Minul ja Silveril on asjad läinud kuidagi nii, et me mitte ainult ei tea teineteise paroole, vaid meie peamised meiliaadressid on omavahel ühendatud ehk tema näeb enda nimega sisse logides ka minu postkasti ja vastupidi. Kuna me oleme nagunii juba kui üks inimene, siis ei olnud minu jaoks probleem tema uut telefoni seadistades logida sisse enda Google kontoga, sest tema omaga see ei õnnestunud. Sellest on aasta möödas ja siiani on see nii jäänud, mis tähendab, et Silver saab teavitusi minule saabunud kirjade kohta. Mul on sellest suva. Temal ka ja reeglina ta minu kirju ei ava, aga eelmisel kuul see juhtus – mingi kõrgem võim pani teda saabunud teadet automaatselt avama ja see tõi endaga kaasa selle postituse siin.

Kusjuures kirja ta ei lugenud, lihtsalt ütles mulle kõne ajal, et Ruth saatis mulle mingi koostööpakkumise ja ta kogemata avas selle. Läksin siis vaatama, mida Ruth mulle pakub ja hakkasin naerma, sest tema ei pakkunud midagi, hoopis Kirsten pakkus Ruth Terrasse kodulõhnastajaid. Lasin kirja kiirelt silmadega üle ja pobisesin mõned kohad ette: “Ruth Terras bränd sündis…100% looduslik tooraine…on loodud eestlastele arvestades nende lõhnaeelistusi…mulle väga meeldiks, kui testiksid Ruth Ter…” Silver katkestas mind poole sõna pealt ja peaaegu karjatas: “Jah! Ütle jah!!!” Neelasin sõnulõpu alla ja mõtlesin, et kust see nüüd tuli. “Me kodu vist ikka väga haiseb sinu jaoks”, muigasin tema reaktiooni peale. Nali naljaks, aga tuli välja, et haiseski…

Iga kord, kui Silver Soomest tuli, siis ta mainis, et korteris haiseb nagu loomaaias, aga ma mõtlesin, et ta veidi liialdab, sest ma ei tundnud midagi. Mitte et ma kunagi poleks tundnud, aga ebameeldiva lõhna peale olen näriliste puurid korda teinud, kasside vetsu puhastanud, koera pesnud ja asi on kontrolli all tundunud. Silveri jaoks aga oli asi kontrolli all alles siis, kui lõhnaküünal oli mitu tundi põlenud. Õnneks piisas lõhnaküünlast, kuigi mõnikord vaatas ta poes igatsevalt ka “õhuvärskendajaid”. Teate küll, need on need aerosoolid, mis õhku kuidagi ei värskenda, aga ajavad iiveldama ja panevad pea valutama. Vähemalt minuga on nii ja seetõttu pole meie kodus kunstlikult lõhnavat kodukeemiat, vaid ainult lõhnatu või looduslikult lõhnav ökokraam.

Ettevuristatud üksikutest lausejuppidest sai Silver aru, et Ruth Terrase kodulõhnastajad võiksid mulle sobida ja temale sobib kõik, mis lõhnab loomadest üle, nii et ta pani selle koostöö minu jaoks lukku. Või mina panin selle tema jaoks lukku. Vahet ei ole, sest me mõlemad tahtsime Ruth Terrast oma koju. Mina juba seetõttu, et minu eeterlikest õlidest valmistatud kodulõhnastajad on ainult pulkade läheduses tuntavad olnud ja ma tahtsin puhtast uudishimust teada, kui hästi kellelgi teisel on sama asi õnnestunud.

Enne, kui jagan muljeid koos eluliste tootepiltidega, tutvustan lühidalt kirja saatnud Ruthi:

• Ruth Terras on kodumaine ruumilõhnastajate bränd, kelle tooted on 100% looduslikud ja läbi eeterlike õlide toime ka toetava mõjuga.
• Valikus on 5 kodulõhnastajat, 3 autolõhnastajat, 5 eeterlike õlide segu ja 20 puhast eeterlikku õli. Kinkekomplektide seest leiab veel karurasvaseebi ja hõbedast kõrvarõngad valge Shell pärliga.
• Kodulõhnastajad lõhnavad kuni 52 nädalat – oleneb pulkade arvust ja nende pööramise sagedusest.
• Iga kodulõhnastaja ostu pealt annetatakse 1 € MTÜ-le Heategevus Eestis.

