13. pulma-aastapäeva romantika: talvisest rabatelgist luksuslikku butiikhotelli

July 15, 2021 ~ Liivi ~ 5 Comments

Lõputu kuumalaine keskel on paras aeg meenutada, kuidas me detsembris ööbisime tormituulte käes võbisevas rabatelgis, sest ma tahaksin praegugi seal külmetada, mitte kodus higistada…

Möödunud aastal tundsime Silveriga mõlemad, et me ei taha pulma-aastapäeva veeta spaahotellis, kuigi muidu olime enamasti seda teed läinud. Asi ei olnud ainult koroonas, pigem tahtsime vaheldust, nii et otsisin Booking.com kaudu midagi uut ja huvitavat ning leidsingi võimaluse ööbida keskmise spaapuhkuse raha eest rabatelgis. Detsembris telkimine kõlas küll veidi kahtlaselt, aga mõte ainult meist kahest keset loodust hämaras telgis, kus klaasuksega ahjus praksub tuli, lae all põleb tosin küünalt ja aeg liigub teises tempos… Mis oleks saanud olla veel romantilisem?! Ilmselgelt mitte miski, kui me veetsime pulma-aastapäeva seal.

*Teel telki, milles tuled põlesid ja mis seetõttu mõjus juba kaugelt romantilisena.*

Rabatelk oli Sokka puhkekeskuse teistest hoonetest privaatselt eemal ja teerada sinna oli laskuv, seega “suusatada” sai ka, seda nii jalgade kui tagumiku peal.

Kui telki jõudsime, siis see oli juba mõnusalt soojaks köetud, vähemalt sedasi esialgu tundus, aga mõnda aega üleriieteta olles tõmbasime villased sokid jalga ja panime puhuri ka järele. Väljas oli muidu tavaline suusailm ehk lumi sulas, aga tuul oli keskmisest tugevam ja see mõjutas telgis olnud temperatuuri ilmselt rohkem, kui seda oleks teinud tuulevaba krõbe külm.

*Hubane pesa telgis. Voodiriided on segamini, sest väljas söömas käimise ajal kustus tuli ära ning telki jõudes oli seal päris jahe. Kuni Silver tegi tuld alla, olin mina teki all soojas.*

Sokka puhkekeskuses toitlustust ei pakutud, aga peremees soovitas meile juba eos lähedal asuvat väga erilist pitsarestorani, mida Facebookis kiideti samuti taevani, nii et tahtsime sealse söögi kindlasti ära proovida. Nali naljaks, aga meil oleks see peaaegu tegemata jäänud. Mitte seetõttu, et Google Maps, meid alguses metsa juhatas, vaid seetõttu, et me ei olnud endale põldude vahel asuvasse Vidrike Külamajja lauda broneerinud. Kas pole äge, et kuskil külas on nii populaarne Itaalia restoran, et seal söömiseks tuleb isegi esmaspäeva õhtul laud kinni panna?! Õnneks oli ühe reserveeritud laua seltskonna saabumiseni tunnike aega, nii et meil lubati jääda, kui ruttu sööme. Päris nii muidugi ei öeldud, aga anti mõista, et peame tunniga hakkama saama. Saime ka, ei olnud mingit probleemi.

*Hubane Vidrike Külamaja*. *Viimasel pildil näha oleva punase veini tellisin mina, aga ära jõi selle Silver, sest mulle endiselt polnud kasvanud veinisoolikat.*

Vidrike Külamajas pakutakse ehtsat Itaalia pitsat, millesarnast me polnud varem söönud. See oli nii imeliselt hea ja värske, et mine või spetsiaalselt selle koha pärast sinnakanti tagasi.

Avasin Google Mapsi, et vaadata, mis seal lähedal on ja avastasin, et mul ongi sinnakanti asja… Mu ristiema ootab mind külla ja tema juurest on Vidrike Külamajja umbes 20 km, nii et väga tore oleks koos temaga minna sinna pitsat sööma. Võtan plaani!

