Neli last väikese vahega – kas ma teeksin seda taas?

Täna tuldi siia läbi Buduaari foorumi, kus teemaalgataja küsis, kas keegi on saanud kolm last jutti, sest ta mõtleb kolmanda lapse peale, aga ei kujuta ette, kuidas füüsiline ja vaimne tervis sellega toime tulevad. Üks vastajatest ei teadnud otseselt kedagi, kes oleks kolm last järjest saanud, aga jagas blogi linki, sest meil on neli väikese vahega last. See oli igav vastus, palju põnevam oli näiteks selline:

Milleks iga aasta lapsi sünnitada? Kas enam lihtsalt naine ei tahagi olla? Aastast aastasse ainult sitased mähkmed???? Lisaks sellele, kui närb naine saja lapse kõrvalt välja näeb. Totaalne maakas.

Teine, kes ei teeks never kolme last, sest ta ei tahagi üldse kolme, nõustus selle kommentaariga:

ei tahtnud seda välja öelda, aga esimesena tekkis ka minul sama pilt silme ette.

Ma ei saanud sinna midagi parata, aga selliste kommetaaride peale tekkis minulgi pilt silme ette, ikkagi Buduaari foorum…wtf_makeup_fail_two_stupid_blondes-700x534On loomulik, et kolm ja enam last ei ole kõigi jaoks. Mõne jaoks on juba üks liiga palju, aga kui see mõni ei annaks iilgi Eesti iibesse (mis on reaalne probleem vaatamata maailma ülerahvastatusele) oma panust, siis võiks nende maakate suhtes, kes saavad rohkem kui kaks last, olla veidi lugupidavam. Kõik tõepoolest ei taha olla lihtsalt naised, kuigi saab ka mõlemat, näiteks tema on viie lapse ema:4e12a8a944da81a7663006ca12ec8b42Kui nüüd tõsiseks minna, siis ma toetan kolme ja enama väikese vahega lapse saamist, mis ei tähenda, et kuulutan ühelapselistele, et saage ikka kolm last veel jutti, sest see on nii tore, vaid julgen öelda kolmanda väikese vahega lapse peale mõtlejale, et muidugi on kohati raske ja väsitav, aga beebiiga möödub kiiresti, nii et kui mõte on ja seda peast ei saa, siis tee see teoks. Kas ma ise teeksin seda taas, kui saaksin aja tagasi keerata? Samal kujul ei tahaks, aga laste arvu ja vanusevahede juures ei muudaks ma midagi. Eriti nüüd, kus iga päevaga läheb lihtsamaks ja vahvamaks.

Tahaksin öelda, et kõige hullem aeg on möödas ja praegu on nelja lapsega juba täitsa tore, aga see kõige hullem aeg oli samas ka kõige ilusam. See oli esimene aasta nelja lapsega, poisid olid oma väikesest õest vaimustuses, me olime alles kolinud majja, me olime majanduslikult taas järje peal, Härra oli talvel viis kuud kodune ja see kõik kokku mõjus vaatamata olematule ööunele ja nuttu täis päevadele väga idülliliselt._MG_3462Alates teismeeast olen soovinud nelja last, nii et minu puhul on tegu täitunud sooviga ja seega olen ma loomulikult asjade käiguga rahul. Rasketel aegadel ei ole ma kahetsenud kolme-nelja lapse olemasolu, aga olen mõelnud, et kergem oleks olnud, kui nad oleksid ikkagi tulnud kahekaupa viie kuni seitsmeaastase vahega. Praegu ma enam nii ei arva, sest teised kaks peaksid siis just nüüd järjest tulema, aga hetkel lähevad esimesed kaks järjest kooli ning arvestades seda, kui kohutavad magajad nad kõik olid, siis oleks ajastus väga halb. Lasteaiaga oli lihtne – kui olin saanud magama alles vastu hommikut ega suutnud äratuse peale end üles ajada, siis saatsin rühmanumbritele sõnumid, et lapsed ei tule ja magasin südamerahus edasi. Kooliga enam nii lihtsalt ei saaks ja koolilapsed ise ka ei saaks hommikul üles, kui on pidanud pool ööd kuulama beebi nuttu.

