Pahadest päevadest said täitsa tavalised päevad…

Ma sain viimaks aru, miks paljud naised peavad hügieenisidemeid ebamugavaks ja rõvedaks lahenduseks. Sest see ongi ebamugav ja rõve. Ma lihtsalt ei saanud 20 aastat sellest aru, sest tampoonid olid veel ebamugavamad, lisaks tegid need haiget.

Muide, hügieeniside võib ka haiget teha… Kui ma sain esimese sünnituse järel minna üle tavalistele sidemetele, siis kõigepealt läks käiku Always Night. Ei läinud üldse kaua, kui alt hakkas tulitama, kipitama ja kiskuma, sest Always`i kilejas pind oli kleepunud või lausa sulanud mu välimiste ilupistete külge. Pidin sideme niitide küljest lahti sikutama ja pärast olid õmblused ümbert villis, või siis õmblused ise olidki ühed suured villid. Sellega sai Always`ist minu jaoks noways ning asemele tulid puuvillase pealispinnaga sidemed, mis tekitasid küsimuse, kus ma varem olin… Need olid lihtsalt nii palju paremad.

Praegu on mul sama tunne – kus ma varem olin? Ma ei ole päris kivi all elanud, lugesin esimest korda menstruaalanuma kohta ikka mitu aastat tagasi, aga olin skeptiline. Jäin skeptiliseks ka siis, kui sain mõne kasutaja eellooga samastuda, sest ma ei uskunud, et mulle võiks menstruaalanum sobida, kui tampoonid ei sobi.

Milliste eellugudega ma samastuda sain? Sellistega, kus päevade ajal ei saa öösideme ja tampooni kombota isegi prügi välja viia, sest ainult side saaks selle ajaga täis… See on muidugi veidi liialdatud variant, aga liialdamata ei julgeks ma loota ainult öösidemele, kui tahan käia jala 500 meetri kaugusel poes. Minu emakas on menstruatsiooni ajal paras draamakuninganna – pool tundi püsti seismist, jalutamist ja poekoti kandmist on tema jaoks nii suur füüsiline koormus, et ta lihtsalt jookseb verest tühjaks.

Kadestasin teiste kapriissete emakate omanikke, kes kiitsid, kuidas nad said tänu menstruaalanumale topeltkaitsest lahti ja võisid edaspidi pool päeva muretud olla, aga mina olin sunnitud olema sidemeusku ja neid iga tunni tagant vahetama. Tampooni kasutasin ikkagi ainult hädaolukorras lisakaitsena, mulle ei meeldinud seda üldse teha, sest tunne oli alati ebamugav ja eemaldamine valus. Mõnikord isegi väga valus ja vähemalt korra oli mul reaalne hirm, et pean minema EMO-sse, kuna ainuüksi õrn nöörist sikutamine tekitas kuskil sügavustes sellise valu, et võpatasin iga katse ajal. Kui väikese läbimõõduga tampoon tekitab sellist valu, siis suure läbimõõduga menstruaalanum ei saa ju parem olla, või saab?

Ma mõtlesin, et järgmiste Rimi Ilupäevade ajal selgitan selle välja ning ostan OrganiCupi, aga Viljakusmonitor.ee esindaja Helina jõudis ette ning saatis mulle ühe katsetamiseks. Ma küll hoiatasin, et suure tõenäosusega ei jää ma menstruaalanumaga rahule, kuid tema uskus OrganiCupi ja mina lubasin anda sellele kolme tsükli vältel võimaluse, sest umbes nii kaua võtab sellega sinasõbraks saamine aega.

Esimesed katsetused olid tõesti harjumatud, ma ei saanud paigaldamisega piisavalt hästi hakkama, tunne oli väga ebamugav ja ma lekkisin korduvalt. Viimase puhul ei olnud asi ainult kehvas paigalduses – ma viisin emaka Neerutisse kahetunnisele matkale ja sellise pingutuse peale jäi OrganiCupist väheks… Samuti ei piisanud sellest menstruatsiooni teisel ööl, aga see ei tulnud üllatusena, sest ka kõige ultram ööside ei ole lasknud mul siis hommikuni magada.

