elu ja olud

Suure pere suur auto

~ Liivi ~ 9 Comments

Minult on korduvalt küsitud, miks just Chrysler Grand Voyager, miks mitte VW Sharan või Mitsubishi Grandis või mõni muu soodsam ja ökonoomsem mahtuniversaal._MG_5987Chrysler Grand Voyager, millega neli aastat sõitsime.

Vastus on väga lihtne, teised mahtuniversaalid ei ole Voyageri alternatiivid ega vasta mitte kuidagi meie vajadustele või soovidele. Kui hakkasime kuus aastat tagasi Nissan Almera kõrvale suuremat autot otsima, siis meil olid kindlad tingimused:

  • Seitsmekohaline

Autot valides me veel ei teadnud, et ma rase olen, seega ei arvestanud me nelja lapsega, vaid sellega, et kolme turvatooli oleks mugavam paigutada ja vajadusel mahuksid ka Silveri vanemad peale. Kuna lapsed olid kõik veel nii väikesed, et keegi ennast ise turvavööga ei kinnitanud, siis oli meie tingimuseks mugav ligipääs tagumisele istmereale ja Voyageri istmete paigutus (kaks keskel, kolm taga) seda mugavust pakub.cofKolm turvatooli Voyageris, veel aasta tagasi oli neid neli.

Enam me küll ei pea käima lapsi rihmadega kinnitamas, aga see oli mitu aastat meie (rohkem minu) igapäev ja ma ei kujuta ette, et oleksin seda pidanud tegema läbi pakiruumi või keskmises reas seljatuge ettepoole alla lastes, mis on eriti ebamugav, kui samal istmel on turvatool.

Meil ei ole enam vaja viimase istmerea juurde ronida, aga laste mugavust peame samuti oluliseks, nii et teistsugune istmete paigutus ei tule endiselt kõne alla.

  • Mahukas pakiruum

Seda punkti täpsustades, siis tingimuseks oli seitse istet JA mahukas pakiruum. Sharani, Zafira, Galaxy ja teiste sarnaste puhul saab nende võimaluste vahel valida, aga Voyageri pakiruumi mahub terve elamine ka siis, kui kõik seitse istet on kasutuses.Voyageri pakiruumPilt ei ole ehk kõige kõnekam, aga esimese Chrysleriga suviti Soomes käies ei olnud probleem mahutada pakiruumi TFK kahekohaline vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja pea sama palju muid kodinaid kui pildil.

Praeguse Chrysleri istmed saab põrandasse peita, tänu millele on autol sügav pakiruum ja mahukad panipaigad keskmiste istmete ees. Suvel terve perega Soome sõites mahtus autosse ära selline elamine:

This slideshow requires JavaScript.

Piltidelt on veel puudu suur kott viie inimese jalanõudega (igaks ilmaks), kotitäis õuemänguasju ja rulluisud.

Kui viis istet on põrandasse peidetud, siis mahub autosse vabalt näiteks kummut, mis on meeter kõrge ja veidi üle kahe meetri pikk või hoopis selline diivan:kuldne diivan.jpgMe oleme oma Chrysleriga kolmemeetriseid prussegi vedanud ja seda kinnise tagaluugiga, aga tunnistan, et see oli juba tõesti napikas.

  • Liuguksed

See oli ehk isegi esimene tingimus, sest väikesed lapsed on autoustega sageli ettevaatamatud ja me ei taha, et meie omad parklates teisi masinaid mõlkide või kriimudega kostitavad.Voyager Town and CountrySee on nüüd küll puhtalt maitse asi, aga boonusena on Chrysler Grand Voyager ka ilus.

Ainult kolm tingimust, aga Voyager on ainus, mis nendele vastab. Olgu, mitte päris ainus, kuid Eesti autoturult leitavad samaväärsed alternatiivid on tulnud samast tehasest (Dodge Grand Caravan, VW Routan, Lancia Voyager) ja toodetud Ameerika turule (v.a Lancia), või teisest tehasest, aga ikka Ameerika turule (Toyota Sienna) ning need on sageli 200-kilovatised. Meie praegune Grand Voyager on ka tegelikult Ameerikast toodud Town & Country, aga … põhimõtteliselt ikkagi Grand Voyager ju.tenor-2Et mitte päris valeinfot levitada, siis Kia Carnival, Mazda MPV ja ehk veel mõni auto vastab samuti enam-vähem nendele tingimustele, aga nende kahjuks räägivad vanus, rooste ja loomulikult see, et need pole Voyagerid.

