Mul oli kunagi unistus, et olen 30aastaselt elu parimas vormis… Sellega läks nii, et olen nüüd 32 ja elu halvimas vormis, kui rasedusaegseid vorme mitte arvestada. Oma kaalulangetusest kirjutasin siin ette ja taha, kaalutõusust pole aga suurt midagi kirjutanud, nüüd teen seda.

Meenutan, et ma olen alati olnud pehmeke. Just vaatasin, et minu pikkuse juures oleks mu normaalkaalu alumine piir 45 kilo, aga nii vähe kaalusin ma päris lapsena. Oma 158 sentimeetri juures ei ole ma kaalunud alla 53 kilo, seegi number püsis lühikest aega (ei pidanud dieeti, vaid tegin kaks nädalat füüsilist tööd), sest mu kehale sobis suvel 55 ja talvel 58 kilo paremini. Sõin kõike, liikusin mõõdukalt ja püsisin kuni esimese raseduseni igasuguse vaevata normaalkaalus. Esimese lapse eostasime talvel, kui kaal näitas 58 kilo, see jäi minu raseduseelseks kaaluks ja sellest väiksemat numbrit pole ma aastast 2007 näinud.

Rasedustega võtsin juurde 14-30 kilo ja laste esimeseks sünnipäevaks olin tagasi raseduseelses kaalus. Välja arvatud Kolmandaga, temaga kosusin 30 kilo, nendest 25 kadusid kümne kuuga, siis jäin Neljandat ootama ja tema esimeseks sünnipäevaks kaalusin taas 58 kilo. Sellest numbrist sai kahe aastaga sujuvalt 68 kilo ning detsembri pidusöömaaegade järel näitas kaal ajutiselt isegi 70 kilo. Mu kehale võis see sobida, aga mulle mitte, nii et alguse sai suveks saledaks projekt, millega võtsin erilise vaevata ligi kümme kilo alla.

Lühikest aega see tulemus püsis ka, ent siis hakkas energia kaduma, võhm vähenema ning isu suurenema, sest noh, energiat ju polnud, kuskilt tuli seda ammutada. Nelja kuuga kaotatud kilodest tuli ligi aastaga kolmveerand tagasi.

Eelmisel kevadel läbisin paastukuuri, tegin seda eelkõige psoriaasi, energiapuuduse, halva keskendumisvõime ja muu sellise pärast, paastumine pidavat ikkagi kõike ravima ning kehale ja vaimule uue hingamise andma. Kahjuks ei tulnud mul energiat juurde, samuti ei paranenud keskendumisvõime ning psoriaas läks hoopis hullemaks.

Igatahes, paastu järel kaalusin taas 59,5 kilo, sellise numbrini jõudsin ka oma suveks saledaks projektiga. Ma ei teinud midagi, et seda numbrit hoida, paastust väljusin küll aeglaselt, aga kaks nädalat hiljem sõin samamoodi nagu enne ja võtsin poole aastaga 13 kilo juurde. Tänaseks olen seitse kuud püsinud 72,5 kilo juures, kuigi ma tarbin endiselt rohkem kaloreid, kui ära kulutan. Järelikult on see minu uus normaalkaal.

Vana normaalkaal meeldis mulle rohkem, aga praegu meeldivad mulle mu tissid…

Ma enamasti ei mõtle oma kaalunumbrile, sest ma tunnen end oma kehas hästi, isegi paremini kui riietes. Alasti olles ei tunne ma end paksuna, aga riideid proovides tahaksin küll saledam olla, sest paljud asjad ei sobi mulle selga ja need, mis sobivad, pole väga mugavad, kui tegu pole just venivate retuuside ja lohvaka pluusiga.

Siis tahaksin ka saledam olla, kui jään koos Silveriga pildile ja ma näen, et minu “muskel” on suurem kui tema oma. Tema kõrval olles ma seda ei taju, aga pildid ei anna armu. Sellega on muidu nii, et minu muskel ei kasvanud tema omast suuremaks, vaid tema oma kahanes minu omast väiksemaks… Kui lastel olid sarlakid, siis tema oli kolm korda haigem kui neli last kokku ja ta kaotas kümne päevaga kuus kilo, need kilod pole siiani tagasi tulnud.