Ma ütlesin, et teen lühidalt ja nelja punktiga saingi kõik olulisema öeldud.

Niisiis, minnes nüüd konkreetselt kodulõhnastajate juurde, siis mulle avanes õnn katetada ära kõik viis “kellaaega” ja nendest piisab, et peita ära seitsme looma lõhn. Jeerum, ma ei olnudki enne meie loomi kokku lugenud, pidin sõrmede peal kontrollima, kas neid on tõesti nii palju…

Ruth Terras 7.19 PM Pure and Cozy + rotid

Kuna meil on esik, köök ja elutuba omavahel avatud, tuleb ruumi suuruseks ligi 40 m2, ent 7.19 PM jaoks pole see probleem, lõhn levib igasse nurka, isegi trepikotta, kuigi mul pole kõik kuus pulka kasutuses. Ma ise seda enam nii kaugele ei taju, kuid riiulist möödudes tuleb jõulutunne peale küll, sest minu jaoks just sedasi see lõhnab. Nüüd lugesin, et selles on vürtsikas kaneel, apelsin ja rosmariin, seega pole vist ime, et mulle see veidi jõulune tundub. Või siis päris jõulune, sest suvel ma seda lõhnastajat riiulile ei paneks, kuid järgmise aasta detsembris võiks kodu süda olla taas täitunud 7.19 PM hubase hõnguga.

Kui Silver nüüd Soomest tuli, siis just see lõhn võttis ta juba trepikojas vastu ning tuppa astudes ütles ta esimest korda, et kodus on nii hea lõhn, ei mingit roti- ega kassihaisu. Mõne aja pärast küll küsis, kas aroom veidi liiga tugev ei ole, aga samas tõdes, et vastu see ei hakka. Tänaseks on temagi nina harjunud ja lõhna tajub ta ainult riiuli lähedal.

PS! 7.19 PM Pure and Cozy kodulõhnataja aitab keskenduda ning õpitul kergemini talletuda, sobides
suurepäraselt (kodu)kontorisse ning klassidesse õppimist toetama. Saadaval ka autolõhnastajana.

Koostises on kaneeli, apelsini ja rosmariini eeterlik õli.

Ruth Terras 6.07 AM Pure and Serene + kassituba

Kassituba on laste pandud nimi panipaigale, aga see väga vale polegi, sest kassid veedavad seal rohkem aega kui keegi teine. Tegu on umbes 2,5 m2 väikese ruumiga, mille ukses on kasside jaoks ava, nii et lõhnad seal kinni ei ole. Liivakast lõhnab esikusse välja küll vaid siis, kui ma olen viis korda järjest unustanud liiva osta ja kiht kastis on kole õhukeseks jäänud, kuid väikeses ruumis endas on pea alati mingi lõhn sees. Ruth Terras 6.07 AM Pure and Serene sobib väikesesse kuiva ruumi ja meie panipaik on selle jaoks ideaalne koht. Kümneruutmeetrises magamistoas seda lõhnastajat eriti tunda ei olnud, kuid panipaigas hõljub küll apelsinine värskus.

PS! 6.07 AM Pure and Serene kodulõhnastaja aitab hoida pead selgena ja säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Koostises on apelsini ja kuuse eeterlik õli.

Ruth Terras 11.23 PM Pure and Mellow + merisiga

Muri elab suurte poiste toas ja nemad vastutavad puuri sanitaarpuhastuse eest, suurpuhastust teen mina. Sageli juhtub küll nii, et pean suurpuhatust tegema seetõttu, et sanitaarpuhastused on jäänud õigel ajal tegemata, mis tähendab ka seda, et mõnel hommikul tervitab mind poiste pisikeses umbes magamistoas kerge sigala. Kokku elab seal ikkagi kolm põrsast – kaks neist küll heina sisse oma hädasid ei tee, aga trenniriideid ja juustuseid sokke nad ka omal algatusel pesukorvi ei vii.