Meie jaoks on Grand Voyager tänu oma mugavusele ja mahutavusele ideaalne pereauto, mis vaatamata oma suurusele ja kaalule on nii erk, et ees koperdavad bussid, veoautod ega isegi mitte kaitseväe kolonnid ei ole probleemiks (Almeraga tuleb Jumalat paluda, et jõuaks veokist mööda sõita). Voyager ei figureeri turvatestides küll esimeste hulgas, aga sellega sõites on turvaline tunne, sest me ei ole kui Eiffeli torni lifti pressitud (hullem kui kilukarp).DCIM100GOPROG0060195.JPGEi ole olemas plusse miinusteta ja Voyageri üheks miinuseks on kütusekulu, mis on keskmiselt 12-13 liitrit sajale (meil ligi neljaliitrine bensiinikas). Diisel võttis 9-10 liitrit sajale, aga remondiarved olid jälle suuremad, nii et mingit kokkuhoidu ei olnud.

Erandeid muidugi on, aga diiselmootoriga (2.8 CRD) Voyagere ei kiideta, samas bensiinimootoreid peetakse pommikindlateks. Enda kogemuste põhjal, siis esimesel autol oli kogu aeg vaja midagi parandada, kuid praegusega oleme tavapärase hoolduse najal sõitnud kaks aastat peaaegu muretult (juhipoolne aknaklaas kukkus kord ukse sisse ja üks jahutussüsteemi kolmik andis otsad, ei midagi erilist).

Kuna meie jaoks kaaluvad auto head üles kõik vead, siis ei näe me end seda nii pea väiksema ja ökonoomsema vastu välja vahetamas, pigem vastupidi … Kui majja (mitte korterisse) tuleb koer, siis tuleb ka suurem auto, näiteks VW Transporter või MB Vito, aga sinna on veel aega, seni kruiisime Town & Country nimelise Voyageriga.IMG_20180902_191142.jpg

Mõnus reede ja kiri Mallukale

~ Liivi ~ 8 Comments

Täna on küll juba teisipäev, aga ma ei avanud vahepeal mitu päeva arvutit, et oleksin saanud, jõudnud või üldse tahtnud vahepeal reedest kirjutada, sest Silver oli kodus. Enam ei ole. Eile läks ta sellel hooajal viimast korda ära, mis tähendab, et järgmisel korral tuleb ta koju terveks talveks ja see järgmine kord võib olla isegi paari nädala pärast. Võib ka olla kuu pärast, aga seegi pole enam pikk aeg, kui arvestada, et hooaeg on tänaseks seitse kuud kestnud.

Silver tuli reedel, seekord mitte kõige hilisema laevaga ja oli 21.30 juba sadamas. Samal ajal tahtsin minagi seal olla, aga ma ei olnud, sest mul oli nii tore õhtu, et mul kadus igasugune ajataju.

Terve reedene päev oli vahelduseks väga õnnestunud. Esmalt sain ma lõunaks kõik toad korda ja seda kolme tõbise sabotööri lapse kõrvalt, nii et ma võitsin! Pärast seda sain sõbrannaga tunnikese teed juua ja lobiseda. Poolest päevast sain üldse kõik oma sabotöörid lapsed emale viia ja ise rongiga linna sõita. See oli suur asi, sest viimasest sellisest lastevabast õhtust (kui jätta arvestamata need 33 voodis veedetud mitte kõige meeldivamat tundi) oli möödas poolteist kuud ja viimasest lastevabast tunnist paar nädalat, nii et väike vaheldus kulus ära.