Pärast seda tulid mu vanemate juures kaalunumbrid jutuks ja ma ütlesin isale, et kaalun sama palju kui Silver. SAMA PALJU! Isa kukkus kohe seletama, et ma võiksin oma kehaga rahul olla, et kõik ei peagi olema piitspeenikesed. Ta sai minust valesti aru, nii et segasin talle vahele: “Ma enda kehaga olengi rahul, Silveri omaga pole…”

See oli muidugi nali, ma olen Silveri kehaga rahul, enda omaga samamoodi, aga ma ei ole rahul sellega, milline ma olen oma mehe kõrval. Seda just piltidel. Saunalaval või magamistoas ei tunne ma end tema kõrval ega all suurena. Samuti ei näe ma end peeglist suurena. Enamasti. Mõnikord harva juhtub küll nii, et vaatan end ja masendus tuleb peale…

Aga tavaliselt mulle meeldib see, mida ma peeglist näen ja ma näen seal tegelikkusest enamat. Või siis just vähemat, kui pidada gabariite silmas.

Kui tavaliselt näevad saledad end paksuna, siis minul on enda kehakujust teistmoodi häiritud arusaam – ma olengi paks, aga ma näen ja tunnen end saledana. Ma muidugi tean, et ma olen ülekaaluline, kehamassiindeksi järgi isegi rasvunud, aga see ongi ainult teadmine, mitte tundmine. Ma tean ka seda, et ma näen vaatamata ülekaalule hea välja.

Mhmh, nii enesekindel olengi ja mitte ükski “oi, kas viies on tulemas” küsimus või “võta alla, emis” kommentaar ei pane mind end näljutama või pärast söömist oksele ajama, sest endale ma meeldin ja teiste arvamusest on mul ükskõik (v.a Silveri omast, aga talle ma ka meeldin). Kui ma saaksin, siis jagaksin sellist enesekindlust kõigile, kellel seda vaja on. Lihtne on seda öelda, aga enesekindel naine on ilus naine, nii et pea püsti ja rind ette ning ära unusta oma peegelpildile ütlemast, kui ilus ta on!

Ja nüüd ma räägin endale kohe vastu, sest endast tehtud pilte vaadates mõtlen üsna tihti, et kas ma olen tegelikult ka nii kole. Ma lihtsalt näen nendel alati paks välja. Hahaa, näen paks välja… Mõtlen ikka seda, et need näitavad, milline ma tegelikult välja näen.

Pildid muidugi moonutavad ka, mõnikord teevad need veel paksemaks ja Silver on olnud siis see, kes on käsi südamel kinnitanud, et ma tegelikult ei ole nii suur. Tema arvates on ainult mu jalad suured. Ja tagumik. Ja kõht. Ja käed. Ja üleüldse näen ma tagantpoolt välja nagu kapp. Olgu, tagumikust käteni on minu sõnad, sest kuidas need saavad olla väikesed, kui jalad on suured? Seda on ta küll öelnud, et ma näen kapp välja…

Ma ei taha olla oma mehe silmis kapp, tahan olla buduaarilaud, selline väike, habras ja naiselik. Kahjuks pole ka see piisav motivaator, et alustada TÄNA selle suunas liikumisega, teen seda ikka homme… Minus lihtsalt pole seda energiat, mis oli siis, kui tahtsin suveks saledaks saada. Siis ma pidin saama toast välja, nüüd ma suren, kui ma pean minema toast välja. Eile käisin jala poole kilomeetri kaugusel poes, koju jõudes olin üleni higine ja nii väsinud, et oleksin tahtnud magama minna, see lihtsalt võttis viimsegi energia ära, mitte ei andnud seda juurde.

