Sarjast “vanad poolikud postitused”…

Meil sai ühel õhtul vetsupaber otsa, mistõttu pidime minema kella 21.30 ajal Grossi poodi varusid täiendama. Kuna me käime tavaliselt Konsumis, siis me ei leidnud kohe õiget riiulivahet, aga see-eest leidis Silver õhuvärskendaja, mida kasutati külaliskorteris, kus eelmisel koolivaheajal ööbisime. Silverile see meeldis, nii et ta viskas selle korvi. Mina nägin õhuvärskendajate lähedal aga pesuvahendeid ja kuna kodus oli pesugeel otsa saamas, siis võtsin uue varuks. Pesuvahendite juures märkasin veel sapiseepe, mida haarasin samuti juurde, sest need kuluvad alati ära. Lõpuks jõudsime ka vetsupaberini, mille pärast me üldse poodi läksime.

Kui kassasse jõudsime ja järjest läksid vetsupaber, õhuvärskendaja, sapiseep, pesugeel, siis mul tuli vägisi naer peale. Selline ostukorv võib jätta päris ühemõttelise mulje…

Olgu, korvis olid veel kohvikoor ja Toffifee kommid, need leevendasid üldmuljet, nii et teistele ei pruukinud ostukorvi sisu midagi kõneleda. Pole muidugi välistatud, et pärast meid pani müüja kassa kinni ja läks käsi pesema.

Vahemärkus: Mulle ei meeldinud mainitud õhuvärskendaja ei külaliskorteris ega meeldi nüüd kodus, head lõhna see ei anna, peavalu aga küll. Ma eelistan endiselt eeterlikke õlisid.

Selliste enda eest kõnelevate ostude peale meenub mulle alati üks Silveri naljakamaid ostukorve. Kui ma sõitsin esimest korda lastega tema juurde Soome, siis ma unustasin raseerimisasjad koju, aga mul oli neid juba samal päeval vaja. Kuna tol ajal oli valida, kas läheme poodi koos lastega või käib ainult üks meist ära, siis “kohalikuna” otsustas tema seda teha, nagunii oli kondoome ka vaja.

Võib-olla teevad müüjad oma tööd nii automaatselt, et nad ei pane tähele, mida nad läbi piiksutavad, aga võib-olla jääb siiski silma (ja paneb muigama), kui meesterahvas ostab tahvli šokolaadi, naistele mõeldud Satin Care raseerimisvahu ja Venus raseerija ning paki kondoome. Vaid lilled olid veel puudu… Koos oleme muidu ostnud lillekimbu, pudeli vahuveini, kommikarbi ja paki kondoome. Esimesed kolm läksid kingituseks, kondoomid olid lihtsalt vahelduseks meeles, aga kõrvalt vaadates võis jääda küll mulje, et meil on õhtuks plaanid tehtud. Mõnikordki ongi õhtuks plaanid tehtud ja ostukorv reedab seda: krõpsud, dipikaste ja coca-cola. Ilmselgelt filmiõhtu!

Kondoomidega seoses meenub, kuidas ma käisin põhikooli ajal korduvat neid külapoest sõbra jaoks ostmas. Tema oli minust mõned aastad vanem, aga häbenes seda ise teha. Ma ei teagi, kas asi oli selles, et kondoomid ei olnud seal kuskil riiulis, vaid neid tuli klaasi alt küsida ja alati oli keegi veel järjekorras või kuuldeulatuses, või oli asi lihtsalt selles, et tegu oli väikese kohaga, kus üks pluss üks võrdus kolm. Sõber sõitis mulle spetsiaalselt isegi koju järele, et ma teeksin tema eest selle vajaliku ostu ja ma tegin ka, polnud mingi probleem. Hiljem küll mõtlesin, et väikesele kohale omaselt sain tõenäoliselt ise mingi sildi külge, aga neid sain ma kondoomide ostmisetagi, seega vahet polnud.

Kindlasti on meil olnud veel veidraid oste, eriti Silveril, kes on käinud mulle sidemeid või tampoone ostmas.

