Iga kord, kui ma loen midagi koroonaviiruse kohta, tuleb mulle silme ette film “Nakkus”. Kes ei ole seda näinud, siis fataalsete tagajärgedega haiguspuhang saab seal alguse Hong Kongis, aga üheks esimeseks nakatunuks on Minneapolises elav naine, kes toob tundmatu viiruse koju, nii et inimesi hakkab riburada surema mõlemas linnas. Ja igal pool mujal ehk olukord võtab pandeemia mõõtmed.
Kui kirjutati, et koroonaviirus sai alguse kalaturult, meenus mulle filmi lõpp, kuigi seal ei olnud ei kalaturgu ega kalu, kuid mingid seosed mul ikkagi tekkisid. Rohkem oli seosteks ja mõtetes filmi jooksutamiseks põhjust, kui ilmusid artiklid, et haiguse algallikaks võivad olla nahkhiired… Nüüd ma ei saagi enam seda filmi silme eest, sest ülerahvastatud haiglad, suletud linnad, karantiinid, vandenõuteoreetikud ja muu filmis nähtu on samuti igapäevastes uudistes.
Olukord ei ole küll sama hull, aga ma usun, et avaldatust siiski hullem ja sarnaselt filmile üritatakse praegu lihtsalt (veel) suuremat paanikat ära hoida. Nii hulluks ma olukorda siiski ei pea, et ise muret tunneksin, aga mine tea, äkki ühel hetkel on viirus siin ja lüüakse samuti paarkümmend koppa maasse, et kiiresti uus haigla püsti panna.
Iseenesest ma pean võimalikest maailmalõpu teooriatest pandeemiat väga tõenäoliseks, aga seda mitte kuskil laboris loodud haiguse tagajärjena, vaid emakese Maa korraldatud parasiiditõrjena. See ei oleks ilmselt päris lõpp, aga korralik restart küll, sest asjad ei saa käia nii, et inimesed võtavad Maalt, mis võtta annab ja siis kolivad Marsile…
Muide, antud teooria puhul on peetud usutavaks, et selline pandeemia saab alguse just Aasiast ja seda loomalt inimesele kandunud muteerunud viiruse näol. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et parasiiditõrje juba käib, vaid pean seda teooriat pigem üheks “Nakkuse” ja teiste sarnaste filmide inspiratsiooniallikaks.
Ühesõnaga, koroonaviirust ma ei karda, aga kõhugrippi küll, mistõttu võttis veidi kõhedaks, kui e-päevikusse tuli teade, et koolis, eelkõige 4.-6. klassis, on haiguspuhang, mille sümptomiteks on halb enesetunne, iiveldus, oksendamine ja nii edasi. Meie neljandikul piirdus asi vaid halva enesetundega ja ma jõudsin pääsemise üle juba rõõmustada… Kuni olin üleeile kõhugripiga pikali.
Õnneks on see möödas ja laste poolt lohutuseks toodud Bounty on söödud ehk kõik on jälle hästi. Loodetavasti on nakkustega ka nüüd mõneks ajaks ühel pool, vaid filmi võiks veel korra vaadata…
Selle aasta esimene laatsaret on käes. Reedel õhtul kukkus palavikuga ära Teine, eile hommikul ühines temaga Neljas ning täna jõudis järg Kolmanda kätte. Mul on kurgus karvane tunne, et minagi ei jää puutumata…
Tegelikult on lapsed isegi hästi vastu pidanud, eriti Neljas, kes muidu on kogu aeg nohus olnud. Võib-olla sügisene vitamiinikuur (Nutrigen Supra) oli ikkagi abiks, kuigi kestis vaid kaks nädalat. Enne seda, kohe septembri alguses, jõudis Esimene muidugi nädala haige olla, poole sellest oli ta kõrges palavikus. Kaks kuud hiljem, juba pärast kuuri, tekkis tal samuti kõrge palavik, aga midagi sellele ei järgnenud, põdes vaid ühe päeva. Samasuguse ühe- või kahepäevase palaviku tegid läbi ka Teine ja Kolmas, kõik erinevatel kuudel, nii et omavahel need asjad ilmselt seotud ei olnud.
