Tulen kapist välja – ma olen põhiharidusega nelja lapse ema. Kuigi ma tunnen selle pärast piinlikkust enamasti vaid võõraste ees, näiteks ametiasutustes pabereid täites, siis osa minust tahaks siin ikkagi kapis edasi olla, aga seda on veidi raske teha, kui ma ei taha sügisest just varjata ja eitada koolis käimist või valetada, et õpin TTÜ-s tööstus- ja tsiviilehitust. Kuigi viimane meeldiks mulle päriselt, siis tean, et olen selle eriala jaoks liiga humanitaar ja hetkel liiga põhiharidusega.

Ma läksin peale põhikooli kutsekeskkooli põllumajandust õppima. Mitte sügavast huvist, vaid puhtalt seetõttu, et pidasin end keskkooli jaoks liiga rumalaks ja ilmselt ma seda olingi, sest Rakvere Gümnaasiumisse ma sisse ei saanud. Kutsekeskkoolis tundsin jälle eesti ja inglise keele tundides taandarengut, teistes ainetes sain hakkama vaatamata vähesele õppimisele ja rekordilisele puudumisele. Viimaste hulgas olid ka ained, mis panid mind erialavalikus sügavalt kahtlema.
Ma muidugi teadsin enne õppima asumist, et ma ei lähe pärast kooli kuskile traktoristiks ega hakka veiseid kasvatama, aga kui metsapraktika järel ei tahetud mulle ilusate silmade eest hinnet anda (samas metsas keelduti mulle kui kursuse ainsale tüdrukule mootorsaagi kätte andmast ja pandi hoopis lõket valvama), erialaained muutusid eriti spetsiifiliseks ja pidin hakkama süvenema traktorite hingeelusse ning omandama T-kategooria juhtimisõiguse (sest B-kategooriaga ei saa traktoristina tööd), siis tundsin, et lihtsalt paberi saamiseks astusin kõige valema sammu üldse. Lõpuks kasvas vastumeelsus nii suureks, et ma võtsin kodus nädalaks aja maha ning vanemate lahkel loal jätsin kooli kolmandal kursusel pooleli.

Läksin edasi Tapa Gümnaasiumi 11.klassi, sest kutsekeskkoolis omandatust jäi lõpuklassi astumiseks väheks. Mul oli väga raske leppida kaotsi läinud aastaga, mul oli raske kohaneda keset õppeaastat uue kooli ja klassiga, minus tekitas stressi see, et ma pidin esimese veerandi töid hakkama järele tegema ehk kokkuvõttes olin ma nii suure pinge all, et ei möödunud vist ühtegi õhtut, kus ma ei oleks end magama nutnud. Kogu selle stressi sees oli kõige raskem leppida alandustega matemaatikatundides, kus õpetaja nimetas mind (ja teisi ka) lolliks, kes ei tea 6. klassi matemaatikat ja soovitas mul minna tagasi algkooli ehk aitamise asemel õiendas ja mõnitas pikalt, kui ma millegagi hakkama ei saanud. Ma ei julgenudki enam hakkama saada.
Mul on hästi meeles, kuidas lahendasin tahvli ees tehte õigesti, aga vaikiva õpetaja tõttu hakkasin endas kahtlema ja küsisin temalt, kas on õige ning tema käratas vastu: “No vaata ise! Kas on õige? ON VÕI?!” Ma lugesin sellest välja, et ei ole ja ma kustutasin tehte maha ning tegin terve igaviku uuesti ja valesti ning sain korralikult sõimata. Issand, ma mõtlesin, et ma ei saagi tahvli eest minema, ma üritasin end nii väga tagasi hoida, et ma ei hakkaks nutma klassikaaslaste ees, kelle nimedki mul kõik peas ei olnud… Aga ikka hakkasin.

