PMS, HP, BPK, AS, EBA, BM, HÖ

May 9, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 7 Comments

PMS – premenstruaalne sündroom

Sümptomid:

Psüühilistest tunnustest esineb ärritatavus, masendus, unetus, pisaratevalmidus, mäluhalvenemine, keskendumisraskused. Kehalistest rindade paisumine ja hellus, kõhu suurenemine, tursete teke, peavalu, higistamine, peapööritus, kõhupuhitumine, akne intensiivistumine ja kehakaalu tõus.

Jep, kõik sümptomid olemas, mul on PMS ja seoses sellega oli täna HP ehk halb päev. Esmalt pidin olema varakult Rakveres ja ma avastasin poolel teel, et ma täpselt ei teagi, kuidas ma sinnani saanud olin. See oleks pidanud olema piisav ohumärk, et ma ei ole täna päris mina ise, aga ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu ja läksin … Vahet pole, kuhu läksin ja mida tegin, ma ei taha sel teemal isegi mitte vihjeid anda, aga igatahes mul juhtus midagi sellist, mida pole mitte kunagi juhtunud.

Jah, nii nõme on sedasi millestki kirjutada ja samas mitte midagi kirjutada, nii et võrdlen oma hommikust juhtumit ühe hiljutise juhtumiga, kus ma esimest korda rulluiskudega kukkusin – ma hakkasin pärast 20 kilomeetri edukat läbimist pingile istuma, aga rulluisud hakkasid veerema ja ma istusin mööda, täpsemalt kukkusin pingi ette tagumiku peale. Tänane olukord oli midagi sarnast, mul juhtus vaatamata kogemustele midagi, mis iseloomustaks pigem algajat või üldse esmakordset proovijat. Pealtnägijate ees oli piinlik ja endas olin pettunud.

Ühesõnaga algas hommik halvasti ja koju tagasi jõudes hakkasid igasugused emotsioonid üle pea käima. Ma meenutasin vanu asju, kütsin end üles, nutsin, sisendasin endale, et seda kõike teeb PMS ja see pole päriselt mina, ma olen sellest üle, aga nutsin ikka edasi. Kui olin emotsionaalselt juba nii läbi, et ka füüsiline energia kadus ära, siis tundsin, et mul on vaja mõtteid mujale saada ja ma läksin rulluisutama.

Heh … tuul oli vastu, tee kohati puusodi täis, jalalaba läks juba 3. kilomeetril krampi, paljad kõrvad hakkasid tuule käes valutama, puusad väsisid ära. Selle kõige kiuste ma ikkagi arvasin, et täidan oma eesmärgi ja uisutan 20 ära, mis muidu on olnud nagu nuusata, aga kui kärss läks iga ~~kilo~~meetriga rohkem kärna, siis otsustasin piirduda 8,5 kilomeetriga ja tundsin end veel loobujana ka. Super!

Koristasin veidi, vahetasin riided, käisin poes, hakkasin ploomi sööma ja mõtlesin samal ajal, et oh, vähemalt midagigi head siin päevas, nii maitsev ploom, just nagu …Mõnenädalane Neljas ja koduaia ploomid.

… ja olidki mõtted jälle kuskil kurvas minevikus. Nutma enam siiski ei hakanud, sest oli olulisematki teha, näiteks lapsed lasteaiast ära tuua.

BPK – banaanipannkoogid

Kuna banaanid küpsesid korralikult üle, siis tahtsin teha õhtusöögiks banaanipannkooke, aga need ei õnnestunud absoluutselt. Ma isegi ei imestanud, vaid lükkasin panni eemale ning ütlesin lastele, et õhtusöögiks on võileivad ja smuutid, laske heal maitsta. cof Peale selle, et pannkoogid olid lagunevad plönnid, maitsesid need ka veidralt, võimalik, et banaanid olid nii küpsed, et juba käärisid.