Igatahes, Külamajast läksime tagasi telki, mille Silver küttis uuesti soojaks ning edasi läksime enda keresid kuumaks kütma. Või grillima, sest saunas oli 120 kraadi. 120!!! Ütlen ausalt, et see oli isegi minu jaoks liig, aga hoidsime ust veidi lahti ja saime lõpuks leiligi visata ning jääaugus käia. Silver käis rinnuni sees, mina hüppeliigeseni…

Pärast sauna oli mõnus telki tagasi jalutada, hästi värske oli olla ja sooja oli nii palju sees, et telgis ei tundunud enam üldse jahe. Oli hoopis väga hubane ja romantiline. Olimegi vaid meie kaks, täielikult teineteise päralt, ilma igasuguste segajateta, taustamürata… See oli eriline õhtu.

*Sume valgus, põlevad küünlad, praksuv tuli, vali tuul, viinamarjad ja meie.*

Öö oli ka päris eriline. Silver hoidis hommikuni tuld all, sest kui ahjus olid ainult söed, hakkas tal jahe. Mina magasin üsna hästi, Silveri tegutsemise peale vahepeal ärkasin küll, aga keerasin siis vaid teise külje. Või tegin paar pilti ja keerasin siis teise külje. Vahepeal käisime koos pissil ka, aga külm õhk ei viinud mul magusat und ära, vastupidi, väga mõnus oli sooja teki alla tagasi pugeda, silmad muutusid kohe raskeks.

Silver muidugi magas ka vahepeal, mitte ei istunud ahjuvalves, ta lihtsalt magas korraga tund-poolteist ja siis pani jälle puid alla. Temal oli minuga võrreldes üsna raske öö, aga ta oleks võinud vabalt lasta tulel kustuda ja magada kampsuniga. Mina magasin ja pidin vahepeal endal teki pealt ajama, sest palav hakkas…

Alguses mõtlesime isegi kaks ööd olla ja mina oleksin selleks valmis olnud, kuid Silver tahtis minna edasi mujale, kus ta saaks terve öö magada. Minust ilmselt tõesti ei oleks olnud tema hea une tagamiseks ahjukütjat, sest ma oleksin rahumeeli külmas telgis maganud. Ma magasin teismelisena ikkagi esimese lumeni küünis ja mul ei olnud seal teist tekkigi, veel vähem puhurit või ahju.

Kõige sügavam uni tuli meil mõlemal tegelikult alles hommikul ja me oleks vist lõunani maganud, kui me poleks pidanud siis liikuma hakkama. Enne tahtsime hommikust ka süüa, selle tegemiseks olid telgis kõik vajalikud vahendid olemas, aga me siiski päris vaaritama ei hakanud, sõime hoopis eelmisest õhtust jäänud koogi ära.

Kuigi öö oli ühel mehel üsna magamata, jäime mõlemad kogemusega väga rahule ja mõtleme seda korrata. Kellele teoorias meeldib samasugune vaheldus, siis soovitan kahe käega. Ma arvan, et me polnud ammu olnud hetkes nii kohal, kui olime seal.

Rabatelgist koju me minna ei tahtnud, võtsime suuna hoopis meie lemmiklinna, Tartusse. Ajatäiteks käisime päevasel kinoseansil ja ööbimiseks valisime romantilise miljööga Antonius hotelli deluxe toa:

*Meie avar ja armas tuba, mille kontrast telgiga oli suur, aga hinnaklass sama.*

*Toas oli huvitav seinasisene garderoob, põnev nurgatagune eraldi ruum (kus oli kirjutuslaud ning väike laud kahe tooliga) ja suur vannituba.*

Kui olime end toas sisse seadnud, läksime raekoja platsile jalutama ja söögikohta otsima. Peame tõdema, et ükski koht meid tegelikult ei kutsunud, aga kuna kõht oli tühi, siis astusime kohvik-restorani Pierre, mis tekitas veidi vastakaid tundeid, sest see oleks olnud nagu bordelli söögisaal, aga samas oli seal hubane olla.

Kui restoranis oli tunda pigem kerget vanaaegse bordelli hõngu, siis tualettruumid lõid oma sisustusega päris pahviks. Pierre tualetid on lihtsalt omaette vaatamisväärsus:

*Naiste WC kahe sametise tooliga. Välisvaade. Meeste WC ühe sametise tooliga.*

Ma muutsin pildid oluliselt heledamaks, et potid välja paistaks. Ega neid ruume lihtne pildistada ei olnud, endalgi pidid silmad poti leidmiseks esmalt pimedusega harjuma. Võib-olla oleks saanud lühtrid põlema panna, ma seda varianti ei taibanud uurida, olin nähtust lihtsalt nii vaimustuses, et vedasin hoopis Silveri vetsusid vaatama. Me ainult vaatasimegi, kasutamiseks vajadust ei tekkinud, aga kui oleks tekkinud, siis oleksin Silveri kaasa kutsunud ja lasknud tal sametisel toolil istudes seda hetke jäädvustada.

