Nagu lubatud, siis jätkan avatud raamatu (minu) ja salapäeviku (Silveri) teemal, mille vist üleüleeilses postituses esile tõstsin. Pärast tolle kirjutise avaldamist Pere ja Kodus sattusin lugema artiklit introvertidest, mis tõi mind veidi maa peale ja pani küsima, kas ma olen oma abikaasale liiga teinud.

Ilmselt pole introverdil lihtne olla ekstraverdi elukaaslane. Endassetõmbunum pool võib tunda ebamugavat survet osaleda järjekordses small talk’is või osaleda pilgeni täistuubitud päevakavas, kui tegelikult tahaks aeglaselt kulgeda ja omaette nokitseda. Ta võib tunda partneri kriitikat või üleolekut, kuna tema sotsiaalsed oskused pole tasemel. 

Ilmselt ei ole tõesti Silveril lihtne olnud ja ma adun seda alles nüüd, kui me oleme 11 aastat koos olnud. Ma olen küll leidnud, et tal pole olnud lihtne minu tujude ja mõtete lugemise mängudega, aga ma polnud kunagi mõelnud näiteks sellele, et minu kriitika ja üleolek tema sotsiaalsuse suhtes on olnud ebaõiglane. Minu jaoks oli hoopis ebaõiglane, et me kuskil ei käi ja mina ei tohi millestki rääkida, sest tema on erak. Võib-olla ei olegi Silver see “mingi imelik”, kes teistega suhelda ei taha, nalja ei mõista ja iga pisiasja peab äärmiselt isiklikuks, vaid see imelik olen hoopis mina oma vastupidise iseloomuga.

Oli ta ju minuga esimesest päevast alates avatud ja avameelne, aga selle asemel, et seda komplimendina võtta, võtsin mina seda iseenesestmõistetavana, sest mina olen kõigiga selline. Minul ei ole mingi probleem rääkida sõpradega, olenemata nende soost, kõige isiklikematel teemadel. Kuid Silver ei räägi kunagi teistega rahast, tulevikuplaanidest, suhetest, seksist. Tavaliselt ta ei peagi, sest ma olen juba ise kõik ära rääkinud, aga ta võib oodata näiteks hilinevat palka ja öelda tööandjale, et pole hullu, aga samal ajal laename raha, et arved õigeks ajaks ära maksta. Mina nii ei teeks, eriti veel siis, kui mul oleks selline tööandja nagu temal – samasugune avatud raamat nagu mina.

Meil on olnud raske teineteist mõista ja teineteisega arvestada. Nagu oli üleüleeilses postituses kirjas: Meil on olnud varasemalt tülisid, sest tema on leidnud, et ma olen seltskonnas liiga palju rääkinud või räägitud looga teda alandanud, isegi siis, kui see lugu on puudutanud meid mõlemaid ja ma olengi seda jaganud nii, et olen naernud ka enda üle. Need lood on olnud minu jaoks täitsa tühised, aga tema on hiljem mulle ette heitnud, et ma teistele SELLISTEST asjadest räägin. Seetõttu olin mõnikord pärast hurraaga räägitud lugu veidi ehmunud, sest järgmise asjana mõtlesin kohe „appi, kas ma ikka tohtisin seda jagada“.

Kui too hilineva palga teema oleks olnud vastupidine ja ma oleksin oma ülemusele öelnud, et meil konto suht tühi ja arvetel tähtajad kukuvad, et tahaks ikka õigel ajal raha kätte saada, siis oleks Silver mind suurte silmadega vaadanud: “Miks sa pead talle SELLISEST asjast rääkima?!” Tegelikult oleks see nii olnud aastaid tagasi, sest tänaseks on ta tõesti nii palju vatti saanud, et ta ei imesta enam millegi üle. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Minu jaoks muidugi hea, ma ei pea end tundma nagu elevant portselanipoes ja iga oma sõna jälgima. Tema jaoks on see vabamalt võtmine tulnud ilmselt üsna pealesunnitult. Olgu, ikka väga pealesunnitult, sest olen palju kordi vastu öelnud, et mis siis on, et ma SELLISTEST asjadest räägin, kui need teemaks tulevad, väike asi ju.

Mõtlesin pärast artikli lugemist väga palju mineviku peale ja tundsin end vahepeal maailma halvima naisena. Kui Silver koju tuli, siis küsisin temalt, miks ta minuga koos on. Tema vastu oli muidugi lihtne – sest ta armastab mind. Miks ta mind armastab? Sest hakkas mind kunagi armastama ja nii on noh.