Minnes tagasi moonutavate piltide juurde, siis alles hiljuti küsiti Instagramis mu story peale, kuhu ma oma lisakilod peitnud olen, et ma ei näe välja nagu 72-kilone. Olengi need kilod moonutava nurga alla peitnud.

Mitte et ma tahaks sotsiaalmeedias endast saledamat muljet jätta, olen ka päris tõetruid pilte jaganud, kuid kui mul on valida kahe pildi vahel, kus ühel näen välja kogukas ja teisel enam-vähem selline, nagu ma enda arvates olen, siis reeglina läheb käiku ikka see teine. Eks see paras mullis elamine on, aga vähemalt on see tore mull.

Tulevikus tahaksin oma väljanägemise ja enesetunde siiski samale pulgale saada. Ma näen muidugi praegu ka hea välja, aga kui minu toitumis- ja liikumisharjumused peagi ei muutu, siis 42aastaselt olen juba 82-kilone ja sealt edasi käsib ägisev kaal mul enda pealt maha ronida… Ma sinnani jõuda ei tahaks. Enne ei saa ma aga midagi muuta, kui ma pole saanud korda oma energiapuudust, mis ei tulene mu ülekaalust, vaid millest tuleneb mu ülekaal.

Kokkuvõttes tahtsingi lihtalt öelda, et jah, ma võtsin kaotatud kilod juurde tagasi ja mõned veel lisaks. Nii see vist käibki. Ma küll meeldin endale ka ülekaalulisena, aga ülekaal ei tule kasuks ei mu psoriaasile, artriidile ega niigi kõrgele pulsile, nii et ma saan aru küll, et pikas perspektiivis tasub olla normaalkaalus. Seetõttu unistan nüüd 35. sünnipäevaks elu parimasse vormi jõudmisest, aga temaatilisi postitusi lähiajal ei tule, sest ma ei liigu praegu parema vormi suunas.

Võib-olla kirjutan mingi aeg ainult kehakaalu ohjeldamise geenitestist. Ostsin selle kingitus.ee kinkekaardi eest, mille kehtivus hakkas eriolukorra ajal lõppema, seega mingeid erilisi elamusi mul sel ajal valida ei olnud. Tõenäoliselt ütleb geenitest, et mul esineb pärilik rasvumisrisk ja risk ülekaalu tekkimiseks, mistõttu on mul ka risk teise tüübi diabeedi kujunemiseks; täiskõhutunne tekib aeglaselt ning mulle ei sobi süsivesikute- ja rasvarikas toit; mu organism põletab treeningu käigus rasvu hästi ja kehalise aktiivsuse mõju minu kehakaalule on suur, lisaks kasvab mu lihasmass kiiresti.

Vastus ei tule ainult nii pea, sest see võtab kuni 30 tööpäeva aega ja ma pole veel vatipulgaga oma põseski urgitsenud, kuigi ümbriku sain vist juuni keskel kätte. Kui ükskord selle ära teen ning tulemusest midagi uut ja huvitavat teada saan, siis tulen jagan siin ka, miks ma ülekaaluline olen ja mida ma kehakaalu ohjeldamiseks tegema pean. Äkki vähem sööma ja rohkem liikuma…

Ps! Gifid on tehtud Doublicat äpiga.

Ma sain viimaks aru, miks paljud naised peavad hügieenisidemeid ebamugavaks ja rõvedaks lahenduseks. Sest see ongi ebamugav ja rõve. Ma lihtsalt ei saanud 20 aastat sellest aru, sest tampoonid olid veel ebamugavamad, lisaks tegid need haiget.

Muide, hügieeniside võib ka haiget teha… Kui ma sain esimese sünnituse järel minna üle tavalistele sidemetele, siis kõigepealt läks käiku Always Night. Ei läinud üldse kaua, kui alt hakkas tulitama, kipitama ja kiskuma, sest Always`i kilejas pind oli kleepunud või lausa sulanud mu välimiste ilupistete külge. Pidin sideme niitide küljest lahti sikutama ja pärast olid õmblused ümbert villis, või siis õmblused ise olidki ühed suured villid. Sellega sai Always`ist minu jaoks noways ning asemele tulid puuvillase pealispinnaga sidemed, mis tekitasid küsimuse, kus ma varem olin… Need olid lihtsalt nii palju paremad.