Vaatamata ebakindlale algusele sain ainult OrganiCupi (+ lekkekindlate aluspükstega) hakkama ning päevade lõpuks olime juba sinasõbrad, selleks pidin tal vaid saba maha lõikama. See oli ainus asi, mis valusaks osutus, samuti osutus see üleliigseks, sest ilma saab anuma ideaalselt kätte. Nüüd saan ka aru, miks tampoon haiget tegi, aga menstruaalanum ei tee – tampoon istus sügaval, paisus seal suureks ja sikutamise peale ajas iga kumeruse juures sõrad vastu, kuid koonusekujuline anum nii ei tee, tema on kogu aeg ukse juures stardivalmis.

Uuel kuul edenes meie koostöö juba nii hästi, et ma vahetasin usku, aru sain sellest küll alles kolmandal kuul, kui päevad algasid vanemate juures ja ma pidin seal sideme kasutusse võtma. See oli nii võõras, nii ebamugav, nii rõve, et tahtsin ruttu koju OrganiCupi juurde sõita.

Hüvasti sidemed, ma olen nüüd menstruaalanumausku!

Ma ei saa öelda, et menstruaalanum on nii mugav, et ma seda üldse ei tunne (vahepeal ei tunnegi), aga igatahes on OrganiCup mugavam nii tampoonist kui sidemest, rääkimata mõlemast korraga.

Ma ei pea enam kunagi Silverilt küsima, kas tema ka kuuleb, kuidas mu hügieeniside kõndimise ajal sahiseb, sest mulle endale tundub, et seda on kaugele kuulda. Ma ei pea enam muretsema, kas sideme servad on läbi pükste näha või selle lillelõhn tunda, sest keegi arvas, et on hea idee sidemeid lõhnastada. Ma ei pea enam taluma paigast nihkunud ja kortsu läinud sidemega kaasnevat ebamugavust. Ma ei pea enam öösel külge keerates krabisema. Ma ei pea enam kellelgi külas olles käekotiga vetsu minema või veel hullem, enne minekut sideme vaikselt püksivärvli vahele peitma ja samamoodi kasutatud sidemega välja tulema, sest vetsus pole pürgikasti.

See-eest on asju, mida ma võin nüüd teha. Ma võin päevade ajal ujuma minna! Ma ei ole seda varem teha saanud, olen vähese määrimise ajal proovinud, kuid tampoon on läinud kiiresti vett täis. Ma võin kuupuhastuse tipphetkel minna kinno kahetunnist filmi vaatama (mitte et enne ei võinud, aga ma parema meelega ei teinud seda, sest siis oleksin pidanud kinno jõudes vahetama ära nii tampooni kui sideme, seda keset filmi kordama ja igaks juhuks pärast filmi ka, et jõuaksin kindlasti kuivana koju – ühesõnaga oleksin pidanud kaasas kandma kotitäit sidemeid ja tampoone ning nendega palju kordi sahistama). Ma võin inimese moodi saunalaval istuda (varem tegin seda sidemega, sest ma tõesti kasutasin tampooni viimases hädas). Ma võin isegi intiimelu elada… Siiani olin ainult andja rollis, aga nüüd oli mul võimalik midagi vastu saada, päevad ei seganud.

Ma ütleksin, et tänu OrganiCupile on minu pahadest päevadest saanud täitsa tavalised päevad. Kui ma enne tahtsin menstruatsiooni kõrgpunktis ainult kodus istuda, siis nüüd olen käinud muretult poodides, väljas söömas, metsas jalutamas, rattaga sõitmas ja isegi ujumas. Asi pole ainult selles, et saan nüüd pikemalt vetsupausideta hakkama, vaid mul on üleüldse nii mugav olla, et ma isegi ei mõtle kuupuhastusele, enne aga ei lasknud märg side seda unustada…

Üllataval kombel on menstruatsioon ka kergemaks muutunud, lühemaks ja valutumaks. Lühenemist olen täheldanud ka siis, kui olen pidanud tampooni kasutama, võib-olla kokkusattumus, aga võib-olla aitab kehasisene vahend verel kiiremini hüübida. Viimased neli menstruatsiooni on mul igatahes poole lühemad olnud, juba kolmandast päevast on vaid kergelt määrinud ja neljandast päevast pole enam anumat vaja läinud (sidemeid kasutasin minimaalselt seitse päeva, nii et minu jaoks on vahe märgatav).