Võib-olla on vale küsida endalt, kas ma teeksin seda uuesti, sest mul on neli last, keda ma siin maailmas üle kõige armastan, seega loomulikult teeksin ma seda kõike uuesti ja just samasuguste väikeste vanusevahedega, sest nendega on kaasnenud palju ilusaid mälestusi, millest ma ei oleks nõus loobuma.Kellelegi teisele ei ütle see pilt midagi, aga kui mina seda vaatan, siis ma tunnen beebilõhna, ma kuulen teises toas ärganud poiste elevust: “Nunnu ärkas, lähme emme tuppa, Nunnu on üleval!” Ma näen kolme poissi, kes kallistavad, musitavad ja paitavad oma pisikest õde, keda nad ise hakkasid Nunnuks kutsuma. Ma näen beebit, kes oma suurtele vendadele jalgu siputades naeratab. Ma tunnen end õnneliku inimesena. Sedasi oli see pea igal hommikul ja ma ei vahetaks neid hommikuid mitte ühegi teise mälestuse vastu.

Kui aga küsida, kas ma tahaksin, et mu lapsed neli last väikese vahega saavad, siis samasugusel kujul kindlasti mitte. Ma ei tahaks, et nad samasugusel kujul üldse lapsi saaksid. Meie tugi oleks neil küll olemas, aga sellest jääks väheks. Ma tahaksin, et nende koolid oleksid lõpetatud, ma tahaksin, et nende jalgealune oleks enne laste sündi nii kindel, et nad jääksid ka rasketel aegadel püsti, ma tahaksin, et nii nende kui ka nende kaaslaste tööiseloomud oleksid sellised, et nad saavad jagada koos lastega kaasnevaid rõõme, muresid ja kohustusi, ma tahaksin, et neil oleks lisaks meile tugigrupp kaaslaste vanemate näol, ma tahaksin, et nad oleksid üksteise tugigrupp. Sellisel kujul on isegi nelja väikese vanusevahega lapse saamine lust ja lillepidu.

Minu elu nelja lapsega ei teinud raskeks lapsed ise, vaid kõige eelneva puudumine. Meil läks küll hästi, kui Esimene sündis, aga majanduslangus käis meist sedasi üle, et me lapime siiani auke. Esimese sündides oli Härral objektijuhina hea palk, me olime just soetanud endale neljatoalise korteri, meil oli majanduslikult hea seis ja siis järsku langes Härra palk ligi poole võrra, korteri väärtus langes veel rohkem, Härra töökoht koondati hooaja lõpus päevapealt pankroti tõttu ja meil polnud järsku midagi peale suure pangalaenu, mida ei saanud mitte kuidagi kustutada, me pidime juba palgalanguse ajal korteri välja üürima ja ise minu vanemate juurde venna magamistuppa kolima.
Vahepeal on meil läinud hästi ja halvasti ja siis jälle hästi, aga päris välja ei ole me krahhist siiani tulnud ega saagi tulla, sest korteri laenujääk on endiselt suurem kui turuväärtus, ei saa seda müüa ega ole mõtet ka väljaüürimisel, sest üür ei kataks isegi poolt laenusummast ja see piirab meid, see on sundinud meid loobuma, see takistab meil edasi liikuda. Meil läheb täna küll majanduslikult sama hästi kui 8 aastat tagasi, aga me ei taha enam elada nii nagu 8 aastat tagasi. Nii et raske ei ole nelja lapsega, vaid raske on olla nelja lapsega üksi ja seda eriti suurte olmemurede keskel.

Kui meil oleksid praegu olemas kõik tingimused, mida ma oma lastele sooviksin, siis võiksin kohe viienda ootele jääda. Seega ei ole ma saanud elust nelja väikese vanusevahega lapsega sellist traumat, et rohkem lapsi ei soovi, ma lihtsalt ei soovi keset praegust eluolu rohkem lapsi.

