Täna tuldi siia läbi Buduaari foorumi, kus teemaalgataja küsis, kas keegi on saanud kolm last jutti, sest ta mõtleb kolmanda lapse peale, aga ei kujuta ette, kuidas füüsiline ja vaimne tervis sellega toime tulevad. Üks vastajatest ei teadnud otseselt kedagi, kes oleks kolm last järjest saanud, aga jagas blogi linki, sest meil on neli väikese vahega last. See oli igav vastus, palju põnevam oli näiteks selline:
Milleks iga aasta lapsi sünnitada? Kas enam lihtsalt naine ei tahagi olla? Aastast aastasse ainult sitased mähkmed???? Lisaks sellele, kui närb naine saja lapse kõrvalt välja näeb. Totaalne maakas.
Teine, kes ei teeks never kolme last, sest ta ei tahagi üldse kolme, nõustus selle kommentaariga:
ei tahtnud seda välja öelda, aga esimesena tekkis ka minul sama pilt silme ette.
Ma ei saanud sinna midagi parata, aga selliste kommetaaride peale tekkis minulgi pilt silme ette, ikkagi Buduaari foorum…On loomulik, et kolm ja enam last ei ole kõigi jaoks. Mõne jaoks on juba üks liiga palju, aga kui see mõni ei annaks iilgi Eesti iibesse (mis on reaalne probleem vaatamata maailma ülerahvastatusele) oma panust, siis võiks nende maakate suhtes, kes saavad rohkem kui kaks last, olla veidi lugupidavam. Kõik tõepoolest ei taha olla lihtsalt naised, kuigi saab ka mõlemat, näiteks tema on viie lapse ema:Kui nüüd tõsiseks minna, siis ma toetan kolme ja enama väikese vahega lapse saamist, mis ei tähenda, et kuulutan ühelapselistele, et saage ikka kolm last veel jutti, sest see on nii tore, vaid julgen öelda kolmanda väikese vahega lapse peale mõtlejale, et muidugi on kohati raske ja väsitav, aga beebiiga möödub kiiresti, nii et kui mõte on ja seda peast ei saa, siis tee see teoks. Kas ma ise teeksin seda taas, kui saaksin aja tagasi keerata? Samal kujul ei tahaks, aga laste arvu ja vanusevahede juures ei muudaks ma midagi. Eriti nüüd, kus iga päevaga läheb lihtsamaks ja vahvamaks.
Tahaksin öelda, et kõige hullem aeg on möödas ja praegu on nelja lapsega juba täitsa tore, aga see kõige hullem aeg oli samas ka kõige ilusam. See oli esimene aasta nelja lapsega, poisid olid oma väikesest õest vaimustuses, me olime alles kolinud majja, me olime majanduslikult taas järje peal, Härra oli talvel viis kuud kodune ja see kõik kokku mõjus vaatamata olematule ööunele ja nuttu täis päevadele väga idülliliselt.Alates teismeeast olen soovinud nelja last, nii et minu puhul on tegu täitunud sooviga ja seega olen ma loomulikult asjade käiguga rahul. Rasketel aegadel ei ole ma kahetsenud kolme-nelja lapse olemasolu, aga olen mõelnud, et kergem oleks olnud, kui nad oleksid ikkagi tulnud kahekaupa viie kuni seitsmeaastase vahega. Praegu ma enam nii ei arva, sest teised kaks peaksid siis just nüüd järjest tulema, aga hetkel lähevad esimesed kaks järjest kooli ning arvestades seda, kui kohutavad magajad nad kõik olid, siis oleks ajastus väga halb. Lasteaiaga oli lihtne – kui olin saanud magama alles vastu hommikut ega suutnud äratuse peale end üles ajada, siis saatsin rühmanumbritele sõnumid, et lapsed ei tule ja magasin südamerahus edasi. Kooliga enam nii lihtsalt ei saaks ja koolilapsed ise ka ei saaks hommikul üles, kui on pidanud pool ööd kuulama beebi nuttu.