Nagu mul ei ole veinisoolikat, ei ole mul ka kokteilisoolikat. Proovimise seal ära neli erinevat kokteili, aga minu jaoks olid kõik ikkagi liiga alkoholised. Veinist küll paremad, seega ära need jõin, aga ühtegi poleks teist korda tellinud.

Söögid olid Pierres väga head, nii et kui Tartu raekoja platsile sattudes sealkandis süüa tahate, siis soovitan Pierret, saate seal nii maitse- kui vetsuelamuse, hehee.

Ülejäänud õhtu veetsime toas ja lihtsalt olime.

*Veel veidi kokteile filmi kõrvale… Pähe ei hakanud. Kui, siis ainult sedasi, et tõid hea une.*

Kokkuvõttes oli meie 13. pulma-aastapäeva väga mõnus, ühest äärmusest teise, aga ühtemoodi nauditav. Miinusena tahaksin välja tuua vaid katmata aknad, aga olen aru saanud, et see on meie probleem, kui meid häirib võimalus, et keegi näeb väljast meid alasti või potil istumas, seega ei loe seda miinuseks, vaid tõden lõbusalt, et ükskõik, kus me Silveriga käime, alati on seal vähemalt üks aken, millele pole midagi ette tõmmata.

Sokka puhkekeskuses polnud saunas akendele midagi ette tõmmata ja üks neist oli kohe leiliruumi ees istumisnurgas. Pildi tegigi Silver õuest ja minu kõrval on leiliruumi uks. Laval tehtud pildil on mul küll rätik ümber, aga tegelikult olin siiski rohkem alasti ja ma ei tundnud end mugavalt, sest kogu aeg mõtlesin sellele, et äkki kõrvalmajakesest läheb keegi õue suitsu tegema, äkki saunakütja kõnnib mööda, äkki keegi lennutab drooni. Pesta sai vähemalt sedasi nurga taga, et teisest aknast ei olnud seda näha, aga see tähendas tõesti seda, et tuli võimalikult nurka hoida.

Antoniuse vannitoa pilt on tehtud potil istudes. Kui valges on seest nii hästi välja näha, siis pimedas on väljast sisse veel parem vaade. Ma nägin välja vaadates küll vaid üksikuid aknaid, aga õhtul vetsus käies ma tuld siiski põlema ei pannud, mine tea, äkki keegi lennutab jälle drooni…

Mis seal ikka, võtsime seda huumoriga ja lõõpisime olukorra üle ning edaspidi imestame selle üle, kui kuskil saab igale aknale kardinad ette tõmmata. Mitte et me praegu teeksime seda. Elame juba mitu nädalat nii, et päeval on rulood all ja öösel üleval, lisaks on siis aknad pärani lahti, et veidigi õhku saada. Ma tean, et paljudele sellised suveilmad meeldivad, aga ma tõesti eelistaksin nendele lörtsist detsembrit.

Mees saatis mind puhkusele

December 9, 2020December 9, 2020 ~ Liivi ~ Leave a comment

*Käisin eile saunas, homme lähen jälle.*

Ma ärkasin täna poole 10 ajal Urmas Alenderi hääle peale, laulis teine alumisel korrusel. Tõstsin ruloo üles ja aknast avanes vaade päikesekullas metsale. Pliidi all praksus tuli, mis tundus pärast jalutuskäiku karges õueõhus eriti mõnus. Tulin tagasi voodisse sooja teki alla, avasin arvuti, taustaks kostus elutoast Teraviljafoorum 2020, mida oli ühe kõrvaga täitsa põnev kuulata ja ei läinud kaua, kui trepist tulid üles ema sammud – ta tõi mulle taldrikutäie erinevaid suupisteid… Kui see ei ole puhkus, siis ma ei tea, mis on.

Eile hommikul, kui valmistusime läbi Lehtse Tallinna poole liikuma, pakkus Silver välja, et ma võiksin tagasiteel jäädagi maale – puhkama. Ma alguses võtsin seda naljaga, kuid Silveril oli tõsi taga. Mul küll ei ole otseselt millestki puhata, olen ikkagi koolilaste kodune ema, kuid olen siiski Silverile terve hooaja rääkinud, kuidas ma kadestan tema vihatud nädalavahetusi – olla kaks päeva üksinda vaikuses… Minu unistus!