Nüüd ainult palavikuga läbi ei saa, esiteks juba seetõttu, et Kolmandal ega Neljandal polegi seda, on vaid paukuv köha ja paks nohu. See köha avaldus alles täna hommikul, esmalt tuli Neljas kähisedes ja paukudes toast välja, mõne aja pärast tuli Kolmas samamoodi järele, samas magades ei köhinud kumbki. Me jäime Silveriga teineteisele ikka päris nõutute nägudega otsa vaatama, sest sellist larüngiidile omast köha pole taas pikka aega kuulnud. Ägeda larüngiidiga muidugi tegu ei ole, sellest on Kolmas välja kasvanud (Neljas samuti, aga tema larüngiidihood olid nagunii leebemad ja neid tuli vähe ette).
Nõutud näod tekkisid meil ka olukorrast endast, sest meil oli tänasest päevast veidi teistsugune nägemus. Tõbised lapsed pidid minema minu ema juurde, mina kooli ja Silver vanemate juurde tegutsema, aga veel haigemana ärganud Neljas ja temaga liitunud Kolmas muutsid olukorda. Eile oli sama lugu, plaanisime Teise üksinda koju jätta, aga temaga ühinenud Neljas rikkus selle plaani ära. Kuueaastane pole küll enam väga väike, aga üheksaks tunniks vendadega omapead ma teda veel ei usalda, nii et olin eile kodus.
4, 5…
Pidin vahepeal kirjutamise mõneks tunniks pooleli jätma, sest kiirustasin kassiga loomakliinikusse.
Lapsed ajasid siin kassi taga ja hüüdsid naerdes tema nime ning lisasid siis lõppu: “Mis vahtu sa suust välja ajad?” Mida? Mis vahtu??? Jooksin ka kassi vaatama, selleks hetkeks oli ta hüpanud aknalauale ja sinna loigu ilastanud, samal ajal voolas tal endiselt suust vahtu välja. Kassil endal oli hirmunud pilk ees, viskas pead igale küljele, tegi järamisliigutusi (suu oli tühi) ja kähisevat häält ning jooksis uuesti minema. Ta justkui põgenes selle eest, mis teda vaevas, väga rahutult jooksis toast tuppa ja hüppas mööblilt mööblile.
Minu esimene mõte oli, et tal on midagi kurku läinud. Täpsemalt eile ostetud valguspulkade pisike ühenduslüli, sest lapsed ütlesid, et ta just mängis nendega. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et ta oleks võinud valguspulga katki närida ja selle sisu kibedat maitset tunda, aga just see kõige tõenäolisemaks osutus, sest loomaarsti juurde jõudes oli kass maha rahunenud ja midagi kuskilt ei leitud, ka röntgenpilt oli puhas. Mingi väike võimalus muidugi on, et röntgenpilt lihtsalt ei näidanud seda jullat. Kui nii, siis see tuleb ise välja või läheme tagasi, kui kass oksendab korduvalt ja on samal ajal loid.
Igatahes, päris kulukaks läksid need valguspulgad, mida lastel nii väga vaja oli ja mis maksid ainult euro. Hea seegi, et kassiga kõik korras on ja loodetavasti õppis ta tänasest midagi ega näri asju, mida pole vaja närida. Vahepeal oligi selle teemaga pikalt rahu majas, julgesime isegi Nerfi kuule osta, aga selgus, et need maitsevad endiselt hästi…
Nii, ma ei jõudnud veel loomakliiniku eest lahkudagi, kui helistas kooliõde ja ütles, et Esimesel on halb olla ja ta tuleb koju. Lapsed pidavatki praegu riburada kõhugripiga koolist ära minema… Aitäh, see ongi veel praegusest kompotist puudu! Hetkel on siiski lootust, et Esimesel vindub midagi muud sees, mitte okse. Tema võib-olla minuga ei nõustu, aga palavik ja köha-nohu on minu silmis iga kell etem kui kõhugripp, nii et kui ma peaksin lastelt midagi üles korjama, siis olgu see kõike muud peale viimase.
