ole koduses apteegis teepuuõli, siis lugege Balscandi kodulehelt, miks peaksite selle sinna varuma.

Piparmünt… Mille unustasin tegelikult koju, nii et pidin olema Paint 3D-s loov.

Piparmündiõli jahutab, vähendab merehaigust, värskendab hingeõhku, vaigistab valu ja väidetavalt leevendab isegi astmat, samuti pohmelli. Viimane on seotud vast sellega, et piparmündiõli puhastab ka maksa.

Rosmariini eeterlik õli on samuti tugevalt antibakteriaalne, aitab hästi seennakkuste korral, samuti erinevate nina-kurgu-kõrvahaiguste puhul, lisaks vedeldab ja väljutab röga. Ilutoodetes kasutatakse rosmariini näiteks kõõma eemaldamiseks, peanaha toniseerimiseks ja juuksekasvu ergutamiseks. Õli aitab toime tulla ka pea sees toimuvaga, see stimuleerib mõttetegevust, annab energiat, suurendab teotahet. Mitte kõigil muidugi, lehetäidele mõjub see vastupidiselt…

Peaks olema damaskuse roos, aga on roosipuu, sest esimese hind ei ole eriti taskukohane.

Kuuenda õlina on raamatus välja toodud damaskuse roos, mis on väga võimas õli ja mille 1 milliliiter maksab alates 30 eurot. Võrdluseks lisan juurde, et eelnevalt mainitud õlid on 10milliliitristes pudelites ja maksavad keskmiselt 4 eurot. Põhjus, miks damaskuse roosi eeterlik õli on raamatus üheks asendamatuks nimetatud, peitub selle hämmastavas võimes elustada kurnatud nahka. Õli võitleb efektiivselt kortsudega ja suudab anda nahale hetkega portselani meenutava jume. Damaskuse roos on ideaalne ilu- ja lõhnatoodete koostisosa, see suurendab heaolutunnet ning tõstab enesekindlust ja libiidot.

Kui damaskuse roosi eeterliku õli hind käib üle jõu või üle mõistuse, siis valige soodsamaks alternatiiviks roosipuuõli, mis on samuti tunnustatud nahahooldusvahendite komponent ja hea vaimse tervise turgutaja. Pildi tegemiseks sättisin selle meelega raamatu vahele, sest raamatus olev pilt läheb õliga hästi kokku. Silver nimelt omastas roosipuuõli, kui see tema ohatise ühe päevaga korda tegi ja tagasi ta seda enam ei anna. Muide, sinnani oli ta eeterlike õlide suhtes väga skeptiline, aga nüüd on roosipuuõli tema isiklik asendamatu abimees, sest tal on seda huuleherpese tõttu sageli vaja.

Kas Sul oleks roosipuuõli vaja? Või kuluksid kõik kuus koos raamatuga ära?

Kui jah, siis koostöös Koolibri ja Balscandiga kingin ühele teist nii raamatu kui ka teepuu, sidruni, lavendli, piparmündi, rosmariini ja roosipuu eeterliku õli. Komplekt läheb loosi 20. juulil ning osalemiseks ei pea tegema muud, kui postitust toimiva e-mailiga (mida näen vaid mina) kommenteerima.

20.07: Aitäh kõigile, kes loosist osa võtsid, õnn naeratas seekord Anule.

“Tähtsamad eeterlikud õlid” ja kuus õli. Pildil on minu raamat ja pudelid, õnnelik võitja saab endale ikka sirge raamatu, väiksema pudeli teepuuõli ja fototöötluseta piparmündiõli.

Kellele loosiõnn ei naerata, siis raamatu leiab 10.36 € eest Koolibri e-poest, kust leiab ka palju toredaid lasteraamatuid, näiteks klapiraamatu “Keemilised elemendid” (ise ostsin selle Maksimarketist palju kallimalt), põneva faktiraamatu “Tahan kõike teada” või siis väikelastele mõeldud mängulise anatoomiaõpiku “Õpi tunda inimkeha”. Muide, Koolibris toimuvad mitu korda aastas soodusmüügid, mille ajal on paljud raamatud eriti soodsad, hoidke end kampaaniatega kursis ja jälgige Koolibri kirjastust Facebookis.

