Neli last väikese vahega – kas ma teeksin seda taas?

Täna tuldi siia läbi Buduaari foorumi, kus teemaalgataja küsis, kas keegi on saanud kolm last jutti, sest ta mõtleb kolmanda lapse peale, aga ei kujuta ette, kuidas füüsiline ja vaimne tervis sellega toime tulevad. Üks vastajatest ei teadnud otseselt kedagi, kes oleks kolm last järjest saanud, aga jagas blogi linki, sest meil on neli väikese vahega last. See oli igav vastus, palju põnevam oli näiteks selline:

Milleks iga aasta lapsi sünnitada? Kas enam lihtsalt naine ei tahagi olla? Aastast aastasse ainult sitased mähkmed???? Lisaks sellele, kui närb naine saja lapse kõrvalt välja näeb. Totaalne maakas.

Teine, kes ei teeks never kolme last, sest ta ei tahagi üldse kolme, nõustus selle kommentaariga:

ei tahtnud seda välja öelda, aga esimesena tekkis ka minul sama pilt silme ette.

Ma ei saanud sinna midagi parata, aga selliste kommetaaride peale tekkis minulgi pilt silme ette, ikkagi Buduaari foorum…wtf_makeup_fail_two_stupid_blondes-700x534On loomulik, et kolm ja enam last ei ole kõigi jaoks. Mõne jaoks on juba üks liiga palju, aga kui see mõni ei annaks iilgi Eesti iibesse (mis on reaalne probleem vaatamata maailma ülerahvastatusele) oma panust, siis võiks nende maakate suhtes, kes saavad rohkem kui kaks last, olla veidi lugupidavam. Kõik tõepoolest ei taha olla lihtsalt naised, kuigi saab ka mõlemat, näiteks tema on viie lapse ema:4e12a8a944da81a7663006ca12ec8b42Kui nüüd tõsiseks minna, siis ma toetan kolme ja enama väikese vahega lapse saamist, mis ei tähenda, et kuulutan ühelapselistele, et saage ikka kolm last veel jutti, sest see on nii tore, vaid julgen öelda kolmanda väikese vahega lapse peale mõtlejale, et muidugi on kohati raske ja väsitav, aga beebiiga möödub kiiresti, nii et kui mõte on ja seda peast ei saa, siis tee see teoks. Kas ma ise teeksin seda taas, kui saaksin aja tagasi keerata? Samal kujul ei tahaks, aga laste arvu ja vanusevahede juures ei muudaks ma midagi. Eriti nüüd, kus iga päevaga läheb lihtsamaks ja vahvamaks.

Tahaksin öelda, et kõige hullem aeg on möödas ja praegu on nelja lapsega juba täitsa tore, aga see kõige hullem aeg oli samas ka kõige ilusam. See oli esimene aasta nelja lapsega, poisid olid oma väikesest õest vaimustuses, me olime alles kolinud majja, me olime majanduslikult taas järje peal, Härra oli talvel viis kuud kodune ja see kõik kokku mõjus vaatamata olematule ööunele ja nuttu täis päevadele väga idülliliselt._MG_3462Alates teismeeast olen soovinud nelja last, nii et minu puhul on tegu täitunud sooviga ja seega olen ma loomulikult asjade käiguga rahul. Rasketel aegadel ei ole ma kahetsenud kolme-nelja lapse olemasolu, aga olen mõelnud, et kergem oleks olnud, kui nad oleksid ikkagi tulnud kahekaupa viie kuni seitsmeaastase vahega. Praegu ma enam nii ei arva, sest teised kaks peaksid siis just nüüd järjest tulema, aga hetkel lähevad esimesed kaks järjest kooli ning arvestades seda, kui kohutavad magajad nad kõik olid, siis oleks ajastus väga halb. Lasteaiaga oli lihtne – kui olin saanud magama alles vastu hommikut ega suutnud äratuse peale end üles ajada, siis saatsin rühmanumbritele sõnumid, et lapsed ei tule ja magasin südamerahus edasi. Kooliga enam nii lihtsalt ei saaks ja koolilapsed ise ka ei saaks hommikul üles, kui on pidanud pool ööd kuulama beebi nuttu.