Õhtu Tallinnas ei olnudki üldse väike vaheldus. Läksin vaatama etendust “Mida Talle Öelda ehk Tigu”, sest teisel sõbrannal on seal roll, aga enne seda tegin Ulakas Kaunitaris aega parajaks.

https://www.instagram.com/p/BqQi96lAMNy/

Lahe, kuidas ühest kirjast Ulakale Kaunitarile kasvas välja midagi sellist, et ma lähen butiiki kui sõbra koju ja täpselt selline tunne mul seal Kadiga oli ka, nagu me oleks vanad sõbrad. Igav igatahes ei olnud ja ajataju kadus juba seal sedasi, et lahkusin Ulakast Kaunitarist alles siis, kui tahtsin järgmises kohas kohal olla. Kuskile siiski hiljaks ei jäänud, ma lihtsalt tahtsin arvestada võimalusega, et ma ei leia õiget kohta (Polygon Teatrit) kohe üles, aga leidsin.

Etendus, mis võitis Harrastusteatrite riigifestivali peaauhinna, oli väga … Ma ei oskagi sellele sõna anda. Minu jaoks oli see teatrikunst, mis kohati oli keeruline, mõjus süngelt, tekitas küsimusi, aga samas oli see väga paeluv ja ma annan pea, et kaitseingli rollis olnud Robin Täpp on peagi igale teatrisõbrale tuttav nimi. Ta jättis mulle nii kustumatu mulje, et võimalusel lähen kindlasti vaatama järgmist tükki, kus ta mängib.

Kõik olid väga head, mitte ainult Robin, aga temas olid midagi erilist. Kui teised elasid rolli sisse, siis tema oligi kaitseingel ise ja tema valu oli nii valus, et tegi mullegi haiget. Kui “Mida Talle Öelda ehk Tigu” peaks millalgi kuskil veel etenduma, siis ainuüksi Robini pärast soovitan seda vaatama minna.

Kusjuures Robin teenis Harrastusteatrite festivalil parima meesnäitleja tiitli ning Alice Siil, kes mängis kaitseingli hoole all olnud noort prostituuti, parima naisnäitleja oma. Mõlemad on verinoored (alles gümnaasiumi lõpetanud) ja nad on tõesti väga andekad, aga Robinis on lisaks veel mingi eriline säde, mis pani mind temast vaimustuma.

Samasugust vaimustust tundsin kaheksa aastat tagasi, kui Peeter Rästas mängis “Tuulte pöörises” Soosaare sulast Jaani ning muutis oma erilise sädemega selle lavastuse minu jaoks unustamatuks.

Ehh, kus jäin nüüd lobisema, kuigi tahtsin kirjutada, et eelkõige läksin tükki vaatama ikkagi sõbranna pärast, kes alles liitus harrastusteatriga ja oma esimest suuremat rolli etendas. Ma alguses kartsin, et äkki ta muigab, kui ma esireast talle otsa vaatan, aga ei mingit muiet, ta oli oma tõsises rollis sügaval sees. Ma kiidaksin teda siin meeleldi pikemalt, kuid ta ei loe mu blogi, nii et piirdun nende kiidusõnade ja suure kallistusega, mille andsin talle pärast teatritükki. Mul on hea meel, et ta nii tubli on ja mul on hea meel, et ma tänu temale nii kõnekat etendust nägin.

Kui sõbranna oma lavagrimmi maha pesi, siis läksime Solarisse kohvile, kuigi alguses jäi jutt, et tema sõidab kohe pärast etendust koju ning mina jalutan sadamasse Silverit ootama. Sõbranna sai aga oma plaanid ümber teha ja meil olid kohvitassi taga nii põnevad jutud, et mulle meenus Silver alles siis, kui ta mulle 21.25 helistas, et küsida, kus me täpsemalt kohtume – ta oli juba autos ja ootas mahasõitu. Ups!

Kuna kohvid ja koogid olid nagunii otsas, siis jätsime sõbrannaga head aega ja ma hakkasin sadama poole jalutama, kuni Nautica keskuse juurest lasi üks selja tagant lähenev tüüp mulle signaali ja pakkus küüti küsimusega, mida minusugune naine õhtusel ajal sedasi üksinda väljas teeb. Vastasin, et tööd teen ja ütlesin oma hinna. Talle sobis, nagu alati.