Eeterlikud õlid varuge Balscandi e-poest, kus need maksavad kokku 23.99 € ja kui lisate ostukorvi veel midagi, näiteks alusõli, siis alates 30 € suuruse summa pealt kehtib sooduskood sidrun, mis annab 10% allahindlust. Soodustuse saamiseks tuleb makseviisiks valida arvega tasumine ja kood märkida lisainfo lahtrisse. Allahindlus on nähtav arvel, mis saabub koos pakiga. Harjumatu lahendus, aga nagu eelmises temaatilises postituses kirjutasin, siis Balscandi Harryl pole olnud mahti ajaga sammu pidada, tema aur läheb eeterlike õlide endi, mitte nende kaasaegse müümise peale.

Balscand on samuti Facebookist leitav ja kui keegi tahaks nüüd öelda, et milline ettevõte ei oleks, siis ümmarguselt 25 aastat tegutsenud Balscand jõudis sinna alles mõned kuud tagasi. Nende Facebooki lehelt leiad põnevaid eeterlike õlide tutvustusi ja kasulikke õpetusi, aroomiteraapiahuvilistel soovitan jälgida.

Minu kollektsioon, kust kopeerisin piltidele piparmündiõli.

Ps! Postitus on sündinud koostöös Balscandi ja Koolibriga, nende poolt on kingitused lugejatele (ühe raamatu loosin välja ka Instagramis ja Facebookis), minu poolt töö. Ma ei ole saanud ega saa selle postituse ees raha või tasuta tooteid, mulle piisab sellest, et saan toetada üht Eesti vanimat (ja veidi kiviaega kinni jäänud) eeterlike õlidega tegelevat pisikest ettevõtet + saan teha kellegi päeva kingituse võrra ilusamaks.

Jah, soovisin rotibeebit, aga mitte päris nii…

July 3, 2019 ~ Liivi ~ 3 Comments

Ma soovisin uut rotti, aga teadsin, et Silver kolme “tilgutajaga” (loe: kuserotiga) nõus ei ole, nii et lemmikloomapoes rotibeebiga tõtt vaadates ma vaid unistasin, päriselt kolmanda katkulevitaja peale ei mõelnud. Või noh, salaja natuke mõtlesin ka, sest rotibeebi vaatas minuga samamoodi tõtt nagu tegi seda Siidi poolteist aastat tagasi.

Siidi tegi seda kolmel külastusel järjest ja kolmandal korral sai ta põhimõtteliselt emotsiooni ajel koju toodud. Ma lihtsalt ei saanud teda enam sinna jätta ja Silver leebus ka, sest Siidi tõesti vaatas meid sellise näoga, et tahab meiega kaasa tulla.

Edasi otsisime Siidile tikutulega sõpra, kuni leidsin Facebookist kuulutuse, kus müüdi Lasnamäel emast rotibeebit. Sealt tõime endale pisikese Saara, kes ei harjunud meiega kunagi päriselt ära. Jah, räägin minevikus.

Siidi ja Saara. Saara on tagaplaanil, nagu alati.

Vaid viis päeva pärast lemmikloomapoes unistamist suri ootamatult meie Saara. See ei olnud tegelikult päris ootamatu, sest neljapäeva õhtul ma aimasin, et reede hommikul teda enam ei ole ja ei olnudki…

Saara ei tundnud viimasel nädalal söögi vastu suurt huvi, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest ta polnud kunagi selline krabaja nagu Siidi. Päris söömata ta ei olnud, halb välja ei näinud ning puurist väljas olles jooksis elavalt ringi, aga tollel neljapäeval oli midagi teisiti. Ta oli end puuris nurka surunud, mulle vastu ei tulnud ja söögilõhnast välja ei teinud. Kui ta voodisse jooksma panin, siis mulle tundus, et ta lipsas vanaviisi kohe padja taha, midagi imelikku tähele ei pannud, aga hiljem puuri tagasi pannes ei võtnud ta enam tagumisi jalgu korralikult alla. Ta kõndis kuidagi veidralt taarudes ja end pikaks venitades, mille ajal nägi kõht jube peenike välja. Saara otsis puuris uut pimedat nurka, kuhu end suruda ja ta nägi nii õnnetu välja, et ma lihtsalt teadsin, et ta on suremas.

Hommikuks oligi tal hing seest ja veri ninast väljas. Päris veri, mitte porfüriin, mida rotid stressi ja haiguste ajal eritavad. Saara elas vaid aasta ja 4 kuud, nii et vanadusse oli veel vara surra, aga mis temaga juhtus, seda ei saa kunagi teada. Omad kahtlused mul muidugi on.