Hiljem mind lohutati, et see õpetaja ongi selline, ära tee välja, neela alla, kannata ära, aga minu psüühika ei kannata selliseid asju. Lihtsalt ei kannata. Sellise pingega käivad kaasas tõmblevad näonärvid, kõnevõimetus (mitte soov vaikida, vaid füüsiline võimetus häält teha) ja halvimal juhul minestamine. Viimast on juhtunud mitu korda, ühe korra põhikoolis tahvli ees, kui pidin näitama Euroopa kaardil riike õpetajale, kelle jaoks olin ma vist lemmikõpilase vastand, sest konflikte oli temaga igasuguseid, näiteks ükskord üritasid suured poisid mind vahekoridorist välja tirida ja mina üritasin end nende käest lahti tirida, kui teisest otsast astus õpetaja sisse, mille peale poisid lasidki mind lahti ja mina kukkusin suurest vastutirimisest selge ees õpetajale jalalaba peale.
Tookord sain ma sõimata, et mul ei ole õigust talle jala peale kukkuda ning tundi mind ei lastud, uksed tõmmati karjumise saatel nina ees kinni. Aga tagasi selle Euroopa kaardi juurde, millel oli väga raske riike näidata, kui õpetaja ei vaadanud, kuhu ma osutan. Üritasin siis õpetaja seljale öelda, et Norra asub Rootsi peal, kui tema kukkus karjuma, et Norra ei ole mingi Rootsi pealinn, tema ei ole mind nii õpetanud ja ta karjus ja õiendas nii kaua, kuni ma kaotasin närvipingest kõnevõime ja lõpuks minestasin.

Vot sellised õpetajad võtavad igasuguse isu koolis käia ning minu 11.klass jäigi pooleli seetõttu, et ma ei julgenud enam matemaatikasse minna. Hakkasin hirmust tundidest puuduma ja lõpuks ei läinud enam üldse kooli, sest jõuluvaheaja viimasel päeval muutusid mu ärevushäired juba paanikahooks, kui mõtlesin sellele, et uus veerand algab kahe matemaatikatunniga.
Ma ei tahtnud enam mõnda teise kooli ka minna, polnud selleks enam jaksu. Kolisime Härraga hoopis Tartusse, kus ma proovisin ühte ja teist tööd ja käisin koolitusel ja enamasti lihtsalt olin. Võtsin sel ajal ka antidepressante, mille kirjutas välja neuroloog aastaid kestnud peavalude tõttu, mille algpõhjust ei leitudki. Küll leiti aju-uuringute käigus närv, mis ei reageeri pingelistes olukordades ja mis võib seletada minu minestamisi, võib-olla ka kontrollimatuid näolihaseid ning kõnevõimetust. Igatahes kadusid mu peavalud antidepressantide võtmise järel jäädavalt, koos nendega nutuhood ja lootusetus. Ma olin olnud aastaid sedasi depressioonis, et ma ise ei adunud seda ega tunnistanud, kui perearst tahtis anda saatekirja psühholoogi juurde.

Edasi tulid juba lapsed ja nii on see 11.klass olnud ootel viimased 8 aastat, mille jooksul olen kaks korda 1.septembril Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi nimekirjas olnud. Esimest korda siis, kui Teine oli 5-kuune 100% rinnalaps ning tookord sain juba teel kooli aru, et sellest ei tule midagi välja. Läksin kohale vaid selleks, et end nimekirjast maha võtta. Teisel korral oli Kolmas 7-kuune 90% rinnalaps ning siis pidasin ma vastu kuu aega, võideldes koolis piimapaisude, lekkimiste, magamatuse, süümepiinade ja kõige muuga, mis käis selle juurde, et mind ootasid kodus kolm väikest last. Loobumine oli õige otsus – kool seisab siiani sama koha peal, aga laste esimesi eluaastaid korrata ei saa.