Praegu on mul sama tunne – kus ma varem olin? Ma ei ole päris kivi all elanud, lugesin esimest korda menstruaalanuma kohta ikka mitu aastat tagasi, aga olin skeptiline. Jäin skeptiliseks ka siis, kui sain mõne kasutaja eellooga samastuda, sest ma ei uskunud, et mulle võiks menstruaalanum sobida, kui tampoonid ei sobi.

Milliste eellugudega ma samastuda sain? Sellistega, kus päevade ajal ei saa öösideme ja tampooni kombota isegi prügi välja viia, sest ainult side saaks selle ajaga täis… See on muidugi veidi liialdatud variant, aga liialdamata ei julgeks ma loota ainult öösidemele, kui tahan käia jala 500 meetri kaugusel poes. Minu emakas on menstruatsiooni ajal paras draamakuninganna – pool tundi püsti seismist, jalutamist ja poekoti kandmist on tema jaoks nii suur füüsiline koormus, et ta lihtsalt jookseb verest tühjaks.

Kadestasin teiste kapriissete emakate omanikke, kes kiitsid, kuidas nad said tänu menstruaalanumale topeltkaitsest lahti ja võisid edaspidi pool päeva muretud olla, aga mina olin sunnitud olema sidemeusku ja neid iga tunni tagant vahetama. Tampooni kasutasin ikkagi ainult hädaolukorras lisakaitsena, mulle ei meeldinud seda üldse teha, sest tunne oli alati ebamugav ja eemaldamine valus. Mõnikord isegi väga valus ja vähemalt korra oli mul reaalne hirm, et pean minema EMO-sse, kuna ainuüksi õrn nöörist sikutamine tekitas kuskil sügavustes sellise valu, et võpatasin iga katse ajal. Kui väikese läbimõõduga tampoon tekitab sellist valu, siis suure läbimõõduga menstruaalanum ei saa ju parem olla, või saab?

Ma mõtlesin, et järgmiste Rimi Ilupäevade ajal selgitan selle välja ning ostan OrganiCupi, aga Viljakusmonitor.ee esindaja Helina jõudis ette ning saatis mulle ühe katsetamiseks. Ma küll hoiatasin, et suure tõenäosusega ei jää ma menstruaalanumaga rahule, kuid tema uskus OrganiCupi ja mina lubasin anda sellele kolme tsükli vältel võimaluse, sest umbes nii kaua võtab sellega sinasõbraks saamine aega.

Esimesed katsetused olid tõesti harjumatud, ma ei saanud paigaldamisega piisavalt hästi hakkama, tunne oli väga ebamugav ja ma lekkisin korduvalt. Viimase puhul ei olnud asi ainult kehvas paigalduses – ma viisin emaka Neerutisse kahetunnisele matkale ja sellise pingutuse peale jäi OrganiCupist väheks… Samuti ei piisanud sellest menstruatsiooni teisel ööl, aga see ei tulnud üllatusena, sest ka kõige ultram ööside ei ole lasknud mul siis hommikuni magada.

Vaatamata ebakindlale algusele sain ainult OrganiCupi (+ lekkekindlate aluspükstega) hakkama ning päevade lõpuks olime juba sinasõbrad, selleks pidin tal vaid saba maha lõikama. See oli ainus asi, mis valusaks osutus, samuti osutus see üleliigseks, sest ilma saab anuma ideaalselt kätte. Nüüd saan ka aru, miks tampoon haiget tegi, aga menstruaalanum ei tee – tampoon istus sügaval, paisus seal suureks ja sikutamise peale ajas iga kumeruse juures sõrad vastu, kuid koonusekujuline anum nii ei tee, tema on kogu aeg ukse juures stardivalmis.