Pärast Saara soetamist märkasin, kuidas müüjal on sageli uued kuulutused üleval, aga Facebooki sein on tal täis ainult madusid. Võib-olla teen praegu kasvatajale liiga, aga ma kaldun arvama, et rottide paljundamisel emaloomadele väga puhkust ei anta ning seda ka ei jälgita, kes omavahel paarituvad, sest tõenäoliselt pole rotid seal armastatud lemmikuteks, vaid hoopis lemmikute söögiks.

Selle avastasin ma alles pärast Saara surma, sinnani arvasin, et müüja on lihtsalt liiga agar rottide paljundaja, aga ega see midagi muutnud ei oleks. Igal juhul oleksin ma Saara koju toonud, mitte teda kellegi lõunasöögiks jätnud.

Oli, mis oli, Saarat enam ei ole, aga vähemalt oli tal meie juures ilus lühike elu. Seda muidugi minu silmis, tema ise arvas ehk teisiti, sest ta pelgas meid lõpuni välja. Mitte ainult meid, vaid kõike, ta oli julge uudistaja vaid pimedas toas või teki all.

Siidi on hoopis teist masti, tema on algusest peale olnud väga julge, täielik sõber. Korteris kõnnib ta bossina ringi, meil jookseb järel, kassidele annab tappa ja kui meil või kassidel on suus hea lõhn, siis ta lihtsalt peab saama seda lähemalt nuusutada. See on tegelikult päris naljakas vaatepilt, kuidas rott üritab väevõimuga kassi suhu pugeda.

Ma mõtlesin alati, et meil vedas, et loomapoest nii julge roti saime. Omajagu on ju soovitatud võtta lemmikloom kellegi kodust, mitte loomapoest, sest viimases ei saavat loomad inimeste tähelepanu ning olla arad ja haigemad. Kaks korda ikka sedasi ei vea ju, või veab?

Kohe pärast Saara surma mõtlesin tollele rotibeebile, kes minust loomapoodi jäi, sest rotid on õnnelikumad, kui neil on kaaslane ja mina ei tahtnud, et Siidi üksi jääb. Me polnud Saarat veel mahagi matnud, kui olime juba loomapoes uut rotti valimas. Mitte et seal oleks midagi valida olnud, minule varem otsa vaadanud hallikirju rotibeebi oli läinud, alles oli vaid üks, kes eelmisel korral magas sedasi nurgas, et ma teda hästi ei näinudki. Seekord tuli ta klaasi juurde meile otsa vaatama ja me nägime väikest Saarat…

Sel hetkel me isegi ei teadnud, kas rott on emane või isane, aga lootsime, et on emane ja me saame ta endaga koju kaasa võtta. Oligi emane, välimuselt Saara, aga iseloomult Siidi ja nimeks sai ta Bella.

*Siidi ja Bella. Haruldane hetk, kus mõlemad olid vaatamata enda agarale pesemisele nii paigal, et jäid peaaegu selgetena pildile.*

Siidi võttis Bella esimesest nuusutamisest omaks, mis tundub täitsa loogiline, sest mis võimuvõitlust sa väikese beebiga ikka pead. Siidi on hoopis taasavastanud oma mängulise poole, ta mürab nii Bella kui ka minuga ja viimane on miski, mida ta pole ammu teinud. Teate, kuidas rott mürab? Kui ma trummeldavate sõrmedega tema poole liigun, siis ta liigub hüpeldes eest ära. Kui ta kätte saan, siis viskab end selili ja vahelduva eduga haarab sõrmedest kinni või lükkab neid eemale, samal ajal näksab sajast erinevast kohast nii õrnalt, et seda pole praktiliselt tundagi. Kui pärast “maadlust” trummeldavate sõrmedega eest ära joosta, siis jookseb järele, hüppab peale ja maadleb edasi. Mõnikord ajab ta kätt pikalt taga, lihtsalt jooksebki hüpeldes järel, kuni mina hakkan uuesti teda taga ajama.

Bella mängib minuga samamoodi ja ta on samuti vägagi boss beebi, ta on esimesest päevast alates julgelt ringi uurinud ega peida end tekkide või voodite all. Ta on küll veel pisut tagasihoidlik võrreldes Siidiga, aga ta oli juba esimestel päevadel meiega julgem kui Saara oma viimastel elupäevadel.

