Kuna mulle meeldib küsimustele vastata ja nägin postitust, mis lubas 55 küsimust, mida keegi ei küsi, siis kopeerisin need kohe siia ja hakkasin vastama. Keskpaika jõudes sain juba aru, et mingeid intrigeerivaid küsimusi siin ei ole, aga kui ma juba alustasin, siis viisin tegevuse ka lõpuni, mis seal ikka.

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPI UKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI? Need uksed on alati kinni, sest muidu ronivad kassid riiete otsa magama.

2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠIGEELE KOJU KAASA? Ühe korra olen võtnud, nii öelda suveniirideks Egiptusest, aga kasutust need ilmselt ei leidnud ja alles ka pole.

3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI? Ühe korra olen seda teinud ja kupongid läksid Tivolis käiku, aga üldiselt on kuponge nii vähe ja need on sellised, mida mul parasjagu vaja ei lähe, nii et ma neid välja ka ei lõika.

4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT? Ma ei näe põhjust, miks üks või teine mind ründama peaks, aga kui tõesti, siis karu kardaksin kindlasti rohkem. Olen muidu seda meelt, et ma mahun kenasti mõlemaga kõrvuti elama, neil omavahel on veidi keerulisem sõbralikult hakkama saada.

5. KAS SUL ON KORTSUD? Jah, aga nii pisikesed, et neid näeb vaid lähedalt uurides.

6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL? Peaaegu alati, kas või kerge muigegagi, aga samas väga harva nii, et hambad paistavad, sest mul ei ole ilusaid hambaid.

7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID? Ei.

8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD? Mitte ainult! Mul on poolel teel Tallinnast koju valu sedasi kõhtu löönud, et mul ei olnud teist varianti, kui külma higiga kaetuna joosta koos niiskete lappidega vihmasaju käes hõredasse männimetsa, mille soises pinnases ulatus vesi kohati poolde säärde… Ja seda kõike saatis Härra naer.

9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI? Ei, sest vähemalt minu peas on siis muusika mänginud.

10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID? Jah, olen leidnud end teiste omi ka närimas. Sorri!

11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON? Soomes 180×200 või 120×180, kodus 140×200 või 70×155, oleneb sellest, kas Neljas tuleb minu kõrvale või mina pean minema tema kõrvale. Õnneks 70×155 voodi on kohe ajalugu, suured poisid saavad endale uue nari ja vana poolnari läheb seniks väikeste tuppa, kuni hakkame seal ka uuenduskuuri läbi viima, nii et edaspidi saan kodus Neljanda kõrval magada 90×200 madratsil poolnari all.

12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL? Polegi sellist asja. Minu lemmikud laulud tulevad Star FM-ist, Retro FM-ist (mis käib ka praegu taustaks) ja Soomes Helmiradiost.

13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT? Muidugi! Ajaloos oligi roosa meeste värv.

14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID? Oo jaa, meil on hunnik multikaid, mida ma olen koos lastega korduvalt vaadanud, sest tänapäeva multikad on nii head. “Hotell Transilvaania” mõlemad osad on mu lemmikud!15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD? Ma tavaliselt ei joo midagi söögi kõrvale, vähemalt mitte kodus, väljas süües küll.

16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID? Olen neid paar korda koju ostnud ja söönud kastmesse kastmata.

17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK? Koorene lõhesupp.

18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA? Sellist filmi ei olegi, varem või hiljem saab küllalt. Aga olen vaadanud päris palju kordi filme “P.S. I Love You”, “Titanic”, “Päästke Willy” ja kõiki neid, mida igal aastal jõulude ja aastavahetuse ajal näidatakse.

19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL? 10+ aastat tagasi, kui mul oli kirjasõber.

20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA? Vahetada mitte, lisada küll. 

21. OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI? Ei, kuigi esimene ja ainus kord, kui mind 10 aastat tagasi kinni peeti, sõitsin Tartus 30-ne alas 50-ga ja avastasin selle alles siis, kui politseiautot ees nägin, kuid peale dokumentide kontrollimise ei tehtud midagi. 

22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB? Ikka kiluvõileib ohtra sibulaga!

23. MILLAL SA TAVALISELT MAGAMA LÄHED? Tavaliselt tund kuni kaks pärast keskkööd, aga mõnikord juba õhtul kella kümne ajal, kui olen lühikeseks jäänud ööunedest väga kurnatud.

24. KAS SA OLED LAISK? Mõnikord täiega, mõnikord üldse mitte.

25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETASID? Ei tähistanud Halloweeni, kui mitte arvestada ühte korda, kus üritasin kõrvitsast koleda näoga laternat teha. Tuli välja küll. Aga sageli riietasime end sõbranna ja/või vennaga daamideks, mis tähendas, et kandsime mu ema vanu kleite ja sukkpükstest patse ning kutsusime end daamideks, kuigi pigem oleksime sobinud rohkem Halloweeni peole. 

