Jep, näppasin Liisa Leetma blogi postituste põhilise pealkirja. Pole küll vist patenteeritud, aga igaks juhuks mainin.

Igatahes toimps see, et mul on nii ropult palju teha, et ma upun riiete alla. Just nimelt riiete alla, sest neid on liiga palju, ikka täiega liiga palju ning nende sorteerimine võtab tohutult aega. Kahe pisema kapid olen korda saanud, suuremate kapp on hetkel käsil ning enda oma ootab ja ägiseb riiete all. Kuna ma olen lastele riideid korralikult ette varunud, siis meil on kõike suurustes 92, 98, 104, 110, 116, 122, 128, 134 ja mõni üksik asi isegi suuremas suuruses. Tegelikult on panipaigas Neljanda riideid veel suuruses 74, 80 ja 86, need ootavad praeguse inventuuri lõppu ja rändavad õe Kolmandale, meie Kolmandale väikeseks jäänud riided rändavad õe Esimesele ja Teisele.

Kuna ma olen mõne asja varunud või saanud juba aastaid tagasi, siis nii mõnigi asi on juba selline, mida ma enam oma lapsele selga ei paneks. Näiteks venimatu värvliga jäigad teksad. Nii lendavadki inventuuri käigus asjad:

1. prügikotti (täiesti kasutuskõlbmatu kraam nagu närakad trussikud ja sokid)
2. kaltsukotti (kui kaltsuvaibaks ei kõlba, siis õliseid käsi saab ikka puhastada)
3. kotti, kus on asjad, mida oma lastele selga ei pane, teistele sokutada ei taha ja samas ei suuda neid prügisse ega kaltsu ka visata, sest need on terved ja puhtad asjad, lihtsalt eelmisest sajandist
4. õe Kolmanda kotti
5. õe Esimese ja Teise kotti
6. nii öelda koduriiete kotti, mis rändab ema juurde, et seal oleksid lastele vahetus- ja trööpamisriided olemas
7. nii öelda koduriiete kotti, mis rändab Härra ema juurde, et seal oleksid lastele vahetus- ja trööpamisriided olemas
8. Teise kotti, kus on asjad, mis Esimesele väikesed ja Teisele suured
9. Kolmanda kotti, kus on asjad, mis on Teisele väikesed ja Kolmandale suured
10. Neljanda kotti kotti, kus on asjad, mis on talle endiselt suured
11. Esimese kotti, kus on asjad, mis on talle endiselt suured

Lisaks rändasid osad riided kilekottidest kappidesse, nii et neid tühjaks kallatud kilekotte ja siis uuesti täidetud kilekotte on olnud viimastel päevadel nii palju, et vahepeal mõtlesin ühe kilekoti pähe tõmmata.

Enda kapis tuleb ka korda luua, sest Soomes uuendasin korralikult oma garderoobi ja nüüd on põhjust kapis ruumi teha ning vanad luitunud ja veninud kaltsud välja visata. Mul on viimast hirmus raske teha, iga topilise pluusi juures mõtlen, et äkki ma ikka veel kannan seda. Äkki läheb vaja, kui hakkan midagi värvima… Ja siis värvin ikka oma lemmiku kleidiga ja rikun selle ära, kui koperdan raske kapiga vastu riiulit ning ajan lahtise värvipurgi maha ja see plärtsatab sedasi põrandale, et pritsmed on riiete peal ka. Sain jälle ühe kaltsu juurde, mida kuskile selga panna ei kõlba, aga millest loobuda ka ei raatsi.

Ühesõnaga on minu kapis ka paras hullumaja, vanu riideid on nii palju, mida ma kunagi selga ei pane, aga ikka mõtlen, et äkki kunagi panen… Ja siis on veel rohkem riideid, mis mulle juba ammu selga ei lähe või polegi üldse kunagi läinud, aga ikka hoian neid alles lootusega, et äkki ükskord lähevad.Tegelikult tahtsingi öelda, et pärast Soomest tagasi jõudmist on tegemist nii palju, et mul on raske siia sattuda. Lapsed, kodu, lasteaed, riided, vaagnalihased, mööbli värvimine ja nii edasi.

Viisin täna täiskasvanute gümnaasiumisse avalduse ära ja kohtusin vist oma tulevase klassijuhatajaga, kes küsis, kust ja miks ma tulen. Kui vastasin, et kodust, siis küsis, et mida ma seal kodus siis tegin vahepeal. Vastasin, et kasvatasin lapsi. Kui ta kuulis mitu last mul on, siis see näoilme oli kirjeldamatu, aga muutus kirjeldatavaks tagasi, kui “NII noor ja neli last” peale ütlesin, et ma ei tea, kas see 28 on ikka NII noor. Noor on muidugi, aga tema pidas mind palju nooremaks. Seda kindlasti seetõttu, et lõikasin tuka ette, aga ma veel ei saa seda näidata, sest kuigi olen täna juba kaks korda tukka sirgendanud, siis sain pärast teist korda veel veidi vihma ja olukord on taas kontrolli alt väljas.