Rotibeebist unistades ma küll päris seda ei soovinud, et keegi “eest ära” sureks ja kui täitsa aus olla, siis Saara surmani arvasin üldse, et kui rotid hinge heidavad, siis uusi majja ei too. Ma lihtsalt ei arvestanud, et üks rottidest võib nii varakult surra. Nüüd on aga Bellal ja Siidil nii suur vahe, et kui Siidi vanaks jääb ja … Siis tuleks Bellale sõber kõrvale vaadata.

Erinevalt teistest lemmikutest on Siidi ja Bella meiega Soomes kaasas, kassid aga elavad praegu oma parimat elu minu vanemate juures ja merisead Silveri vanemate juures. Kassid ega merisead lihtsalt ei kannataks hästi umbes 9 tundi kestvat sõitu, lisaks oleksid esimesed siin sama rahutud kui korteris, sest õue nad siin ei saaks ning sigadel on jumala suva, kus nad on, peaasi, et saavad süüa, palju süüa. Silveri vanemate juures saavadki nad nüüd pugida lõputult võililli, salatilehti ja kurki. Või noh, kurki praegu vist ei saa, sest keegi varastas neil kurgipeenrad tühjaks…

Ps! Paar päeva pärast Saara surma heitis hinge ka Milli, hiidküülik, kes meil majas elades aias ringi jooksis ja kes elas viimased 3,5 aastat Silveri vanemate aias.

*Milli ja Lotte. Nüüd hüppavad nad koos pilvelt pilvele, väike Pätu nende kannul.*

Pps! Kaks surnud looma kolmandata ei jää… Kui Bella on välimuselt Saara teisik, siis kohtasime siin ka Siidi teisikut. Nimelt oli talvel üks rott keldrisse pugenud, endale majaomaniku vanadesse riietesse pesa teinud ja ise nukuvankrisse ära surnud.

#EBA2019

June 30, 2019July 1, 2019 ~ Liivi ~ 6 Comments

Ee, Blogiauhinnad on küll juba ajalugu, aga… Ma ootasin muljete jagamisega, kuni Eesti Blogiauhindade lehel on galeriid väljas, sest lootsin leida sealt head käisin-laval-pildimaterjali, aga ma pole liikuvas ega rääkivas olukorras eriti fotogeeniline, nii et suure tõenäosusega sai fotograaf minust rohkem recycle-bin-materjali. Päris tühjade kätega ma siiski ei jäänud ja tegelikult ei saa ma ka öelda, et ma vaid piltide pärast muljete jagamisega viivitasin, sest pildid on juba üle nädala saadaval olnud. Ups!

Olin lihtsalt EBA-le järgnenud nädalal lastega maal, siis tuli Silver jaanideks koju, teisipäeval tulime koos Soome, kohanesin siin mõned päevad ja eile jõudsin lõpuks sinnani, et võtsin arvuti kotist välja (kotti panin selle 13. juunil, kui maale läksime, plaanisin seal seda ikka kasutada ka, aga tegin seda vaid korra). Ülejäänud suvi möödub nüüd palju lühemate kirjutamispausidega, ma vähemalt loodan…

Minnes lubatud teema ehk Blogiauhindade juurde, siis tulemusi te ilmselt juba teate. Osad teadsid isegi enne mind, aga erinevalt neist ma tõesti ei uskunud, et ma võiksin tulla auhinnalisele kohale, seda enam, et ma olin vales kategoorias – statistikat vaadates ma lihtsalt ei näe, et mu blogil oleks päriselt vähemalt 5000 lugejat. Võib-olla eksib kuu jooksul siia nii palju inimesi ära, aga püsilugejaid on mul pigem poole vähem. Igatahes, kui ma sain kirja, et mind ootab auhind, siis olin 99% kindel, et see on avameelseima postituse eest. Kui aga Jaanika teatas, et tema kirja ei saanud, siis arvestasin enda kategoorias III kohaga (meid oli ainult neli) ja olin valmis saama auhinda ka oma avameelsuse eest. Kui mööda ma panin!

Aa, õhtu stiilseima tiitli peale lootsin samuti, aga sellest auhinnast jäin ma ilma. Teadsin, et oleksin pidanud sponsori võlumiseks klassikalised rohelised Crocsid jalga panema!