Nüüd on kõigil need esimesed eluaastad läbi, pesamunal hakkab kohe neljas jooksma ja sügisest läheb ka tema lasteaeda. See on suur muutus tema elus ja minu omas ka – mul on nüüd paras aeg hakata kolm korda nädalas Rakveres koolis käima. Kergelt see ilmselt ei lähe, sest mul on kogemus olemas kolme lasteaialapsega, kes on rohkem haigena kodus kui tervena lasteaias, nii et mul läheb vaja plaani B, C ja D, mis laseksid mul koolis käia haigete laste kõrvalt. Kuigi ma olen nende tagavaraplaanide osas optimistlik, siis hirm on ikkagi sees. Kas ma saan hakkama? Kas ma saan hakkama matemaatikas eratunde võtmata? Kas ma saan hakkama, kui pean ikkagi laste pärast sageli puuduma?

Hirm annab endast juba ka unenägudes märku. Nägin unes, et lõpetasin kooli ja üks õpetajatest soovitas mul minna majandusanalüütikuks õppima, sest tema näeb minus potentsiaali, andis mulle isegi avalduse, et täidaksin ära. Mulle hakkas see mõte täitsa meeldima, esitasingi avalduse ja siis hakkas pihta, et ma ei saa kandideerida, sest mul on lõpueksamid tegemata, millele järgnes pikem segadus ja arusaamatus nende eksamitega. See oli lootust ja lootusetust täis unenägu.

Täna nägin unes, et püüdsin kassisuuruseid rotte nii karpi, akvaariumisse kui puuri, igalt poolt said nad alguses välja, sest karp oli väike ja akvaarium lahtine ja puur katki, aga lõpuks sain nad kõik kinni püütud ja olin väga õnnelik. Unenägude seletajad ütlevad, et rotid tähendavad tüli, vargust, vastuhakku, lahkuminekut ja muud halba, samas rottide püüdmine ja tapmine vaenlasest võitu saamist/raskuste ületamist. Mulle see viimane tähendus meeldiks küll, aga ma ei tapnud ühtegi rotti ära, ma ei tapaks kunagi rotte! Minu jaoks oli unenägu positiivne, sest mulle väga meeldivad rotid ja unenäos oli nii tore kassisuuruseid rotte käes hoida, leidsin, et nad on maailma nunnumad olevused. Nii et ma ise tõlgendan seda unenägu sedasi, et ma igatsen rotte ja ületan raskused, milleks on näiteks nelja lapse kõrvalt keskhariduse omandamine.

Pärast seda, kui me ööl vastu neljapäeva kell pool kolm Soomest koju jõudsime, pole päevarütm enam endine, sest pärast nappi ööund läks kohe jaaniks ära, millega alustasime minu vanemate juures, edasi läksime Härra vanemate juurde ja siis jälle tagasi minu vanemate juurde, kus läksime lõpuks kella kahe ajal voodisse ka. Järgmisel halliks keeranud päeval tegime vihmasabina sees nii pika lõunauinaku, et ärkasime alles vastu õhtut ning leidsime end kella kümne ajal Statoilist jäätist ostmas, sest kellelgi polnud und.

Eile hommikul tegime poetiiru ja ostsime Härrale uue pardli, mulle välise kõvaketta ja kulmupliiatsi, kassidele kuivtoitu ning lastele neli veepüssi ja läksime maale veesõda tegema. Väikeste päev möödus taas lõunauinakuta, voodisse jõudsime kõik hilja, täna ärkasime vara ja startisime juba kell 9 sadama poole. Me olime Härraga nii väsinud, et me ei jaksanud lastega mängutoas olla ja ostsime taas kajuti, et laevasõit mööduks kergemini ehk põhiliselt horisontaalasendis.

Vahepeal lasin Härral minust uue Facebooki profiilipildi teha, sest mind tegelikult häirib juba viimased pool aastat, et praegune on tehtud majas, kus me enam ei ela. Sellele viitab vaid roheline taust, aga mina ise tean, kus see tehtud on ja see viib mõtteid sinna, kuhu ma ei taha lasta neil minna.