Õnneks lõhnab seal nüüd rohkem 11.23 PM Pure and Mellow järele, mis on Ruth Terrase lõhnavalikust mu lemmik. Pure and Mellow täidab ruumi kergelt magusa värskusega ja lõhnab võrdlemisi tugevalt. Poiste magamistuba on 9 m2 väike ja neli pulka on seal ehk isegi liiga palju, aga pead see siiski kellelgi valutama ei pane. Lõhnad on küll maitseasi, aga kui ma peaksin viiest kodulõhnast kellelegi ühe kinkima, siis just 11.23 PM-i, sest mulle tundub, et sellega on kõige väiksem tõenäosus mööda panna. Pure and Mellow lõhnab mõnusalt mahedalt, mistõttu võiks see kas meeldida või ükskõikseks jätta, aga vastu ei tohiks hakata.

PS! 11.23 PM Pure and Mellow kodulõhnastaja mõjub rahustavalt, maandades stressi ja tõstes tuju.

Koostises on kadakamarja, bergamoti ja palmarosa eeterlik õli.

Ruth Terras 4.55 AM Pure and Daring + koer

Meie koer ei lõhna enamasti nagu koer, kuid mõnikord lõhnab ta nagu surnud rott või kanas*tt või mädanenud kala või värskelt põllule laotatud sõnnik… Dingo ei ole kunagi maal kodu juurest ära jooksnud, aga ühe korra ta seda ootamatult tegi ja seda ainult seetõttu, et kilomeetri kaugusel veeti sõnnikut ja tal oli vaja käia seal sees püherdamas. Austaalia karjakoera karv võib küll olla mustusthülgav, aga haisu see ei hülga ning mõnikord haiseb ta veel pärast pesugi nagu hapusilk, nii et selle koeraga kuluvad kõik kodulõhnastajad ära. Pisema ruumilõhnastaja võiks talle lausa kaela rippuma panna..

4.55 AM oli esmalt köögis riiulil, aga see ei täitnud lõhnaga kogu ruumi, nii et edasi rändas see kassituppa ja sealt omakorda meie magamistuppa, sest seal jäi 6.07 AM liiga lahjaks. Minu jaoks oli Pure and Dare alguses veidi liiga tsitronellane, aga nüüd, kus vedelikust on juba pool kadunud, domineerib rohkem mentooli kargus ja see mulle juba meeldib. Muide, pool vedelikust on kadunud umbes viie nädala ja kuue pulgaga, nii et maksimum pulkade arvu juures võib üks pudel isegi üle kahe kuu kesta. Ma ütleksin, et 4.55 AM on üsna iseloomukas ega pruugi kõigile meeldida, aga siiani on see olnud ka kõige muutuvam ja üllatavam, nii et soovitan sellele võimaluse anda.

PS! 4.55 AM Pure and Daring kodulõhnastaja leevendab peavalu, vähendab stressi ja soodustab keskendumist. Saadaval ka autolõhnastajana.

Koostises on põldpiparmündi, tsitronella ja piparmündi eeterlik õli.

Ruth Terras 2.48 PM Pure and Spunky + majasoomukad

Mõtlesin küll, et vannitoas oleva kodulõhnastajaga ei saa siduda ühtegi looma, aga tegelikult saab, sest meil on hõbedased majasoomukad. Mida nad vannitoas söövad, seda ma ei tea, sest tapeet on endiselt seinas ja rätikud terved, aga millestki nad seal toituma peavad, nad on siin olnud ikkagi kauem kui meie. Meid nad igatahes ei sega, nii et mingit võitlust me nendega ei pea, vastupidi, hommikuti ma hoopis jälgin, et ma ühelegi kabuhirmus põgenevale majasoomukale peale ei astuks.

Majasoomukad vetsus ei haise, aga vets on ikkagi vets, nii et kodulõhnastaja kulub seal enim ära. Minu jaoks on 2.48 PM Pure and Spunky viiest kodulõhnastajat kõige intensiivsem, mistõttu sobibki see hästi vannituppa, sest muid aroome seal enam tunda pole olnud . Ühe öö oli see ka meie toas, aga seal oli lõpuks tunne, et ma söön seda lõhna – mõju oli liiga tugev, kuigi kasutasin ainult kolme pulka. Naljakas, sest 2.48 PM oli see, mida esimese hooga enda lemmikuks pidasin, aga tuli välja, et see on hoopis ainus, mille sees ma ei jaksa pikalt olla. Kusjuures autos meeldib see mulle väga, seal ei mõju see nii intensiivsena, pigem vastupidi, pean pudelit sageli tagurpidi keerama, et lõhna oleks rohkem tunda.