AS – Aura smuutid

Eile sain ma väikese kingipaki, mida paljud teisedki blogijad siin vahepeal said. Sellega oli ka nii, et mulle sooviti kingitus saata juba ligi kaks nädalat tagasi ja ma veetsin seetõttu ühe reede tubaselt, sest arvestasin, et iga hetk võib kuller tulla. Kuller ei tulnud ei reedel, esmaspäeval, kolmapäeval … Selleks ajaks olin juba teiste Instagrami kontode põhjal veendunud, et kingituseks oleks olnud Aura smuutid ja nendest ma tegelikult puudust ka ei tundnud, nii et tulemata jäänud kullerist oli suva, aga mõttetult tubasest reedest mitte, nii et palusin järgmine kord teada anda, kui kingituse osas ümber mõeldakse.

Eile tuli vabandus koos lootusega, et kingitus on nüüdseks kohal. Sel hetkel veel ei olnud, aga õhtuks jõudis – Aura smuutid, smuutitops ja ananass. cof Ütlen ausalt, et olin veidi pettunud, sest ma lootsin naiivselt viimase hetkeni, et mu sportlikud saavutused on kellelegi silma jäänud ja kingituseks tuleb kast Valio karamelli-latte proteiinijogurtijooki, mis on ainus jogurtitoode, mis mulle meeldib ja mille lapsed mul eest ära joovad.

Mis seal ikka, olin tänulik ka smuutide eest, sest tänu nendele jääb ehk paar päeva mu jogurtijook mulle. Ananassiga läks vist pahasti, ma pole küll ekspert, aga mulle tundub see käärinud, mis pole vast välistatud, kui see oli kulleri käes 3 päeva ja minuni jõudis päikese käes soojaks läinuna. Ananass seega kasutust ei leidnud, aga smuutid on peaaegu otsas ning pean ütlema, et mul olid nende osas suuremad eelarvamused. Ootasin näiteks lisatud suhkruid ja muud sellist. Tegelikkuses on vaid kiivi-ananassi-mango smuutile lisatud lõhna- ja maitseaineid ning toiduvärvi 0,01% ulatuses, nii et ei midagi hullu, täitsa söödavad. Jep, söödavad, sest smuuti on rohkem ikka söök.

Ma väga sageli smuutisid ei osta, sest need on üldiselt kallid ja me pole nii suured smuutisõbrad, aga kui ükskord jälle isu tuleb, siis Aura mango-apelsini oma on hea valik selle isu peletamiseks. Ka Frooshi valikust on apelsini-mango smuuti meie lemmik, aga hinnaerinevus kallutab tugevalt Aura poole.

EBA – Eesti Blogiauhinnad

Kui võtta ka kirgi kütnud teemal sõna, siis minu mitte osalemine ei ole kellegi ega millegi boikoteerimine. Kirjutasin juba eelmisel aastal, kuidas ma poleks pidanud end kirja panema ja kuidas ma ei maininud kellelegi poole sõnaga ka, et osalen, veel vähem kutsusin lugejaid enda poolt hääletama. Ma ei pea end päris blogijaks, sest ma kirjutan harva ja mõtlen korra kuus, et lõpetaks üldse ära. Viimase aastaga on mu lugejate arv ka oluliselt vähenenud, nii et blogimise osas toimub ainult taandareng ja ma ei oska seetõttu üritust enda jaoks oluliseks pidada.

Kui ma sellel aastal veel eesmärke või tingimusi lugesin, siis tundsin ka, et see üritus ei ole minu jaoks. Esiteks olevat üheks eesmärgiks viia ettevõtetele lähemale blogijad, kes tahavad teenida. Minu eesmärk ei ole blogiga teenima hakata, ma isegi ei ürita taandarengut peatada. Teiseks ei läheks ma auhindade jagamisele kohale, sest eelistan olla sel ajal Soomes Silveri juures ja sellisel juhul oleksin vist pidanud märkima, kes mind esindab, kui ma peaksin auhinna saama. Kes mind ikka esindanud oleks?

Minu otsus mitte osaleda sündis juba palju varem, kui boikoteerimine pihta hakkas ja ütlen siiralt, et mul on korraldajast kahju. Ta on ainus, kes midagi sellist üldse veab, nii et võrdlusmomendi puudumise tõttu ei saa ma öelda, et ta seda halvasti teeb. Minu jaoks ei ole üritusel tema nägu, sest ma olen tema blogisse nii harva sattunud, et ma ei tea, mis nägu ta on. Olgu, näo tunnen ära, aga inimesena ma teda ei tunne ega oska seetõttu tõmmata ka tema ja ürituse vahele paralleele. Loodan, et järgmisel aastal läheb üritusega paremini ja kui mu blogi uksed on siis veel avatud, ei välista ma osalemist.