Ma ei leia sellele mingit teaduslikku selgitust, aga guugeldades tuleb välja palju sarnaseid kogemusi, kus menstruaalanuma kasutamisega on päevad muutunud lühemaks ja kergemaks. Soovitan pika ja vererohke kuupuhastuse puhul proovida! Ma soovin, et oleksin ise seda varem teinud, paljud käimised poleks siis käimata jäänud…

Menstruaalanumal on üldse palju plusse, enamus ilmselt teavad neid, aga kordan igaks juhuks üle:

  • Säästab raha ja keskkonda.
  • Tervisele ohutu, sobib ka allergikutele. (Kas teate, et enamik tampoone ja sidemeid sisaldavad jääke taimekaitsevahenditest, pleegitajast, liimist ja muust keemiast, mis võivad pikema aja jooksul tekitada vähki ja teisi tervisehädasid?)
  • Säilitab naise loomulikku mikrofloorat. (Väga kasulik neile, kellel tampoonid või sidemed tekitavad sageli põletikku.)
  • Karbi peal on plussiks veel see, et toode on vegan, sellega pole tehtud loomkatseid. Mõte menstruaalanuma testimisest looma peal (täpsemalt sees) tundus veidi absurdne, aga võib-olla see polegi seda, sest guugeldades leidsin, et tampoone on testitud loomade peal (ehk siis sees). Õõh!
  • Teisi plusse mainisin juba eespool.
  • Mõnda plussi ei oska ehk mainida, võite seda ise teha, kui midagi on puudu.

Mõned miinused on muidugi ka, näiteks paigaldamine võib tunduda keeruline ja ebamugav ning alguses seda ka olla, aga kui asi on käpas, siis pole seal midagi keerulist ega ebamugavat.

Õpetus on pärit OrganiCup.com kodulehelt.

Anuma tühjendamine ja puhastamine kodust väljaspool võib samuti keeruline ja ebamugav tunduda. Seda osa ma veidi pelgasin, eriti olukorras, kus läheduses pole kraanikaussi, sest paberiga puhastamine tundus võimatu. Kuni olin sunnitud seda esimest korda tegema – sain anuma puhtaks küll. Praeguseks on minu jaoks menstruaalanuma tühjendamine ja puhastamine isegi mugavam ning vaiksem, kui sidemete ja tampoonidega krabistamine.

Üheks väikeseks miinuseks on ka see, et pärast päevi tuleb kopsik läbi keeta. Selle osaga on mul veidi kahetised mõtted, sest Silverit ma ei keeda, aluspükse ei keeda, mänguasju ei keeda, vaagnalihaste treenimisseadet ei keeda, aga kui menstruaalanumat peab, siis peab. Silver mu blogi küll ei loe, aga tahaksin talle siinkohal öelda, et ma ju ütlesin, et ükskord läheb vanaemalt saadud pisikest veneaegset potti vaja…

Ühesõnaga, plussid on kohe alguses toredad ja miinustega harjub. Minu jaoks on praegu ainus harjumatu miinus see, et kohati on selline tunne, et menstruaalanum kukub välja… Ma ainult ei saa aru, kas ma paigaldan seda mõnikord valesti või see on minu jaoks liiga väike/suur. Praegu kasutan sünnitanud naistele mõeldud B suurust, aga proovin ära ka sünnitamata naistele mõeldud A suuruse, äkki istub see paremini. Kolmas suurus on ka olemas, aga see pole mõeldud sarisünnitajatele, vaid hoopis teismelistele tüdruktele, tegu on mini variandiga, millesse mahub samuti rohkem verd kui tavalisse tampooni või sidemesse. Sporditüdrukutele on see kindlasti mugavam variant.