Siin ma muidugi üksinda ei ole ja päris vaikuses ka mitte, aga olen siiski hoopis teises keskkonnas, ei mingit kaklemist, nääklemist, kaebamist, möllamist, naermist… Jah, ma olen igaks õhtuks laste tekitatud lärmist nii väsinud, et isegi nende naermist on raske taluda. Sellest lärmist on küll hea puhata. Samal ajal saab Silver proovida minu elu, pole temagi varem sedasi lastega üksi olnud. Nelja päevaga muidugi õiget maitset suhu ei saa, eriti nüüd, kus elu lastega ei ole enam ellujäämiskursus, aga siiski vaheldus temalegi. Ja lastele. Tundub, et neil on vaja minust ka puhata, kui nad juba esimesel päeval leiavad, et issi on parem emme kui mina.

Mina igatahes võtsin kaasa kolm raamatut, arvuti, peegelkaamera ja saunakoti, et siin lugeda, kirjutada, pildistada ja üle päeva saunas käia, nii et mul võib siin minna kauem kui neli päeva, eriti nüüd, kus lapsed jäävad esmaspäevast distantsõppele….

Kaugsuhte kolm faasi

July 8, 2020May 26, 2021 ~ Liivi ~ 14 Comments

Kuulasin Vikerraadio kevadist peresaadet, kus kaks pereterapeuti rääkisid sellest, kuidas partneri kaugel tööl käimine mõjutab suhteid ja milline on taoliselt teenitud raha hind. Nad rääkisid üleüldiselt sellisest peremudelist, kuid kõige rohkem tõid näiteid elu kohta, kus mees käib Soomes tööl ning kokkuvõttes ütlesid, et varem või hiljem lõpeb selline elu pere lagunemisega.

Olgu, päris nii nad ei öelnud, aga kuulajana ma seda välja lugesin, sest kumbki ei maininud poole sõnagagi, et mõnes peres võib taoline mudel toimida (välja arvatud juhul, kui mees käitub kodus kui külaline). Ilmselt seetõttu, et sellised pered nende jutule ei jõua, kuid nad on siiski olemas.

Mu ristiema on vist terve elu olnud visiitabielus, vähemalt ma ei ole kuulnud, et kunagi oleks olnud midagi teisiti ja nii kaua, kui mina mäletan, on üks elanud Lõuna-Eestis ja teine käinud tööl Põhja-Eestis. Minu mälu ulatub 25 aasta tagusesse aega, kuid abielus on nad olnud umbes kaks korda sama kaua ja seda mitte ainult paberil. Kas pole irooniline, kuidas paljud ütlevad, et selline suhe pole mingi suhe, aga vähesed paarid on sama kaua koos?

Minnes tagasi saate juurde, siis ma kuulasin seda isegi kaks korda, et teha kuuldust lühike kokkuvõte ja võrrelda seda meie kogemusega. Me oleme olnud 16 aastat vahelduva eduga kaugsuhtes (sellest esimese poole oli Silver üle Eesti töölähetustes ja teise poole on ta töötanud Soomes), mistõttu saate teema “Kui kallim käib kaugel tööl” kõnetas mind, aga ma ei ütleks, et selle sisu oleks kõnelenud meist.

Esimene faas

Kui võetakse vastu otsus, et üks pool läheb kaugele tööle, on kõik rahul ja ootusärevad, sest teatakse, et edaspidi läheb elu paremaks, mis ongi peamine eesmärk.

Silver läks majanduslanguse järel Soome tööle seetõttu, et arved saaksid makstud ja see eesmärk sai täidetud. Ootusärevust ei olnud ja elu paremaks ei muutunud, kuid halvema hoidis see ära. Või siis ei hoidnud ka, sest peagi pidime majast loobuma, ent seda ainult seetõttu, et buumi ajal ostetud korterit ei saanud müüa, kuid kahest kodulaenust ja Soome üürist ei käinud jõud enam hästi üle.

Samas on tegu emotsionaalse ajaga, raske on jätta head aega, sellega kaasnevad kallistused ja pisarad ning eraldi olles igatsetakse teineteist. Telefonikõned on pikad, omavahel suheldakse palju ning esialgu võidakse muutuda isegi lähedasemaks.