Härra tuleb homme koju ja tahaksin tema tulekuks kõik korda teha, aga samas on see võimatu, sest poiste toas pole praegu värvimistööde pärast ruumi ja seetõttu on nende vana nari väikeste toas ja uus nari on veel lahtipakkimata kujul koos madratsirullidega esikus jalus ja kõik kohad on kilekotte täis ning üldse on riiete ja värvimisega veel nii palju mässamist, et koristada väga ei jõuagi. Täna tahan kindlasti kapi viimast korda üle võõbata… Ahjaa, kapile panin täna uksed ka ette ja ma reguleerisin neid viis tundi (okei, vähemalt viiekordne liialdus), aga uksed ikka ei käi. Tundub, et need on niiskusega paisunud, igatahes kuidagi ma neid enam korralikult toimima ei saa ja see teeb tigedaks, sest kapp on nüüd nii ilus, kuid uksed korralikult kinni ei lähe.

Tahtsin poiste toa 1.septembriks valmis saada ja oleksingi ehk saanud, kui mul poleks värvipurk maha kukkunud. Uue sain täna kätte, nii et vahepeal läks 5 päeva raisku. Nüüd loodan esmaspäevaks valmis saada, sest just siis on Esimesel aktus ja temast saab ametlikult koolilaps ning selleks ajaks võiks ju koolilapse tuba valmis olla.

Olgu, ma lähen tegutsema tagasi. Tahtsingi lihtsalt öelda, et ma olen elus, aga nii palju on veel enne kooli teha… Ei tasu vist loota, et kooliajal on rohkem aega. Aga seda loodan küll, et saan lõpuks ree peale. Praegu on kõik kuidagi pilla-palla.

Elus olemisest rääkides, siis täna oli korraks tunne, et kas sellist elu ma tahtsingi… Kolmas kutsus mind oma peput pühkima ja potist vaatas vastu hiigeljulk, mida ümbritses kaks papist rulli. Flush and go, eks! Ma olen miljon korda Neljandale öelnud, et ainult neid rulle tohib potti visata, mis on valget värvi ja kus on kirjad peal (ja mida on meie kodus päris harva), aga tema viskab ikka kõik rullid potti ja täna lausa kaks rulli ning Kolmas suutis oma junni just nende sisse sihtida, nii et mul oli väga tore neid virtsavees ligunenud “täidetud” rulle potist välja koukida. Kui meie endistel üürnikel poleks samade rullide pärast suurt toruummistust olnud, siis oleksin kogu kupatusele vee peale tõmmanud, aga umbes potiga ma riskida ei tahtnud.

See oli siis killuke elust, mis lapsevanemaks olemisega kaasas käib – üllatused ei saa kunagi otsa!

Jumal tänatud, et tänane päev lõpuks läbi on! Oi, kuidas mu kõrvad ja närvid puhkavad!

Kuidas ma enne hakkama sain? Ma ei mäletanudki, et lastega on nii raske üksi olla. Ausalt. Täna õhtul ma murdusin ja lihtsalt nutsin jõuetusest, sest tundsin, et ma enam ei jaksa. Ma ei jaksa laste järelt koristada, ma ei jaksa käia neil järel ja paluda koristada, ma ei jaksa käia neil järel ja käskida koristada, ma ei jaksa käia neil järel ja karjuda nende peale, sest nad ei korista, ma ei jaksa neid paluda, et nad ei kakleks, ma ei jaksa paluda, et nad võtaksid vaiksemalt, ma ei jaksa karjuda, et nad, kurat võtaks, ükskord vait jääksid ja nii karjub meie kodus kõige kõvema häälega see, kes nõuab vaikust…