Võib-olla on vale küsida endalt, kas ma teeksin seda uuesti, sest mul on neli last, keda ma siin maailmas üle kõige armastan, seega loomulikult teeksin ma seda kõike uuesti ja just samasuguste väikeste vanusevahedega, sest nendega on kaasnenud palju ilusaid mälestusi, millest ma ei oleks nõus loobuma.Kellelegi teisele ei ütle see pilt midagi, aga kui mina seda vaatan, siis ma tunnen beebilõhna, ma kuulen teises toas ärganud poiste elevust: “Nunnu ärkas, lähme emme tuppa, Nunnu on üleval!” Ma näen kolme poissi, kes kallistavad, musitavad ja paitavad oma pisikest õde, keda nad ise hakkasid Nunnuks kutsuma. Ma näen beebit, kes oma suurtele vendadele jalgu siputades naeratab. Ma tunnen end õnneliku inimesena. Sedasi oli see pea igal hommikul ja ma ei vahetaks neid hommikuid mitte ühegi teise mälestuse vastu.
Kui aga küsida, kas ma tahaksin, et mu lapsed neli last väikese vahega saavad, siis samasugusel kujul kindlasti mitte. Ma ei tahaks, et nad samasugusel kujul üldse lapsi saaksid. Meie tugi oleks neil küll olemas, aga sellest jääks väheks. Ma tahaksin, et nende koolid oleksid lõpetatud, ma tahaksin, et nende jalgealune oleks enne laste sündi nii kindel, et nad jääksid ka rasketel aegadel püsti, ma tahaksin, et nii nende kui ka nende kaaslaste tööiseloomud oleksid sellised, et nad saavad jagada koos lastega kaasnevaid rõõme, muresid ja kohustusi, ma tahaksin, et neil oleks lisaks meile tugigrupp kaaslaste vanemate näol, ma tahaksin, et nad oleksid üksteise tugigrupp. Sellisel kujul on isegi nelja väikese vanusevahega lapse saamine lust ja lillepidu.
Minu elu nelja lapsega ei teinud raskeks lapsed ise, vaid kõige eelneva puudumine. Meil läks küll hästi, kui Esimene sündis, aga majanduslangus käis meist sedasi üle, et me lapime siiani auke. Esimese sündides oli Härral objektijuhina hea palk, me olime just soetanud endale neljatoalise korteri, meil oli majanduslikult hea seis ja siis järsku langes Härra palk ligi poole võrra, korteri väärtus langes veel rohkem, Härra töökoht koondati hooaja lõpus päevapealt pankroti tõttu ja meil polnud järsku midagi peale suure pangalaenu, mida ei saanud mitte kuidagi kustutada, me pidime juba palgalanguse ajal korteri välja üürima ja ise minu vanemate juurde venna magamistuppa kolima.
Vahepeal on meil läinud hästi ja halvasti ja siis jälle hästi, aga päris välja ei ole me krahhist siiani tulnud ega saagi tulla, sest korteri laenujääk on endiselt suurem kui turuväärtus, ei saa seda müüa ega ole mõtet ka väljaüürimisel, sest üür ei kataks isegi poolt laenusummast ja see piirab meid, see on sundinud meid loobuma, see takistab meil edasi liikuda. Meil läheb täna küll majanduslikult sama hästi kui 8 aastat tagasi, aga me ei taha enam elada nii nagu 8 aastat tagasi. Nii et raske ei ole nelja lapsega, vaid raske on olla nelja lapsega üksi ja seda eriti suurte olmemurede keskel.
Kui meil oleksid praegu olemas kõik tingimused, mida ma oma lastele sooviksin, siis võiksin kohe viienda ootele jääda. Seega ei ole ma saanud elust nelja väikese vanusevahega lapsega sellist traumat, et rohkem lapsi ei soovi, ma lihtsalt ei soovi keset praegust eluolu rohkem lapsi.
Kui rääkida füüsilisest ja vaimsest tervisest, siis mõlemad said kõige rohkem kannatada esimese raseduse ja beebiea ajal. Esimese raseduse ajal algasid põlvejamad, mis siiani tunda annavad (samas ei näita midagi ultraheli, röntgen ja vereproov) ja kui Esimene neli kuud igal ööl vahemikus 22.00-02.30 lohutamatult koolikutes nutta kiljus, siis tahtsin lõpuks koos lapsega aknast alla hüpata, aga ma ei teinud, seda, sest elame esimesel korrusel. Kahe väikese lapsega oli raske, aga mitte kergem kui kolme või neljaga, alates kolmandast tuli lihtsalt kõik loomulikult, sest olin juba kogenud elu koos beebi ja kaheaastasega.