Ma tean, et tahtsin millestki veel kirjutada, mul oli lausa märksõna siia postitusse lisatud, aga kustutasin selle enne kogemata ära ja enam meelde ei tule, mis see oli. Terve postitus on tegelikult sedasi märksõnade peale üles ehitatud ja need märksõnad panin kirja päeval. Mäluga on täna lihtsalt nii kehvad lood.

BM – Bon Merite

Tuletan meelde, et 10. mail läheb loosi kaks Bon Merite looduskosmeetika komplekti, nii et kes veel osaleda soovib, siis postitus on siin. Kliendikaardi omanikele kehtivad Rimi soodushinnad 14. maini.

HÖ – head ööd!

Mida värki?!

March 28, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 17 Comments

Neljas on jälle nohus. Ta alles eelmisel teisipäeval sai pärast kahenädalast nohu uuesti lasteaeda ning tänast päeva enam välja ei vedanud, taas nohuga kodus. Tahaks veidi isegi vanduda, sest mul pidi täna olema üks nendest haruldastest päevadest, kus ma olen üksi kodus, aga nii palju siis sellest … Murphy või keegi otsustas mulle hoopis meenutada, miks sellised päevad on haruldased.

Ma ei ütleks, et Neljandal on nõrk immuunsus, sest peale nohu talle suurt miskit külge ei hakka ja ega see nohusse jääminegi alati reegel pole. Aasta alguses hoidsin neli päeva sõbranna nohust last, jätsin Neljanda lasteaiast koju, et nad saaksid koos mängida ning Neljandale see nohu külge ei hakanud, ega ka palavikuviirus, mida kõik poisid samal ajal kordamööda põdesid, Teine veel kahenädalase vahega kaks korda. Samuti jäi ta puutumata eelmisel nädalal rühmas levinud kõhuviirusest, aga nohu korjas jälle kusagilt ülest ja ma julgen juba eos ennustada, et ta on kodus järgmised 2-3 nädalat.

Ta on sünnist alates pidevalt nohus olnud, enamasti on see nohu läbipaistev ja leebe ehk erilist nuuskamisrallit ei ole ning õhk käib ka läbi, aga nohu on nohu, lasteaias ei sobi sedasi käia. Perearsti juures palju kordi kurdetud, LOR arsti juures korduvalt käidud, igasugused proovid tehtud, allergiatestid tehtud, nohu lõpuks adenoidi nohuks diagnoositud, tänaseks adenoid lõigatud, aga endiselt on seis, kus kuu aega terve olnud laps paneb rõõmust käsi kokku lööma. IndolentEthicalAsianconstablebutterfly-max-1mb Kolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.

Tegelikult on Neljandal ka olukord veidi parem. Kui ta enne operatsiooni oli kodus olnud 3 kuud, siis pärast adenoidi eemaldamist on ta saanud iga kuu veidi lasteaias käia ja seda isegi 2 ja pool nädalat järjest, nii et areng on toimunud. Kuna ta on nii vähe lasteaias saanud käia, siis päriselt kohanenud ei ole ta siiani, terve esimese aasta (noh, need harvad korrad, kus ta lasteaeda jõudis) läks ta lasteaeda nuttes ja ega praegugi pärast haigusperioode see minek eriti leebem ei ole. Kui laps ei oleks sünnist alates nohune, siis paneksin pidevad haigestumised lasteaiastressi arvele, aga praegu panen lasteaiastressi nohu arvele, sest viimane ei lase lasteaiaga harjuda – kui juba hakkab looma, siis jääb nohu pärast jälle pikemaks ajaks koju ning lasteaiaga harjumine algab taas peaaegu algusest.