PS! 2.48 PM Pure and Spunky kodulõhnastaja maandab stressi, ergutab ja suurendab teotahet. Saadaval ka autolõhnastajana.

Koostises on sidrunheina, piparmündi ja invgeri eeterlik õli.

Ongi kõik, rohkem meil loomi ega kodulõhnastajaid ei ole, aga ma ei saa lubada, et neid juurde ei tule. Kodulõhnastajaid siis, mitte loomi, viimastest aitab küll. Võib-olla…

Liigume nüüd aga kõige toredama osa juurde ehk mul on teile ka midagi. Kes on Ruth Terrasega juba tuttav, siis milline “kellaaeg” teile enim meeldib? Kes ei ole tuttav, siis Ruth Terras kingib ühele lugejale 50-eurose kinkekaardi, et saaksite ka enda kodu täita loodusliku ja toetava lõhnaga. Loosis osalemiseks jagage postituse all mõtteid enda unistuste kodulõhnast või andke teada, milline Ruth Terrase kodulõhnastaja teile kõige huvitavam tundub. Kingituse loosin välja 24. detsembril, et muuta kellegi jõululaupäev veel ilusamaks.

25. detsember – Väikese hilinemisega sai kinkekaardi endale reet – häid jõule Sulle ja kõigile teistele samuti!

NB! Ruth Terrase ruumilõhnastajaid saab oma ninaga nuusutada järgmiste edasimüüjate juures:

Tallinn
LEVI Home – Solaris Keskus
Eliksiir – Järve Keskus, Selveri kassade vastas
Aatrium – Järve Keskus
Teele – Baltijaama Turg 2. korrus

Haapsalu
Lillerand – Rannarootsi Keskus

Tartu
LEVI – Tartu Kaubamaja 2. korrus
Gardest – Roheline 14

Pärnu
Sonne – Kuninga tn 34
Testosteroon – Aia 8

Valga
Lillepood Bellis – Valga Selver

Paide
Loits – Keskväljak 3

Võru
GiftKink – Tartu tn 25

Kuressaare
Saaremaa Kaubamaja 2. korrus

Viimsi
Piste – Viimsi Kaubanduskeskus 2. korrus
Viimsi Lihapood – Rohuneeme tee 35

Soovitan jälgida ka Ruth Terrase Facebooki lehte, kui soovite olla kursis, millistel laatadel või üritustel nad osalevad või kus järgmine kord pop-up poe püsti panevad.

Loodetavasti ei tule mul nüüd silm peast välja, et vana asja meenutan, aga kahjuks ei ole ma unustanud, kuidas kolm aastat tagasi tekkis minu abikaasa sissetulekust sõltumise postitusest ühiskondlik mure, kus erinevates blogides ja nende kommentaariumites arutleti otse või läbi lillede selle üle, kui valesti ma elan ja mõtlen, et olen hariduse ja töökogemuseta kodune ema ning sõltun ebamugavustundeta oma abikaasast. Ma ei ole unustanud ka toetust nendelt, kes mõistsid või vähemalt aktsepteerisid meie valikuid ega leidnud, et minu riskide analüüsimine on nende probleem – te ei kujuta ette, kui väga mul oli seda siis vaja!

Paraku jäid mind kummitama just need etteheitvad ja “murelikud” kommentaarid, mis on mitu aastat vahelduva eduga PMS-i ajal mu peas mänginud. Nüüd, kus ma pole enam kodune – ega isegi madalapalgaline – tahaksin nendele kommentaaridele sarkastiliselt vastata, aga ma tean, et ma ei tunneks end pärast paremini. Õnneks saab end paremini tunda Birgit, kes muretses tookord minu liiga mugava elu pärast, sest see on praegu viimane sõna, millega mu argipäeva kirjeldada. Heh, selle kirjutamise järel tegelikult isegi hakkas veidi kergem…

Igatahes, mul on meeles ka üks kommentaar, kus mulle üritati selgeks teha, et enda teenitud raha pangakontol nägemine on ikka hoopis teine asi ja küll ma oma esimesel palgapäeval kogen, kui hea tunne see on. Mul oli möödunud kuul esimene palgapäev ja ma veidi isegi ootasin mingit erilist tunnet, aga pean tõdema, et mul kaasnes sellega null emotsiooni. Minu jaoks oli see ikka lihtsalt number meie pere eelarves. Hea tunne oli siis, kui sain Maksu- ja Tolliametilt teate, et olen registreeritud töötamise registris ja hea tunne on hommikuti tehasesse sisse astuda, kuid raha, mis kanti minu ja Silveri ühiselt hallatavale pangakontole, mingit “vau, minu teenitud raha” momenti ei tekitanud.