Kui rääkida füüsilisest ja vaimsest tervisest, siis mõlemad said kõige rohkem kannatada esimese raseduse ja beebiea ajal. Esimese raseduse ajal algasid põlvejamad, mis siiani tunda annavad (samas ei näita midagi ultraheli, röntgen ja vereproov) ja kui Esimene neli kuud igal ööl vahemikus 22.00-02.30 lohutamatult koolikutes nutta kiljus, siis tahtsin lõpuks koos lapsega aknast alla hüpata, aga ma ei teinud, seda, sest elame esimesel korrusel. Kahe väikese lapsega oli raske, aga mitte kergem kui kolme või neljaga, alates kolmandast tuli lihtsalt kõik loomulikult, sest olin juba kogenud elu koos beebi ja kaheaastasega.

Logistiliselt oli muidugi kolme ja neljaga raskem kui kahega, sest ma vedasin ja vean siiani logistika vankrit üksi, aga täna on see vanker juba palju kergem kui paar aastat tagasi. Kahekesi seda vankrit vedada ei ole üldse suurem asi vaev, nii et Härra kodusolekud on võrdunud minu jaoks puhkusega. WP_20130919_006Kokkuvõttes leian, et kui me Härraga oleme jäänud viimaste aasta murede ja lasterohkuse keskel ellu ja teineteise kõrvale ning sealjuures räägime isegi viiendast lapsest, siis ideaalsetes tingimustes kolm või neli või viis last järjest on täiesti teostatav hulluks minemata. Mulle igatahes meeldib olla nelja lapse ema ning ma ei kujutaks end ette ühe või kahe lapsega. Kes ei taha olla ema kolmele või neljale või väikese vahega kahele, siis keegi ei käsigi ju, aga kes tahavad, siis see on ikka palju enamat, kui lihtsalt aastast aastasse sitaste mähkmete vahetamine.IMG_3409

Härratamisest ja preilitamisest ja üleolevast suhtumisest

Lugesin täna hommikul ühte Perekooli postitust, aga vastata ei jõudnud ma sinna midagi, sest teema läks kiiresti kustutamisele. Ilmselt ei loe siinset postitust need, kellele vastata tahtsin, aga äkki siiski…

Igatahes küsis teemaalgataja, kas olen oma blogi kinni pannud, sest www.kuussidrunit.com ei avane enam. Hea küsija, vabandan selle segaduse pärast, mille blogi kolimisega tekitanud olen ja aitäh, et pead mu blogi põnevaks ja kaasahaaravaks!

Ma tegelikult ei plaaninud esimest lehekülge veel nii pea kinni panna, aga sellega läks nii, et üritasin domeeniga teise keskkonda kolida, kuid see ebaõnnestus ja seetõttu registreerisin uue domeeni. Nüüd sain vanast keskkonnast kirja, et domeen on ära kolitud, samas uude keskkonda seda vastu ei võetud, nii et ma ei teagi, kus see www.kuussidrunit.com peidus on.

Teemaalgataja juhatati siia ning mõni tuli viskas veel pilgu peale. Tõesti ainult pilgu, sest pelgalt paari rea lugemise järel tunti end juba nii häirituna, et edasi ei suudetud lugeda. Ei ole hullu, mu blogi ei olegi kohustuslik lektüür, aga ma veidi ikkagi tundsin end puudutatuna, kui pesamuna preiliks nimetamise peale kirjutati, et sellist jama ei pane mingi vägi lugema – raudselt on teine veel printsess ka ja pole siis ime, et mees on härra. See kõik jätvat mulje minu üleolevast suhtumisest, aga mis neil kommenteerida, see on meie pere siseasi.

