Ütlen etteruttavalt ära, et pealkiri pole päris tõsi – Kolmanda nimi on tõesti populaarsuselt 48. kohal, kuid postituse pealkirja toon on jutumärkides, see tegelikult ei häiri mind. Kohati jääb aga mulje, et trend liigub suunas, kus selline olukord võrdub õudusunenäoga…

Alustades algusest, siis ühel ilusal päeval leidis Silver keldrist karbi muusikaplaatidega, mis meil rohkem kui 3 aastat tagasi vanas Voyageris mängisid, “Kiisulaulud” nende hulgas. Viimase panin järgmise autosõidu ajal mängima, et lapsi üllatada, aga nende muusikamaitse on vahepeal nii palju muutunud, et peale Neljanda ei tahtnud keegi kassilaule kuulata. Ma ootasin veidi teistsugust reaktsiooni, näiteks samasugust nostalgialaksu, mis minu “Kassi kontserti” valla päästis. Neljas paraku isegi ei mäletanud neid laule ja poisid katsid kaasalaulmise asemel oma kõrvu ning palusid, et ma plaati vahetaksin.

Tegin seda ja järgmisel plaadil pöördus Kaire Vilgats Esimese poole, et koos tähestikku õppida… Teate või mäletate nimelaule? Lapsed ei mäletanud, nii et need kuulati huviga lõpuni, sest igas laulus oli kellegi nimi esindatud.

Muide, Teise nime ei olnud algselt nimelaulude valikus, aga ma kirjutasin ettevõttele ja Kaire Vilgats lõõritas selle vähemalt kahe laulu juurde, sest ma soetasingi igale lapsele vaid kaks muusikapala (valikus oli vist seitse erinevat lugu). Seda meenutades mõtlesin tulla neile tasuta reklaami tegema, aga selgus, et nimelaule polegi enam…

Ma ei tea, mis neile tegelikult saatuslikuks sai, aga mõni aeg hiljem ühe mängumaa broneeringuid vaadates tekkis küsimus, kas nimelaulud kadusid ainulaadsete nimede kasvu tõttu. Tõenäoliselt oli ettevõtte eesmärk, et iga päev ostetaks laule uuele Miale või Robinile, mitte ei palutaks Kairel laulda sisse nimesid, mida ta hääldagi ei oska ja mida ostetakse vaid korra.

Võimalik, et ka pärast mind ei soetanud keegi Teise nimega laule, sest tegu pole eriti populaarse nimega… See selleks, nimelaulude kadumise asemel hämmastas mind pigem see, millistele nimedele mängutoad broneeritud olid… Nii on inetu öelda, aga üks oli hullem kui teine. Mul tõesti tekkis tunne, et lapsevanemad on ainulaadsust taga ajades unustanud, et see pole mingi võistlus, vaid lapsed peavad päriselt nende nimedega elama.

Õnneks vaatab praegu antud mängumaa broneeringutes teine pilt vastu, enamik nimedest on tavalised tänapäevased eesti ja vene nimed, sekka mõned üksikud omapärasema kirjapildiga, ent ei midagi sellist, kus ühte nimesse on üritatud suruda kõik võõrtähed ja nimi ise on selline, et ei saa aru, kas see kuulub poisile või tüdrukule.

Ma ei tea, mis möödunud kuul toimus – äkki sünnivadki eriliste nimedega lapsed peamiselt aasta alguses? Veebruaris on tunne aga nii palju isamaalisem, et siis sünnivad Kadrid, Mardid, Oskarid, Martad, Jaanid, Teeled, Säded jne.

Erilistele nimedele mõeldes meenub kohe üks Facebooki postitus, mille all hakkasid vanemad jagama oma laste nimesid ja kogemusi, kui raske või kerge neid registreerida oli. Ma ei oska seda postitust enam otsida, aga mäletan, et lugesin kommentaare kohati päris suurte silmadega… Isegi, kui ma leiaksin selle, siis ma ei hakkaks sealt nimesid välja tooma – pole vaja, et need lapsed kord oma nime guugeldades siia jõuavad ja end halvasti tunnevad, sest saavad aru, et jutt on konkreetselt neist, teisi samanimelisi lihtsalt ei ole.