Kui juhtub, et on veel minusuguseid skeptikuid, kes on mõelnud menstruaalanuma proovimise peale, aga pole julgenud seda teha, siis OrganiCupil on 90-päevane rahulolugarantii: kui ostja ei ole 90 päeva järel (mitte varem, sest harjumine võtab keskmiselt kolm tsüklit aega) anumaga rahul, siis on võimalik see tagastada või teise suuruse vastu vahetada (arve/tšekk peab alles olema). Rimist ostes tuleb ilmselt otse tootjaga ühendust võtta, kuid Viljakusmonitor.ee veebipoest ostes saab garantiid kasutada läbi nende. Oleks ma seda varem teadnud, oleksin juba ammu riskivabalt katsetanud.

NB! Juuli lõpuni on Viljakusmonitor.ee veebipoes OrganiCup menstruaalanum 20% soodsam, kui kasutada koodi valiorganicup. Soodustub kehtib ainult anumale, niisketele puhastuslappidele ja pesugeelile mitte, aga neid on võimalik koos menstruaalanumaga võita…

Jep, postituse kommenteerijate vahel läheb loosi komplekt, kuhu kuulub OrganiCup menstruaalanum (suuruse valib võitja), OrganiWipes niisked rätid ja OrganiWash intiimpesugeel. Räägi kaasa või anna lihtsalt teada, et soovid loosis osaleda ning jää ootama 27. juulit, siis selgub õnnelik võitja.

27.juuli: Võitja on loositud – palju õnne, Liisu!

Hea nali oleks, kui keegi ei osale loosis, sest kõigil on juba menstruaalanum olemas. Tagavaraks on siis ikka vaja, eks? Vahepeal oli küll selline tunne, et ma olen viimane, kes ikka veel sidemeid kannab ja kõik teised kasutavad kopsikuid (või vähemalt tampoone) – blogid ja foorumid on täis kiidusõnu menstruaalanumate kohta. Ilmselgelt põhjusega, sest nüüd kiidan mina ka ja ma ei näe end enam sidemete peale tagasi minemas. Mkm!

PS! Postitus on sündinud koostöös Viljakusmonitor.ee ja OrganiCupiga.

PPS! Ma ei kiida niisama, kasutan samuti koodi ja ostan juurde väiksema kopsiku, lisaks võtan juurde desinfitseerivad OrganiWipes niisked rätid. Viimased on küll üsna kallid, aga kuna nelja tsükli jooksul tundsin vaid korra sellisest asjast puudust, siis tõenäoliselt jagub pakist pikaks ajaks. Mulle meeldib see, et kõik 10 rätti on eraldi pakikestes, saan igasse käekotti paar abivahendit pista – kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna.

Kui keegi minu tutvusringkonnast või Kadrinast tahab postikulu kokku hoida, siis võib minu tellimusega liituda, võin sellega soovi korral kuu lõpuni ka oodata.

Igasugused jaanid

Ma sirvisin täna oma vanu päevikud, sest ei minul ega Silveril olnud meeles, kuidas möödus meie esimene ühine jaaniõhtu. Ma ei saanudki seda teada, kuna olin kirjutanud pika sissekande ainult jaaniööst ehk sellest, kuidas me varahommikuni teineteise kaisus kõigest rääkisime, kuidas ta mu juukseid silitas, kuidas me sõrmi kokku põimisime… Aga kus me enne seda olime või kas me üldse kuskil lõkke ääres koos olime…

2007

Tõenäoliselt olime, sest me olime siis igal võimalusel koos. Jaanipühad ongi läbi aastate olnud võimaluseks koos olla, aga mitte seekord, sest töökohavahetuse tõttu ei saanud Silver keset nädalat kodus olla. Õigemini ta isegi ei mõelnud sellele, sest esimesel kuul oleks olnud imelik hakata vabu päevi küsima, seda enam, et uues kohas ei saa päevi ei ette ega järele teha. Leppisime tänavu Soome pühadega, mis andsid Silverile vaba reede ja kaks kodust päeva, Eesti pühad veetsime aga esimest korda lahus.