Võib-olla on vale küsida endalt, kas ma teeksin seda uuesti, sest mul on neli last, keda ma siin maailmas üle kõige armastan, seega loomulikult teeksin ma seda kõike uuesti ja just samasuguste väikeste vanusevahedega, sest nendega on kaasnenud palju ilusaid mälestusi, millest ma ei oleks nõus loobuma.Kellelegi teisele ei ütle see pilt midagi, aga kui mina seda vaatan, siis ma tunnen beebilõhna, ma kuulen teises toas ärganud poiste elevust: “Nunnu ärkas, lähme emme tuppa, Nunnu on üleval!” Ma näen kolme poissi, kes kallistavad, musitavad ja paitavad oma pisikest õde, keda nad ise hakkasid Nunnuks kutsuma. Ma näen beebit, kes oma suurtele vendadele jalgu siputades naeratab. Ma tunnen end õnneliku inimesena. Sedasi oli see pea igal hommikul ja ma ei vahetaks neid hommikuid mitte ühegi teise mälestuse vastu.

Kui aga küsida, kas ma tahaksin, et mu lapsed neli last väikese vahega saavad, siis samasugusel kujul kindlasti mitte. Ma ei tahaks, et nad samasugusel kujul üldse lapsi saaksid. Meie tugi oleks neil küll olemas, aga sellest jääks väheks. Ma tahaksin, et nende koolid oleksid lõpetatud, ma tahaksin, et nende jalgealune oleks enne laste sündi nii kindel, et nad jääksid ka rasketel aegadel püsti, ma tahaksin, et nii nende kui ka nende kaaslaste tööiseloomud oleksid sellised, et nad saavad jagada koos lastega kaasnevaid rõõme, muresid ja kohustusi, ma tahaksin, et neil oleks lisaks meile tugigrupp kaaslaste vanemate näol, ma tahaksin, et nad oleksid üksteise tugigrupp. Sellisel kujul on isegi nelja väikese vanusevahega lapse saamine lust ja lillepidu.

Minu elu nelja lapsega ei teinud raskeks lapsed ise, vaid kõige eelneva puudumine. Meil läks küll hästi, kui Esimene sündis, aga majanduslangus käis meist sedasi üle, et me lapime siiani auke. Esimese sündides oli Härral objektijuhina hea palk, me olime just soetanud endale neljatoalise korteri, meil oli majanduslikult hea seis ja siis järsku langes Härra palk ligi poole võrra, korteri väärtus langes veel rohkem, Härra töökoht koondati hooaja lõpus päevapealt pankroti tõttu ja meil polnud järsku midagi peale suure pangalaenu, mida ei saanud mitte kuidagi kustutada, me pidime juba palgalanguse ajal korteri välja üürima ja ise minu vanemate juurde venna magamistuppa kolima.
Vahepeal on meil läinud hästi ja halvasti ja siis jälle hästi, aga päris välja ei ole me krahhist siiani tulnud ega saagi tulla, sest korteri laenujääk on endiselt suurem kui turuväärtus, ei saa seda müüa ega ole mõtet ka väljaüürimisel, sest üür ei kataks isegi poolt laenusummast ja see piirab meid, see on sundinud meid loobuma, see takistab meil edasi liikuda. Meil läheb täna küll majanduslikult sama hästi kui 8 aastat tagasi, aga me ei taha enam elada nii nagu 8 aastat tagasi. Nii et raske ei ole nelja lapsega, vaid raske on olla nelja lapsega üksi ja seda eriti suurte olmemurede keskel.

Kui meil oleksid praegu olemas kõik tingimused, mida ma oma lastele sooviksin, siis võiksin kohe viienda ootele jääda. Seega ei ole ma saanud elust nelja väikese vanusevahega lapsega sellist traumat, et rohkem lapsi ei soovi, ma lihtsalt ei soovi keset praegust eluolu rohkem lapsi.

Kui rääkida füüsilisest ja vaimsest tervisest, siis mõlemad said kõige rohkem kannatada esimese raseduse ja beebiea ajal. Esimese raseduse ajal algasid põlvejamad, mis siiani tunda annavad (samas ei näita midagi ultraheli, röntgen ja vereproov) ja kui Esimene neli kuud igal ööl vahemikus 22.00-02.30 lohutamatult koolikutes nutta kiljus, siis tahtsin lõpuks koos lapsega aknast alla hüpata, aga ma ei teinud, seda, sest elame esimesel korrusel. Kahe väikese lapsega oli raske, aga mitte kergem kui kolme või neljaga, alates kolmandast tuli lihtsalt kõik loomulikult, sest olin juba kogenud elu koos beebi ja kaheaastasega.