Ma vist pean rasedustesti tegema, sest juba mõnda aega tagasi, kui avastasin, et mul on rindadesse piim tekkinud, hakkasin põdema, et äkki ma olen salarase, kellel päevad käivad edasi, kes lapse liigutusi ei tunne ja kes saab rasedusest teada alles siis, kui sünnitama hakkab. Kuid Doktor Google ütles, et see on täitsa tavaline asi, nii et ma eeldasin siis, et mul ei ole see piim vahepeal lihtsalt kuskile kadunud. Aga nüüd, kus lühikese aja sees juba teine inimene avab, et olen rase, siis hakka või uuesti salarasedust kahtlustama. Mis toimub? Seda pole kunagi varem küsitud. Isegi siis mitte, kui ma Neljandat ootasin ja kõht juba paistis. Kindlasti kahtlustati, aga otse ei küsinud keegi ja ise tulin kapist välja alles 20. nädalal, kui mu kõht oli juba selline: Naljakas on see, et kui ma vahepeal mõtlesin enda südamerahuks testida, siis ma ei julgenud seda teha, sest kartsin, et äkki olengi salarase. Tundsin, et kahe triibu nägemise asemel on kergem elada teadmatuses ja ühel hetkel lihtsalt sünnitama minna. Praegu mõtlen ka, et kui peaksin olema salarase, siis ma ei taha seda teada. (Ma ei ole salarase!)

Aga 7 kuud ootusaega on küll ees, sest just siis plaanime Pariisi sõita. Täna veetsin tunde võrreldes otselendude, autorendi, hotellide ja külaliskorterite hindu ning panin plaanid paika. Nüüd pean vaid ootama vastust, kas neid plaane annab realiseerida ja kas leitud hinnad kehtivad ka siis, kui broneering tehakse läbi reisibüroo. Hetkel arvestan, et juurde tuleb maksta minimaalselt 700 € ja loodan, et lõppsumma üle 1000 € ei kerki, vastasel juhul pean siin päriselt kerjama hakkama. Nali! Küll me hakkama saame. Kuna see on ainulaadne võimalus, siis me ei hakka koonerdama ega sõida ainult kolmeks päevaks reisile, vaid võtame ikka maksimumi. Kui vaja, siis kasvõi laename selleks raha juurde, mida ilmselt tulebki teha, sest autorendifirma broneerib tagatiseks krediitkaardilt 1500 € millegagi, aga meil pole nii suure limiidiga krediitkaartigi.

Eks kohapeal kulub ka söögile, kütusele, vaatamisväärsustele, võib-olla parkimisele, suveniiridele ja muule sellisele, nii et sealt tuleb ka ilmselt 300-400 € otsa. Või olen liiga tagasihoidlik? Söögi osas loodan palju ise teha, sest plaanime peatuda külaliskorteris ja puhkemajakeses, kus on võimalused selleks olemas. Väljas söömine on kindlasti kallis lõbu, või ei?

Tegelikult suveniire ei saa vist eriti osta, sest ma loodan, et mahutame kõik vajaliku käsipagasisse ära ja seetõttu pole ruumiga väga priisata. On see ebareaalne? Ma ise mõtlen, et me saaksime käsipagasina kaasa võtta 6 (selja)kotti, lasteriided võtavad vähe ruumi, hügieenitarbed ja GPS ka, jalanõusid (välja arvatud need, mis jalas) kaasa ei võtaks, joped oleksid seljas, rätikud on vast kohapeal olemas. Peaks hakkama saama küll.

Ma oma kaamerat vist kaasa ei võta, aga samas kindel veel ei ole. Selles olen jälle veendunud, et rendin reisi ajaks koos käsistatiiviga GoPro Hero, sest see tundub mugavam ja perepiltide tegemiseks ilmselt ainus lahendus, kui ma just ei taha päevas kümneid suvalisi inimesi paluda, et nad meist pilte teeks ega jookseks minu kaameraga minema. Rõhutan sõna tundub, sest ma tegelikult pole sellist aparaati oma silmaga üldse näinudki, veel vähem seda kasutanud.

Kas Pariisis on märtsis parem ilm kui oktoobris? Ma ei tea, kas 10 aastat tagasi sattusime lihtsalt heal ajal Pariisi, aga siis oli seal märtsi esimeses pooles nii soe, et sai õhukeste riietega ringi käia. Nii et hetkel panustame sellele, et märtsi teises pooles on seal tavaline Eesti suveilm. (Teate ju küll, milline on Eesti suveilm.) Märts on minekuks parem kuu ka seetõttu, et siis on Härra kodune ega pea töölt puuduma, mis oleks hooaja lõpus üsna võimatu, sest just siis on kõige kiiremad ajad. Miinus on ainult see, et peame reisi nii pikalt ootama. Aga pluss on jälle see, et 7 kuu pärast on kõik lapsed 7 kuud vanemad ja targemad ning nendega on kergem reisida. Tundub küll praegu, et see 7 kuud ette või taha, mida see ikka muudab, aga näiteks 3-aastase puhul mängivad need kuud suurt rolli. Ehk mängivad isegi 4-aastase puhul, kes oleks 7 kuu pärast juba 5-aastane ja reisilt tagasi jõudes oleks tänane 6-aastane juba 7-aastane. Ikka suur vahe!