Me mõlemad olime ülevoolavas tujus, mina eriti, sest mul oli selja taga nii tore õhtu ja kojusõit Silveriga oli kirsiks tordil. Tuhksuhkruks kirsil osutus aga Malluka postitus, kuigi mu esimene emotsioon oli ehmatus, kui nägin järsult suurenenud blogi külastatavust ja kümneid uusi jälgijaid näoraamatus. Enne Malluka postituse avastamist kontrollisin Perekooli ja kui sealt midagi ei leidnud, siis pakkusin, et kuskil Facebooki grupis lahatakse meid, mida ehk on samuti kunagi tehtud, kuid reedel tuli kogu suurem huvi Malluka blogist ja seda igati positiivse lahkamise peale.

Ma kopeerin tema sõnad igaks juhuks siia ümber, et oleks märk maas, kui Mallukas peaks avastama, et kirjutas need rasedushormoonidest vaevatuna, mille järel ta oma meeltesegaduse kustutab või kui tema kaubamärk lõplikult kinni pannakse:

Näiteks ühel päeval hakkasin ma Liivi blogi otsast peale läbi lugema (kuigi ma olengi teda algusest peale lugenud) ja veendusin lõpuks, et vot just TEMA on selline naine, keda ma enda sõbraks tahaks. Muidugi nagu ma öelnud olen, siis ma olen jube sitt sõber, ma ei viitsi suhelda ega midagi, aga no igatahes mul oleks hea meel, kui ma saaks ta endale külla kutsuda, dinnerit pakkuda, vaadata, kuidas lapsed märatsevad ja ehk klaasikese veinigi juua (kuigi ma lugesin, et ta ei joo veini, aga Kerli ka kunagi ei joonud, tänu minule on ta nüüdseks suur joodik…(naliii)).

Teate miks? Inimene kirjutab ladusalt, mõnus on lugeda! Siiralt. Ausalt. Mulle meeldib, kuidas ta on minu jaoks nagu mingi näide ideaalsest suurperest. Jah, nende peres on mõned asjad nii, nagu ma ise olen kirjutanud, et elada ei tahaks (noh, mees välismaal), aga minu meelest on nii äge, et nad on selle täiega tööle pannud, et nad suudavad ajastada asju nii, et suved-talved koos ja kuidas nende suhe on terve aja olnud üsna harmooniline ja armastust täis. Ei ole midagi tobedamat kui need dramaatiliselt lahku-kokku paarid, keda mul paari on “au” miskipärast näiteks FBi sõbralistis omada. Iga mõne aja tagant minnakse lahku, teavitatakse kõiki dramaatiliselt, tuntakse ennast lõpuks “vabana” ja “õnnelikuna” kuni jälle “mina musiga” pilte üles pannakse. See on tänapäeva ühiskonnas nii tavaline, et lausa õudne näha.

Seetõttu ongi tore näha paari, kes on PÄRISELT koos, heas ja halvas. Mitte ainult sõnades ja piltides, vaid PÄRISELT. Ma ise tunnen ka, et ma olen väga õnnelikus suhtes ja seetõttu mulle meeldib ka teiste armastust näha. Eriti meeldib mulle, kuidas Liivi postitustest, kus ta mehest räägib, tõesti kiirgub seda armastust ja kirge. Ma tunnen, et mina nii kirjutada ei oska, selle pärast kõik arvavadki, et Kardo on siin vastu-tahtmist-teener 😂

Mulle meeldib veel, et ta on nii aus – paljud teemad on sellised, mida need suvablogijad iial ei arutleks. Hell, ENAMIK blogijad ei tihkaks ehk kirjutada asjadest, millest Liivi juttu teinud on, aga see osa meeldib mulle jällegi väga. Inimene ei tunne valehäbi ja suudab kaasahaaravalt kirjutada ka isegi kõige piinlikemast ja ebamugavamatest teemadest. Kommentaarides on näha, et kaasaelajaid on ja need teemad lähevad paljudele korda.

Niiet jah, äge oled, Liivi ja tulge külla! Ma luban olla väga kehva sõber, suhelda haruharva ja üldse käin ma vähe pinda!

giphyMina pärast postituse lugemist …

Armas Mariann, ma luban olla sama kehv sõber, sest dinnerile, kuhu ma meeleldi tuleksin, jõuan ilmselt alles aasta pärast – ma nimelt suhtlen samuti oma sõpradega harva ja seetõttu mul neid vähe ongi. Veini ma tõesti ei joo, aga klaasikese Martini Asti limonaadi võid küll pakkuda, kui aasta pärast kohale jõuan.