Uuel kuul edenes meie koostöö juba nii hästi, et ma vahetasin usku, aru sain sellest küll alles kolmandal kuul, kui päevad algasid vanemate juures ja ma pidin seal sideme kasutusse võtma. See oli nii võõras, nii ebamugav, nii rõve, et tahtsin ruttu koju OrganiCupi juurde sõita.

Ma ei saa öelda, et menstruaalanum on nii mugav, et ma seda üldse ei tunne (vahepeal ei tunnegi), aga igatahes on OrganiCup mugavam nii tampoonist kui sidemest, rääkimata mõlemast korraga.

Ma ei pea enam kunagi Silverilt küsima, kas tema ka kuuleb, kuidas mu hügieeniside kõndimise ajal sahiseb, sest mulle endale tundub, et seda on kaugele kuulda. Ma ei pea enam muretsema, kas sideme servad on läbi pükste näha või selle lillelõhn tunda, sest keegi arvas, et on hea idee sidemeid lõhnastada. Ma ei pea enam taluma paigast nihkunud ja kortsu läinud sidemega kaasnevat ebamugavust. Ma ei pea enam öösel külge keerates krabisema. Ma ei pea enam kellelgi külas olles käekotiga vetsu minema või veel hullem, enne minekut sideme vaikselt püksivärvli vahele peitma ja samamoodi kasutatud sidemega välja tulema, sest vetsus pole pürgikasti.

See-eest on asju, mida ma võin nüüd teha. Ma võin päevade ajal ujuma minna! Ma ei ole seda varem teha saanud, olen vähese määrimise ajal proovinud, kuid tampoon on läinud kiiresti vett täis. Ma võin kuupuhastuse tipphetkel minna kinno kahetunnist filmi vaatama (mitte et enne ei võinud, aga ma parema meelega ei teinud seda, sest siis oleksin pidanud kinno jõudes vahetama ära nii tampooni kui sideme, seda keset filmi kordama ja igaks juhuks pärast filmi ka, et jõuaksin kindlasti kuivana koju – ühesõnaga oleksin pidanud kaasas kandma kotitäit sidemeid ja tampoone ning nendega palju kordi sahistama). Ma võin inimese moodi saunalaval istuda (varem tegin seda sidemega, sest ma tõesti kasutasin tampooni viimases hädas). Ma võin isegi intiimelu elada… Siiani olin ainult andja rollis, aga nüüd oli mul võimalik midagi vastu saada, päevad ei seganud.

Ma ütleksin, et tänu OrganiCupile on minu pahadest päevadest saanud täitsa tavalised päevad. Kui ma enne tahtsin menstruatsiooni kõrgpunktis ainult kodus istuda, siis nüüd olen käinud muretult poodides, väljas söömas, metsas jalutamas, rattaga sõitmas ja isegi ujumas. Asi pole ainult selles, et saan nüüd pikemalt vetsupausideta hakkama, vaid mul on üleüldse nii mugav olla, et ma isegi ei mõtle kuupuhastusele, enne aga ei lasknud märg side seda unustada…

Üllataval kombel on menstruatsioon ka kergemaks muutunud, lühemaks ja valutumaks. Lühenemist olen täheldanud ka siis, kui olen pidanud tampooni kasutama, võib-olla kokkusattumus, aga võib-olla aitab kehasisene vahend verel kiiremini hüübida. Viimased neli menstruatsiooni on mul igatahes poole lühemad olnud, juba kolmandast päevast on vaid kergelt määrinud ja neljandast päevast pole enam anumat vaja läinud (sidemeid kasutasin minimaalselt seitse päeva, nii et minu jaoks on vahe märgatav).