Kui me Härraga nägime, et meil on suur võimalus see reis võita, siis hakkasime korraks isegi kartma ja mõtlesime võidu korral minna ainult suuremate lastega, sest äkki neljaga on liiga raske, aga pärast võitu oleme mõlemad olnud seda meelt, et ikka ja ainult terve perega ning see ei tundu enam liiga raske. Täna vaatasime lastega koos Eiffeli torni ja Disneylandi pilte ning nad on kõik väga elevil, eriti lennukiga lendamise osas. Esimese sünnipäevast on köögis kapi peal kinkekott, mille mustris on lennujaam, kus seisavad kaks valget reisilennukit, täna jäid need pesamunale silma ja ta läks elevile: “Kas me sellise lennukiga lähemegi sõitma? Kas me sellisesse lennujaama sõidamegi?” Minust oleksid need lennukid märkamata jäänud, sest need sulandusid mustrisse, aga laps märkas. Kuidas ma saaksingi ta pärast sellist elevust maha jätta?

Sain Seesamilt lisaks kinkekaardile erilises ümbrikus väikese šokolaadi, mille pidin avama, kui Härra koju tuleb, aga mul läks just kõht nii tühjaks, et ma ei suutnud vastu panna ja avasin selle… Õnneks tuli seest välja tume šokolaad, mida tema nagunii ei söö, nii et võin rahumeeli seda üksinda nautida. Vedas mul!

Jõuan taas nii hilja kirjutama, et täna on tegelikult juba eile, aga ütleme siis nii, et ööl vastu teisipäeva nägin unes, et mul on külmikus ainult hakkliha, kanaliha ja sült (mis olid seal päriselt ka ainsad asjad) ning õues on jube torm ja poodi minna ei saa, kuigi midagi oleks veel kõrvale vaja. Siis meenus, et keldris on kartulit ja läksin neile (Soome maja) keldrisse järele ning tegin söögiks kartulit ja sülti. Hommikul ärkasin seetõttu nukra meeleoluga, sest ma olen endiselt veidi kurb, et Soome aeg juba läbi sai.

Mulle meeldis selle vana maja hõng ja kui siin ükspäev otsisin vähemalt viie magamistoaga maju üle Eesti, siis leidsin soodsa hinna eest lausa kuue magamistoaga maja, millel on just selline hõng ja kuhu koliks pikemalt mõtlemata, kui see ei asuks Kiviõlis.

Teine unenägu oli selline, kus taevas lendasid lähestikku viis lennukitiibadega Žigulid ja kuskilt tuli hirmsa mürinaga hiigelsuur lennukitiibadega valge Volga, mis kukkus mu vanemate lauda ette ning minu peas jooksid mõtted: issand, see ei saa ju olla päriselt, see ei ole võimalik, et see seekord ei olegi uni, see ei saa ju olla uni, ma ei ole vahepeal magama läinud, see kõik ongi praegu päriselt, või ei ole, miks ma juba üles ei ärka, kui see peaks uni olema… Ja siis tegin silmad lahti, ikkagi oli vana hea korduv unenägu, mida näen juba aastaid. Lennukitiibadega Žigulisid nägin tegelikult alles teist korda, tavaliselt on ikka erinevas suuruses lennukid ja helikopterid, mis kukuvad alati minu vanemate talu lähedal alla.
Enamasti kas maja ette põllule või kuivati taha põllule, aga mõnikord ka otse keset hoovi, enamasti jäävad lennumasinad terveks, paar korda on plahvatanud ja ühe korra läks suur lennuk pooleks ning esiots jäi alles metsas pidama.

Mina ei ole veel aru saanud, mida need unenäod öelda tahavad, miks lennukid kukuvad alati just minu vanemate maja lähedal alla või millest need unenäod üldse alguse saavad. Ma ei mõtle lennukite peale, ma ei karda, et lennukid võiksid alla kukkuda, mul ei ole lennuhirmu. Teine korduv unenägu on selline, kus olen ristiema majas, mida tal ei ole juba viimased 10 aastat. Kord on ristiema maja tagasi saanud (jäid majast ilma, sest see oli poja võetud laenu tagatiseks), kord oleme meie selle ära ostnud ja andnud kas ristiemale tagasi või ise sisse kolinud, kord on maja selline nagu 10 aastat tagasi, kord selline nagu praegu (nägin müügikuulutust, majas on tehtud suured ja väga venepärased muudatused) ja me mõtleme, kuidas olukorda taastada. Alati tunnen unenäos selle kodu lõhna ja olen rõõmus, et maja on tagasi omade käes.

