Täna tuldi siia läbi Buduaari foorumi, kus teemaalgataja küsis, kas keegi on saanud kolm last jutti, sest ta mõtleb kolmanda lapse peale, aga ei kujuta ette, kuidas füüsiline ja vaimne tervis sellega toime tulevad. Üks vastajatest ei teadnud otseselt kedagi, kes oleks kolm last järjest saanud, aga jagas blogi linki, sest meil on neli väikese vahega last. See oli igav vastus, palju põnevam oli näiteks selline:
Milleks iga aasta lapsi sünnitada? Kas enam lihtsalt naine ei tahagi olla? Aastast aastasse ainult sitased mähkmed???? Lisaks sellele, kui närb naine saja lapse kõrvalt välja näeb. Totaalne maakas.
Teine, kes ei teeks never kolme last, sest ta ei tahagi üldse kolme, nõustus selle kommentaariga:
ei tahtnud seda välja öelda, aga esimesena tekkis ka minul sama pilt silme ette.
Ma ei saanud sinna midagi parata, aga selliste kommetaaride peale tekkis minulgi pilt silme ette, ikkagi Buduaari foorum…
On loomulik, et kolm ja enam last ei ole kõigi jaoks. Mõne jaoks on juba üks liiga palju, aga kui see mõni ei annaks iilgi Eesti iibesse (mis on reaalne probleem vaatamata maailma ülerahvastatusele) oma panust, siis võiks nende maakate suhtes, kes saavad rohkem kui kaks last, olla veidi lugupidavam. Kõik tõepoolest ei taha olla lihtsalt naised, kuigi saab ka mõlemat, näiteks tema on viie lapse ema:
Kui nüüd tõsiseks minna, siis ma toetan kolme ja enama väikese vahega lapse saamist, mis ei tähenda, et kuulutan ühelapselistele, et saage ikka kolm last veel jutti, sest see on nii tore, vaid julgen öelda kolmanda väikese vahega lapse peale mõtlejale, et muidugi on kohati raske ja väsitav, aga beebiiga möödub kiiresti, nii et kui mõte on ja seda peast ei saa, siis tee see teoks. Kas ma ise teeksin seda taas, kui saaksin aja tagasi keerata? Samal kujul ei tahaks, aga laste arvu ja vanusevahede juures ei muudaks ma midagi. Eriti nüüd, kus iga päevaga läheb lihtsamaks ja vahvamaks.
Tahaksin öelda, et kõige hullem aeg on möödas ja praegu on nelja lapsega juba täitsa tore, aga see kõige hullem aeg oli samas ka kõige ilusam. See oli esimene aasta nelja lapsega, poisid olid oma väikesest õest vaimustuses, me olime alles kolinud majja, me olime majanduslikult taas järje peal, Härra oli talvel viis kuud kodune ja see kõik kokku mõjus vaatamata olematule ööunele ja nuttu täis päevadele väga idülliliselt.
Alates teismeeast olen soovinud nelja last, nii et minu puhul on tegu täitunud sooviga ja seega olen ma loomulikult asjade käiguga rahul. Rasketel aegadel ei ole ma kahetsenud kolme-nelja lapse olemasolu, aga olen mõelnud, et kergem oleks olnud, kui nad oleksid ikkagi tulnud kahekaupa viie kuni seitsmeaastase vahega. Praegu ma enam nii ei arva, sest teised kaks peaksid siis just nüüd järjest tulema, aga hetkel lähevad esimesed kaks järjest kooli ning arvestades seda, kui kohutavad magajad nad kõik olid, siis oleks ajastus väga halb. Lasteaiaga oli lihtne – kui olin saanud magama alles vastu hommikut ega suutnud äratuse peale end üles ajada, siis saatsin rühmanumbritele sõnumid, et lapsed ei tule ja magasin südamerahus edasi. Kooliga enam nii lihtsalt ei saaks ja koolilapsed ise ka ei saaks hommikul üles, kui on pidanud pool ööd kuulama beebi nuttu.
Võib-olla on vale küsida endalt, kas ma teeksin seda uuesti, sest mul on neli last, keda ma siin maailmas üle kõige armastan, seega loomulikult teeksin ma seda kõike uuesti ja just samasuguste väikeste vanusevahedega, sest nendega on kaasnenud palju ilusaid mälestusi, millest ma ei oleks nõus loobuma.
Kellelegi teisele ei ütle see pilt midagi, aga kui mina seda vaatan, siis ma tunnen beebilõhna, ma kuulen teises toas ärganud poiste elevust: “Nunnu ärkas, lähme emme tuppa, Nunnu on üleval!” Ma näen kolme poissi, kes kallistavad, musitavad ja paitavad oma pisikest õde, keda nad ise hakkasid Nunnuks kutsuma. Ma näen beebit, kes oma suurtele vendadele jalgu siputades naeratab. Ma tunnen end õnneliku inimesena. Sedasi oli see pea igal hommikul ja ma ei vahetaks neid hommikuid mitte ühegi teise mälestuse vastu.