Ma ei leia sellele mingit teaduslikku selgitust, aga guugeldades tuleb välja palju sarnaseid kogemusi, kus menstruaalanuma kasutamisega on päevad muutunud lühemaks ja kergemaks. Soovitan pika ja vererohke kuupuhastuse puhul proovida! Ma soovin, et oleksin ise seda varem teinud, paljud käimised poleks siis käimata jäänud…

Menstruaalanumal on üldse palju plusse, enamus ilmselt teavad neid, aga kordan igaks juhuks üle:

• Säästab raha ja keskkonda.
• Tervisele ohutu, sobib ka allergikutele. (Kas teate, et enamik tampoone ja sidemeid sisaldavad jääke taimekaitsevahenditest, pleegitajast, liimist ja muust keemiast, mis võivad pikema aja jooksul tekitada vähki ja teisi tervisehädasid?)
• Säilitab naise loomulikku mikrofloorat. (Väga kasulik neile, kellel tampoonid või sidemed tekitavad sageli põletikku.)
• Karbi peal on plussiks veel see, et toode on vegan, sellega pole tehtud loomkatseid. Mõte menstruaalanuma testimisest looma peal (täpsemalt sees) tundus veidi absurdne, aga võib-olla see polegi seda, sest guugeldades leidsin, et tampoone on testitud loomade peal (ehk siis sees). Õõh!
• Teisi plusse mainisin juba eespool.
• Mõnda plussi ei oska ehk mainida, võite seda ise teha, kui midagi on puudu.

Mõned miinused on muidugi ka, näiteks paigaldamine võib tunduda keeruline ja ebamugav ning alguses seda ka olla, aga kui asi on käpas, siis pole seal midagi keerulist ega ebamugavat.

Anuma tühjendamine ja puhastamine kodust väljaspool võib samuti keeruline ja ebamugav tunduda. Seda osa ma veidi pelgasin, eriti olukorras, kus läheduses pole kraanikaussi, sest paberiga puhastamine tundus võimatu. Kuni olin sunnitud seda esimest korda tegema – sain anuma puhtaks küll. Praeguseks on minu jaoks menstruaalanuma tühjendamine ja puhastamine isegi mugavam ning vaiksem, kui sidemete ja tampoonidega krabistamine.

Üheks väikeseks miinuseks on ka see, et pärast päevi tuleb kopsik läbi keeta. Selle osaga on mul veidi kahetised mõtted, sest Silverit ma ei keeda, aluspükse ei keeda, mänguasju ei keeda, vaagnalihaste treenimisseadet ei keeda, aga kui menstruaalanumat peab, siis peab. Silver mu blogi küll ei loe, aga tahaksin talle siinkohal öelda, et ma ju ütlesin, et ükskord läheb vanaemalt saadud pisikest veneaegset potti vaja…

Ühesõnaga, plussid on kohe alguses toredad ja miinustega harjub. Minu jaoks on praegu ainus harjumatu miinus see, et kohati on selline tunne, et menstruaalanum kukub välja… Ma ainult ei saa aru, kas ma paigaldan seda mõnikord valesti või see on minu jaoks liiga väike/suur. Praegu kasutan sünnitanud naistele mõeldud B suurust, aga proovin ära ka sünnitamata naistele mõeldud A suuruse, äkki istub see paremini. Kolmas suurus on ka olemas, aga see pole mõeldud sarisünnitajatele, vaid hoopis teismelistele tüdruktele, tegu on mini variandiga, millesse mahub samuti rohkem verd kui tavalisse tampooni või sidemesse. Sporditüdrukutele on see kindlasti mugavam variant.

Kui juhtub, et on veel minusuguseid skeptikuid, kes on mõelnud menstruaalanuma proovimise peale, aga pole julgenud seda teha, siis OrganiCupil on 90-päevane rahulolugarantii: kui ostja ei ole 90 päeva järel (mitte varem, sest harjumine võtab keskmiselt kolm tsüklit aega) anumaga rahul, siis on võimalik see tagastada või teise suuruse vastu vahetada (arve/tšekk peab alles olema). Rimist ostes tuleb ilmselt otse tootjaga ühendust võtta, kuid Viljakusmonitor.ee veebipoest ostes saab garantiid kasutada läbi nende. Oleks ma seda varem teadnud, oleksin juba ammu riskivabalt katsetanud.