26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD? Ainult Eesti keelt. Inglise keel on kõnes väga roostes, vene keelt ei ole kunagi osanud, rohkem keeli pole õppinud. 

27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA? Hetkel mitte, enne Soome tulekut tühistasin tellimused, aga muidu Pere ja Kodu ning Tervis Pluss on vahelduva eduga aastaid postkasti tulnud. 

28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID? Seriaale vaatan küll, näiteks “Pilvede all” ja “Viimast võmmi”, aga Mehhiko ja Türgi seebikaid mitte.

29. KAS SA KARDAD KÕRGUST? Eiffeli tipust alla vaadates mitte, aga näiteks vanemate küünis 2,5 meetri kõrgusel tala peal kõndides jalad värisevad all. Lapsena ei värisenud, siis hüppasime vennaga kaks korda kõrgemal tühja põrandapinna kohal talalt talale ja ronisime metsas puude tippu…

30. KAS SA LAULAD AUTOS? Kogu aeg, kõvasti ja valesti, aga laulan! Ja ma ei laua ainult autos, vaid ka kodus, tänaval, poes ja nii edasi. Mulle meeldib laulda, aga mulle ei ole antud lauluhäält. Karjuv ebaõiglus!

31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL? Kodus jah, sest kuulan dušikabiinis raadiot ja siis ikka laulan kaasa. 

32. KAS SA TANTSID AUTOS? Jah, kõrvalistujana ikka korralikult, roolis olles tagasihoidlikult. 33. MILLAL VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES? Autoportreed ei ole kunagi teinud, aga viimati tegin portreepildi fotograafi juures 2008. aasta alguses, kui mul oli vaja dokumendipilti. 

34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD? Ei arva nii, mulle väga meeldivad muusikalid. Aastaid tagasi jättis “Grease” kustumatu mulje ning tahtsin ka seekord seda vaatama minna, aga ei saanud ja sellest on siiani kahju.

35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED? Oleneb aastast, on olnud nii ja on olnud naa, aga siiski on need alati olnud oodatud pühad ja on ka edaspidi.

36. LEMMIKKOOK? Kahjuks meeldivad mulle peaaegu kõik koogid…

37. KAS SA USUD VAIMUDESSE? Jah, aasta alguses elasime ühega mõnda aega kooski, aga ta ei ole ainus, kellega olen kokku puutunud.

38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET? Jah, seda on isegi päris sageli ette tulnud.

39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE? Praegu mitte, aga olen võtnud ja ilmselt võtan ka tulevikus.

40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI? Hoopis Maksimarket ja Konsum!

41. NIKE VÕI ADIDAS? Vahet ei ole.

42. CHEETOS VÕI LAYS? Estrella.

43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED? Metspähklid.

44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID? Lapsena käisin mõnda aega rahvatantsus.

45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA? Ei saa.

46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK? Vähemalt neli korda kindlasti.

47. KUUM VÕI KÜLM TEE? Kuum.

48. TEE VÕI KOHV? Kui peab valima, siis tee, aga üldiselt ei hooli kummastki ning väljas sooja jooki ostes eelistan kakaod. 

49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV? Mulle meeldivad kõik värvid.

50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI? Jah, aga vee all eelistan nina kinni hoida, sest ma ei oska nii olla, et vesi ninna ei lähe.

51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA? Ei, aga samas olen uppumatu ehk ma ei pea vee peal püsimiseks end absoluutselt liigutama. 

52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD? Päris esikohta ei ole kunagi kuskil saanud, aga kirjandivõistlustel teisi ja kolmandaid kohti küll.

53. KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID? Ma ei tea, pole kumbagi söönud.

54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE? Kas just vingun, aga enamasti olen seda meelt, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, vaja on võib-olla ainult aega ja kavalust. Siin aitab muidugi kaasa ka see, et ma tahangi ainult seda, mille saamine ei ole võimatu. Neid ma ei oska tahta, mille puhul tean juba eos, et ei saa. 

55. OLED SA KANNATLIK? Ma ei tea, lastega igatahes ei ole… Aga kui poes kassajärjekorras keegi oma korviga 367 korda mind müksab, siis selle kannatan ära.

Mul on leinameeleolu. Reedel sõidame täispakitud autoga koju, Härra sõidab juba pühapäeval üksinda Soome tagasi ja ongi selleks korraks jälle kõik. Üritan end küll lohutada, et järgmised 3-4 kuud lähevad sama kiiresti kui viimased 2 ning siis saame jälle kevadeni rohkem koos olla, aga hetkeolukorda see väga ei leevenda.