Mõne jaoks on ainuüksi see juba veider, et mees neid ostab, aga ma pean silmas rohkem seda, et sidemed ja tampoonid on millegagi kahtlase koosluse tekitanud, näiteks ketšupiga. Viimane oli suvaline mõte, ühtegi elavat näidet praegu meelde ei tule, selle asemel meenub hoopis, kuidas Silver läks viimases hädas hommikul kell 8 lapikut ostma, kuid tuli tühjade kätega koju, sest nii vara alkoholi ei müüdud. Viinasokke oli aga vaja teha, nii et kaks tundi hiljem läks ta poodi tagasi ja ostis ainult pudeli viina. Müüja sai ka kindlasti aru, et häda on käes…

Ütlen etteruttavalt ära, et pealkiri pole päris tõsi – Kolmanda nimi on tõesti populaarsuselt 48. kohal, kuid postituse pealkirja toon on jutumärkides, see tegelikult ei häiri mind. Kohati jääb aga mulje, et trend liigub suunas, kus selline olukord võrdub õudusunenäoga…

Alustades algusest, siis ühel ilusal päeval leidis Silver keldrist karbi muusikaplaatidega, mis meil rohkem kui 3 aastat tagasi vanas Voyageris mängisid, “Kiisulaulud” nende hulgas. Viimase panin järgmise autosõidu ajal mängima, et lapsi üllatada, aga nende muusikamaitse on vahepeal nii palju muutunud, et peale Neljanda ei tahtnud keegi kassilaule kuulata. Ma ootasin veidi teistsugust reaktsiooni, näiteks samasugust nostalgialaksu, mis minu “Kassi kontserti” valla päästis. Neljas paraku isegi ei mäletanud neid laule ja poisid katsid kaasalaulmise asemel oma kõrvu ning palusid, et ma plaati vahetaksin.

Tegin seda ja järgmisel plaadil pöördus Kaire Vilgats Esimese poole, et koos tähestikku õppida… Teate või mäletate nimelaule? Lapsed ei mäletanud, nii et need kuulati huviga lõpuni, sest igas laulus oli kellegi nimi esindatud.

Muide, Teise nime ei olnud algselt nimelaulude valikus, aga ma kirjutasin ettevõttele ja Kaire Vilgats lõõritas selle vähemalt kahe laulu juurde, sest ma soetasingi igale lapsele vaid kaks muusikapala (valikus oli vist seitse erinevat lugu). Seda meenutades mõtlesin tulla neile tasuta reklaami tegema, aga selgus, et nimelaule polegi enam…

Ma ei tea, mis neile tegelikult saatuslikuks sai, aga mõni aeg hiljem ühe mängumaa broneeringuid vaadates tekkis küsimus, kas nimelaulud kadusid ainulaadsete nimede kasvu tõttu. Tõenäoliselt oli ettevõtte eesmärk, et iga päev ostetaks laule uuele Miale või Robinile, mitte ei palutaks Kairel laulda sisse nimesid, mida ta hääldagi ei oska ja mida ostetakse vaid korra.

Võimalik, et ka pärast mind ei soetanud keegi Teise nimega laule, sest tegu pole eriti populaarse nimega… See selleks, nimelaulude kadumise asemel hämmastas mind pigem see, millistele nimedele mängutoad broneeritud olid… Nii on inetu öelda, aga üks oli hullem kui teine. Mul tõesti tekkis tunne, et lapsevanemad on ainulaadsust taga ajades unustanud, et see pole mingi võistlus, vaid lapsed peavad päriselt nende nimedega elama.

Õnneks vaatab praegu antud mängumaa broneeringutes teine pilt vastu, enamik nimedest on tavalised tänapäevased eesti ja vene nimed, sekka mõned üksikud omapärasema kirjapildiga, ent ei midagi sellist, kus ühte nimesse on üritatud suruda kõik võõrtähed ja nimi ise on selline, et ei saa aru, kas see kuulub poisile või tüdrukule.

Ma ei tea, mis möödunud kuul toimus – äkki sünnivadki eriliste nimedega lapsed peamiselt aasta alguses? Veebruaris on tunne aga nii palju isamaalisem, et siis sünnivad Kadrid, Mardid, Oskarid, Martad, Jaanid, Teeled, Säded jne.

Erilistele nimedele mõeldes meenub kohe üks Facebooki postitus, mille all hakkasid vanemad jagama oma laste nimesid ja kogemusi, kui raske või kerge neid registreerida oli. Ma ei oska seda postitust enam otsida, aga mäletan, et lugesin kommentaare kohati päris suurte silmadega… Isegi, kui ma leiaksin selle, siis ma ei hakkaks sealt nimesid välja tooma – pole vaja, et need lapsed kord oma nime guugeldades siia jõuavad ja end halvasti tunnevad, sest saavad aru, et jutt on konkreetselt neist, teisi samanimelisi lihtsalt ei ole.