NB! Juuli lõpuni on Viljakusmonitor.ee veebipoes OrganiCup menstruaalanum 20% soodsam, kui kasutada koodi valiorganicup. Soodustub kehtib ainult anumale, niisketele puhastuslappidele ja pesugeelile mitte, aga neid on võimalik koos menstruaalanumaga võita…

Jep, postituse kommenteerijate vahel läheb loosi komplekt, kuhu kuulub OrganiCup menstruaalanum (suuruse valib võitja), OrganiWipes niisked rätid ja OrganiWash intiimpesugeel. Räägi kaasa või anna lihtsalt teada, et soovid loosis osaleda ning jää ootama 27. juulit, siis selgub õnnelik võitja.

27.juuli: Võitja on loositud – palju õnne, Liisu!

Hea nali oleks, kui keegi ei osale loosis, sest kõigil on juba menstruaalanum olemas. Tagavaraks on siis ikka vaja, eks? Vahepeal oli küll selline tunne, et ma olen viimane, kes ikka veel sidemeid kannab ja kõik teised kasutavad kopsikuid (või vähemalt tampoone) – blogid ja foorumid on täis kiidusõnu menstruaalanumate kohta. Ilmselgelt põhjusega, sest nüüd kiidan mina ka ja ma ei näe end enam sidemete peale tagasi minemas. Mkm!

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitor.ee ja OrganiCupiga.

PPS! Ma ei kiida niisama, kasutan samuti koodi ja ostan juurde väiksema kopsiku, lisaks võtan juurde desinfitseerivad OrganiWipes niisked rätid. Viimased on küll üsna kallid, aga kuna nelja tsükli jooksul tundsin vaid korra sellisest asjast puudust, siis tõenäoliselt jagub pakist pikaks ajaks. Mulle meeldib see, et kõik 10 rätti on eraldi pakikestes, saan igasse käekotti paar abivahendit pista – kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna.

Kui keegi minu tutvusringkonnast või Kadrinast tahab postikulu kokku hoida, siis võib minu tellimusega liituda, võin sellega soovi korral kuu lõpuni ka oodata.

Ma sirvisin täna oma vanu päevikud, sest ei minul ega Silveril olnud meeles, kuidas möödus meie esimene ühine jaaniõhtu. Ma ei saanudki seda teada, kuna olin kirjutanud pika sissekande ainult jaaniööst ehk sellest, kuidas me varahommikuni teineteise kaisus kõigest rääkisime, kuidas ta mu juukseid silitas, kuidas me sõrmi kokku põimisime… Aga kus me enne seda olime või kas me üldse kuskil lõkke ääres koos olime…

Tõenäoliselt olime, sest me olime siis igal võimalusel koos. Jaanipühad ongi läbi aastate olnud võimaluseks koos olla, aga mitte seekord, sest töökohavahetuse tõttu ei saanud Silver keset nädalat kodus olla. Õigemini ta isegi ei mõelnud sellele, sest esimesel kuul oleks olnud imelik hakata vabu päevi küsima, seda enam, et uues kohas ei saa päevi ei ette ega järele teha. Leppisime tänavu Soome pühadega, mis andsid Silverile vaba reede ja kaks kodust päeva, Eesti pühad veetsime aga esimest korda lahus.

Mitte et me jaane muidu kuidagi eriliselt tähistaks, mingit Pühajärve jaanituld ega muud suurt pidu pole meil kunagi olnud, pole meie teema. Meil polegi olnud päris oma teemat. Meie jaanid on möödunud minu või Silveri või mõlema vanemate juures…

Pooled jaanid on nii tavalised olnud, et ma ei ole isegi pilte teinud või kui olen, siis mitte miski nendel ei viita, et on olnud jaaniõhtu.

Tegelikult ei saa öelda, et ma pole ainult igavatel jaanidel pilte teinud. Kõige mõnusamad pühad möödusid meil kolm aastat tagasi sõbra juures, kus olimegi ainult meie koos lastega ja tema. Meil oli nii tore, et ühest ööpäevast sai planeerimatult kaks, mille jooksul tegin samuti vähe pilte (ja nendestki on pooled paljastest tagumikest, mis saunalavalt basseini jooksevad).

