Kui vanalt alustasid blogimist ja kas oled blogi pärast jamadesse sattunud?
Esimest korda alustasin blogimisega umbes 18-19aastaselt, blogisin ehk aasta kuni kaks, aga pärast lapse sündi polnud selleks enam mahti ja nii see soiku jäi. Enda mälu järgi muutsin blogi vaid privaatseks, kuid aastaid hiljem ma Bloggerisse enam kuidagi sisse ei saanud ning erinevates veebiarhiivides ei ole selle blogi kohta mingit jälge.
Kahetsen, et ma endale tollaseid postitusi kuskile ära ei salvestanud, praegu oleks neid huvitav lugeda olnud. Meeles on vaid paar postitust – ühes olin pettunud, et alevis meie abiellumisest kui lapse pärast kiiresti tehtud pulmast räägiti ja teine oli “Ood Silverile”, mille sisu ma ei mäleta, kuid kuna hindan tema juures endiselt samu asju, siis võin oletada, mida kõike head tema juures välja tõin.
Praegune blogi kasvas välja Pere ja Kodu portaali blogist, millega alustasin 26aastaselt. Kui mind poleks Pere ja Kodu üleskutse kõnetanud või nad ei oleks mind blogijate hulka valinud, siis ilmselt ei oleks ka seda blogi siin.
Blogi pärast jamadesse ei ole sattunud, pole kellestki ega millestki sedasi kirjutanud ka, et võiks mingi konflikt tekkida. Negatiivse kogemusena võiksin välja tuua vaid “koostöö” ühe seikluspargiga, kus me käisime seltskonnaga ronimas ja jäime kogemusega nii rahule, et kirjutasin sellest positiivse postituse ning andsin seikluspargi omanikule võimaluse midagi välja loosida, näiteks terve seikluspargi külastuse kahele, et postitus kaugemale leviks. Tema pani välja kolmest rajast ühe pääsmed kahele, väärtus oli umbes 25 €. Oli asi selles või milleski muus, aga loosis osaleti vähe ja postitus ei levinud kaugele.
Kui võitja oli loositud ja ma olin valmis piletid ise kinni maksma, sest lugesin loosi ebaõnnestunuks, siis oli omaniku suhtumine selline, et see kõik oligi minu idee, minu teostus ja seetõttu otseloomulikult ka minu rahastus ning tema üldse ei teagi, mida mina oma lugejatele lubanud olen. Ülekannet ootas ta ka enda isiklikule kontole, mitte ettevõtte omale. Loomulikult sellise suhtumise peale tegin talle ülekande, jätsin postituse üles ja külastan seda kohta veel …
Võitja tookord tühjade kätega ei jäänud, selgitasin olukorda ja kinkisin hoopis samas väärtuses kinopiletid.
Antud seiklusparki ei külasta ma enam kindlasti ja tänaseks on kogunenud ka kolm e-poodi ja üks teenusepakkuja, kelle kliente minust (enam) ei saa. Ühega alustasime juba koostööd, kui ta lihtsalt ära kadus, teine e-pood ei rahuldunud selle statistikaga, mille saatsin ja soovis mingit muud väljavõtet, mis ei oleks ikkagi suuremaid numbreid näidanud, nii et ma ei saanud aru, milleks statistikat kuidagi teisiti esitada. Lisasin juurde, et kui nad ei ole koostööst huvitatud, siis andku teada, et saaksin tellimuse ära teha, kuid ei vastanud enam keegi ja tellisin soovitud kaubad mujalt kallima hinna eest ning nende e-poodi jäängi vältima.
Kolmanda e-poega oli nüüd üldse nii hea olukord, et esimesele kirjale ei vastatud, nädal hiljem saadetud teisele kirjale vastati, et pole olnud aega asjaga tegeleda, kuid on ettepanekust huvitatud ja kirjutavad reedel täpsematest oma mõtetest. Noh, reedel ei kirjutanud keegi, laupäeval sai läbi kampaania, mille ajal oleksin soovitud narivoodi soodsamalt saanud ning uuel reedel endast taas märku andes selgus, et nad ikka ei ole koostööst huvitatud. Kes nii teeb, ah?!
Esimesest kirjast oli selleks ajaks möödas 3 nädalat, kampaania oli läbi, puhkused peale tulemas ja tarneaeg oleks veninud nii pikaks, et sellel suvel poleks voodi enam kasutust leidnud. Kusjuures ma ei küsinud midagi tasuta, küsisin vaid sooduspakkumist sooduspakkumisele ja oleksin rahuldunud vastusega, et pole võimalik paremat hinda pakkuda ning oleksin voodi ära tellinud. Nüüd ei telli ma neilt enam midagi.
Kaldusin nüüd küsimusest väga kõrvale, kuid need on head näited sellest, kuidas kaotada potentsiaalset klienti. Ulakas Kaunitar on jälle hea näide sellest, kuidas võita uusi kliente. Ma polnud eales midagi Ulakast Kaunitarist ostnud, kuid koostööst olid nad huvitatud, loosisid välja isegi enam, kui algselt kokku leppisime ja suhtlus nendega on olnud üleni nii meeldiv, et edaspidised ostud teen vaid sealt. Tooksin välja veel Signe Seebid, Bon Merite, Waku Organicsi ja Turblissi, kellega on samuti olnud puhas rõõm suhelda või koostööd teha. Turblissiga küll koostööd pole teinud, kuid nende vastutulelikkusest olen siiski osa saanud. Sama lugu on Pure Cosmetics ja Bio4You e-poodidega. Neid tegijaid on kindlasti veel, keda võiksin praegu kiita, kohe lihtsalt ei meenu kõik.
Kas blogi motiveerib tegutema ja tegema, olla parem? (Kui siin annad lubaduse, kas hiljem on kergem see saavutada?)
Teoorias ehk küll, aga praktikas olen siin antud lubadusi kergelt murdnud. Ma tegutsen vastavalt motivatsioonile, enesetundele, jaksule … Kui tahan anda alla, siis annangi alla, mitte ei pinguta vägisi edasi, sest olen kuskil kõva häälega midagi öelnud, midagi soovinud või millestki unistanud. Ma olen valmis pingutama, kui ma endiselt ise seda soovin, aga soovid või võimalused neid ellu viia on ajas muutuvad ja “issand, ma kirjutasin sellest blogis, mida teised nüüd küll arvavad, kui loobun” pärast ma end ei piina. Üldiselt ei anna ma lubadusigi, ei endale ega teistele, sest ma tean ise, et ma ei ole enesepiitustaja, vaid pigem katsetaja.
Kas sa pole mõelnud hakata blogiga “teenima” ?
Olen ikka mõelnud, et võiks ka kasutada võimalust ja teenida reklaambänneritega vähemalt veebimajutuse kuutasugi tagasi, aga kuna mulle need bännerid väga ei sümpatiseeri, siis pole mõte teoks saanud.
Olen rahul nende väheste koostöödegagi, kus olen saanud soovitud tooteid soodsamalt või päris priilt, seegi kompenseerib blogiga kaasnevad kulud. Tore oleks muidugi teenida nagu Mallukas, kuid see tähendaks ka väga suurt lugejate arvu, millega käivad kaasa igasugused ebameeldivused, millega mina toime ei tuleks. Mulle meeldib mu väike lugejaskond ja vabadus blogida täpselt nii harva, kui tuju on.