Meie pere siseasjaks tehti midagi, mida ei eksisteeri. Mind hämmastas, kui kergelt tekkis meist selline eelarvamus, sest üleolev on üks nendest omadustest, mida ma meie perele ei omistaks. Pesamuna preiliks kutsudes ei näe ma selle sõna taga peent printsessi ja Härra ei ole ka härra selle sõna otseses tähenduses, või siis just on, kui otseseks tähenduseks pidada meesisikut. Ma ei tunneta preilitamise ja härratamise taga üleolekut, küll tunnetasin üleolekut enda suhtes, kui seda seda nimetati jamaks ja lolliks moeks.

Kusjuures lapsepõlves oli preili minu jaoks sõimusõna, sest mu karm vanaema armastas alati kobiseda stiilis: “Nõud jälle pesemata, ega preilil ei ole ju käsi otsas, ikka peavad emme ja issi nõud puhtaks pesema! Kas preili tuleb ka kartuleid korjama või ei saa, sest küünealused lähevad mustaks?! On ikka preili siin majas, ei saa ühtegi üleliigset liigutust teha, käed kukuvad kohe otsast!” Vaatamata sellele ei näe ma täna preilitamise taga mitte midagi negatiivset, vaid võtan seda kui sünonüümi tüdrukule, plikale, neiule, piigale ja nii edasi.
Kuna ma ei ole printsessitaja ega tibupojataja ning neiu, piiga ja plika ei ole ka mu meelisväljendid, siis eelistan korduste vältimiseks pesamunatada või preilitada, sest Neljas on pesamuna ja kolme venna poolt ümbritsetud väike preili, kes trambib jalgu, vahetab kümme korda päevas riideid ning sätib hoolega peegli ees oma juukseid, aga see ei tähenda, et ta ei songi kunagi põrsana näppupidi söögi sees ega jookse paljajalu porilombis või koos minuga lehmalaudas. Ta ei ole peen preili, vaid täitsa lihtlabane maakas nagu ta ema ja isa, aga sealjuures on ta ka väike preili selle sõna kõige neutraalsemas tähenduses._MG_0795Kui Härra sai siin blogis sellise varjunime nagu sai, siis ma polnud üheski (ehk nendes vähestes, kuhu olin sattunud) blogis näinud samasugust, nii et ma kindlasti ei läinud kaasa mingi massimoega. Nüüd olen muidugi päris mitmes blogis näinud Härrat ja enam sellist varjunime ei valiks, aga mis tehtud, see tehtud. Igal ühel on ikkagi oma Härra, nii et muutma ma enam midagi ei hakka ega lase end häirida ka sellest, et neid Härrasid nii palju on.

Härra on lihtsalt minu härra, minu mees, minu abikaasa ja varjunimeks sai see valitud seetõttu, et tal ei ole ühtegi hüüdnime, nimest tuletatud Sillu ei kõla väga mehelikult, lihtsalt S polnud päris see, mõnes blogis olin Abikaasat juba näinud ning enama jaoks olin liiga vaimuvaene. Muidugi oleks võinud ta olla siin Opel20, millega ma teda siiani norin, kuigi sellest on juba 13 aastat möödas, kui ta 20-aastase Opeli omanikuna tegi Rate.ee portaali konto, mille alt kirjutas mulle, et ma ei arva kunagi ära, kes ta on, aga tal ei ole enam Opelit, nii et see ka ei sobinud.
Seega jäi Härra, sest mulle meeldib omasid sõbralikult härratada ja prouatada. (Tere, proua “perekonnanimi”, mis teete, kas te härra “perekonnanimega” õhtusöögile ei taha tulla? Kuule, härra “perekonnanimi”, kas sa kohvi ka tahad? Tsau, härra “perekonnanimi”, su proual on vist jälle telefon hääletu peal, ma ei saa teda kätte.) Sõbrad härratavad ja prouatavad meid ka ja mulle meeldib see, sest ma ei näe nende sõnade taga midagi peent ega üleolevat.

Ma ei tea, kas nende sõnade kasutamine iseloomustab kuidagi meid või iseloomustab nende sõnade taga üleoleva suhtumise nägemine teisi?Igatahes härratan ja preilitan ka edaspidi ning kasutan kirjade lõpus samuti lolliks kombeks nimetatud “päikest!” ja seda ilma igasuguse üleolekuta. Keda see häirib, siis üritage olla üle, mitte üleolevad.

tumblr_n5aillYOQD1svrhopo1_500

Tuulegeneraatorid, luiged, surnuaed.