Logistiliselt oli muidugi kolme ja neljaga raskem kui kahega, sest ma vedasin ja vean siiani logistika vankrit üksi, aga täna on see vanker juba palju kergem kui paar aastat tagasi. Kahekesi seda vankrit vedada ei ole üldse suurem asi vaev, nii et Härra kodusolekud on võrdunud minu jaoks puhkusega. Kokkuvõttes leian, et kui me Härraga oleme jäänud viimaste aasta murede ja lasterohkuse keskel ellu ja teineteise kõrvale ning sealjuures räägime isegi viiendast lapsest, siis ideaalsetes tingimustes kolm või neli või viis last järjest on täiesti teostatav hulluks minemata. Mulle igatahes meeldib olla nelja lapse ema ning ma ei kujutaks end ette ühe või kahe lapsega. Kes ei taha olla ema kolmele või neljale või väikese vahega kahele, siis keegi ei käsigi ju, aga kes tahavad, siis see on ikka palju enamat, kui lihtsalt aastast aastasse sitaste mähkmete vahetamine.
Ma ei saa aru sellest Buduuari kommentaarist. Mis suhtumine see on? Kas siis ema olles ei saagi naine olla? Muidugi saab! Ka väga mitme lapse emana saab endiselt olla kaunis ja särav naine. See “sitaste mähkmete” peale rõhumine annab aga üleüldiselt märku, et kommenteerija on lasteteemadel nagunii negatiivselt meelestatud, et tegelikult pole üldse midagi imestada.
Ma arvan, et mida rohkem lapsi, seda paremini õpib naine oma aega jaotama ja planeerima. Kõlab kuidagi naljakalt, aga ühe lapse kõrvalt jõudsin ma end palju vähem sättida ja värki, kui kahe lapse kõrvalt. Ilmselt tuligi kahega kuidagi parem planeerimisoskus ja üleüldisem tšill olek, et olen korra hakkama saanud, saan nüüd ka.
Sina ei näe aga kindlasti närb välja. Vastupidi – väga ilus oled! Ja kuigi mu enda kogemus piirdub kahe väikese vanusevahega lapsega, siis mina arvan ikkagi ka, et kui nagunii tahetakse rohkem lapsi, siis miks mitte väikese vahega. 🙂
Ma käisin nüüd seda teemat lugemas ka ja pidin korra veel imestama ühe kommentaari üle ” … Kui on ideaalne mees, kes annab naisele aega omaette olla ja enda eest hoolitseda, siis vb veel.”
Ideaalne mees? Eee .. minu meelest peaks iga NORMAALNE (mitte ideaalne) mees andma naisele aega omaette olemiseks ja samuti lastega tegelema. Või elan ma mingis paralleeluniversiumis?
Tänud! Ma ei tunne ka end närbununa, aga mul muidugi ei ole sada last, kellest kommenteerija rääkis. 😀 Ega ma tema kommentaari väga tõsiselt ei võtnudki, ajas hoopis kergelt naerma, sest mul tuli tõesti silme ette … ee, mitte üldse pahaga, aga Padjaklubi Laura. Ma ei saa ainult sellest aru, miks inimene, kes lastest suurt vaimustuses ei ole, üldse sellist teemat kommenteerima peab, võib ju omaette lihtsalt naine edasi olla, ei pea maakaks hakkama.
Selle ideaalse-normaalse mehe osaga olen täiesti nõus. Mul on õnneks normaalne mees, ideaalne kahjuks pole, aga kes meist on ideaalne. 😀
See tekitas minus tahtmise teha midagi pöörast – saada ka oma neli jutti ära. 😀
Kui nii läheb ja sa peaksid vahepeal mõtlema, et “kuradi Liivi, kui ma sind tänaval näen…”, siis loe kolmeni (aastates 😀 ) ja see tunne läheb üle. 😀
Aitäh. See postitus on väga ilus. Saan ise väikese vahega teise lapse ja meie jaoks on ka see muu kui pampersi hunnik… raskused on nii ühe kui viiega. Aga see rõõm mis nad toovad on oluline ☺
Aitäh!
Kahega võib alguses päris raske olla, nii et jaksu ja rahulikke öid! 🙂
Sina, Liivi, oled üks vinge naine. Aga öeldakse ju ka, et igaühele antakse nii palju kui ta kanda jaksab.