Mind väga liigutab see, kuidas meie suurperet ja abielu kirjeldad, sest täpselt sama tunnen isegi … et ma olen harmoonilises suhtes ja me oleme Silveriga loonud ideaalse pere. Meil on muidugi paremaid ja halvemaid aegu olnud, aga oleme tõesti olnud kõiges koos ja meile päriselt meeldib koos olla, igal võimalusel.

Ma ei ütleks, et sa ei oska Kardost sama armastavalt kirjutada, oled seda ju teinud küll, lisaks paistab teie veider harmoonia Kanal 2 ekraanil hästi välja. Meil on samasugune veider harmoonia, kus kõrvalseisjad ei pruugi meie mustast huumorist ja sinikateni möllamisest aru saada, kuid meil pole koos kunagi igav ja see ongi peamine.

Aitäh ka meenutamast, milline blogija ma kunagi olnud olen. Loen mõnikord isegi oma vanu postitusi tundega, et tahaks selle ägeda inimese sõber olla … Ma ei tea, mis igavasse udusse ma siin vahepeal mattunud olen, aga ma endiselt loodan sellest välja jõuda.

Tervitades

tumblr_mmauq4o0Bd1rp0vkjo1_400

Laupäeva õhtu

~ Liivi ~ 2 Comments

Neljas käis täna sünnipäeval, pärast mida vaatasime koos “Luciferi” järele, sest eilne osa jäi vahele ja mul nõudekas käis, ei saanud kohe maale tagasi sõita (sealt kahekesi sünnipäevale tulimegi). Pidime pärast seepi tagasi sõitma, aga läks hoopis nii, et Neljas jäi diivanil magama ja seal magab ta ikka veel. Oli vast äge pidu, kui sedasi läbi võttis.cofSünnipäev toimus Kadrinas Roosistuudios, mis alles kevadel avati ja kuhu me siiani ei olnud jõudnud. Koht on väike, aga nii armas ja hubane ning mulle väga meeldib see, et Roosistuudios ei ole elektroonilisi ega plastikust mänguasju. Mõnus vintage-stiilis peokoht. sdrMulle meeldib veel rohkem see, et ka Neljandale meeldis Roosistuudios, ei olnudki vaja rohkem ruumi ega tulesid ja vilesid. Ilmselgelt läks kogu aur seal üksteisega mängimisele ja möllamisele, muidu ta mul praegu diivanil omadega läbi ei oleks.

Las ta siis magab, võime homme ka maale tagasi sõita, vahet ei ole. Saangi kasutada võimalust ja kirjutada sellest, millest eile jäi eluargi tõttu kirjutamata.

Eile oli viimane koolipäev, ideaalis oleksime pidanud täna juba Soomes olema, aga me vist ei sõidagi üldse Silveri juurde. Mitte et ei tahaks, väga tahaks, aga laevapiletid on kallid, sõidud pikad, vaheaeg lühike, lapsed tahavad vanaemade juures ka olla, Silveril saab ülevaatus sellel kuul läbi ja tema tahaks esimesel võimalusel koju tulla, aga ta veel ei tea, millal see võimalus tekib, äkki juba kolmapäeval, võib-olla alles novembris … Tee siis sedasi plaane, eks.

Praegu meil vaheajaks plaane ei olegi, elame päeva korraga ja vaatame, mis saab. Küll võin anda lääne-virukatele ja miks mitte ka kaugema kandi rahvale viimase hetke idee – seiklusorienteerumine. Pühapäev on viimane orienteerumispäev, õhtuks tuleb vastused toimetada sinna, kuhu need toimetada tuleb. Kadrinas näiteks spordikeskusesse. Osalejate vahel läheb midagi loosi, aga auhinna või auhindade kohta mul info puudub.