Ma Facebooki lisasin vähe rõõmsama variandi, siia panin lihtsalt kõige selgema, et kirjutada, kuidas Kai blogijaid kirjeldava postituse all oli anonüümsel isegi õigus, kui ütles, et mul on kartulikoore- või meetooni juuksed. Ma ise pean end rohkem kartulikooreks, aga tegelikult on mul vist mõlemad samal ajal, kõik oleneb valgusest. Eeldades, et anonüümne on mu blogi lugeja, siis ütlen siin ka aitäh – aitäh, et mind nii ilusana näed! Ja Kaile ka aitäh nii toreda kirjelduse eest, kuigi tegelikult ta ei näe mind üldse.

Aga tagasi alguse ehk jaanide juurde, mille ajal midagi erakordset ei juhtunudki, lihtsalt sõime ja olime ja sedasi terve päeva. Mõnus! Kuna meil jäid kassid vanemate juurde maaelu nautima, siis esimese asjana läksimegi oma kasse vaatama. Meil oli nii tore taaskohtumine ja järgmisel päeval kohtusid nemad üle pika aja oma päris koduga. Ema küll arvas, et kuna nad käivad toas ainult söömas ja ööund tegemas, siis nad enam korteris olla ei oskagi, aga oskasid küll, lausa nautisid vahelduseks tubast puhkust ja magasid põhimõtteliselt terve ööpäeva.

Igatahes jaanilaupäeval rääkisime minu vanematega esimesed jutud ära, käisime (uusi) kanu ja kukkesid vaatamas ning kassipoegi paitamas. Ema juures on nii armas pisike triibu, keda nunnutades leidsin, et vahet ei ole, kas meil on kaks või kolm kassi, aga Härra kohe üldse ei nõustunud minuga, isegi kaks pidavat liiga palju olema.

Me õnneks tulime emaga geniaalse plaani peale. Ma pean lihtsalt Härrale ütlema, et ma sain triibud ja pärast tema hüsteeriasse minekut täpsustama, et triibulise kassi, mille peale teatab Härra kergendunult, et see on maailma parim uudis. Aga nii ma siiski ei tee, sest ratsionaalne pool minus ei taha samuti kolmandat kassi ja pealegi on õde sellele kiisule juba käpa peale pannud, või vastupidi. Pole hullu, mul on neid juba omajagu, kelle käpa all ma olen.

See on naljakas, kuidas punane küülik Lotte ja punane kass Ruubi on ühtemoodi julged, nad uudistavad ja respekteerivad teineteist. Nad võivad mõlemad olla kohati ülbed, Lotte tuleb sikutab püksisäärest ja Ruubi ajab uhkelt kanu või halli küülikut Millit taga. Ruubi kaitseinstinkt on nii tugev, et kui ta kuuleb kuskil halli kassi Robinit susisemas, siis ta jookseb teist kohe päästma, kas või koera käest. Või küüliku käest. Küülikute ja kasside omavaheline suhe ongi selline, et punane kass ajab halli küülikut taga ja punane küülik ajab halli kassi taga. Nii Lotte kui ka Ruubi jaoks on see lõbus mäng, aga omavahel nad mängida ei saa, sest kumbki ei jookse teise eest ära.

Hall küülik ei tule jälle mitte kunagi inimese ligi, rääkimata püksisääre sikutamisest, ka ei huvita teda kassid karvavõrdki, õigemini huvitab vaid nii palju, et vahemaa kassiga oleks piisavalt suur. Õnneks hall kass on vähemalt nii palju julgem, et tuleb inimese ligi, võiks isegi öelda, et ta on sabarakust memmekas. Kui me oma pikka lõunauinakut tegime, siis kassid ka magasid, aga Robin ärkas vahepeal üles ja hakkas vaikuses haledalt nutma, mille peale jooksis Ruubi meie voodi alt tema juurde ja nad magasid koos edasi. Ilmselt kartis, et ta jäeti keset magusat und üksi, sest selline nutt on täita tavaline asi, kui ta kuskile tuppa üksi kinni jääb või puu otsast alla ei saa. Väike hädapätakas.