Ja mis puudutab aastaid “vaid sitalappide keskel” siis üldiselt on lastel ka isad. Vahet pole kas pidevalt kodus või käivad iga mõne nädala tagant. Lapsed ei ole ju vaid naiste teema. Julgen väita, et mehed on lapsevanemad sama palju kui naised. Minu mees on vahetanud neid “sitalappe” täitsa võimalik, et minust rohkem. Jalutanud last pargis magama, toitnud beebit lutipudest kui ma ülikoolis loengutes olin, teinud lapsega kõige seda mida minagi (peale imetamise).
Tean ka mitut kolmelapselist ema, kelle lapsed on puhtad ja kasitud, lapsed käivad huviringides ja perega reisitakse vähemalt Eestimaal. Emad ise on hoolitsetud ja tegelevad lisaks tööle ja perele ka oma hobidega. Ei ütleks, et mitu last oleks “maakate” või mingi madalama klassi teema.
Mehed ongi sama palju lapsevanemad kui naised, mõni lihtsalt ei ole piisavalt meeski, mis siis lapsevanemaks olemisest rääkida. Võib-olla mõni lihtsalt sellise otsa koperdanud ja siis mehe rolli laste kasvatamise juures ei näe. Aga praegu hakkasin mõtlema küll, et kas too kommenteerija muretseb ainult emade pärast või muretseb ta isade pärast ka, kes ei saa iga aasta sündivate laste pärast lihtsalt mees olla. 😀
Ma olen nõud Britti kommentaariga: mida laps edasi, seda rohkem oskad aega planeerida ja enda aega leida.
Lisaks, saan enda peal tuua välja kogemuse, kus laste vahe ei ole väike. Mul oli suurem 3,5 a kui beebi majja tuli ja… ütleme nii, et ma olin just saanud rahu majja ja pääsenud sellest titandusest kui pidin uuesti otsast hakkama. Ma kujutan ette, et väikese vahega laste saamise eeliseks ongi see, et teed nad ära, on mingiaeg raske, aga ühel hetkel on see otsas.
Teine võimalus oleks muidugi vanusevahe üle 5a jätta, aga kellega nad siis mängiksid?
Igaühele on oma. Mina olin veendunud, et üle ühe meie perre lapsi ei tule. Aga nüüd, kui teine juba inimeseks saama hakkab, ei pane ma kätt ette ka sellele, et kunagi õed endale pesamuna saavad.
Ja OT, aga minu meelest need “vuihh, sitased mähkmed ja sada last” tibid on just ise kuskilt maalt suurlinna põgenenud wannabeed.
Mul on ka 4 last: 13 a, 10,5 a ja 2 x 8,5 a. Kui kaksikute ootele jäin oli teine laps 1,5 aastane. Olin šokeeritud kaksikrasedusest, sest seda tavaliselt ei planeerita, viimane rasedus oligi plaaniväline. Mu hea sõbranna ütles, et kasvatad need lapsed ilusti üles ja ei juhtu sinuga midagi. Me küll plaanisime nii 5 aastase vahega kolmandat, aga sõbranna jälle toetas mind ja ütles, et usu mind, kui sa juba oled saavutanud oma mugavustsooni, siis enam nii lihtsalt sa sellest lahkuda ei taha. Et siis ühe jutiga mähkemete jms värk. Tal oli õigus. Tõsi, kaksikud võtsid mul igasugu ise laste saamise järgi ära 😀 AGA nüüd vaatan beebisid, et kui praegu juhtuks, siis vist polekski nii hull, mul lapsed juba suured 🙂 Kuigi nagu öeldakse meie kvoot on täis ja proovime pakkuda neile parimat, mida pakkuda saame.
Ma esimese raseduse ajal lootsin, et tulevad kaksikud, aga ei tulnud. Kuna soodumus oli olemas (emal on kaksikutest õed ja isal on kaksikvend), siis järgmise kolme ajal lootsin, et ei tule kaksikuid. 😀
Mähkmeperiood on ainult üks osa elust. Ometi on kergem kui mähkmeralli sai teist korda läbi 😀
Mina arvasin ka kunagi, et tahaks 4 last. Hetkel on meil 2 ja see on minu maksimum. Ma lihtsalt tunnen, et ei jaksaks uuesti.
Minul on kaks väikese vahega last ja kuigi ka meil on plaan vähemalt 4 last, siis mina hetkel tahan küll pikemat vahet. Või no plaan on, et kolmas võiks sündida siis, kui teine saab 5. Ja seda mitte seetõttu, et nii raske oleks – kahega on minu arvates tunduvalt lihtsam kui ühega, vaid hoopis seetõttu, et me planeerisime nii, et ma lõpetasin ülikooli rasedana ja mul on ainult lühiajalised töökogemused.