Meil on endiselt raske head aega jätta, alati on mõlemal silmad märjad ja esimese kõne teeme juba siis, kui Silver on veel Eesti poole peal. Me räägime peaaegu iga päev tunni kuni kaks, mõnikord harva vähem või isegi rohkem ning me väga igatseme teineteist.

Igatsusega aitab toime tulla kokkulepitud ajalimiit, millest kauem ei plaanita eemal töötada, kuid sageli läheb teisiti. Kui suhtesse astutakse nii, et üks pool juba käib kaugel, siis teine enamasti eeldab, et tegu on ajutise lahendusega ja jääb ootama, millal eemalolija paikseks jääb, aga viimasel ei pruugi sellist mõtetki olla. Siit hakatakse liikuma vaikselt teise faasi…

Silveril oli töö enne mind, ma ei eeldanud, et see on ajutine, lohutasin end hoopis mõttega, et keegi peab olema ka teetöölise naine ja kui see ei ole mina, siis on seda keegi teine, kuid kedagi teist oleks olnud Silveri kõrval valus näha. Soomes töötava teetöölise naine on olnud isegi kergem olla, seega mingist ajalimiidist ma lohutust pole otsinud.

Teine faas

Kojujääjale tulevad appi teised pereliikmed, kes saavad pereelust rohkem osa kui eemal töötav partner. Kodus rollid muutuvad, vanim laps võtab üle perepea koha, noorim laps võtab ära koha voodis. Kui mees tuleb koju, siis on kõik segaduses – teised pereliikmed, kes jäävad taas kõrvale; lapsed, kes peavad isale tema kohad tagasi andma; naine, kes on olnud kapteni rollis ega saa seda enam olla. Muutused puudutavat suurt pereringi ja tekivad pinged, armukadedus.

Mul on väga harva keegi abis käinud, me pereliikmed ei käi meil isegi niisama külas, nii et sellist asja ei ole, et laiem perering saab meie argielust rohkem osa kui Silver. Kui teda pole, siis maal käime tõesti tavapärasest sagedamini, kuid seal saame meie pigem teiste elust osa, mitte vastupidi. Kokkuvõttes pole Silveri eemal töötamine laiemat pereringi kuigi palju puudutanud, ei ole olnud pingeid ega armukadest.

Lastest ei ole keegi võtnud perepea rolli üle, keegi neist pole ehk veel sellises vanuses. Minu kõrval magatakse küll, kuid kõigile on selge, et seda lõbu ei esine, kui Silver on kodus. Keegi pole segaduses, mina samuti mitte, sest Silver on kapten ka siis, kui ta on eemal ja mina olen tüürimees. Laeva juhtimisega meil probleeme ei ole, mahume ka samal ajal sillale.

Tekib harjumine, meest hakkab ootama kodus pikk nimekiri tegemata töid, ajasurve kõikjale jõudmiseks (kodu, vanemad, sõbrad, hobid) on suur, tekivad tülid…

Mõnikord ootab Silverit üks või teine tegemata töö ning vanemaid külastab ta ka (koos meiega), aga ei enamat – kui ta on kodus, siis ta on ainult meie päralt, seda ka talviti, kui ta puhkab mitu kuud järjest.

Kui mees tuleb koju, siis teda ei võeta enam avasüli vastu, lapsed ei jookse rõõmsalt kallistama ning naine on jahe. Viimast on meestel raske taluda, sest neil on ebareaalne ootus kirglikule vastuvõtule, kus pikema jututa minnakse magamistuppa. Reaalsuses ei tule naine ukselegi vastu, vaid vaatab oma filmi lõpuni või valmistub juba sõbrannadega välja minema, sest kui mees on kodus, siis on tema kord puhata. Mehe ja naise vaheline lähedus kaob, seda hakatakse otsima mujalt.

Kuna reeglina jõuab Silver koju laste uneajal, siis me läheme küll pikema jututa magamistuppa ja taaskohtumine on kirglik. Sellist magusat ärevust ja liblikaid täis kirge talvise argielu juures ei ole, kuid pikemate lahusolekute järel on alati tunne, nagu me oleks värskelt armunud. Minu jaoks on see kaugsuhte juures suurim pluss, mitte ebareaalne ootus.