Logistiliselt oli muidugi kolme ja neljaga raskem kui kahega, sest ma vedasin ja vean siiani logistika vankrit üksi, aga täna on see vanker juba palju kergem kui paar aastat tagasi. Kahekesi seda vankrit vedada ei ole üldse suurem asi vaev, nii et Härra kodusolekud on võrdunud minu jaoks puhkusega. WP_20130919_006Kokkuvõttes leian, et kui me Härraga oleme jäänud viimaste aasta murede ja lasterohkuse keskel ellu ja teineteise kõrvale ning sealjuures räägime isegi viiendast lapsest, siis ideaalsetes tingimustes kolm või neli või viis last järjest on täiesti teostatav hulluks minemata. Mulle igatahes meeldib olla nelja lapse ema ning ma ei kujutaks end ette ühe või kahe lapsega. Kes ei taha olla ema kolmele või neljale või väikese vahega kahele, siis keegi ei käsigi ju, aga kes tahavad, siis see on ikka palju enamat, kui lihtsalt aastast aastasse sitaste mähkmete vahetamine.IMG_3409

Pere ja Kodu: Miks me saime väikese vahega mitu last

Avaldatud Pere ja Kodus 23.09.2014.

Ma ei ole tihe Perekooli foorumi külastaja, enamasti satun sinna haigussümptomite kohta „guugeldades“, aga seekord avasin lehekülje endalegi arusaamatutel põhjustel ning sattusin kohe teemale „miks te saate väikese vahega mitu last“, mis oli ajendatud minu blogist. Ei tea, mis vägi mind sinna juhatas, aga ju keegi kõrgemal tahtis, et ma seda loeksin.
 

Nii, lugesin, seedisin ja kaalusin, kas ignoreerin teemat või kirjutan enda kaitseks paar sõna. Otsustasin, et ignoreerin teemat Perekooli foorumis, kuid jagan oma mõtteid blogis. Jupitan teemaalgatust, et mul oleks kergem vastata.

„On olnud siin perekoolis ka murekirju emadelt, kelle probleemide peamine põhjus on see, et on saadud kolm või isegi enam lapsi väikese vahega. Aasta ja laps, või siis natuke rohkem, aga mitte üle kahe aasta. Just lugesin Pere ja Kodu lehelt ühe nelja lapse ema blogi ja jälle tuli see küsimus pähe. Kas siis tõesti ei osata enne ette mõelda, kas peab tingimata kõik vead ise ära tegema?“

Ma olen lugenud murekirju emadelt, kelle probleemide põhjus on olnud rasedus, üks laps, väike laps ja rasedus, kaks last. Mis ma oskan kosta, igas peres on omad hirmud ja mured. Kui lapsi on rohkem, siis ilmselt on ka muresid rohkem. Me oskasime sellega arvestada, aga kõike siiski ette ei näe. Võime ju aduda, et tuleb palju magamata öid, tegusaid päevi, keerulist logistikat, vähe aega, aga me ei näe ette, kuidas me uues olukorras kohaneme ja stressiga toime tuleme, seega  üllatusi on olnud, nii positiivseid kui ka negatiivseid. Tehtud valikuid ma vigadeks sellegipoolest ei nimetaks.

“Kui tegemist on 26-aastase nelja lapse emaga, siis ei saa ju ka öelda, et vanus kannustab tagant. Neli last ei ole minu meelest palju, aga neli last viie aasta sees on palju. Nagu ma blogist aru sain, siis vanim laps on tal praegu 6 ja noorim vist saab varsti aastaseks või juba on.“

Ei, vanus ei kannusta tagant, seetõttu ei olnud meil neli last väikese vahega planeeritud. Aga nii läks ja vanim laps sai juulis 6-aastaseks ning noorim augustis aastaseks. Planeerimata rasedused on muidugi jälle see teine teema, mille kallal võtta, aga kuna me oleme oma tegude või tegemata jätmiste eest vastutanud, lastele suudame elementaarseid asju (ja rohkemgi veel) lubada ning armastame neid võrdselt, siis ma ei näe ka siin põhjust etteheiteid teha.