Ma tean, et kodus pole enam aega kurvastada, siis tuleb hoopis hakata harjutama Neljandat lasteaiaga ja Esimest suurema iseseisvusega, tulevase koolilapse tuba vajab uuendust, laste riideid ja jalanõusid peab sorteerima, et väikeseks jäänud asjad eest saada, katkised ja lootusetult määrdunud minema visata ning välja selgitada, mida ja kui palju on juurde vaja, kuid enne kõike seda tuleb siiski head aega jätmise hetk üle elada. Tõotab küll tulla kergem, kui eelmisel korral, sest ma ei sõida enam pisarsilmi bussiga Soomest koju, vaid saadan Härra koduuksel ära, mida ma olen sadu kordi teinud. Mitte et see enam pisaraid silma ei too, ikka toob, aga elu ei jää seisma. Tookord bussis jäi.

Ka eelmisel korral hakkasin juba nädal enne lahkumist leinama, energia asendus emotsionaalsusega, midagi teha ei tahtnud ja kõik ajas nutma. Kõik emotsioonid meenutavad eelmist korda ja sedasi nüüd elangi läbi nii eelmist kui ka praegust ühise suve lõppu ehk olen topelt kurb. Ma ju tean, kuhu praegu päevad ja tunnid tüürivad…

Suvi küll veel läbi ei saa, aga ma ei saa seekord viimase hetkeni Soomes olla. Nagu mainisin, siis pean hakkama Neljandat lasteaiaga harjutama, et septembriks oleks ta juba eeskujulik lasteaialaps ja ma saaksin siis rahuliku südamega kooli minna. Esimene pole veel kordagi vastutanud kuskile õigeks ajaks kohale jõudmise eest, oma võtmete ja telefoni eest, lukustatud korteriukse eest, oma täis kõhu eest ja nii edasi ning ma ei taha, et ta hakkab septembrist seda üleöö tegema, kui ma oma koolipäevadel lahkun enne teda ja tagasi jõuan umbes neli kuni viis tundi pärast teda, seega kulub temalegi paarinädalane harjutusperiood ära.

Kuigi ma tunnen vähemalt tulevase koolilapse toa uuenduskuuri ees elevust ja igatsen nii nõudepesumasinat, kuivatit kui ka paari sammu kaugusel asuvat vannituba, et Härra ei peaks pool üks öösel mind keldrisse saatma*, siis kahju on ikkagi minna.

Ma tegelikult tahtsingi öelda, et olen emotsionaalselt hetkel üsna kinni, ei ole tuju kirjutada, ei ole tuju vastata kommentaaridele, ei ole tuju süüa teha, ei ole tuju koristada. Tuju tuleb kindlasti tagasi ja ilmselt juba nädala pärast samal ajal olen kenasti rööpas, käed-jalad on tööd täis ning Soome periood oleks nagu kauge minevik. Hetkel on siiski viimaseid päevi olevik ja Härraga nägemiseni jätmine lähitulevik.

* Ühel ööl juhtus selline lugu, et ma läksin pesumasinast pesu ära tooma, aga panin selle kõigepealt lauale, et mustad riided masinasse toppida ja siis jalutasin sirge seljaga keldrist välja ning poolel teel avastasin, et ma jätsin märjad riided lauale. Ja kustutasin tule! Aga lüliti on keldris ja kui seal tuli ei põle, siis keldrisse viiv koridor on kottpime ning ma olen nii argpüks küll, et ei julge minna mööda pimedat koridori pimedasse keldrisse. Nii pidin ajama Härra üles, et ta tuleks hoiaks mul käest kinni ja aitaks riided ära tuua…

Selle pildi lisasin siia, sest mujale pole lisada, aga mulle nii meeldib, mida Virumaa Teataja mu silmadega siin teinud on. See on see pilt, mille nad mu kolumni juurde lisavad ja mida nad selleks veidi tuuninud on. Võib-olla vihje, et mu kolumnid on nii sinisilmsed. Ei vaidle vastu.

Lubage ma minetan oma viimase eneseväärikuse ja küsin teilt annetuseks paari hiireklõpsu, et vähemalt üritada jõuda lähemale ühele päris suurele unistusele. Nimelt osaleme kahe pildiga Seesami korraldatud kampaania “Parim aeg” hääletusvoorus, kus enim hääli kogunud pildi autor võidab 2500 € väärtuses reisi Pariisi Disneylandi. See on liiga hea auhind, et jätta kerjamisega kaasneva ebamugavustunde pärast selle poole püüdlemata.