Ma siis rääkisin sellest, mida lugesin ja mis mõtteid olen pärast seda mõlgutanud. Tema arvates mõtlen ma liiga palju, aga samas ta väga ei eitanud ka, et olen temast rulliga üle sõitnud, edasi ja tagasi. Kuid ta ei heida mulle ka midagi ette, sest teisest küljest on ka tema minust üle sõitnud. Ma ei ole mitte vähe kordi nutnud ja palunud, et läheksime üritustele, kuhu meid on kutsutud. Ma ei ole vähe kordi loobunud külalistest, sest Silver tahab üksi (ehk meiega) olla. Ma olen seda teinud just nii palju, et olen sellega harjunud ega kipugi enam kuskile ega igatse tihedat seltsielu. Silver on samuti tundnud, et ta on omaette olemise sooviga mulle liiga teinud, seetõttu on mulle öelnud, et ma ei peaks teda kuulama, kui tahan kedagi külla kutsuda, sest see on minu kodu ka. Ma mõnikord olengi teda külalistega üllatanud ja ta on sellega hiljem rahul olnud, kuigi esimene reaktsioon on olnud teistsugune.

Küllap me olemegi teineteist veidi tasakaalustanud ja tänaseks on ka minus kohati introverti ja temas… Ekstraverti ilmselt mitte, aga kõrge taluvuslävega intorverti küll. Jah, me oleme väga erinevad, me näeme ja tunnetame asju erinevalt ega oska alati teineteisega arvestada, aga tänu erinevustele me ilmselt nii hästi sobimegi.

Mulle meeldib seltskonnas palju rääkida ja naerda ning on äärmiselt tore, et mu mees laseb mul särada ega sõida oma juttudega mulle sisse. Ta hoopis vaatab mind alati nii kelmika pilguga ja on ka hiljem öelnud, et talle meeldib näha mind elava ja rõõmsana. Samal ajal temale ei meeldi olla tähelepanu keskpunktis, talle ei meeldi üldse teistega seltsida ega jututeemat arendada. Kui me mõlemad oleksime sellised, siis oleks vist raske inimestega jutusoonele saada. Seda mitte ainult suuremas seltskonnas, vaid ka kodus, sest ka turvaliste koduseinte vahel olen ikka mina see, kes hommikust õhtuni vadistab. 

Minu intensiivsusest ta vist puhata ei ole soovinud, pigem vastupidi. Näiteks kui ma autosõitude ajal ajakirju loen, siis ta hakkab peagi kurtma, et tal on igav, miks ma ei räägi midagi. Ma siis ühendan kaks asja ning loen talle ette huvitavamaid artikleid või jupikesi nendest.

Tegelikult on küll olukordi, kus ta tahab, et ma vait oleksin – kui me filme vaatame. Ma kipun palju kommenteerima ja ennustama ning võin mõnikord mõne romantilise komöödia ajal elada tegelastele kaasa nagu tulihingeline tugitoolisportlane. Seda Silver ei salli ja ma saan temast täielikult aru, mind ka häiriks, kui keegi kogu aeg seletaks kõrval, kui ma üritan avaldada iga stseeni kohta arvamust.

Kui ma seda postitust hakkasin kirjutama, siis suund oli hoopis teine, aga nüüd pole enam üldse suunda. Nagu Silver ütles, siis ma mõtlen liiga palju, paratamatult hakkasin ka kirjutamise ajal üle mõtlema. Hakkasin kahtlema, kas ma võin temast sedasi kirjutada, kas see või teine asi häiriks teda – jõudsin välja kahetsuseni, et üldse blogima hakkasin ja ütlesin ka Silverile, et lõpetan selle teema ära, sest ma ei pruugi tunnetada tema piiri. Tema vaatas mind nagu ilmaimet: “Kas ma olen öelnud ühtegi halba sõna selle kohta, et sa blogid? Kas ma olen öelnud, et see häirib mind? Ei ole ju! Mind häirib, kui sa minu juuresolekul räägid meie asjadest, aga mul on ükskõik, kui sa kirjutad avalikult tervele Eestile. Ma lihtsalt ei taha seda lugeda, aga mind ei häiri see, et sa meist kirjutad.” (Nii palju siis salapäevikust.)

Mina muidugi haarasin vaid sellest kinni, et teda häirib, kui ma teistele tema juuresolekul midagi räägin, sest ta pole juba ammu mulle midagi ette heitnud. Selle peale vastas ta, et talle see endiselt ei meeldi, aga ta on loobunud midagi ütlemast. Ei noh, väga tore, et minuga abielus olemine selline piin on! Selle auks tuleb nüüd küll paar pisarat valada! Ühesõnaga oli nii huvitav nädalavahetus, et Silver ei tahtnud lõpuks mingit perverdi teemat arendada ja soovitas minul ka vähem mõelda. Mis seal ikka, ma siis mõtlen edaspidi kodus vähem ja seltskonnas rohkem.

On palju asju, mida ma tagasi võtta ei saa, aga ma näen, et ma saan vähemalt ühe lapse peal teha vigade parandust. Sama kehtib Silveri suhtes, sest pole välistatud, et teda ümbritseb koos minuga neli ekstraverti – vaene mees!