„Mees töötab Soomes ja ema on Eestis üksi nelja lapsega. Tugivõrgustikku tal ka pole. Tänane blogipostitus on sellest, kuidas kõik neli last on korraga haiged, ema ise ka. Lisaks avastas vanimal kuulmislanguse. Kirjeldab, kuidas ta on kaks korda arstil käinud, olles sunnitud kõik neli last kaasa võtma. Seega tal pole abilisi vanavanemate või heade sõbrannade näol, kes vajadusel aitaks last hoida.“

Tegelikult olen ma palju rohkem kordi nelja lapsega arsti juures käinud ja neid kordi tuleb kindlasti veel. Tugivõrgustikuga tõesti väga vedanud ei ole. Silveri vanemad on ammu pensionieas ning tema ema liikumisvõime on piiratud ja seetõttu ei suuda ta väledate lastega sammu pidada. Minu emal on lastest ilmselt üleküllus (elasime majaremondi ajal kolme lapsega seal) ja ta parema meelega väldib nende hoidmist, aga viimases hädas siiski saan temale loota. Teine asi on see, kas ma tahan tema abi paluda, kui ma tean, et ta tegelikult lapsi hoida ei taha. Häid sõbrannasid on mul ka, aga paraku on enamus neist tööinimesed ja/või elavad kaugel. Seetõttu on ette tulnud hoopis seda, et lapsed jäävad isaga koju ja mina saan sõbrannadega kokku, et nende näod meelest ära ei läheks.

Esimese kõrvu käisime LOR arstile näitamas ja selgus, et tal on kõrvad põhimõtteliselt tatti täis. Lapsel on mingisugune bakteriaalne põletik, aga lima ei ole nohu näol välja tulnud, vaid igasugustesse kanalitesse kogunenud ja see on seal juba mõnda aega olnud. Saab nüüd allergiaravimeid, et turse alaneks ning teeb läbi elu esimese antibiootikumikuuri. Seega ajutine kuulmislangus, ei midagi tõsist. Küll peame pärast ravimist korra veel kontrollis käima ja lähen ilmselt taas nelja lapsega.

Viimane käik nelja lapsega ei olnud üldse hull, kuigi ootasime arsti 40 minutit ning kabinetis oli kraakade jaoks nii palju põnevat. Esimene ja Neljas olid väga koostööaltid, läbivaatus käis kiiresti. Jah, Teine ja Kolmas sagisid ja vadistasid nii palju, et arsti tuli tavapärasemast terasemalt kuulata, aga midagi kõrvust mööda ei läinud. Arsti viimane küsimus oli hästi vahva: „Mul on üks isiklik küsimus ka – kas hulluks ei aja?“ Mul läheb siiani suu muigele, kui seda meenutan. Ei, see polnud üldse halvas mõttes küsitud, vastupidi, tollel noorel mehel on endal ka kolm väikest last, kes teda hulluks ajavad.

“Sama ema eelmine blogipostitus oli samuti negatiivsetes toonides. Kirjutas, kuidas ta ootas mehe suvepuhkust, et nad saaks ühe õhtu kahekesi veeta, ilma lasteta. Aga seda õhtut ei tulnudki, enne lõppes mehe puhkus.”

Mehel ei olnud suvepuhkust, tal ei ole kunagi sellist asja olnud. Ma kirjutasin, et ootasin terve suve seda ühte päeva, aga suvi sai enne läbi. Ma arvan, et ma tohin olla pettunud, kui ma ei saanud veeta ühte ainsat pikka päeva koos oma abikaasaga. Mul oli ostetud isegi uus kleit ja lahtised kõrge kontsaga kingad, et saaksin end vahelduseks ilusaks teha. Meie vaba päev kindlasti tuleb millalgi, võib-olla veel selle kuu seeski, aga enam ei ole suveilma minu kleidi ja kingade jaoks. Muidugi ma mossitan!