Mitte et me jaane muidu kuidagi eriliselt tähistaks, mingit Pühajärve jaanituld ega muud suurt pidu pole meil kunagi olnud, pole meie teema. Meil polegi olnud päris oma teemat. Meie jaanid on möödunud minu või Silveri või mõlema vanemate juures…

…või ainult oma perega keset kodust kaost…
…või sõbranna vanemate juures vihma käes…
…või sõbra juures Soomes…
…või hoopis kuuekesi mere ääres.

Pooled jaanid on nii tavalised olnud, et ma ei ole isegi pilte teinud või kui olen, siis mitte miski nendel ei viita, et on olnud jaaniõhtu.

23.06.2014

Tegelikult ei saa öelda, et ma pole ainult igavatel jaanidel pilte teinud. Kõige mõnusamad pühad möödusid meil kolm aastat tagasi sõbra juures, kus olimegi ainult meie koos lastega ja tema. Meil oli nii tore, et ühest ööpäevast sai planeerimatult kaks, mille jooksul tegin samuti vähe pilte (ja nendestki on pooled paljastest tagumikest, mis saunalavalt basseini jooksevad).

Aasta enne seda oli meil ka väga meeldejääv jaaniõhtu… Silver kiskus tühja koha pealt sellise tüli üles, et ma ei unusta seda ilmselt kunagi, kuigi tüli ise kestis vaid loetud minutid ja mina tegelikult ei tülitsenud. Ma ei saanud isegi aru, milles on probleem või mida ma valesti tegin. Lõpuks tuli välja, et asi ei olnudki minus, lihtsalt kogunenud pinged ja lein pressisid end koduveini abil välja.

Eh, see kõlas nüüd nii, nagu Silver oleks kõvasti joonud, aga midagi sellist ei olnud, ta võttis maitsmiseks vaid ühe väikese topsitäie koduveini ja peale purgi või kaks õlut. Eraldi poleks ilmselt kumbi pähe hakanud, aga koos tekitasid need mingisuguse Mentose ja Coca-Cola efekti ning jõudsid otse ja ainult pähe. Ei olnud mingit kõverat sammu ega pehmet keelt, ainult ebaadekvaatne arusaam olukorrast, kus ma tahtsin minna edasi tallu ja ütlesin talle, et ta võib enda vanemate juurde jääda (sest mulle tundus, et ta tahab seal olla).

Ta ei jäänud sinna, aga teel minu vanemate juurde käitus ta nii, nagu ma oleksin sundinud teda kaasa tulema, mistõttu talle aitas minust… Ma tõstsin käed üles (piltlikud, päriselt olid käed ikka roolil) ja andsin talle võimaluse autost lahkuda, kuid ta ei kasutanud seda, vaid ajas asja veel hullemaks. Pärast kulminatsiooni tuli ta kui udust välja, mille järel ei saanud ta ise ka aru, mis talle sisse läks, kuid kahju oli juba tehtud. Igatahes, edasi nägi ta kõvasti vaeva, et juhtunut heastada, varsti saab võib-olla andeks ka…

Ma ei tea, miks ma praegu kirjutasin nii pikalt kümnest minutist, mis on kõikide ühiste jaanide peale meie ainus tüli. Palju rohkem on olnud ikkagi ilusaid õhtuid, mis on lõppenud sõnajalaõie otsimisega… Mitte et too õhtu oleks erand olnud, siis otsisime leppimissõnajalaõit, mis teatavasti on veel erilisem õis.

Kui mõelda Teise sünnikuupäeva (24.03) peale, siis võib öelda, et ühe korra on otsingud isegi edukad olnud. Jaanimardikatega on aga rohkem vedanud, neid oleme korduvalt leidnud.

Kui meid oli nii palju, et sõitsime traktorikärus jaanimardikaid otsima.

Jaanimardikate otsimine ongi olnud me ainus traditsioon, aga tänavu jäi see vahele, sest olime nii väsinud, et hämara saabudes olime juba ammu voodis. Pealegi ei olnud jaaniõhtu Silverita mingi jaaniõhtu, vaid täiesti tavaline päev. Jep, õhtu oli päev… Ei kõla üldse loogiliselt, aga ma ei tahtnud ühes lauses kasutada kolm korda sõna “õhtu”.