Muidugi on ka lasteaia puhul edusamme, mõnel hommikul läheb ta rühma isegi täitsa hea tujuga ja kui ma nüüd ei eksi, siis tänaseks sööb ta juba teiste lastega samal ajal samas lauas, mida ta enne ei teinud. Sõpru lisaks oma “kaksikõele teiselt emalt” on samuti leidnud, aga kodus räägib endiselt, et lasteaias on liiga palju müra ning ta ei taha selle sees olla, magada ka ei taha seal. Viimane on arusaadav, ta pole magamisest kunagi suurt lugu pidanud, nii et kodustest lõunauinakutest loobusin juba paar aastat tagasi, aga see lärmi osa on kahtlane, sest kodus ta küll rahu ja vaikust ei hinda.

Tagasi nohu juurde minnes, siis ma ei tea enam, mida teha. Ma tean, mida nohu endaga teha, meil on selleks alati olemas Quixx, hanerasv, sibul (nii toidu sees kui ka rõngastena taldade all), eukalüpti- ja teepuuõli, mesi, inhalaator, aga ma ei tea, mida teha, et ta sellest pidevast nohust nüüd nii umbes viie kuuga välja kasvaks, sest siis ma tahan tagasi kooli minna ja seal ka muretult kohal käia, mitte suurema osa ajast nohuse lapsega kodus olla, kellelegi tema hoidmise eest iga kuu paarsada eurot maksta või teda 25 km kaugusele vanaemale viia, et siis 50 km kooli sõita ja sama ringiga hiljem ka koju tagasi ning sedasi kümme korda kuus autoga, mis rüüpab ka maanteel kahekohalise numbri bensiini saja kilomeetri peale ja mis läheks lõpuks ikka pea sama palju maksma kui lapsehoidja. Mitte et vanaemad üldse kogu aeg võtta oleks, Silveri ema peab end pisikute eest hoidma ja praktika on näidanud, et minu emal on sageli muid tegemisi, mille hulka lapsehoidmine ei mahu.

Muide, postituse pealkirjaga on tegelikult omaette lugu. Me tegime eile väikestega multikaõhtu, sõime sinna kõrvale ka krõpsu ja saatsime sellest peost pildi Esimesele, kes vastas “mida värki” ning kohe pärast seda kasutati samasugust väljendit ka multikas teismelise lumeinimese poja poolt. See pakkus veidi nalja, sest me ise sellist väljendit ei kasuta ja me pole veel päris harjunud sellega, et meil on kodus peaaegu teismeline. Igatahes pärast seda sõnumit tegime omavahel “mida värki” nalju ning täna hommikul, kui Silver tuli magamistuppa ütlema, et Neljandal on paks nohu, oli minu reaktsioon “mida värki?!” ja seda igasuguse naljata, nii et tekkis tahtmine kohe järele hüüatada “mida värki, kas see jäigi mulle nüüd külge?”.

Peale käte sügelevad nüüd jalad ka

March 16, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 5 Comments

Mul pidevalt käed sügelevad. Kohe raske on olla, kui pikka aega ei tõsta mööblit (või üldse tube) ringi, ei ehita, remondi ega värvi midagi. Eile ei saanud ka enam rahu, viisin ellu ammuse mõtte ja muutsin vanasse kodusse ehitatud trepipiirde vannitoa nagideks. Kui me kolima hakkasime, siis oli trepipiire juba tegelikult täitsa kasutu, aga minema ma seda visata ei raatsinud, sest teadsin, et ükskord ma sellele mingi otstarbe leian. Veidi enam kui 2 aastat hiljem on see hetk käes.

https://www.instagram.com/p/BgWiVQFADho/?taken-by=kuussidrunit

Kõigi nende aastate jooksul ei ole Silver minu kätesügelusse nakatunud, ta pigem oigab, kui näeb, et ma jälle silmadega midagi mõõdan ja sätin. Mina olen vastuvõtlikum ja kui temal nüüd jalad sügelema hakkasid, siis hakkasid minul ka. Ma räägin suusatamisest, mis on Silverile alati meeldinud, aga mida mina tegin palju aastaid tagasi kaasa rohkem armastusest tema, mitte suusatamise vastu. See kaasa tegemine oli ka selline, et ma puhkisin Jänedal oma poolteist kilomeetrit lühikese ringi ära ning jäin Silverit ootama, kes lõbutses kuskil pikemal rajal.