Ma ei saa sinna midagi parata, aga mul ilmselgelt ei ole rahaga sellist suhet nagu paljudel teistel. Minu jaoks on see alati lihtsalt (mitte ajada segamini sõnaga “kergelt”) tulnud ja läinud ning olnud kõigest raha. Enda teenitud raha ka tuli ja läks, sest kui hakkasin enda pangakontolt paari arvet maksma, siis maksin juba kõik ära ja suurt midagi sinna alles ei jäänud. Mis seal ikka, kuu lõpus võtsin Silveri kontolt juurde… Jah, võtsin, mitte ei küsinud, palunud, nurunud ega muud sellist, sest see on meie ühine raha. Mul on kahju, kui selline väljaütlemine taas kedagi häirib, aga katsuge näha selles ka minu panust. Kes seda ei näe, siis muretsema te ei pea, Silver on näinud seda kõik need aastad ning see on see, mis loeb.

Kui teised on siin oma pead vaevanud, et mis küll saab, kui mul meest enam kõrval ei ole, siis meie jaoks on olnud murekoht pigem see, mis saab siis, kui mind enam Silveri kõrval ei ole. Tema jääb minuta keerulisemasse olukorda kui mina temata. Mu elu on küll kindlustatud, aga kodune inimene ei saa end kuuekohalise summa peale kindlustada, nii et minu surma või invaliidistumise korral ei saa Silveri elu olema majanduslikult muretu. Veel raskemasse olukorda jääks ta siis, kui tahaksin lahutust ning poolt meie ühisvarast, et mingi karvasega välismaale pageda, kust ma iial ei hakka talle elatist maksma. Antud variant tundub muidugi absurdne, aga mind on sellise ohu eest palju kordi hoiatatud, seega peaks ka Silver olema valmis võimaluseks, et ühel suvalisel päeval ei armasta ma enam ei teda ega lapsi. Ikka juhtub ju! Paraku ta ei ole selleks valmis, nii et temal on vaja mind rohkem kui minul teda. Seda siis elukorralduslikus mõttes, emotsionaalses mõttes vajame teineteist võrdselt ning kumbki meist ei hakka siin kellegi teisega kuskile põgenema.

Sellega, et ma tööle läksin, ei muutu me elukorralduses midagi, Silver jääb endiselt teedeehitajaks ja kodune elu on ka edaspidi aastas vähemalt poole ainult minu õlgadel. See ongi minu panus, milleta tema ei saaks teha tööd, mis talle meeldib ja sobib ning millega ta teenib nädalas rohkem kui mina kuuga. Kui ta kord jäädavalt kodumaale tagasi tuleb, siis ikka sama ameti peale ehk kaheksast viieni ma teda töötamas ei näe. Ma isegi ei oota seda temalt, sest meie elukorraldus on alati selline olnud ja minu jaoks on see loomulik. Samamoodi ei oota Silver minult rahalist panust (toredaks boonuseks peab seda küll), ent ta ootas, et ma leiaksin endale mingi tegevuse, mis ei laseks mul koduseinte vahel manduda. Ei, ta ei kartnud, et minuga pole varsti millestki rääkida ja ta peab endale uue naise otsima, nagu mulle kolm aastat tagasi ennustati… Ta kartis hoopis mu vaimse tervise pärast. Õigustatult, sest vaatamata sellele, et Silveri jaoks olen ma asendamatu, ei leidnud ma kodus enam piisavalt rakendust, et tunda end vajalikuna, aga just nii ma end tunda soovisin.