*Laupäeva hommik neljatunnise ööune järel…*

Laste poolt on samuti palju rõõmu ja elevust, kui nad avastavad hommikul, et issi on kodus. Selline üllatus on neid oodanud kümneid ja kümneid kordi, kuid see on nende jaoks endiselt üllatus, millega kaasnevad aeg-ajalt rõõmupisaradki. Kui Silver on kodus, siis on lastel issi ees ja taga, mina muutun teisejärguliseks.

Samamoodi muutuvad minu sõbrannad teisejärguliseks, nad praktiliselt ei näegi mind Silveri kodusoleku ajal. Tõsi, olen kehv sõber.

Mees ja naine ei räägi omavahel sellest, mis nende sees toimub, elatakse ema ja isa rollis ega üritata lähedust taastada, teineteist ei mõisteta. Kumbki ei räägi oma armastuse keelest ega tea, millised on partneri ootused. Mõlemad on pettunud uue elukorraldusega kaasnevas, tekib allasurutud viha, mida ei taheta teisele poolele välja näidata. Mees hakkab eemal olles otsima lohutust alkoholist ja ta jätkab igaõhtust õllejoomist ka kodus, mis tekitab veel rohkem pingeid. Elukorraldust pole aga lihtne endiseks muuta, sest headest tingimustest ei taheta loobuda ning edasi lastakse asjadel minna kolmandasse faasi…

Me räägime Silveriga väga palju sellest, mis meie sees toimub. Ma räägin talle 100% avatult igast oma tundest, murest, mõttest, soovist, ootusest ja küsin vastu, mida tema tunneb või mõtleb või minult ootab. Kui me ka oleme pingelistel aegadel plahvatanud, siis oleme emotsioonide lahtudes rääkinud sellest, mis tegelikult ühe või teise nii kaugele viis ja reeglina pole olnud asi meie suhtes, vaid olmemuredes.

Meil on praegugi stressitekitavaid olmemuresid, aga me oleme nende keskel teineteise suurimad tugisambad. Silver ei ole alkoholist lohutust leidnud, tal ei ole igaõhtust õllejoomise kommet ei Soomes ega siin. Üldse tarbib ta vähe alkoholi, seda nii koguste kui sageduse poolest, mõnikord ta mekib midagi paar korda kuus, mõnikord korra paari kuu jooksul või harvem. Minu jaoks pole see probleem olnud, kuidas saakski, kui ise mekin umbes sama sagedusega.

Kolmas faas

Mehe ja naise vahel tekib võimuvõitlus, mõlemad tahavad olla kapteni rollis. Mees ei tunne end enam peremehena, vaid külalisena, sest ta ei tea, mida ta kodus teha tohib ja mida mitte. Ta tunneb, et annab endast kõik ära, aga vastu ei saa midagi. Ta ei saa isegi aru, miks ta üldse kodus käib, kui seal seal ei ole muud kui tülid naisega ja vastu haukuvad lapsed. Naine tunneb samal ajal, et mees käib kodus ainult segamas, mistõttu ta ootab tema lahkumist.

Terapeut, kelle mees töötas viis aastat teises linnas ja käis kodus ainult nädalavahetustel, tõi näite enda kogemusest, kuidas ta igal reedel ootas meest koju, aga pühapäeval ootas, millal ta juba ära läheb. Lõpuks tuli mees jäädavalt tagasi ja ühine elurütm taastus.

Me ei tüliste teineteisega, mõnikord ainult vaidleme veidi või laseme pingelisel ajal pisut auru välja, kuid need on lühikesed hetked, mis ei jäta okast hinge. Lapsed hauguvad küll vahel vastu, meil on ikkagi kaks eelteismelist kodus, ent nende tujutsemiste pärast ei ole Silver kordagi mõelnud, et mis mõttega ta kodus käib. Mina aga ei oota tema lahkumist, ka siis mitte, kui oleme terve talve hommikust õhtuni koos olnud.

Naine tunneb sisimas viha, et teda on pandud kapteni rolli. Ta tahab näha mehes kaptenit, et ta saaks talle alt üles vaadata. Naine vajab turvatunnet, et armastada oma meest ja saada temaga lapsi, kuid ta ei tunne end enam turvaliselt. Viha kasvab ning aina enam leitakse lähedust ja mõistmist mujalt.