Silver on igal talvel suusatamist igatsenud ja sellel talvel ostsis endale lõpuks esimesed suusad, odavad algaja harrastaja Karhu omad, mis üsna pea kinnitasid, et me ikka ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju. Või siis polnud Silver nii algaja harrastaja, et need suusad teda rahuldanud oleksid. Määre nendel pikalt ei kestnud, libisesid kehvalt või libisesid tagasi ja nii kadus kiiresti sõidurõõm ära, sest tema oleks tahtnud pikemalt suusatada, aga suusad ei teinud koostööd. Sain tema murest igati aru, sest ma oma isa suuskadega ka hästi ei sobinud, olid teised liiga pikad ja jäigad, pidamisala ei läinud mul vastu maadki, nii et isegi kõige pisematel tõusudel tuli teha topelt tööd. Ma küll harjusin ära ja mulle minu lühikestest distantsidest piisas, aga Silver tahtis suusatada iga kord 20 kilomeetrit ja peale ning tema ära ei harjunud, hoopis fantaseeris, kuidas kehvad suusad pooleks saeb ja uued ostab.

Uusi ta siiski osta ei raatsinud, seda enam, et “vanad” ostsime alles veebruari teisel nädalal. Nii suusatas tema oma algaja suuskadega kümneid kilomeetreid ja mina isa omadega iga kord veidi enam, kuni lõpuks 9 kilomeetrit ära tuli. See oli see hetk, kus tundsin, et ma ei tee enam niisama nalja ning hakkasin igatsema enda suuski, parajaid suusasaapaid ja sobivas pikkuses keppe. Nii oli meid siis juba kaks, kes mõlemad unistasid, aga ei raatsinud.

Erinevalt Silverist ma temale raatsisin küll parema komplekti osta ning seda ma ka tegin enda ja Silveri pere abiga. See oli kingitus talle 35. sünnipäevaks ja valiku tegemisel tuli appi Visu.ee veebipood. Ei, see pole koostööpostitus, vaid lihtsalt tore kogemus.

Muide, vanad suusad ostsime ka sealt ja nende kohta ütles esindaja, et need on tõesti väga algaja suusad ega ole mõeldud pikkade distantside suusatamiseks, vaid rohkem metsarajal rahulikuks kulgemiseks, nii et asi polnud kindlasti kehvas määrimisoskuses ja vajadus uute suuskade järele oli päris. Kuna kepid, mis teoorias oleks pidanud sobima, osutusid praktikas ebamugavalt lühikeseks ning saabaste sisetallad kippusid suusatamise ajal asukohta muutma, siis tahtsin ka need uute ja paremate vastu vahetada.

Ühesõnaga kirjutasin veebipoele ja palusin soovitusi paremale varustusele ning vajalikele hooldusvahenditele, sest viimaseid meil üldse polnud, olid vaid kiirmäärded. Sain vastu pika nimekirja soovitustega ning vahetasime veel korduvalt küsimusi ja nõuandeid, kuni sain Silverile kokku ideaalse komplekti Peltoneni võistlus- ja treeningsuuskade, Start sportkeppide ning Alpina treeningsaabaste näol. Lisaks siis kõik elementaarsed hooldusvahendid alates soonekaabitsast kuni mingi harjani välja.

Kuna Silveri vanad suusad olid kohe üle jäämas, siis kasutasin võimalust ja lisasin ostukorvi ka endale saapad ja parajad kepid. Saapad valisin kõige odavamad, mille kohta oli hoiatus, et nendel on värvidefekt, seega mul enda varustusele mingeid erilisi nõudmisi polnud, tahtsin lihtsalt parajaid asju. IMG_20180303_154332 Suur suusataja isa suuskade, venna vanade saabaste ja suvaliste lühikeste keppidega.