Mul on raske mõista vajadust leiutada oma lapsele keeruline nimi, mida kellelgi teisel ei ole. Ma pean silmas just selliseid ainulaadseid nimesid, mida keegi ei oska kuulmise järgi kirjutada ja mis kõlavad väga võõralt. Mu sõbranna lapse ainulaadne nimi kõlab nii tavaliselt, et ei saa arugi, et temanimelisi on Eestis vähem kui 5 ja see sündis loomulikult, mitte teadlikult ja tahtlikult erilist nime leiutades. Loomulikult tuli ka järgmise lapse nimi, mis on nii populaarne, et see on olnud korduvalt kuu enim registreeritud nimede tabelis. Tema jaoks pole see katastroof, nagu ei olnud ka esimese lapse ainulaadne nimi eesmärk omaette.

Ma olen ühest ja teisest kohast lugenud, kuidas meeldib mingi konkreetne nimi, aga lapsele seda anda ei saa, sest see on kas tutvusringkonnas esindatud või liiga populaarne – ikkagi jube, kui klassis on mitu sama nimega last! Ma ei eita, olen püüdnud seda ka ise vältida ja see oli üks põhjus, miks Esimesel oli varem kaks nime. Oli, sest ta oli viiene, kui tema nimest kadus Sebastian, mis registreerides tundus lihtne nimi, aga leidis pereväliselt palju valesti kasutamist (Sebastjann, Sebastjaan), samal ajal ei kasutanud peresiseselt seda keegi… Täna on tal klassivend, kelle teine nimi on sama, mis temal, aga nad on täitsa rõõmsalt koos Tootsid, ei häiri ühesugune nimi ei neid ega kedagi nende ümber, ka mind mitte.

Neljas sai sama nime, mis on mu sõbrannal ja laps räägib vabalt tädi Tuulist nii, et ta ei seosta seda enda nimega. Mina ka ei mõtle sellele, et nad mõlemad on Tuulid, ma ei taju seda isegi siis, kui nad on kõrvuti ja ma pöördun kordamööda mõlema poole. Kui Neljandale panin teadlikult sõbrannaga sama nime, siis Kolmanda puhul ma ei osanud arvata, et ükskord võtab Silveri vennatütar sama nimega mehe, aga see ei tekita kuidagi segadust ega ebamugavust, pigem on kaasa toonud ainult nalja.

Ausalt, pange lapsele see nimi, mis teile meeldib, olgu see siis populaarne või tutvusringkonnas olemas, see ei jää hiljem häirima. Ärge ainult öelge, et teile meeldibki Zhezherella või Pabuliize, sest need on vägisi punnitatud nimed, mille eesmärk on erineda kõigist teistest. Erinemisel pole iseenesest midagi viga, aga on veider, kui väljamaise kõlaga nimi on välismaal tegelikult negatiivse tähendusega või selle kirjapilt on selline, et ka mujal maailmas tuleb nime tähthaaval ette öelda või paberile kirja panna.

Vähem on rohkem, eks, see kehtib ka nimede puhul (mõistsin seda pärast Esimese sündi, kui kuskil oli vaja tema täisnime kirjutada). Mitte et lihtsad nimed alati lihtsad oleksid… Teisega ühtegi nimekaimu lugu ei ole (kuigi Eestis on veel 267 sama nimega inimest), kuid tema nimi on paljude jaoks siiski liiga raske, sest isegi sõbrad kipuvad talle endiselt Karl ütlema (sedasi on tal nimekaimusid muidugi omajagu). See on veel väike eksimus, kord registreerisin talle arsti juurde aja ning naine teisel pool toru ütles tema kohta esmalt Karl, pärast parandamist Karlis ja hiljem kordas üle aja, mille ta Karlosele kirja pani…

Nimedest rääkides, siis Neljanda puhul kaalusin ka nime Samia, sest see meeldis mulle juba siis, kui ma “Kirgede tormi” vaatasin ning vanaema Saimale mõeldes oleks see justkui tema nimest tuletatud. On küll üsna ainulaadne nimi, aga siiski lihtsa kirjapildi ja kõlaga, eks. Samas ülejäänud pereliikmete nimedega see hästi kokku ei sobi, nii et valituks see ei osutunud. Selle asemel läkski käiku mu sõbranna nimi, kuigi ma alguses kõhklesin, kas see veider pole. Ei ole. Ma ei kujutaks ei sõbrannale ega Neljandale mingit muud nime ette, seega on kõik igati õige.