Sinu tekst on väga armas ja nagu kõik teisedki aru saavad, siis Buduaari kommentaar lihtsalt jabur. Tuli ette üks facebookis ringlenud postitus, kus naine oli kurb, et ei jäänud rasedaks ja kõik muudkui peale surusid, et millal ikka sina lapse saad ja aeg juba seal maal. Samas oli teine naine, kes oli alati unistanud 5st lapsest ja juba peale kolmandat talle viltu vaatama hakati ja seetõttu ta oma viimast rasedust üldse ei nautinud, sest kõik eeldasid, et ta kogemata rasestus, mitte ei planeerinud.
Nii ongi, kunagi ei olda rahul. Kui me peaks kunagi ikkagi viienda mõtte teoks tegema, siis ilmselt lisan igale poole teavitused, et vältida spekulatsioone. 😀
Kui me Esimest ootasime, siis olid jutud, et raudselt kogemata ja sellepärast pulmadega nii kiire oligi (planeerisime neid samal ajal, triibud sain nädal enne pulmapäeva). Kui planeerimata Kolmandat ootasime, siis olid juba jutud, et raudselt raha pärast planeeritud. Neljandast ei hakka rääkimagi. 😀
Üks osa naiseks olemisest, on olla ema. Enne seda ei tea sa mitte midagi sellest et kõige tugevam tunne maailmas on emaarmastus ja millist jõudu see naisele anda võib ja mida kõike sa oma laste pärast oled valmis taluma. Minul on kaks last aastase vahega, tänasel päeval 6 ja 7 aastased. Mingeid mähkmeid ma ausalt enam ei mäletagi 🙂 Naised kes mähkmeid ei talu, on ilmselt millegi pärast elus pettunud, vb näiteks sest nende mehed “ei ole normaalsed” nagu seal teises kommentaaris oli olnud.
Üldiselt ma laste teemadega blogisid ei loe aga sinu oma hakkan jälgima. Nii mõnigi koht su postituses oli valusalt sarnane minu enda eluga ja sellistest asjadest on ikka hea lugeda, mis kuidagimoodi endaga seostuvad 🙂
Edu! 🙂
Rõõm lugeda, et mul on uus lugeja. 🙂
Minul on kolm last. Vanim poiss saab kohe kohe 4a, tüdruk sai 2a ja beebi on ühe kuune. Olen väga õnnelik, et nii on ja soovin ka neljandat lähiaastatel 🙂
Meie neljal lapsel on vahet 5,5 aastat (ehk siis vanima ja noorima vahe) ja see oli parim otsus, mis teha saime. Kõige raskem oli kahega. Kolmanda liitumine oli juba väga normaalne ja neljas on kasvanud koos teistega. Mitte et ma ei paneks oma lapsi tähele, aga elu on nagunii laste järgi paika pandud ja nii kolmas kui neljas liitusid lihtsalt toimiva kooslusega.
Loomulikult on ülekeemise ja hulluksminemise hetki, aga eks aja jooksul õpib neid ennetama ja vältima. Ise usun, et laste jaoks on vanemate poolt parim kingitus õde või vend, sest see on miski, mis jääb eluks ajaks.
Jah, rahakott peab olema piisav, et lapsed saaksid süüa-juua, katuse peakohale ja riideid. Kui aga see on täidetud, siis mingid kallid asjad kindlasti ei kaalu lapse jaoks üles seda tunnet, mis on kasvada koos õe-vennaga.
Üks mõte on ka see, et kui mind enam ei ole, siis kes on minu laste jaoks olemas? Õdede-vendadega võib kakelda, aga kui vaja, siis on nad ju ikka olemas ja sinuga eluks ajaks seotud.
Mina imetlen naisi, kes sellega hakkama saavad! Endla on kaks last: üks 5 ja teine kohe kolm. Kuigi maj võimalus lubaks ja tegemist on tõeliste musterlastega, nad saavad omavahel super hästi läbi ja pakuvad vanematele suurimat õnnetunnet, siis mina tõele au andeks ei jaksaks enam kolmandat. Ma tunnen kahegagi, et ei suuda neile niipalju tähelepanu anda kui ma tahaks, rääkimata sellest, et vahest tahaks ka mehega kvaliteetaega veeta (kino, teater jne või ise juuksuris ja trennis käia).