Kui kaup kohale tuli, siis oli Silver esmalt pahane, et ma ikkagi sedasi raha kulutasin, aga samas oli tal hirmus uudishimu kõike katsuda, uurida, proovida ja elevus sai lõpuks võitu, temast sai laps kommipoes, kes tahtis kohe kommi sööma hakata ehk uue varustusega suusatama minna. Paraku oli tekkinud mingi aps ja suusad tulid kohale vales suuruses, olid teised liiga pikad. Kirjutasin, sain kohe vastuse ja lubaduse, et õiges pikkuses suusad on järgmiseks päevaks kohal. Kuna nagunii läks juba vahetamiseks, siis palusin ka uusi keppe, sest kodulehel näidatud punaste asemel tulid kohale sinised. Silveril oli värvist ükskõik, aga mina tahtsin, et punaste suuskade kõrval oleksid ka punased kepid. Kelle jaoks on samuti värvid olulised, siis soovitan veebipoest suusavarustust ostes seda rõhutada, ma ise selle peale ei tulnud.

Tellimusega oli üks aps veel, minu defektiga saabaste asemel tulid kohale hoopis uuemad ja kallimad, millel polnud mingeid defekte. Olin valmis ka need õigete vastu tagasi vahetama, aga öeldi, et kui saapad sobivad, siis võin need endale jätta. Selle peale sai minust ka laps kommipoes.

Kui Silver juba korraliku varustuse sai, siis tekkis tal soov ka korraliku riietuse järele, nii et kasutasime veel Sportlandi talvetoodete lõpumüügi ka ära ja ta sai endale 120 € eest sooja pesu, püksid, vahekihiks mõeldud pluusi, tuulejaki ja suusakindad. Süda tilkus veidi verd küll, et nüüd talve lõpus nii palju talvistele spordiriietele kulutame, aga olgem ausad, uue hooaja alguses sellise raha eest sellist varustust ei saa.

Uus suusavarustus ja uued riided tegid järgmise sõidu nii mõnusaks, et ta suusatas igasuguse pingutuseta 28 km ja tegi sellega oma rekordi. Pole küll päris Tartu maraton, aga aastatepikkuse tugitoolisportlase kuuajase arengu kohta minu arvates väga hea tulemus. Stardipositsioon muidugi kõige kehvem ei olnud, sest tänu füüsilisele tööle ta päris tugitoolisportlase vormis ei ole.Igatahes leidis Silver suusatamises tõsise harrastuse ja uut suusavarustust peab ta aegade kõige paremaks sünnipäevakingiks. Jess! Uued suusad on tal tõesti head, need sõidavad ise, päriselt ka. Ta jõudis mulle viimane kord ringiga järele, võttis hoo maha, et minuga veidi samas tempos suusatada ja juttu rääkida, mis aga nägi välja nii, et tema läks sirge seljaga ees ja lükkas vaid keppidega kergelt hoogu juurde ning mina tegin tema selja taga elu eest klassikasamme ja paaristõukeid, aga vahemaa meil ikka ainult pikenes. Tema märkas seda koomilist vaatepilti alles siis, kui ma hingetult hüüdsin, et ma enam ei jõua.

Temaga ma sammu pidada tõesti ei jõudnud, aga 14 kilomeetrit suusatada jõudsin küll. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui rõõmsaks see number mind tegi. Kelle jaoks on see tavaline soojendusring, siis kujutage ette, kuidas ma vaid kuu varem ei jõudnud lõpuni suusatada 3 km pikka rada ning lõikasin selle enda jaoks ligi kilomeetri võrra lühemaks. Ma olin rõõmus, kui tuli ära 3 km piir, sest see oli mu rekord, ma olin enda üle väga uhke, kui ületasin 6 km piiri ja mul on siiani raske uskuda, et MINA suusatasin 14 kilomeetrit. Veel raskem on mul uskuda, et mul jalad sügelevad, sest pole enam kuskil suusatada. Nii korralikult sain Silverilt selle haiguse külge.

Ja mitte ainult. Me käisime ükspäev jooksuvarustust ostmas, tema jalanõusid, mina riideid. Mulle ei meeldi joosta … kui, siis ainult pimedas, mil samm tundub kergem võrreldes valges jooksmisega … aga siin ma nüüd olen, valmis Silveriga jooksma minema, sest jalad sügelevad. Ise ka ei usu!

Järgmiseks talveks on ka juba suured soovid ja plaanid olemas. Sooviks oleks palju lund ja seda mitte koguselt, vaid ajaliselt, et saaksime ellu viia plaanid ning lapsed ka kõik suusatama panna. cof