Kui aga küsida, kas ma tahaksin, et mu lapsed neli last väikese vahega saavad, siis samasugusel kujul kindlasti mitte. Ma ei tahaks, et nad samasugusel kujul üldse lapsi saaksid. Meie tugi oleks neil küll olemas, aga sellest jääks väheks. Ma tahaksin, et nende koolid oleksid lõpetatud, ma tahaksin, et nende jalgealune oleks enne laste sündi nii kindel, et nad jääksid ka rasketel aegadel püsti, ma tahaksin, et nii nende kui ka nende kaaslaste tööiseloomud oleksid sellised, et nad saavad jagada koos lastega kaasnevaid rõõme, muresid ja kohustusi, ma tahaksin, et neil oleks lisaks meile tugigrupp kaaslaste vanemate näol, ma tahaksin, et nad oleksid üksteise tugigrupp. Sellisel kujul on isegi nelja väikese vanusevahega lapse saamine lust ja lillepidu.
Minu elu nelja lapsega ei teinud raskeks lapsed ise, vaid kõige eelneva puudumine. Meil läks küll hästi, kui Esimene sündis, aga majanduslangus käis meist sedasi üle, et me lapime siiani auke. Esimese sündides oli Härral objektijuhina hea palk, me olime just soetanud endale neljatoalise korteri, meil oli majanduslikult hea seis ja siis järsku langes Härra palk ligi poole võrra, korteri väärtus langes veel rohkem, Härra töökoht koondati hooaja lõpus päevapealt pankroti tõttu ja meil polnud järsku midagi peale suure pangalaenu, mida ei saanud mitte kuidagi kustutada, me pidime juba palgalanguse ajal korteri välja üürima ja ise minu vanemate juurde venna magamistuppa kolima.
Vahepeal on meil läinud hästi ja halvasti ja siis jälle hästi, aga päris välja ei ole me krahhist siiani tulnud ega saagi tulla, sest korteri laenujääk on endiselt suurem kui turuväärtus, ei saa seda müüa ega ole mõtet ka väljaüürimisel, sest üür ei kataks isegi poolt laenusummast ja see piirab meid, see on sundinud meid loobuma, see takistab meil edasi liikuda. Meil läheb täna küll majanduslikult sama hästi kui 8 aastat tagasi, aga me ei taha enam elada nii nagu 8 aastat tagasi. Nii et raske ei ole nelja lapsega, vaid raske on olla nelja lapsega üksi ja seda eriti suurte olmemurede keskel.
Kui meil oleksid praegu olemas kõik tingimused, mida ma oma lastele sooviksin, siis võiksin kohe viienda ootele jääda. Seega ei ole ma saanud elust nelja väikese vanusevahega lapsega sellist traumat, et rohkem lapsi ei soovi, ma lihtsalt ei soovi keset praegust eluolu rohkem lapsi.
Kui rääkida füüsilisest ja vaimsest tervisest, siis mõlemad said kõige rohkem kannatada esimese raseduse ja beebiea ajal. Esimese raseduse ajal algasid põlvejamad, mis siiani tunda annavad (samas ei näita midagi ultraheli, röntgen ja vereproov) ja kui Esimene neli kuud igal ööl vahemikus 22.00-02.30 lohutamatult koolikutes nutta kiljus, siis tahtsin lõpuks koos lapsega aknast alla hüpata, aga ma ei teinud, seda, sest elame esimesel korrusel. Kahe väikese lapsega oli raske, aga mitte kergem kui kolme või neljaga, alates kolmandast tuli lihtsalt kõik loomulikult, sest olin juba kogenud elu koos beebi ja kaheaastasega.
Logistiliselt oli muidugi kolme ja neljaga raskem kui kahega, sest ma vedasin ja vean siiani logistika vankrit üksi, aga täna on see vanker juba palju kergem kui paar aastat tagasi. Kahekesi seda vankrit vedada ei ole üldse suurem asi vaev, nii et Härra kodusolekud on võrdunud minu jaoks puhkusega. 
Kokkuvõttes leian, et kui me Härraga oleme jäänud viimaste aasta murede ja lasterohkuse keskel ellu ja teineteise kõrvale ning sealjuures räägime isegi viiendast lapsest, siis ideaalsetes tingimustes kolm või neli või viis last järjest on täiesti teostatav hulluks minemata. Mulle igatahes meeldib olla nelja lapse ema ning ma ei kujutaks end ette ühe või kahe lapsega. Kes ei taha olla ema kolmele või neljale või väikese vahega kahele, siis keegi ei käsigi ju, aga kes tahavad, siis see on ikka palju enamat, kui lihtsalt aastast aastasse sitaste mähkmete vahetamine.