Möödunud aasta jaaniõhtu, mille veetsime omaette minu vanemate juures, nemad ise pidutsesid samal ajal sõpradega Pärnamäel, hehee.

Eelmisel aastal ei olnud tegelikult midagi teisiti peale selle, et Silver oli kodus. Koht oli sama, söök oli sama, ilm oli peaaegu sama ilus ja meil oli energiat, et kesköö paiku jaanimardikaid otsida.

Jalutasime mööda kollast põldu lõppu välja, kass Robin meie kannul. Ühtegi mardikat ei leidnud.

Kui oleksime oma otsimisega liikunud Pärnamäe suunas, siis oleksime võib-olla kännuämblikke leidnud. Nali! Ei olnud ka seal sellist pidu, kust oleks neljakäpukil lahkutud.

Viimane lõik tuli nüüd sama hästi välja nagu kirjandi lõppsõna. Ilmselgelt on mu mõtted juba maal basseinis, mitte siin…

Kuidas teie jaaniõhtud tavaliselt mööduvad?

Miks aeg nõnda kiirelt küll käib

Selle vastu ei olnud mul midagi, et neli nädalat ja neli päeva Silverita möödusid kiiresti, aga sellest on küll kahju, et kolm ööd ja kaks päeva Silveriga kestsid vaid hetke. Uuesti näeme võib-olla alles Esimese sünnipäeval, sinna on viis nädalat… Talvepuhkuseni viis kuud… Viimasele mõeldes on tore, et aeg läheb kiirelt, kuid suvi alles algas, see võiks veidi ikka kesta ka, mitte märkamatult mööduda nagu lasteaia-aastad.

Oh jah, alles ma käisin nelja lapsega lasteaia vahet, ühe viisin ühele poole maja, teise teisele poole ja kaks lükkasin kahekohalises vankris koju tagasi, endal nahk seljas märg. Tänaseks on aga silmad juba neli korda märjad olnud, sest nad kõik on vahepeal lasteaia lõpetanud.

Hüvasti, lasteaed! Seekord lõplikult.

Neljanda lõpuaktus oli vahva ja tempokas. Nii tempokas, et keset aktust sai tema krunnist hobusesaba. Suurele tüdrukule omaselt ei teinud ta juhtunust välja ning mahakukkunud juukseaksessuaarid lükkas ta diskreetselt enda tooli alla. Ei jooksnud ta meie juurde ka siis, kui lillekimbust tulid sitikad välja või kui äikesele järgnes selline kärgatus, et täiskasvanudki tõmbasid pea õlgade vahele.

Aktuse ajakava oli muidu ideaalselt paigas – esimesed vihmapiisad tulid alles siis, kui kõige olulisem oli möödas ehk tunnistused olid jagatud ja direktori kõne peetud. Lastevanemate ja õpetajate kõned ning tänusõnad jätkusid juba saalis peolaua kõrval, taustaks paduvihma ladin. Vihm tuli ja vihm läks, pärast seda meie ka.

Veider ja kurb on harjuda mõttega, et me ei astu rohkem lasteaia väravast sisse… Et me lapsed on juba nii suured…

Nii suured, et nendega saab rattamatkale minna. See ei ole veider ega kurb, see on miski, millest unistasin, kui lapsed olid väikesed ja nüüd on see aeg käes. Laupäeval võtsimegi ette esimese lühikese rattamatka ja sõitsime Rabasaarde, endisesse turbatööstuse keskusesse Lehtse külje all.

Kuus ratturit

Me sõitsime maha 18 kilomeetrit, mida iseenesest ei ole palju, kuid Neljandale ja Silveri kondisele tagumikule sellest piisas, rohkem poleks kumbki jaksanud. Silveri tagumik harjub ilmselt ruttu, mina oma valutas ka esimese sõidu järel, end nüüd ei andnud 18 kilomeetrit üldse tunda. Neljandal aga ongi raske oma väikese rattaga meiega tempot hoida. Järgmine kord jaksab kindlasti paar kilomeetrit rohkem vändata, kuid oluliselt pikemad maad tulevad mängu alles siis, kui tal on suurem ratas.