Üks täiesti suvaline tähelepane: kui Esimese nimi sai muudetud, siis avastasime, et kuigi meil on väga erinevad nimed, on nendes siiski teatav harmoonia (üle ühe 6 tähte, 5 tähte; eelviimane täht e, viimane täht i). Olles seda märganud, ei suuda ma sellest enam mööda vaadata, mistõttu on mul hea meel, et me rohkem lapsi ei plaani, sest ma ei oskaks leida viiendale nime, mis harmooniat ei rikuks – nii et ma pole ka ise kiiksudest sugugi puhas…

Iga kord, kui ma loen midagi koroonaviiruse kohta, tuleb mulle silme ette film “Nakkus”. Kes ei ole seda näinud, siis fataalsete tagajärgedega haiguspuhang saab seal alguse Hong Kongis, aga üheks esimeseks nakatunuks on Minneapolises elav naine, kes toob tundmatu viiruse koju, nii et inimesi hakkab riburada surema mõlemas linnas. Ja igal pool mujal ehk olukord võtab pandeemia mõõtmed.

Kui kirjutati, et koroonaviirus sai alguse kalaturult, meenus mulle filmi lõpp, kuigi seal ei olnud ei kalaturgu ega kalu, kuid mingid seosed mul ikkagi tekkisid. Rohkem oli seosteks ja mõtetes filmi jooksutamiseks põhjust, kui ilmusid artiklid, et haiguse algallikaks võivad olla nahkhiired… Nüüd ma ei saagi enam seda filmi silme eest, sest ülerahvastatud haiglad, suletud linnad, karantiinid, vandenõuteoreetikud ja muu filmis nähtu on samuti igapäevastes uudistes.

Olukord ei ole küll sama hull, aga ma usun, et avaldatust siiski hullem ja sarnaselt filmile üritatakse praegu lihtsalt (veel) suuremat paanikat ära hoida. Nii hulluks ma olukorda siiski ei pea, et ise muret tunneksin, aga mine tea, äkki ühel hetkel on viirus siin ja lüüakse samuti paarkümmend koppa maasse, et kiiresti uus haigla püsti panna.

Iseenesest ma pean võimalikest maailmalõpu teooriatest pandeemiat väga tõenäoliseks, aga seda mitte kuskil laboris loodud haiguse tagajärjena, vaid emakese Maa korraldatud parasiiditõrjena. See ei oleks ilmselt päris lõpp, aga korralik restart küll, sest asjad ei saa käia nii, et inimesed võtavad Maalt, mis võtta annab ja siis kolivad Marsile…

Muide, antud teooria puhul on peetud usutavaks, et selline pandeemia saab alguse just Aasiast ja seda loomalt inimesele kandunud muteerunud viiruse näol. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et parasiiditõrje juba käib, vaid pean seda teooriat pigem üheks “Nakkuse” ja teiste sarnaste filmide inspiratsiooniallikaks.

Ühesõnaga, koroonaviirust ma ei karda, aga kõhugrippi küll, mistõttu võttis veidi kõhedaks, kui e-päevikusse tuli teade, et koolis, eelkõige 4.-6. klassis, on haiguspuhang, mille sümptomiteks on halb enesetunne, iiveldus, oksendamine ja nii edasi. Meie neljandikul piirdus asi vaid halva enesetundega ja ma jõudsin pääsemise üle juba rõõmustada… Kuni olin üleeile kõhugripiga pikali.