Me tegime lastega kolmapäeval Kadrina raja läbi. Tegime tegelikult natuke sohki, esimene ja viimane punkt jäid samal päeval läbimata, aga kokku kõndisime siiski kena kuus kilomeetrit. Lastele muidugi lubasin poole lühemat maad, sest muidu ei oleks nad ideest väga vaimustuses olnud. cofLõikasime veidi läbi surnuaia, seda mitte jalavaeva säästmiseks, vaid surnuaia ilu pärast. Mulle ei meeldi matused ja ma ise ei tahaks saada surnuaeda maetud, kuid mulle on alati surnuaiad meeldinud, neis on vaikne võlu. cofsdrIlm oli jalutamiseks suurepärane, valdaval enamusel meist olid tujud ka head. Esimene oli rõõmuga peamine kaardilugeja, Kolmas kandis meeleldi pastakat ning Teine ja Neljas vaidlesid seljakoti kandmise pärast (mõlemad tahtsid seda ise teha), kui Teine parasjagu millegi üle ei kurtnud.davKõik on pildil. Peaaegu.

Kodus selgus, et Teine ei kurtnudki niisama kurtmise pärast, kuidas ta ei jaksa kõndida, kuidas jalad enam üldse ei liigu, kuidas ta on nii väsinud ja kuidas tal pea ka valutab juba. Kui ta toas diivanile istus, siis ta sai vist aru, et tal ei valutagi pea niisama ja tahtis, et katsuksin tal otsaesist. Katsusin, aga midagi aru ei saanud, sest käsi oli mul külm ja me mõlema otsaesised tundusid sama soojad. Andsin talle igaks juhuks kraadiklaasi ja see näitas 38,5 °C.

Minnes ei olnud tal häda midagi, ka esimesel kahel kilomeetril ta veel ei kurtnud, sealt alates hakkas kurtma, aga kuna see tema puhul ei ole midagi uut, siis ma tõesti ei osanud arvata, et tal parasjagu palavik tõuseb. Kodus tõusis see veel edasi ja 39,2 °C juures tundis ta end juba päris halvasti, siis andsin rohu sisse, muidu oleksin lasknud rahus kehal viirusega võidelda.

Ma ei tea, millega ta võitles, aga järgmisel päeval temperatuur üle 37,2 °C ei tõusnud ja midagi pole sellele järgnenud ka, ei nohu, ei köha. Jumal teab, mis see oli. Olin siiski ettevaatlik ja jätsin ta kahel päeval koolist koju, tema vaheaeg kestab seega juba kolmandat päeva.

Neljapäeva hommikul käisin lasteaiast tulles Konsumist läbi ja ostsin kiidetud kaerakliid.

https://www.instagram.com/p/BpGwI1xg0-m/?taken-by=kuussidrunit

Ma ei tea, kus ma varem olen olnud … Kaerakliidest tehtud puder on nii hea, et tõesti läks isegi mannapudrupoisile peale. Mulle see mannaputru ei meenutanud, ma muidugi maitsestasin seda mee ja kaneeliga, mida Silver mannapudru puhul kunagi ei tee, aga kaerakliipuder oli sellegipoolest hea.

Samuti katsetasin järele soovituse lasta vesi keema, võtta pott tulelt, kallata helbed sisse ja lasta mõnda aega seista. Toimib! Putru ei peagi keetma ja see teeb asja veel lihtsamaks, ei mingit põhjakõrbenud putru ega erilist ajakulu selle valmistamisel.

Putrudest rääkides, siis ma küsisin ühe Helen Helde pudrukohvi juurde, mille loosin välja järgmisel laupäeval pudrupostituse kommenteerijate vahel. Kellel esmaspäeval Facebooki loosis ei vea, siis jääb veel võimalus proovida õnne siin, Heleni Facebooki või Instagrami lehel.

Esmase tagasiside põhjal võib vist öelda, et Helen Helde on algajate pudrusari. Suured pudrusõbrad oskavad juba ise oma putrude sisse igasuguseid erinevaid asju lisada ning neid Helen Helde pudrud ei vaimusta. Mina olen algaja või siis lihtsalt rutiiniarmastaja, kes aastaid kolme erineva pudru vahel laveerinud ega ole osanud igatseda midagi muud, nii et mulle läheb Helde sari hästi peale (välja arvatud porgandiga variant, aga need helbed on jälle kotletis head).

Mul muud juttu ei olegi ega saagi olla, sest Neljas ärkas ja üldse mitte hea tujuga …

Ilusat laupäeva õhtut ja ilusat pühapäeva ja ilusat vaheaega nendele, kellel on vaheaeg!