Lapsed on nüüd 5 nädalat puhanud. Minule tähendab see seda, et ma olen 5 nädalat olnud hommikust õhtuni (ühe õhtuse erandiga) lastega ja ma ei tunne end teps mitte puhanuna. Kuna siin nad väsitavad end vähem, sest ruumi on meil vähem ja käia-teha on meil vähem, siis pole pisemad selle aja sees lõunaund ka teinud. Minu lastevaba aeg algab alles kella 22 ajal ja nüüdseks on käes see aeg, kus ma olen selleks kellaajaks juba mitu tundi vaimselt kutu olnud. Kuna oma lastest jääb ilmsel veel väheks, siis istun praegu söögitoas laua taga ja kuulan, kuidas allkorrusel beebi nutab. Ta teeb seda igal õhtul mitu tundi. Vaene ema, ma tean, mida ta tunneb…

IMG_1923

Me käime ja teeme õhtuti, kui Härra koju tuleb, sest mul pole vähimatki isu siin nelja lapsega üksi seiklemas käia. Paar õhtut tagasi käisime selle suve jooksul esimest korda idüllilises kalurikülas Reposaaris, kus saab tuulegeneraatorit kallistada. Mind väga tõmbab nende poole, need tekitavad minus elevust ja samal ajal mõjuvad rahustavalt ning minu silmade jaoks on need ilusad ka.

IMG_1927

Kui autost välja astusime, siis märkasin kohe kahte luike ja neile lähenedes ootas mind armas hall pundar – ma nägin esimest korda lähedalt inetuid pardipoegi. Minu arvates polnud nad üldse inetud! Ema ja isa luik olid vist inimestega harjunud, sest nad lubasid endale ikka väga lähedale minna, aga mitte liiga, siis hakkasid juba susisema.

IMG_1929

IMG_1945

IMG_1958

IMG_1966

Meist jäid nad rahulikult edasi põõnama, nii et pildistamisega ma väga palju nende rahu ei rikkunud.

IMG_1975

IMG_1990

IMG_2013

IMG_2033

Lapsed korjasid endal taskud “kristalle” täis ehk kivikollektsioon täienes korralikult. Kuna kõik ei mahtunud taskutesse ära, siis sokutati osa minu käekotti. Kui Härra juba pahandama hakkas, et milleks neid nii palju vaja on, siis lubasid lapsed osad vanaemadele viia, nii et, kallis emme, tee juba endale kuskile riiulile ruumi, sulle tuuakse varsti erilisi Soome kive!

IMG_2058

Reposaari kiriku juures käisime ka eelmisel aastal ja seiklesime kaluriküla vanade majade vahel, aga seekord sattusime teisele poole kirikut ja avastasime ilusaima surnuaia, mida meie silmad on näinud. Me tavaliselt ei jaluta niisama surnuaedades, aga selles veetsime küll pikalt aega, uurisime hauakive ja jalutasime surnuaia risti-põiki läbi, sest seal oli lihtsalt nii hea ja rahulik olla. Peale meie polnud seal ühtegi hinge. Või siis ainult hinged olidki.

IMG_2066

IMG_2070

IMG_2074

IMG_2075

See hauakivi tegi meele väga nukraks, kuigi igas kolmandas hauas puhkas pisike laps. Aga neli pisikest last… Õnnetu saatusega pere. Reposaari surnuaia kohta otsides selgus, et nemad ei ole ainsad, seal on isegi viie väikese lapsega hauaplats. See on see koht, kus ma ei oska midagi öelda, lihtsalt väga kurb. Vaatamata elamata jäänud eludele lahkusime surnuaiast positiivse tundega, just selle imeilusa viimse puhkepaiga tõttu, kus neid isegi 100 aastat hiljem meeles peetakse.

IMG_2081

IMG_2085