Õnneks on see möödas ja laste poolt lohutuseks toodud Bounty on söödud ehk kõik on jälle hästi. Loodetavasti on nakkustega ka nüüd mõneks ajaks ühel pool, vaid filmi võiks veel korra vaadata…

1, 2, 3…

Selle aasta esimene laatsaret on käes. Reedel õhtul kukkus palavikuga ära Teine, eile hommikul ühines temaga Neljas ning täna jõudis järg Kolmanda kätte. Mul on kurgus karvane tunne, et minagi ei jää puutumata…

Tegelikult on lapsed isegi hästi vastu pidanud, eriti Neljas, kes muidu on kogu aeg nohus olnud. Võib-olla sügisene vitamiinikuur (Nutrigen Supra) oli ikkagi abiks, kuigi kestis vaid kaks nädalat. Enne seda, kohe septembri alguses, jõudis Esimene muidugi nädala haige olla, poole sellest oli ta kõrges palavikus. Kaks kuud hiljem, juba pärast kuuri, tekkis tal samuti kõrge palavik, aga midagi sellele ei järgnenud, põdes vaid ühe päeva. Samasuguse ühe- või kahepäevase palaviku tegid läbi ka Teine ja Kolmas, kõik erinevatel kuudel, nii et omavahel need asjad ilmselt seotud ei olnud.

Nüüd ainult palavikuga läbi ei saa, esiteks juba seetõttu, et Kolmandal ega Neljandal polegi seda, on vaid paukuv köha ja paks nohu. See köha avaldus alles täna hommikul, esmalt tuli Neljas kähisedes ja paukudes toast välja, mõne aja pärast tuli Kolmas samamoodi järele, samas magades ei köhinud kumbki. Me jäime Silveriga teineteisele ikka päris nõutute nägudega otsa vaatama, sest sellist larüngiidile omast köha pole taas pikka aega kuulnud. Ägeda larüngiidiga muidugi tegu ei ole, sellest on Kolmas välja kasvanud (Neljas samuti, aga tema larüngiidihood olid nagunii leebemad ja neid tuli vähe ette).

Nõutud näod tekkisid meil ka olukorrast endast, sest meil oli tänasest päevast veidi teistsugune nägemus. Tõbised lapsed pidid minema minu ema juurde, mina kooli ja Silver vanemate juurde tegutsema, aga veel haigemana ärganud Neljas ja temaga liitunud Kolmas muutsid olukorda. Eile oli sama lugu, plaanisime Teise üksinda koju jätta, aga temaga ühinenud Neljas rikkus selle plaani ära. Kuueaastane pole küll enam väga väike, aga üheksaks tunniks vendadega omapead ma teda veel ei usalda, nii et olin eile kodus.

4, 5…

Pidin vahepeal kirjutamise mõneks tunniks pooleli jätma, sest kiirustasin kassiga loomakliinikusse.

Lapsed ajasid siin kassi taga ja hüüdsid naerdes tema nime ning lisasid siis lõppu: “Mis vahtu sa suust välja ajad?” Mida? Mis vahtu??? Jooksin ka kassi vaatama, selleks hetkeks oli ta hüpanud aknalauale ja sinna loigu ilastanud, samal ajal voolas tal endiselt suust vahtu välja. Kassil endal oli hirmunud pilk ees, viskas pead igale küljele, tegi järamisliigutusi (suu oli tühi) ja kähisevat häält ning jooksis uuesti minema. Ta justkui põgenes selle eest, mis teda vaevas, väga rahutult jooksis toast tuppa ja hüppas mööblilt mööblile.

Minu esimene mõte oli, et tal on midagi kurku läinud. Täpsemalt eile ostetud valguspulkade pisike ühenduslüli, sest lapsed ütlesid, et ta just mängis nendega. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et ta oleks võinud valguspulga katki närida ja selle sisu kibedat maitset tunda, aga just see kõige tõenäolisemaks osutus, sest loomaarsti juurde jõudes oli kass maha rahunenud ja midagi kuskilt ei leitud, ka röntgenpilt oli puhas. Mingi väike võimalus muidugi on, et röntgenpilt lihtsalt ei näidanud seda jullat. Kui nii, siis see tuleb ise välja või läheme tagasi, kui kass oksendab korduvalt ja on samal ajal loid.