*Mida vanem eit, seda roosam kleit, ainult et see kleit ei ole tegelikult üldse nii roosa.*

Ema vana kleit, mida EBA-l kandsin, on mulle numbri võrra suur, aga nii armas, et ma ei saanud jätta kasutamata võimalust seda vähemalt korra elus päriselt kanda. Ega ema seda ka väga palju rohkem ei kandnud, ainult oma pulmas ja minu ristimisel, nii et tema seljas oli see viimati 31 aastat tagasi. Mina aga mängisin selles lapsena daami ja kuigi sellest on kena 20 aastat möödas, meenus see kleit mulle, kui mõtlesin EBA dresscode`ile (shine bright like a diamond). Ema otsis kleidi oma kapist välja, mina proovisin seda selga ja vaatamata kopitushaisule teadsin, et just sellega ma peole lähen.

Ma päris originaalse Klementi loominguga kohale ei ilmunud, kõrge krae kinnitasin haaknõeladega sissepoole ja käised lasin õmblejal kitsamaks teha, aga muidu kandsin tõesti ehk isegi 70 aastat vana kleiti. Ema sai selle ikkagi vanemalt naiselt, kes kandis seda oma nooruspõlves.

Soengu osas olin laisk, pesin vaid pea puhtaks ja kandsin juustesse laineid esile toovat geeli, mis iseenesest töötas täitsa hästi, ma olin peegelpildiga rahul, veel Kärbse toaletiski vaatasin, et nii ilusad loomulikud lained on sees, aga piltidel näen nüüd midagi muud… Tulevikus olen targem ja lasen taoliseks sündmuseks kellelgi endale päris soengu teha. “Meigi” tegin samuti ise ja sellega jäin rahule – meikimata välimuse jaoks läks vaja vaid BioNike BB-kreemi, BioNike loomulikku tooni kulmupliiatsit ja mingit suvalist Maybelline ripsmetušši, mille kunagi ammu ostsin, kui seda kassas soodushinnaga rippumas nägin.

Üritusele läksin koos sõbrannaga, sest arvasin, et üksi minnes konutangi üksi kuskil nurgas. Ma ei olnud EBA-ni ikkagi ühtegi blogijat silmast silma näinud ja mulle tundus, et lähen üritusele heidikuna, kellel kamraade ees ootamas ei ole. Põdesin asjata, sest isegi koos sõbrannaga minnes võttis Pille meid oma emaliku tiiva alla. Päriselt. Ta varus meile suupisteidki, kui käis ise jalgu sirutamas ja midagi hamba alla võtmas.

*Pille särab kaugemale kui minu kleit!* *Fotod: Anton Klink*

Ma tegelikult tundsin, et ma olen sellise ürituse jaoks liiga tagasihoidlik. Ma ei osanud kuidagi olla, kui oli oht pildile jääda. Ma ei julgenud igale tuttavale näole tere öelda. Ma ei tahtnud ürituse ajal fotopeegli ette minna, sest see polnud kuskil nurgas peidus, vaid kõige nähtavama koha peal ja ma ei oska isegi üksinda olles kaamera ees poseerida, mis siis veel publiku ees poseerimisest rääkida. Kui kõik vajusid laiali, siis proovisime sõbrannaga selle imepeegli küll ära, aga olime liiga lähedal ega osanud vaatamata meie peegelpildi nägemisele normaalset poosi võtta, nii et saime endast vaid kohmetu oleku ja naljakate nägudega ülevalgustatud pildi. Midagi paremat me sealt ei oodanudki, oleme ikkagi mõlemad need, kellest peab tegema 100 pilti, et saada üks õnnestunud jäädvustus.

Kui veel meist rääkida, siis tagasihoidlike ja viisakate inimestena ei söönud me isegi kõhtusid tasuta suupistetest täis, vaid kustutasime oma nälga hiljem Circle-K hot dog`idega, ise samal ajal endi üle naerdes.

EBA suupistetest hulgast leidsin muidu midagi täitsa head – Snakkeri minisnäkid. Neid ostan tulevikus kindlasti, eelistatult soodushinnaga, sest need pole üldse odavad. Külmikus olid ka Valio Delish maiustused, mida plaanisin hiljem peoga kotti pista, et lastele viia, aga loomulikult ma unustasin seda teha. Vähemalt said nad endale õhupallid. Üheks päevaks. Neljas nimelt lasi pallidel kogemata taevasse lennata.

*Kuus Sidrunit ja* ***Elu kaksikutega****, kes sai pere- ja beebiblogide kategoorias I koha.*

Ürituse osas saan muidu jagada eestlase suurimat tunnustust: pole midagi ette heita! Ma ei ole eelnevatel aastatel kohal käinud, seega võrdlusmoment puudub, aga minu arvates oli kõik täitsa hästi ja päris kindlasi oli seekord kõik väga väärikas, ei mingeid alandavaid nalju ega peedistamisi õhtujuhtide poolt. Oli vaid igati sõbralik ja tore Meet&Greet ning Jumala hääl, mis vahepeal kuskilt kõlas.