Nüüd olen ma nii korralikult rakendatud, et ma ei jõua ära oodata, millal Silver koduseks jääb, sest pärast füüsiliselt rasket tööpäeva ei ole mul jaksu teiseks tööpäevaks kodus. Kõige rohkem on kannatanud laste hinded, kuna ma ei hinga neile enam kuklasse, vaid lasen neil ise oma asjade eest vastutada. Pingeline trimestri lõpp paraku näitas, et nad siiski vajavad kuklassehingamist ja selles on Silver minust parem. Täpsustan siis, et ta pole mitte minust karmim, vaid kannatlikum ja järjepidevam.

Kaua me enam ootama ei pea, praeguste plaanide põhjal tuleb ta järgmise nädala lõpus koju ja enne maikuud ta tõenäoliselt kuskile ei lähe. Muide, isegi selle pika talvepuhkuse ajal saab olema tema sissetulek suurem, nii et kui me mõõdaks teineteise panust rahas, siis Silver võiks terve talve teleri ees õllet juua, aga ma tean, et selle asemel ootab mind töölt tulles korras kodu, jalutatud koer ja soe söök. Korra olen seda ühel reedel juba tunda saanud ja see oli väga mõnus lõpp töönädalale. Veidi harjumatu saab see küll olema, et enam ei ole me koos kodused, vaid mina tulen töölt õliste ja rakkus kätega ning mees ootab mind kodus pliidi ääres, käed puhtad ja pehmed. Huvitav, kas sellises olukorras häirib Birgitit ka Silveri mugav elu või tema saab mehena hoopis kiita, et ta kodu korras hoiab ja lastega tegeleb…

Meie elu hakkabki nüüd sedasi välja nägema, et mina töötan aasta läbi ja poole sellest ajast vean ka kodust vankrit üksi ning Silver töötab aastas veidi üle kuue kuu ja ülejäänud aja on kodune. Talvel saab mu argielu küll oluliselt kergem olema, aga kui teda ei ole… Siis olen töötav üksikema, kellel on Austraalia karjakoer, hehee. Viimane on oluline info, sest see koer on laps ja töö ühes ehk täpselt selline väljakutse, mille eest tõututvustuses hoiatatakse. Väljakutse kõrval on ta palju muud ka, nii et ma praegu ei kurda siin, vaid lihtsalt tõden fakti, et pärast tööd on ta minu lisatöö, trenn, hobi, teraapia ja nii edasi.

Karjakoer Dingost kirjutan ma ehk järgmisel kuul pikemalt (siis saab juba aasta päevast, mil ta meile tuli), praeguse postituse mõte on rohkem siiski see, et minu pärast on asjatult muretsetud. Või peaksin ütlema, et minu elu enda standarditega võrdlemine on olnud mõttetu ja on mõttetu ka edaspidi… Ma üldse ei kahtlegi, et ka mu töö on selline, mille peale mõni tahaks öelda, et hariduseta ma paremat ei leiakski. Kui mõtled nii, siis küsi esmalt endalt, kelle jaoks paremat. Kes tahab aga taas korrata, kuidas tema ei suudaks iial elada nii nagu mina, siis ärge nähke vaeva – keegi ju ei käsigi teil samamoodi elada. Elage nii, et surres ei ole teil midagi kahetseda. Ma ükspäev mõtlesin, et kui ma peaksin praegu surema, siis mul oleks kahju vaid sellest, et ma oma elu kauem elada ei saa. Ma ei kahetseks midagi ega tunneks, et midagi on tegemata jäänud. Järelikult elan ma õigesti.

Tere, keda pole ammu näinud!

Kes Instagramis ei ole, see võib arvata, et heitsin hinge, sest viimati kirjutasin kaks kuud tagasi, kui olin koroonas. Õnneks ei olnud ma sellele lähedal, põdesin pigem kergelt, aga kaks hapnikupuuduses veedetud päeva on küll veel nii hästi meeles, et uuesti ma seda kogeda ei tahaks.

Kõige rohkem läks õnneks sellega, et mu lähikontaktsed jäid terveks. Ma kaldun arvama, et proovipäeval ma olin pigem see, kes nakatus, mitte nakatas, sest kui mu üheksateistkümnest (!) lähikontaktsest keegi haigeks ei jäänud, siis tahan uskuda, et pooleldi vaktsineerituna ei levitanud ma haigust edasi. Samuti usun seda, et mu riskirühmas lähikontaktseid kaitses nende täielik vaktsineeritus. Päevi lugedes andiski mulle lootust teadmine, et mu 84-aastane vanaema on saanud kaks süsti, sest temaga oli mul lähim kontakt ja ma poleks seda üle elanud, kui ta oleks minu pärast lämbumissurma surnud. Meil on ikkagi kokkulepe, et ma kingin talle 100. sünnipäevaks paksu pildialbumi ja ma väga soovin, et mu vanaema selle albumi ära näeb.