„Minu postituse eesmärk ei ole halvustada. Mul ei ole midagi toredate suurte perede vastu iseenesest. Aga mis sunnib ühte naist, ja võib-olla ka tema meest, oma elu ise nii keeruliseks elama? Iga vähegi mõtlev inimene saab ju aru, et kui sul on neli eelkooliealist last korraga majas, siis on elu põrgu. Miks siis nii tehakse?“

Ma esimese lugemisega võtsin küll seda kõike väga isiklikult ja halvustavalt, sest kellele ikka meeldib, kui tema pere peale näpuga näidatakse, aga see selleks. Ilmselt ei ole teemaalgatajal kogemusi nelja eelkooliealise lapsega, kui ta seda elu põrguks nimetab. Kolmanda ootamise ajal ma muidugi ise arvasin ka, et see nii saab olema, sest esimene aasta kahega oli lihtsalt kohutavalt raske, seega kolmega peaks olema veel raskem.

Oh üllatust, hoopis kergem oli, aeg läks kiiremini ja kõik tuli loomulikumalt. Ütlesin pidevalt, et Kolmas on nii muhe beebi, et teda võiks vabalt kaks olla. Siis oli tõesti selline tunne, et kahe lapse kõrvalt jõuaksin veel pisikeste kaksikute eest hoolitseda. Samas esimese lapse beebiiga oli nii raske, et tema kõrvalt ma ei leidnud aega isegi söömiseks ja kilod kadusid kolinal.

Neljanda beebiiga on olnud kõige nauditavam, aga möödunud ka kõige kiiremini. Kõige imelisem aeg ongi olnud viimane aasta nelja lapsega. Jah, kohati on väga raske, aga põrgust on asi kaugel.

„Miks ei võiks planeerida lastele pikemad vahed? Näiteks kaks ja kaks: kui esimene paar on nt 10 ja 7, siis teha kolmas. Neljanda lapse sündides oleks esimene siis 13. Kui mina rasedana perekoolis käisin, siis ütles naistearst loengus ka, et sagedamini kui iga kolme aasta tagant ta ei soovita sünnitada, et lühema ajaga ei jõua organism täielikult taastuda.“

Meil oligi plaanis kaks praegu ja kaks kaugemas tulevikus, aga lastel olid omad plaanid ja ma olen rahul, et just sedasi on läinud. Ei vaidle vastu, et organismile nii sage sünnitamine hästi ei mõju, kui väga tahta, siis võiksin leida küll seoseid kurnatud organismi ja tervisemurede vahel.

Samas võin jälle öelda, et enne lapsi olin ma pidevalt haige, põdesin paar korda aastas angiini, ootasin mandlite eemaldamist, aga operatsioonile ei jõudnudki ning viimast korda olin angiinis 6 aastat tagasi, kui esimene laps oli pisike beebi.  Enne esimest rasedust vaevlesin igapäevaste peavalude käes, käisin kõikvõimalikel uuringutel, aga peavaludele seletust ei leitud. Esimese rasedusega peavalud kadusid. Viimasel aastal on tekkinud küll mitu migreenihoogu ja esinenud pearinglust, aga pean seda ikkagi kergemaks, kui igapäevast peavalu.

„Lapsed peaksid olema ju suure rõõmu allikas. Aga ei tundu küll nii seda blogi lugedes. Asi ei ole ka ainult selles blogijas. Siingi Perekoolis sarnaseid lugusid olnud.“

Küll oleks kerge, kui lapsed oleks ainult suure rõõmu allikas, aga ilmselt on pea iga ema tundnud, kuidas lisaks rõõmule käib lastega kaasas ka mure, segadus, vaev, viha, väsimus ja nii edasi. Selleks ei pea isegi olema neli last, piisab ühest.

Negatiivse alatooniga lugusid tuleb minult veel ja kindlasti leiab neid ka edaspidi Perekoolist. Mina ainult ei mõista, miks keegi seal üldse kurdab või nõu küsib, kui on ette teada, et osad anonüümsed käod puhtast õelusest vastavad halvustavalt ja lahmivalt.

Näiteks esimene kommentaar antud teemale: „Usun, et palju mööda ei pane, kui väidan, et põhjuseks on RAHA!“

Matemaatika ei ole küll kunagi minu tugevaim külg olnud, aga nii palju ma arvutada oskan, et saan aru, kuidas lapsed viivad kordades rohkem raha välja kui sisse toovad. Võin kinnitada, et laste saamine ei ole tulus äri, aga rikkaks saab küll – saab midagi, mida raha eest ei osta!neli last