Kuigi üritus oli tore ja sujuv, leidsime Pillega, et meile meeldiks teistsugune formaat rohkem, näiteks blogijate suvepäevad. Pillel, vanal sahmerdajal, hakkasid mõtted kohe jooksma. Minul muidugi ka, aga mitte selles suunas, kuidas neid ellu viia. Mina olen ideede genereerija, mitte nende elluviija. Olen viimast üritanud, aga poole peal tekivad juba uued ideed ja vanade elluviimine ei paku enam huvi. Mari-Leen on aga super elluviija, Blogiauhindade puhul juba viis aastat järjest! Aitäh, et soovid, jaksad ja viitsid!

Võib-olla ei ole väga sünnis muljetada teiste välimuse osas, aga Mari-Leen üllatas mind sellega, kui pisike ta tegelikult on. Pildid on ikka petlikud, ma tundsin end tema kõrval päris suurena. Sama palju üllatas mind see, kuidas temaga tekkis tunne, nagu me oleks vanad tuttavad, ta lihtsalt oli kuidagi nii avatud olekuga, selline hästi sõbralik ja armas.

Eh, pildiga olen auhindade jagamisele juba päris lähedale jõudnud, aga sellest ma siiski veel ei muljeta, mul veel veidi maad ja ilma, millest heietada.

Üllatavalt pisikesena mõjus ka Ritsik, kes tuli mulle tere ütlema ja kes peaks minuga samas pikkuses olema. Ritsik, ma ei mäleta, kas ma sulle head aega ütlesin, sest mul olid sel hetkel arusaamatu ühispildistamise mõtted peas, lisaks kogusin julgust, et fotopeegli ette minna, peale selle ei suutnud ma otsustada, kas viia kingikotid autosse ära või mitte ja üleüldse tundsin ma end sel hetkel kohmetu hiiglasena. Ma ei tea, äkki ma seisin mingisuguse astme peal, aga mu mälus on pilt sellest, kuidas ma tundsin end sinu kõrval väga suurena.

Ma olen harjunud olema kõige lühemate hulgas, ma olen harjunud vaatamata teistele kõverdatud kaelaga otsa, AGA ma ei ole harjunud olema kellestki pikem või suurem ja see mõjub mulle alati ootamatult. Ma ei oska siis kuidagi olla.

See on ilmselt ainult minu kiiks. Seletasin Silverile oma kiiksu põhjalikult lahti ja küsisin, kas ta pole end kunagi samamoodi tundnud, tavaliselt on ta ka ju erinevates seltskondades üks väiksemaid mehi (venitab ehk kuidagi 170 cm välja). Ta vastas korduvalt eitavalt, sest mul oli raske uskuda, et ta tõesti pole end kunagi harjumatult suurena tundnud. Lõpuks küsisin, kas ta on üldse endast väiksema mehe kõrval seisnud. Selle peale hakkasime mõlemad naerma, nii et vastust ma ei saanudki, aga on täitsa võimalik, et seda polegi juhtunud…

Teistest blogijatest edasi muljetades, siis mul oli rõõm kohata Annet ja tõdeda, et ta ongi nii soe ja sõbralik kui Instagramis tundub. Kui ta komeedina kollasesse ajakirjandusse ilmus, siis ma olin üsna suurte eelarvamustega ega arvanud, et tolles Barbies palju sisu on. Olin ebaõiglane. Oleks minus vaid pooltki nii palju tahtejõudu, edasipüüdlikkust, töökust ja tarkust ning armastust kõigi vastu! Anne on üks ägedamaid inimesi üldse – nii loomulik ja siiras, nii tegus ja tubli, nii inspireeriv ja motiveeriv!

Mallukat nägin ma lähedalt paar sekundit, autogrammi ei jõudnud küsida, sest ma ei tundnud teda kohe ära. Ma ootasin tema näol ikkagi voorimeest, kelle saabumist on kaugelt kuulda, aga selle asemel üllatas ta mind vaikselt selja tagant ja nägi hoopis ootamatult nunnu välja.