Aasta enne seda oli meil ka väga meeldejääv jaaniõhtu… Silver kiskus tühja koha pealt sellise tüli üles, et ma ei unusta seda ilmselt kunagi, kuigi tüli ise kestis vaid loetud minutid ja mina tegelikult ei tülitsenud. Ma ei saanud isegi aru, milles on probleem või mida ma valesti tegin. Lõpuks tuli välja, et asi ei olnudki minus, lihtsalt kogunenud pinged ja lein pressisid end koduveini abil välja.

Eh, see kõlas nüüd nii, nagu Silver oleks kõvasti joonud, aga midagi sellist ei olnud, ta võttis maitsmiseks vaid ühe väikese topsitäie koduveini ja peale purgi või kaks õlut. Eraldi poleks ilmselt kumbi pähe hakanud, aga koos tekitasid need mingisuguse Mentose ja Coca-Cola efekti ning jõudsid otse ja ainult pähe. Ei olnud mingit kõverat sammu ega pehmet keelt, ainult ebaadekvaatne arusaam olukorrast, kus ma tahtsin minna edasi tallu ja ütlesin talle, et ta võib enda vanemate juurde jääda (sest mulle tundus, et ta tahab seal olla).

Ta ei jäänud sinna, aga teel minu vanemate juurde käitus ta nii, nagu ma oleksin sundinud teda kaasa tulema, mistõttu talle aitas minust… Ma tõstsin käed üles (piltlikud, päriselt olid käed ikka roolil) ja andsin talle võimaluse autost lahkuda, kuid ta ei kasutanud seda, vaid ajas asja veel hullemaks. Pärast kulminatsiooni tuli ta kui udust välja, mille järel ei saanud ta ise ka aru, mis talle sisse läks, kuid kahju oli juba tehtud. Igatahes, edasi nägi ta kõvasti vaeva, et juhtunut heastada, varsti saab võib-olla andeks ka…

Ma ei tea, miks ma praegu kirjutasin nii pikalt kümnest minutist, mis on kõikide ühiste jaanide peale meie ainus tüli. Palju rohkem on olnud ikkagi ilusaid õhtuid, mis on lõppenud sõnajalaõie otsimisega… Mitte et too õhtu oleks erand olnud, siis otsisime leppimissõnajalaõit, mis teatavasti on veel erilisem õis.

Kui mõelda Teise sünnikuupäeva (24.03) peale, siis võib öelda, et ühe korra on otsingud isegi edukad olnud. Jaanimardikatega on aga rohkem vedanud, neid oleme korduvalt leidnud.

Jaanimardikate otsimine ongi olnud me ainus traditsioon, aga tänavu jäi see vahele, sest olime nii väsinud, et hämara saabudes olime juba ammu voodis. Pealegi ei olnud jaaniõhtu Silverita mingi jaaniõhtu, vaid täiesti tavaline päev. Jep, õhtu oli päev… Ei kõla üldse loogiliselt, aga ma ei tahtnud ühes lauses kasutada kolm korda sõna “õhtu”.

Eelmisel aastal ei olnud tegelikult midagi teisiti peale selle, et Silver oli kodus. Koht oli sama, söök oli sama, ilm oli peaaegu sama ilus ja meil oli energiat, et kesköö paiku jaanimardikaid otsida.

Kui oleksime oma otsimisega liikunud Pärnamäe suunas, siis oleksime võib-olla kännuämblikke leidnud. Nali! Ei olnud ka seal sellist pidu, kust oleks neljakäpukil lahkutud.

Viimane lõik tuli nüüd sama hästi välja nagu kirjandi lõppsõna. Ilmselgelt on mu mõtted juba maal basseinis, mitte siin…

Kuidas teie jaaniõhtud tavaliselt mööduvad?