Kurgus mul juba kraabibki ja palavik on ka 37,1 kraadi. Tean, et see on mõne inimese normaalne temperatuur, aga minu oma reeglina üle 36,6 ei ole, mis tähendab, et 37,1 annab enesetundes tunda. Või siis selle enesetunde pärast ongi mul väike palavik. Mul üldiselt haiguste ajal see number eriti kõrgemaks ei kerkigi, viimane korralik palavik jäi vist aastasse 2012…
Sellega seoses, siis Kolmas saabki juba neljapäeval 8aastaseks ja homme me kutseid laiali ei jaga, sest ilmselgelt ei kannata reedel sünnipäeva pidada. Lükkame seda lihtsalt veidi edasi, päris ära ei jäta, aga kahju ikkagi, laps nii ootas ja luges päevi… Kuidas viimane korralik palavik ja Kolmanda sünnipäev omavahel seoses on? Sest pärast tema sündi niitis rinnapõletik mind jalust.
Praegu ma endale niidetud olemist lubada ei saa, nii et loodetavasti ma ikka päris haigeks ei jää. Homme ohverdab Silver oma tegemisi ja on ise poolest päevast lastega kodus, et ma saaksin minna paari asja järele tegema ja pärast seda õppekäigule teatisse. Muide, erinevalt laste õppekäikudest on minu oma tasuta ja koju jõuan ma alles laste uneajal.
Eee, jah… Et siis selline päev täna. Kassiga on nüüd küll kõik korras, aga tema on siiski ainus, kellega arsti juures käisin, nii et 1, 2, 3, 4 ja 5 – hullumaja.
Hah, just praegu tõi Teine mulle tüki oma hambast… Üldse mitte väikese, nii et nüüd oleks vaja kiiremas korras hambaarsti juurde ka minna.
Et kõik poleks nii negatiivne, siis tänasesse päeva jäi ka midagi väga toredat: ma sain hilise jõulupaki! Ma olin alguses veendunud, et Omnivas on mingi segadus tekkinud, aga ei olnudki, mulle päriselt saadeti Itaaliast toodud (sidruni!) kommi ja värviline käevõru. Viimase panin kohe randmele ja selle vaatamine toob naeratuse suule – see jääb meenutama ootamatut kingitus ühelt lugejalt. Aitäh, Anu! Mõtlesin pikalt, kust sa mu numbri võisid saada, aga välja mõtlesin – sa võitsid kord loosi ja ma vormistasin paki, millega võidu kätte said. Suutsid mind nüüd korralikult vastu üllatada!
Sidrunitest rääkides, siis teine lugeja saatis mulle pildid raamatust, kus on lühidalt ka mu blogist juttu:
Nüüd on küll kõik, Silver sõidab lõpuks kodu poole (lubas täna varem jõuda ja peab oma lubadust ehk jõuab umbes viis minutit varem) ja me poistega peame veel veidi kooliasjadega tegelema. Koolist puudumine tähendab ikkagi nii nende kui ka minu jaoks seda, et peame tegema kodus seda, mida teised tegid koolis.
Ehk mäletate, et läksin suure hurraaga kooli ja esimese paari nädalaga tegin kohe portsu töid järele, aga ma vist ei kirjutanud, et pärast seda see hurraa rauges. Unepuudus kasvas lihtsalt nii suureks, et järgmised paar nädalat tahtsin ainult magada ja õppimiseks ei olnud mul enam mingit keskendumisvõimet.
Asi ei olnud ilmselt ainult unepuuduses, vaid ka mingis ärritunud soole sündroomis või muus sarnases, sest ma piinlesin kaks nädalat valude (ja enama) käes. Arstile ma helistada ei jõudnud, sest iga päev mõtlesin, et see läheb kohe üle, ja kui olin lõpuks valmis arsti juurde minema, siis läkski üle. Võib-olla oleksin pidanud varem valmis olema, äkki mu seedesüsteemil on arsti ees sama suur ärevus kui minul kooli ees….
Ühesõnaga, kooli-hurra enam peale tagasi ei tulnud ja ma peitsin pea liiva alla. Aga! Ma ei mõelnud selle aja sees kordagi, et loobun, vaid mõtlesin kogu aeg, et järgmisel nädalal lähen kindlasti tundidesse, isegi siis, kui mul on õppimata. Olin mitmel päeval valmis minemagi, aga viimasel hetkel lihtsalt ei teinud seda ja vahetasin riided tagasi koduste vastu. Lubasin endale, et hiljemalt uuel aastal võtan end kokku ja hakkan korralikult koolis käima… Heh, kes ütles, et ta ei andnud uueks aastaks lubadusi? Tegelikult ei olnud see seotud aastavahetusega, vaid sellega, et vaheaeg hakkas peale pressima ja mul polnud enam palju võimalusi vana aasta sees tubli olla.