Kes siis veel… Aa, Printsessina tuntud Jaanika… Ta sai siin vahepeal minu silmis väga lapsiku ja nõmeda postitusega hakkama, mida talle ka ette heitsin, seetõttu oli mul ebamugav teda üritusel kohata. Mul tekkis mingi veider põhikooliaegne “me oleme tülis” hirm sisse, kuni Jaanika minuga nagu vana sõbraga rääkima hakkas. Mul langes kivi südamelt – me siiski oleme täiskasvanud inimesed, kes on erimeelsustest üle! Tundsin end lõpuks ise lapsikuna, et sisimas mingi kaitsepositsiooni sisse võtsin. Ühesõnaga jättis ka Jaanika endast väga toreda mulje ja mul on hea meel, et ta mul piltlikult kleidisabast haaras, sest mina ise ei oleks julgenud teda kõnetada. Jep, selline argpüks ma olengi.

Nüüd vist võib küll juba selle osa juurde liikuda, kus ma keele alla neelasin. Nagu eespool kirjutasin, siis olin valmis selleks, et võin saada auhinna avameelseima postituse eest, aga ma ei olnud valmis selleks, et žürii valitud võitjaid kohe alguses lavale kutsutakse, nii et ma üritasin end koguda selleks hetkeks, kui järg jõuab avameelseima postituseni. Ainult et “Kuus Sidrunit” kõlas juba parima koostööpostituse juures ja mina isegi ei mäletanud, millise postituse lingi ma sinna lisasin. Olin ikkagi üks neist, kes lihtsalt üritas igasse kategooriasse midagi leiutada…

Ma isegi komistasin trepiastmel, kui läksin auhinda vastu võtma. Kallistused ja kingid. Siis pobisesin veidi enda ette, ei osanud midagi öelda, kuskile vaadata, kuidagi olla… Järgmisel hetkel olin oma kohal tagasi, vaatasin oma värisevaid käsi ja mõtlesin, et mis see just oli.

Ps! Avameelseimaks postituseks osutus Jõululugu.

*Britt ja parima koostööpostituse diplom ning Mari-Leen ja kingikott. Viimases olnud Cosmopolitan Divaga peaksin Kirkile* ***Ulaka Kaunitari*** *butiiki külla minema, sest tänu temale mu avameelseimast* ***postitusest*** *üldse koostöö sündiski. Ulakas Kaunitar polnud siiski esimene, kellele oma mõtetest kirjutasin…*

Eluliste blogide kategooriani jõudmine võttis nii palju aega, et sain maha rahuneda ning oma peas plaani välja mõelda: kui saan III koha, siis ainult seetõttu, et Mirjam loobus ja mingit kõnet ma ei pea, teen seda vaid siis, kui saan II koha. Noh, ma oleksin võinud kohe kindla peale välja minna ja lubada endale, et ütlen midagi vaid siis, kui saan esimese koha, sest tegelikult ei tahtnud ma üldse mikrofoni juurde seista. Ma sain oma kategoorias TEISE koha! Uskumatu! Ma pidin mikrofoni juurde seisma…

Ma ei mäleta, mida ma laval rääkisin, aga mäletan, et tegin seda puterdades. Ma ei ole kõneleja, ma olen kirjutaja, seega oli olukord minu jaoks piisavalt ebamugav, et seda mitte kunagi ise järele vaadata. Ühte asja mäletan küll, või õigemini ema meenutas… Ma ütlesin, et ta andis mulle 11 häält, aga ma mäletasin seda numbrit valesti, ema andis mulle kokku 5 häält enda, isa ja venna e-mailidega. Nii, see asi on nüüd ära klaaritud.

Ma loodan, et mul oli meeles ka teid kõiki tänada, olen ikkagi kursis, et tänu teie häältele (ja teiste päriselt suurte blogijate mitteosalemisele) ma auhinnatud sain. Aitäh, et minu poolt hääletasite ja aitäh, et olete minu veebikodus heatahtlikud, sõbralikud ja toetavad – te olete parimad lugejad, keda endale soovida!

Mel B õhumusid teile! Mel B oli mu lemmik vürtsitüdruk ja ma esinesin kord temana, kui kooli playboxil Spice Girls`i “Stop” lugu parodeerisime, nii et need õhumusid on peaaegu nagu minu enda poolt.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et olen kirjutanud, kuidas pingelistes olukordades hakkavad mul näolihased tõmblema ja kaldun minestama? Seda ka positiivse pinge puhul, mida näiteks abiellumine ja auhinna saamine on. Viimasel juhul asi minestamiseni siiski ei läinud, aga suunurgad hakkasid küll tõmblema ja ma otsisin kohta, mida Triinu-Liisi (Malluka eest peetud) kõne ajal jõllitada, et näolihastel läheks meelest, kus ma olen. Neil ei läinud meelest.