Ma üldse ei kahtlegi, et teised osalejad teevad sama ja saadavad näiteks tervele sõbralistile iga päev kirja, et ikka iga viimanegi inimene oma hääle annaks või sõbralistist lahkuks ja pommitaja ära blokeeriks. Kuna ma pole Mallukas, siis ma ei lähe selle postitusega praegu kindla peale, sest ma ausõna olen näinud, et mõnel on sõbralistis ka rohkem liikmeid kui minul siin blogis lugejaid. Seetõttu ma ei tunne, et ma praegu kuidagi ebaeetiliselt käitun, aga ebamugav on siiski, nagu oleks ka siis, kui pommitaksin Facebooki sõbralistis olevaid inimesi (mis pole välistatud), aga asi on lihtsalt selles, et… Pariis! Meie terve perega Pariisis!!! Ma ei saa jätta seda võimalust kasutamata.

Hääletada saab rohkem kui ühe pildi poolt, seega mõlemale pildile saab oma hääle anda. Mulle endale meeldiks, kui võidaks Lotte pilt, see oleks nagu tema viimane tegu, tema kingitus meile. Lotte pildi puhul oli mu sisetunne 99,9% kindel, et see valitakse nädala kolme parima hulka ja nüüd, kui nägin, et see on täpselt keskel, siis see tekitas minus veel rohkem tunde, et see on saatus. Palun tehke nii, et see on saatus ja andke Lottele oma hääl! Kahjuks on hääletamine veidi ebamugavaks tehtud ja see tuleb Facebooki kontoga kinnitada, aga pärast esimest häält saab teisi juba lihtsamalt anda, proovisin selle järele ja andsin kokku neli häält, nendest kaks muidugi meie perele – mis parata, mu perekond on mu lemmik. Hääletama saab minna ka pildile klõpsates. No vaadake, kui lahe tegelane Lotte oli – nii ilus, nii pehme, nii uudishimulik, nii sõbralik, nii vaba ja nii julge! Mul on jälle pisar silmanurgas…

Meie matkapildile, mis on alumises reas vasakult teine, võiksite samuti ühe südame annetada. Klõpsa pildile:Me oleme Härraga mitu aastat rääkinud, et tahaksime taas Pariisi minna. Me käisime seal 9 aastat tagasi, kui Härra saadeti sinna komandeeringusse. Tema tegi sõbraga kolm päeva Eesti saatkonnas remonti, mina käisin kolm päeva sõbrannaga linna peal ringi ja neljandal päeval käisime neljakesi Eiffeli tornis ning sõitsimegi koju tagasi. Sellest jäi väheks.

Kaks aastat tagasi hakkasime juba tõsisemalt Pariisi minemise peale mõtlema ja tahtsime pulma-aastapäeva seal veeta, kuid lennugraafikud ja hinnad ei sobinud. Peale selle tundus ebaõiglane minna kahekesi, sest vähemalt kaks last räägivad samuti oma kaks aastat Eiffeli tornist, mida nad nägid animafilmis “Ratatouille” ja kuhu nad väga minna tahavad. Kuna reisimine on kallis, siis olime seda meelt, et kui läheme, siis juba terve perega, aga seda ükskord siis, kui eelarve lubab. Kui lubab…

Ma olen tegelikult käinud ka ühe põhikooli lõpuklassiga Pariisis, läksin sinna kohatäiteks, sest üks tüdruk murdis enne reisi oma luud, kuid raha oli tal makstud ja seda ei tahetud päris raisku lasta. Mina ei tundnud seltskonnast mitte kedagi ja ma ei tundnud ka tüdrukut, kes maha jäi, ma sattusin bussi lihtsalt läbi sugulase naise sugulaste. Reis ei olnud väga tore, sest see kestis 9 päeva ja nii pikk bussireis võõrastega on päris kurnav. Reisi ajal tuli mõnelgi korral pisar silma ja igatsus Härra järele kasvatas meie telefoniarved hiiglaslikuks. Samas jättis Pariis mulle kustumatu mulje ning ma soovin nüüd vanemana (ja peegelkaamera omanikuna) kõike uuesti näha ja kogeda ning seda koos perega.

Pariis on üks reisiunistustest, mis meil on Härra ja suuremate lastega ühine, nii et kui ma selle kampaania kohta esimest korda lugesin ja nägin, mis auhinnaks on, siis kutsus ikka osalema küll, kuigi ma boikoteerin kampaaniaid, kus võidab see, kellel on kõige rohkem sõpru. Mul ei ole kõige rohkem sõpru ja seetõttu ma üldse ei viitsigi vaeva näha ja nendest osa võtta. Ka seekord tean, et mul ei ole kõige rohkem sõpru, aga üritamine on pool võitu, vähemalt ei jää miski kripeldama.

Aitäh kõigile, kes meile oma hääle annavad!