Ma siiski üritasin ja õppisin mitu päeva ja ööd, et minna aasta viimasel koolinädalal kohale, viia ära konspektid, teha ära tolle nädala tööd ja mõned veel järele ka, aga see lõppes väikese murdumisega. Konspektidega sain ööl vastu esmaspäeva järje peale ja kolmetunnise ööune järel jõudsin veel poolteist tundi muusika kontrolltööks õppida, kuni asi liiga tuttavaks läks… Õpikeskkonnas on 11. ja 12. klassi teemad samal lehel ning mina scrollisin automaatselt esimese number 3 kontrolltöö juurde, mis tol päeval tulemas oli… Ilmselt juba aimate, mida ma öelda tahan. Jep, ma olin selleks ajaks tegelenud poolteist tundi 11. klassi kontrolltööks õppimisega…
Motivatsioon läks nulli. Energia läks nulli. Keskendumisvõime läks nulli. Tehtud tööde väärtus läks nulli. Ma ei hoolinud enam konspektide õigeaegsest esitamisest, tahtsin vaid nutta ja magada ning seda ma sellises järjekorras tegingi. See tundub kirja pannes väike asi, aga minu jaoks oli see sel hetkel nii suur ja loll tagasilöök, et ma lõin tervele sellele päevale käega, järgmisele ka.
Ülejärgmisel päeval läksin aga eesti keele järelevastamistundi, et konspektid ära viia ja üks töö järele teha. Silver oli mulle teel koolini moraalseks toeks ja jäi mind koos lastega vastasmaja kohvikusse ootama. Vähem kui tund hiljem liitusin nendega rõõmsalt, sest kõik läks hästi: sain ainsagi terava märkuseta oma hilinenud konspektid üle anda ja soovitud töö järele teha. Arvasin, et õpetaja on jõulumeeleolus, aga ta vist lihtsalt halastas mulle, sest pärast mind saabunud noormees sai oma pika puudumise eest topelt, ilmselt minu eest ka…
Mu kopsud täitusid sel päeval uuesti õhuga, nii et jõudsin ka vaheaaja esimesel nädalal koolis ühe töö järele teha ja teisel nädalal kodus paar võlgnevust kustutada, aga esimesel esmaspäeval kooli jälle ei jõudnud. Kõige tobedam on see, et ma õppisin taas poole ööni ja olin hommikul lihtsalt nii väsinud, et ei jaksanud minna. Järgmisel päeval läksin.
Selle nädala esmaspäev polnud ka kõige parem päev, läksin küll pärast kolmetunnist ööund kooli, aga seal selgus, et tol puudutud esmaspäeval otsustati kontrolltöö edasi lükata, nii et ma õppisin asjata poole ööni. See eest oli kirjanduses “Mandala” lugemiskontroll, mille eest sain ühe… Loo moraal on see, et ei tasu keskenduda infole e-koolis ja Moodle`s, vaid tuleb koolis käia.
Olukord kõige hullem siiski ei ole, olen kenasti reel ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inglise ja eesti keelega ning põhimõtteliselt ka kirjanduse ja muusikaga, mille võlgnevused plaanin järgmise nädalaga likvideerida. Keemiaga on samuti kõik korras, sest see alles tuleb, nagu ka bioloogia, aga seal on mul juba varasemast hinne väljas, nii et selle arvelt saan tegeleda hoopis füüsika, matemaatika, geograafia ja vene keelega, mis kõik on hinnete poolest nullseisus…. Ma veel ei muretse, sest ma saan nüüd hakata sellele suurele nullseisule pühenduma ja mul on nullist sajani jõudmiseks aega viis kuud.
Muretsen rohkem poiste kooliasjade ja Neljanda koolimineku (või mitte mineku) pärast, aga see on juba teine teema.
Ma ei küsi seda praegu otseselt kooli pärast, aga kas keegi on käinud Rakveres psühhiaatri juures? Kui jah, siis kelle juures ja kas julged soovitada?