Kui ma astusin mikrofoni ette, siis ma ei osanud kuhugi vaadata ja ma tundsin, kuidas veri valgub põskedesse ning näolihased lähevad veel raskemaks. Mul hakkas kerge paanika peale tulema, sest viimane asi, mida ma prožektorivalguses seistes soovisin, oli kõigi nähes veidraid tahtmatuid grimasse tegema hakata või minestada. Õnneks istus otse minu ees armas Kai… Tema pilk oli nii rahulik, et ma rahunesin ka maha. Asi ei olnud ainult Kai pilgus, vaid ka teadmises, et tema mind ei näe (see oligi vaid teadmine, Kaile otsa vaadates jäi mulje, et ta vaatab mind heldinult vastu), mistõttu oli lihtne terve aja talle otsa vaadata.

Kai, kui sa seda loed, siis tee sellest oma äri, hakka minusuguste eskortpublikuks ehk istu raha eest esiritta ja lase endale kõneleda. Ausalt, sa oled suurepärane esinemisärevuse leevendaja – aitäh, et olid mulle enda teadmata suureks abiks!

Kui auhinnad olid käes, siis enam pikka pidu ei olnudki. Kõik vajusid laiali, Pille kadus ära, kell oli palju, pikk sõit oli ees, sõbranna pidi hommikul vara lapse laagrisse viima ja nii edasi, seega me kahekesi sinna istuma ja järelpidustema ei jäänud. Tegime vaid mõned (sajad) pildid ning pool üks öösel jõudsin vanemate juurde Neljanda kaissu, aga magama jäin alles mitu tundi hiljem, sest und ei tulnud, emotsioonid olid vist veel veidi laes.

Mari-Leen õpetas mind sponsoreid näitama. -> Mina ei osanud enam käsi kuskile panna, kui kingikotte näpu otsas ei rippunud (ütlesin ju, et olen kehv poseerija), ootasin, et Mari-Leen mind edasi õpetaks. -> Haarasin sõbranna soovitusel diplomid kätte, sai täitsa asja.

*Meie afterparty (poolteist tundi koduteed), panin selleks mugavama kleidi ka selga.*

Lõpetuseks veel sellest, millega EBA ametlik osa punkti sai – Meelise kõne. Ühest küljest oli see tore üllatus, teisest küljest veider, sest mõtlesin minagi, et vaat, kes räägib… Aga tegelikult ongi hea, kui netikiusamisest, solvangutest, õli tulle valamisest ja muutustest räägib inimene, kes ise on seda kõike teinud, kaasa arvatud muutunud, ja edasi muutumas.

Kõige enam meeldis mulle üleskutse ajakirjanikele, sest praegune trend teha uudiseid sellest, mida blogides kirjutatakse või Facebookis ja Instagramis jagatakse, on odav, kiuslik ja ebaõiglane nii soovimatut kajastust saavate inimeste kui ka uudisteportaalide lugejate suhtes. Kas see ongi ajakirjandust? Kas selliste artiklitega tahavadki “ajakirjanikud” end siduda? Ilmselgelt mitte, sest enamasti pole taolisel jamal autorit juures…

Blogijate üldistav hurjutamine Meelise poolt oli ehk ebaõiglane, sest tegelikult on meid ju pisikeses Eestis tuhandeid ja julgelt 99,9% meist on saanud intriigideta hakkama. Intriigid lihtsalt levivad kaugemale ja ~~raisakotkad~~ ajakirjandus on kohe platsis, et sõnale “blogija” ebameeldiv pitser peale lüüa. Samal ajal löövad meediaväljaanded ka iseendale pitseri peale: ebakvaliteetne!

Siinkohal olen tänulik Buduaari ja Naistelehe ajakirjanikele, kes on artiklite kirjutamiseks minult esmalt luba küsinud ja eitavate vastustega leppinud.

Nüüd sain vist kõik öeldud, lühidalt, nagu alati… Mis seal muud kui kohtume taas järgmisel EBA-l või hoopis blogijate suvepäevadel. Tsau!

Ps! Saadud auhindadel ma täna ei peatu, aga viisakusest sponsorite vastu kirjutan neist mingi aeg eraldi postituse.