Igatahes, päris kulukaks läksid need valguspulgad, mida lastel nii väga vaja oli ja mis maksid ainult euro. Hea seegi, et kassiga kõik korras on ja loodetavasti õppis ta tänasest midagi ega näri asju, mida pole vaja närida. Vahepeal oligi selle teemaga pikalt rahu majas, julgesime isegi Nerfi kuule osta, aga selgus, et need maitsevad endiselt hästi…

Nii, ma ei jõudnud veel loomakliiniku eest lahkudagi, kui helistas kooliõde ja ütles, et Esimesel on halb olla ja ta tuleb koju. Lapsed pidavatki praegu riburada kõhugripiga koolist ära minema… Aitäh, see ongi veel praegusest kompotist puudu! Hetkel on siiski lootust, et Esimesel vindub midagi muud sees, mitte okse. Tema võib-olla minuga ei nõustu, aga palavik ja köha-nohu on minu silmis iga kell etem kui kõhugripp, nii et kui ma peaksin lastelt midagi üles korjama, siis olgu see kõike muud peale viimase.

Kurgus mul juba kraabibki ja palavik on ka 37,1 kraadi. Tean, et see on mõne inimese normaalne temperatuur, aga minu oma reeglina üle 36,6 ei ole, mis tähendab, et 37,1 annab enesetundes tunda. Või siis selle enesetunde pärast ongi mul väike palavik. Mul üldiselt haiguste ajal see number eriti kõrgemaks ei kerkigi, viimane korralik palavik jäi vist aastasse 2012…

Sellega seoses, siis Kolmas saabki juba neljapäeval 8aastaseks ja homme me kutseid laiali ei jaga, sest ilmselgelt ei kannata reedel sünnipäeva pidada. Lükkame seda lihtsalt veidi edasi, päris ära ei jäta, aga kahju ikkagi, laps nii ootas ja luges päevi… Kuidas viimane korralik palavik ja Kolmanda sünnipäev omavahel seoses on? Sest pärast tema sündi niitis rinnapõletik mind jalust.

Praegu ma endale niidetud olemist lubada ei saa, nii et loodetavasti ma ikka päris haigeks ei jää. Homme ohverdab Silver oma tegemisi ja on ise poolest päevast lastega kodus, et ma saaksin minna paari asja järele tegema ja pärast seda õppekäigule teatisse. Muide, erinevalt laste õppekäikudest on minu oma tasuta ja koju jõuan ma alles laste uneajal.

Eee, jah… Et siis selline päev täna. Kassiga on nüüd küll kõik korras, aga tema on siiski ainus, kellega arsti juures käisin, nii et 1, 2, 3, 4 ja 5 – hullumaja.

Hah, just praegu tõi Teine mulle tüki oma hambast… Üldse mitte väikese, nii et nüüd oleks vaja kiiremas korras hambaarsti juurde ka minna.

Et kõik poleks nii negatiivne, siis tänasesse päeva jäi ka midagi väga toredat: ma sain hilise jõulupaki! Ma olin alguses veendunud, et Omnivas on mingi segadus tekkinud, aga ei olnudki, mulle päriselt saadeti Itaaliast toodud (sidruni!) kommi ja värviline käevõru. Viimase panin kohe randmele ja selle vaatamine toob naeratuse suule – see jääb meenutama ootamatut kingitus ühelt lugejalt. Aitäh, Anu! Mõtlesin pikalt, kust sa mu numbri võisid saada, aga välja mõtlesin – sa võitsid kord loosi ja ma vormistasin paki, millega võidu kätte said. Suutsid mind nüüd korralikult vastu üllatada!

Sidrunitest rääkides, siis teine lugeja saatis mulle pildid raamatust, kus on lühidalt ka mu blogist juttu:

Nüüd on küll kõik, Silver sõidab lõpuks kodu poole (lubas täna varem jõuda ja peab oma lubadust ehk jõuab umbes viis minutit varem) ja me poistega peame veel veidi kooliasjadega tegelema. Koolist puudumine tähendab ikkagi nii nende kui ka minu jaoks seda, et peame tegema kodus seda, mida teised tegid koolis.

Järgmise korrani!