Mul on raske mõista vajadust leiutada oma lapsele keeruline nimi, mida kellelgi teisel ei ole. Ma pean silmas just selliseid ainulaadseid nimesid, mida keegi ei oska kuulmise järgi kirjutada ja mis kõlavad väga võõralt. Mu sõbranna lapse ainulaadne nimi kõlab nii tavaliselt, et ei saa arugi, et temanimelisi on Eestis vähem kui 5 ja see sündis loomulikult, mitte teadlikult ja tahtlikult erilist nime leiutades. Loomulikult tuli ka järgmise lapse nimi, mis on nii populaarne, et see on olnud korduvalt kuu enim registreeritud nimede tabelis. Tema jaoks pole see katastroof, nagu ei olnud ka esimese lapse ainulaadne nimi eesmärk omaette.

Ma olen ühest ja teisest kohast lugenud, kuidas meeldib mingi konkreetne nimi, aga lapsele seda anda ei saa, sest see on kas tutvusringkonnas esindatud või liiga populaarne – ikkagi jube, kui klassis on mitu sama nimega last! Ma ei eita, olen püüdnud seda ka ise vältida ja see oli üks põhjus, miks Esimesel oli varem kaks nime. Oli, sest ta oli viiene, kui tema nimest kadus Sebastian, mis registreerides tundus lihtne nimi, aga leidis pereväliselt palju valesti kasutamist (Sebastjann, Sebastjaan), samal ajal ei kasutanud peresiseselt seda keegi… Täna on tal klassivend, kelle teine nimi on sama, mis temal, aga nad on täitsa rõõmsalt koos Tootsid, ei häiri ühesugune nimi ei neid ega kedagi nende ümber, ka mind mitte.

Neljas sai sama nime, mis on mu sõbrannal ja laps räägib vabalt tädi Tuulist nii, et ta ei seosta seda enda nimega. Mina ka ei mõtle sellele, et nad mõlemad on Tuulid, ma ei taju seda isegi siis, kui nad on kõrvuti ja ma pöördun kordamööda mõlema poole. Kui Neljandale panin teadlikult sõbrannaga sama nime, siis Kolmanda puhul ma ei osanud arvata, et ükskord võtab Silveri vennatütar sama nimega mehe, aga see ei tekita kuidagi segadust ega ebamugavust, pigem on kaasa toonud ainult nalja.

Ausalt, pange lapsele see nimi, mis teile meeldib, olgu see siis populaarne või tutvusringkonnas olemas, see ei jää hiljem häirima. Ärge ainult öelge, et teile meeldibki Zhezherella või Pabuliize, sest need on vägisi punnitatud nimed, mille eesmärk on erineda kõigist teistest. Erinemisel pole iseenesest midagi viga, aga on veider, kui väljamaise kõlaga nimi on välismaal tegelikult negatiivse tähendusega või selle kirjapilt on selline, et ka mujal maailmas tuleb nime tähthaaval ette öelda või paberile kirja panna.

Vähem on rohkem, eks, see kehtib ka nimede puhul (mõistsin seda pärast Esimese sündi, kui kuskil oli vaja tema täisnime kirjutada). Mitte et lihtsad nimed alati lihtsad oleksid… Teisega ühtegi nimekaimu lugu ei ole (kuigi Eestis on veel 267 sama nimega inimest), kuid tema nimi on paljude jaoks siiski liiga raske, sest isegi sõbrad kipuvad talle endiselt Karl ütlema (sedasi on tal nimekaimusid muidugi omajagu). See on veel väike eksimus, kord registreerisin talle arsti juurde aja ning naine teisel pool toru ütles tema kohta esmalt Karl, pärast parandamist Karlis ja hiljem kordas üle aja, mille ta Karlosele kirja pani…

Nimedest rääkides, siis Neljanda puhul kaalusin ka nime Samia, sest see meeldis mulle juba siis, kui ma “Kirgede tormi” vaatasin ning vanaema Saimale mõeldes oleks see justkui tema nimest tuletatud. On küll üsna ainulaadne nimi, aga siiski lihtsa kirjapildi ja kõlaga, eks. Samas ülejäänud pereliikmete nimedega see hästi kokku ei sobi, nii et valituks see ei osutunud. Selle asemel läkski käiku mu sõbranna nimi, kuigi ma alguses kõhklesin, kas see veider pole. Ei ole. Ma ei kujutaks ei sõbrannale ega Neljandale mingit muud nime ette, seega on kõik igati õige.

Üks täiesti suvaline tähelepane: kui Esimese nimi sai muudetud, siis avastasime, et kuigi meil on väga erinevad nimed, on nendes siiski teatav harmoonia (üle ühe 6 tähte, 5 tähte; eelviimane täht e, viimane täht i). Olles seda märganud, ei suuda ma sellest enam mööda vaadata, mistõttu on mul hea meel, et me rohkem lapsi ei plaani, sest ma ei oskaks leida viiendale nime, mis harmooniat ei rikuks – nii et ma pole ka ise kiiksudest sugugi puhas…