Ma olen mõnikord harva vihane, kui kodus tekib probleem, mille lahendamisega saaks Silver paremini hakkama. Ma ei ole olnud vihane tema peale, vaid selle peale, et näiteks igasugused autojamad tekivad just siis, kui Silver on ära. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole tegelikult ammu vihane olnud, ilmselt olen harjunud neid jamasid ise lahendama. Pigem on Silver see, kes elab raskelt üle teadmist, et ta ei saa mind “meestetöödes” aidata.

Ma näen Silveris kaptenit, ma saan talle alt üles vaadata ja ma tunnen end tema kõrval turvaliselt ka siis, kui ta on kaugel. Ma tõesti armastan, hindan ja imetlen Silverit ning ma loodan südamest, et lapsed on tulevikus tema moodi, mitte minusse.

Kolmandas faasis jõutaksegi lõpuks nii kaugele, et kõrvalsuhted tulevad välja ning lahkuminek muutub aktuaalseks. Tavaliselt on siis mees see, kes ärkab ja soovib suhet päästa, mistõttu tuleb ta koju tagasi, kuid naise jaoks on siis sageli juba hilja, ta ei suuda enam kooseluga harjuda.

Kokkuvõttes on pere eesmärgid üllad, kuid ei osata näha, millised ohverdused ja pinged uue eluga kaasa tulevad ning kui raske on hiljem endist olukorda taastada.

Mul ei ole siin midagi võrrelda, me oleme ikkagi alles esimeses faasis… Nali! Me ei ole mingisuguses faasis, vaid koos nii hea kui halvas. Me arutasime Silveriga saates räägitu üle ja jõudsime selleni, et tegu ei pruugi olla üldse faasidega, mis käivad kaugsuhtega kaasas. Pigem käivad need inimestega kaasas – kes ütleb, et kaugsuhte ajal lahku läinud paarid oleksid tavapärase elukorralduse juures kokku jäänud? Siis oleksid ehk teised mured ületamatuks muutunud, näiteks rahaprobleemid või lapse sünd või hoopis kõrvalsuhe, milleni viisid esimesed kaks muret…

Meil on muidugi hea rääkida, sest me pole kõik need 16 aastat päris nii elanud, et kohtume vaid korra kuus ja pikemalt saame Silveri puhkuse ajal koos olla. Meil on igal aastal olnud ühised talved, enamikel nendest on Silver küll täiskohaga töötanud, aga õhtuti siiski koju jõudnud. Samuti olen mina viimased seitse hooaega olnud keskmiselt kaks kuud aastas Soomes. Me oleme kindlasti saanud rohkem koos olla kui paljud teised sarnased pered ja see on ehk abiks olnud, kuid ma usun, et midagi ei oleks praegu teisiti ka siis, kui me oleksime saanud vähem koos olla. Ainult igatsus oleks veel suurem.

Kuigi ma tahaksin, et Silver oleks iga päev meiega, pean tõdema, et mulle meeldib tunda magusvalusat igatsust ja kogeda endiselt liblikaid. Ma kahtlen, et viimased lendaksid veel ringi, kui me oleksime 16 aastat igapäevaselt koos olnud, aga mine tea…

Igatahes, saade oli huvitav, kuid samastuda me ei saanud. Õnneks! Saime vaid kaasa mõelda ja puudutada üksikuid kaugsuhte valukohti, mida siiani puudutanud ei olnud. Meil need kohad valu ei teinud, nii et kõik on endiselt hästi – ei ole Silver vaikselt kolmandasse faasi jõudnud, kui mina endiselt esimeses elan…

Loodan, et ka keegi teist ei tundnud end Vikerraadios käsitletud teemas ära, aga kui nii juhtus, siis kuulake saadet koos partneriga ja avage end teineteisele ning olge iseenda paarinõustajad. Ma tean, et paljudel on tühja koha pealt raske enda sees toimuvast rääkida, mistõttu usun, et Peresaade võiks oma erinevate teemadega abiks olla – kuulake koos saadet ja siis kuulake teineteist… (Lisasin lingi otsingule, kus on nimekiri käsitletud teemadest, ehk mõni pealkiri kõnetab.)

PS! Igaks juhuks ütlen, et ma ei tee siin praegu Vikerraadioga koostööd. Ma jõudsin kõnealuse Peresaateni läbi Perekooli ning tahtsin lihtsalt Soomes töötava mehe naisena sõna sekka öelda.