Seda unenägu hakkasin nägema mõned aastad tagasi, kuigi ma ei mõtle ristiema vana kodu peale ja sellest ei räägita ka üldse. Müügikuulutuse guugeldasin välja pärast seda, kui hakkasin maja unes nägema ja paraku reaalsuses ei suudaks me seda maja mitte kunagi ära osta, sest selle eest küsiti viimati ikka paarsada tuhat eurot, nii et mingi ennustav unenägu see olla ei saa. Sellise hinnaga maja eest tuleb 30 aastat järjest pangale 900 € kuus maksta, kui ostjal pole tagataskust võtta 60 000 € omafinantseeringut (aga on lisatagatis näiteks vanemate maja näol). Ma ei tea, kellena peab Eestis töötama, et sellise hinnaga kinnisvara soetada. Meie hinnaklass jääb rohkem selle Kiviõli maja juurde.

Unenägudest rääkides, siis me võitsimegi reisi Pariisi Disneylandi ja seda on nii raske uskuda, et see olekski praegu nagu uni. Aga õnneks ei ole! Tänan teid kõiki veel kord! Homme, mis on tegelikult juba täna, saan kinkekaardi kätte ja siis saan hakata maad uurima, et millal ja kuidas ja kuhu täpsemalt (sest näidispaketis olevas hotellis ei saa kuuekesi ühes toas olla, aga perereisi ajal eraldi tubades ka ei tahaks olla). 

See on see koht, kus ma tunnen, et universum on mind kuulda võtnud. Ma ei ole küll otseselt palunud, et ta meile reisi Pariisi kingiks, aga ma olen seda reisi soovinud mitu aastat, olen mitu korda lisanud lennukipileteid ostukorvi, otsinud hotellide kohta, vaadanud pilte, oleme Silveriga rääkinud, kuidas läheme kord uuesti Pariisi, kuidas viime lapsed Eiffeli torni, oleme seda lastele ka lubanud. Seda kõike tegelikult olukorras, kus meil pole olnud selliseks reisiks vahendeid… Aga unistamine oli tasuta.

Samas olen mitu aastat väga põhjalikult pannud kirja, kuidas ma oma võidetud miljoneid jagan. Olen seda ikka väga lahkelt laiali jaganud, et aidata enda ümber kõiki neid, kelle puhul ma tean, et neil läheb seda abi vaja. Mida suurema summa olen “võitnud”, seda rohkem inimesi on sellest osa saanud. Ilmselt nii mõnigi neist soovib samuti lotovõitu, nii et kui universum mind selles osas ka kuulda võtaks, siis ta saaks kohe hoobilt mitmele kärbsele pihta ja suminat tema ümber oleks märksa vähem.

Esimene, kellega ma lotovõitu jagaksin, oleks minu õde, kes sünnitas esmaspäeval kolmanda lapse. Tüdruku! Mu vanemad on nüüd seitsmekordsed vanavanemad ja naljakas on see, et seitsmest lapselapsest neli on lõvid ning nendest kolm on sündinud augustis (kuupäevadel 10, 15 ja 20), kuigi aastas on 12 kuud, millal ilmale tulla. Uuel beebil veel nime ei ole, kuigi mina pakkusin enne sünnitust nimeks Johanna ja laps sündis Johanna nimepäeval ning täna naeratas mulle, kui teda selle nimega kutsusin. Minu arvates on laps oma valiku teinud, aga vanemad ikka veel nuputavad, et mida Johanna nimeks panna.Johanna sündis kiuste esmaspäeva lõuna ajal, kuigi mina pidin sel päeval lõunani magama. Ta nimelt takistas seda sellega, et vanaemale käis kuus lapselast veidi üle jõu ning ta ajas mind juba varakult üles ja kutsus lastekarja. Kuna sel päeval läks viljavõtuks ka ja ema pidi vahepeal kuivatis tegutsema, siis olin seal õhtuni karjane. Muidu poleks häda olnud, aga see tuumapommi katastroof, mis mul pühapäeva õhtul kodus oli, osutus hoopis maavärinaks ja sellel olid järellainetused, nii et kui ühest kohast sain maavärina tagajärjed likvideeritud, siis hakkas teises kohas värisema ja siiani on elamine paras katastroofipiirkond.

Oma lõunani magamise ma siiski sain, lihtsalt päev hiljem. Suured poisid jäid vanaema juurde ning väiksemad purustasid kodus oma magamisrekordi ja ärkasid alles pool 12. Õigemini mina tegin siis silmad lahti ja ajasin nemad ka üles. Ime!

Loodan, et see ime homme kordub.