Rääkides nüüd elust pärast koroonat, siis mu lõhna- ja maitsemeel taastusid väga kiiresti, aga kohvi ma enam juua ei suuda. Selle maitse on endiselt sama, kuid see lihtsalt ei meeldi mulle enam. Koos kohvijoomise harjumusega kadus ka vänge higihais, millega olin pikalt maadelnud. Jah, ma olen kaalunud varianti, et ma lihtsalt endiselt ei tunne hästi lõhnu, aga Silver nuusutas mu terve päeva seljas olnud pluusi ja kinnitas, et see ei haise. Lisaks tunnen ma väga hästi, kuidas laste trenniriided lõhnavad, nii et ma saan oma nina usaldada.

Kes pole minu olukorras olnud, see ei kujuta ettegi, milline elumuutus see on, kui lõunaks ei käi higihais üle pea. Ma olen aegade jooksul ära proovinud kõik kallimad antiperspirandid ja need on nahka ainult kuivatanud, mistõttu olen haisenud ja sügelenud… Minu jaoks on olnud kõik kodust eemal veedetud pikemad päevad ebamugavad, sest olen põdenud, et teised tunnevad mu higikat. Ma olen minema visanud hunniku riideid, sest need on jäänudki haisema. Ma ei ole raatsinud kanda oma ilusamaid riideid, kuna olen kartnud neid oma higiga rikkuda. Ma ei ole raatsinud endale ilusaid riideid isegi osta – 99% mu riietest ongi Paavli kaltsukast just sel põhjusel, et kahju oleks ära visata mitukümmend eurot maksnud pluusi, mida sain kanda ainult kolm korda. Ma ei taha nüüd öelda, et Paavlis on koledad riided, aga valik ei ole seal siiski päris selline nagu suuremates kaubamajades.

Ühesõnaga, elu higikotina oli ebamugav ja kurb, kuid nüüd käin ma tööl, kus higistan pea iga päev nagu jõusaalis, ent mu higi ei haise enam. Vähemalt mitte nii, et rikub riideid ja levib kaugele. Ma olen päris kindel, et mu higi haiseb vähem tänu sellele, et ma ei joo enam kohvi, aga see pole ainus asi, mille olen avastanud. Apteegis soovitati antiperspirandi asemel proovida Lavilini deodoranti ja see tõesti neutraliseerib ebameeldiva lõhna. See ei oleks varem kindlasti sama tõhus olnud, aga praegu päästab see mu tööpäevi küll, sest mu särgi küljes on päeva lõpuks vaid aimatav lõhn. Lisaks avastasin Sanytoli desinfitseerimisvahendi riietele, mis samuti päriselt eemaldab ebameeldivad lõhnad, mitte ainult ei luba seda teha. Tunnistan, et ma ei ole kummagi koostisosasid uurinud, sest ma ei taha teada, mis mürke need sisaldavad, tahan lihtsalt elada nii, et ma ei haise. Olgu see elu siis kasvõi lühem…

Kõige suurem muutus pärast koroonat ongi see, et käin nüüd tööl. Kõik, kes on aegade jooksul muretsenud, et Silver minust (või minu ülevalpidamisest) tüdineb ja ma ise hariduse ning töökogemuseta tööd ei leia, saavad nüüd rahulikumalt magada – Silver ei ole minust tüdinenud ja vaatamata põhiharidusele ning olematule töökogemusele ei olnud mul raske tööd leida. Võiksin isegi öelda, et töö leidis minu ja seda oodatust aasta varem ehk eriala omandamine jäi vahele ning õpin kõike töö käigus.

Plaanisingi tegelikult täna pikemalt oma tööst kirjutada, aga jätan selle järgmiseks korraks, sest mul on veel muid tegemisi ja reedest on nii suur unevõlg üleval, et tahaksin täna vara magama jõuda. Vähemalt teate nüüd, et olen elus ega haise enam ja ma luban, et järgmist postitust ei pea te kaks kuud ootama.

Tsau!