Liivi, mida rohkem ma Sinu blogi loen, seda rohkem ma Sind imetlen :). Sa oled tõesti tubli Eesti naine ! Ja kohe kindlasti ei ole sa närb ! :).
Ootan alles oma esimest last aga unistan kolmest.. eks ole näha, kui väikese vanusevahega nad tulevad :). Arvestades seda, et esimese saamiseks kulus aega üle kolme aasta :).
Avastasin ka enda jaoks selle blogi. Huvitav lugeda, kui endal sama seis nüüd.
Mis vahedega sul lapsed sündinud on?
Mul üks viiene ja väiksem saab aastaseks ja selle aja kanti peaks pesamuna ka sündima 🙂
Väike vanusevahe minu arvates parem, kui suur.
Põlvemurega küsi saatekirja ortopeedi juurde ja lase teha mrt uuring. Röntgen ei pruugi alati viga näidata…
Meie peres on kolm last: 5a, 3a, 1a. Kõige suurem raskus on meie peres kahe suurema lapse omavaheline läbisaamine. Pidevad tülid, intriigid, provokatsioonid, kaklused, kiusamised, võrdlemised, kekutamised jne. See on vähendanud minu vaimset stabiilsust ja kannatlikkust. Me ei ole suutnud, hoolimata erinevatest püüdlustest, seda probleemi vähendada. 90% kordadest on tülinorijaks vanim laps. Ja kui sinul, Liivi, on häid nõuandeid, siis palun räägi neist pikemalt 🙂 Beebiga on mul kamaluga kannatust ning nutuhood, öised miljonid ärkamised, kakased mähkmed, klammerdumine jms teema ei ole minu jaoks enam mitte mingi raskus. Rõõmuga toimetan ja nunnutan.
Ühesõnaga: Väga palju oleneb laste iseloomude omavahelisest klapist. Meil üks aktiivne, naudib müramist, füüsilisi mänge, intensiivsut. Teine on hell, armastab üksi nokitsemist, veidi pelglik, trikitamist ja karglemist pigem väldib. Raske on neil koos toimetada. Sellest ka tülid.
Tuttav lugu, aga ühtegi retsepti selle vastu mul ei ole. 🙁
Meil on järjekorras teine see, kes käib ja nokib ja kiusab ja kräunutab. Kirjeldaksin teda samamoodi nagu Sina oma vanimat last ja vanimat kirjeldasin nii nagu Sina oma 3-aastast.
Teine kakles alguses ainult suurema vennaga, nüüd kõigiga, aga enamasti siiski suuremaga, sest nad lihtsalt on suurema osa ajast ninapidi koos. Kevadel hakkasime psühholoogi juures käima ning sügisest jätkame, ehk saan siis nõuandeid, mida jagada.
Ma olen nende kaklemiste suhtes silma üsna kinni pigistanud, iga väikese nääklemise pärast enam ei sekku ja kui kaebama tulevad, siis palun neil endil asjad selgeks rääkida. On piisavalt suured poisid küll (6,5 ja 8), et ise hakkama saada ja enamasti saavad ka. Nääklevad ära ja siis jälle mängivad koos. Nad küll kaklevad omavahel palju, aga samas hoiavad jälle kokku ka, üks ei taha teiseta õue minna, üksi koju jääda või vanaema juures ööbida. Kodus on ka kogu aeg ninapidi koos, mängivad ja kaklevad läbisegi. 🙂
Mind on ka lohutanud need olukorrad, kus on mingisugune kergem kriisisituatsioon, et siis astuvad teineteise kaitseks välja või on näha, et tõsiselt muretsevad teise pärast. Eks nad mängivad mul ka palju koos, aga alati läheb mingi hetk mäng üle kisaks (vanem on nooremale liiga teinud). Vahepeal tekib täiesti abitu viha tunne oma lapse vastu… miks ta teeb nii? Mis tal viga on? Kas ma teen midagi valesti? Jätan tegemata? Pidevalt ei taha mina ka sekkuda (ei jõuagi). Loodan, et noorem jõuab ennast ise kehtestada. Lahendavad ise oma tülisid. Ja veel oluline, arvan, et see pidev Mis-sa-jälle-tegid? Ära-kiusa! Ära-löö!Ära-torgi! Jne mõjub suuremale ka. Tunnebki ennast juba ehk väga pahana ja et polegi enam midagi kaotada.