Tere, Rabasaare!

Vanaema on rääkinud, kui ilus Rabasaare kunagi oli ja ma kujutan seda ette. Isegi praegu, kus kõik hooned on ajahambast puretud, on kohal oma võlu. Ma tajusin seda võlu muidugi alles nüüd, varem olen käinud seal uudistamas ainult kehva suusailma ajal ja siis on tundunud koht sama hall kui ilm.

Pole üldse hall, hoopis roheline
Täitsa roheline

Rabasaarde viib kruusatee, keskuses on aga asfalteeritud ring, mille äärde jääb vähemalt kümme mahajäetud hoonet, lisaks üks suur hoone, mis paistab olevat kasutuses ja tundub, et viimane elanik pole ka jäädavalt lahkunud, tema majaosa sissekäik nägi selleks liiga hoolitsetud välja.

Teised hooned pole palju aastaid kellegi hoolitsevat kätt näinud, pigem vastupidi – mida vähegi on saanud ära viia (rauast trepipiirded, ahjuuksed, põrandalauad jne), on ära viidud ja olmeprügi asemele toodud.

Üks huvitav kortermaja, mille kolmandale korrusele viib väga madala laega trepp.
Järgmine huvitav kortermaja, kus teisele korrusele viisid väga järsud trepid. Lastel oli seal võimalik vetsus käia. Keegi ei tahtnud.

Ma ei tea, mis imelikud lapsed meile on sattunud, aga mahajäetud hoonetes kolamine pakkus neile huvi vaid hetkeks, seetõttu me pooltesse tondilossidesse ei jõudnud. Minu arvates on see hea põhjus tagasi minna, sest mulle meeldib käia tühjades majades ja kujutleda ette elu, mida seal kunagi elati. Silver arvas ka, et võiksime sinna peagi uuesti minna, ainult et pimedas…

Öösel ma siin ringi ei käiks, liiga kõhe.

Lastele Silveri mõte muidugi meeldis, nad on üleüldse õudukate fännid ja palju külmema närviga kui mina.

Uitajad

Kollases majas elas kaua aega tagasi mu vanaema, kes oli turbatööstuses vanemmeister. Pärast turbavarumise lõpetamist jäi ta sinna kummimadratseid, turvarihmu, päevavarje ja muud sarnast valmistama. Tootmine lõpetati, kui ma olin väga väike, nii et mina sellest ajast midagi ei tea. Ma mäletan vaid seda, et meil oli kodus palju kummimadratseid ja meie kiik oli tehtud turvarihmast.

Lubasin vanaemale, et viin ta peagi autoga Rabasaarde, et ta saaks näidata, milline oli tema korter tolles kollases majas ja meenutada Rabasaares möödunud noorust. “Miks aeg nõnda kiirelt küll käib…”, laulab Pearu jälle mu kõrvus. Ma päriselt tahan tema meenutusi kuulata, sest selline isiklik ajalugu on viimastel aastatel minu jaoks väga põnevaks muutunud.

Veel veidi Rabasaare rohelust.

Külas oli ka rahvamaja, mis põles aastaid tagasi maha, ilmselt mitte iseenesest… Tolles rahvamajas peeti mu vanemate pulmapidu ja laupäeval jäin ma mõtlema, et miks just seal – isa sündis talus ega olnud kuidagi Rabasaarega seotud, emast rääkimata. Täna sain vastuse. Pidu toimus Rabasaares, sest see oli ilus kõrvaline koht… Kus sai kuiva kuu ajal althõlma hangitud alkoholi lauale panna, lootusega, et keegi neid sinna kontrollima ei tule. Siia tahaksin naerunäo lisada, sest sellist vastust ei osanud ma oodata.

Aga aitab Rabasaarest, kes tahab rohkem näha, peab ise uudistama minema. Mina pean nüüd poistega juuksurisse minema, sest nemad ei näe varsti midagi, tukk on silme ette kasvanud.