Vahepeal ehitas Härra isa küülikutele suure aia, kus nad nüüd lahtiselt elavad, nii et neil on taas imeline elu peaaegu vabas looduses puude ja põõsaste vahel. Täiuslikkusest on puudu ainult kavaler ja nii peavad nad omavahel kuidagi asjad aetud saama.

Ma jaanilaupäeval kasutasingi kaamerat põhimõtteliselt nii vähe, et peale loomaaia ja Neljanda outfiti polegi midagi muud näidata. Suured poisid olid enamuse ajast kadunud, väikesed veel püsisid nii palju paigal, et jäid kaamera ette.

Estakaad, mille peal Härra tavaliselt meie autosid putitab ja mille peal lapsed tavaliselt joosta ei saa, sest see lihtsalt ei ole aias sees. Aga sel õhtul toimus aiast väljas suur jalgpallimatš, kus Esimene ka ringi jooksis, teised samal ajal kasutasid võimalust ja jooksid estakaadi peal. Mina palli ei tagunud, vaid tulin saunast, tegin paar pilti ja läksime edasi minu vanemate juurde.

Ma ei tea, keda ta ootas ja miks ta oma sõbra kaasa võttis…

Kuna meil olid kõhud nii täis, siis me minu vanemate juures eriti laua taga ei istunudki, vaid lippasime lastega niisama ringi, vaatasime lõket ja päris hämaras läksime traktoriga jaanimardikaid otsima. Ma olin poiste ja täditütardega kärus ning preili oli traktoris Härra kõrval, nii et meid oli kokku päris palju, aga kahjuks jaanimardikad jäid leidmata. Aastaid oleme neid leidnud samast kohast, aga mitte sellel aastal, kuid vähemalt jäi kõigile lahe mälestus nende otsimisest.

Kui väga hoolega vaadata, siis on Neljandat ka veidi näha, mis teeb pildist ametlikult 2016. aasta jaanipäeva perepildi!

Kolm kodust (mis ei olnud kaugeltki kodusisesed) päeva möödusid märkamatult ja olemegi taas Soomes, lapsed magasid terve tee sadamast Porisse ja õhtul ei suutnud enam kuidagi uinuda, mis tähendab, et mul on kannikad tuimad nende toas istumisest, aga lõpuks kõik magavad ja minagi lähen nüüd voodisse, et hakata homsest jõuludeks valmistuma, sest aastas ju ongi vaid jaanid ja jõulud. Kuhu nendevaheline aeg kaob, seda ma ei oska öelda, aga igatahes kaob see veidi liiga ruttu.

18. juunil Virumaa Teatajas ilmunud kolumn:

Käesoleval nädalal tiris Eesti Ekspress Keskerakonna endise peasekretäri kapist välja luukere, keda olla varemgi vilksamisi nähtud, näiteks Riigikogu saunas. Nii et otseselt ei midagi uut siin päikese all, aga asja muutis huvitavamaks see, et neid luukeresid klõbises antud loos rohkem ja lühidalt saaks kogu selle kondihunniku kohta öelda: räpane poliitika.

Sellest klõbisevast kondihunnikust jättis lugejatele kõige räpasema maigu 32-aastase peategelase intiimsuhe 15-aastase samasoolise „luukerega“, kelle nimeks oli Eesti Ekspressi artiklis lihtsalt X. See tundus olukorra seaduslikkusele vaatamata nii vale ja ilmselt tundis seda ka Keskerakonna nüüdseks endine peasekretär, kes selja sirgu löömise asemel lahkus teiste survel silmad maas kokkuleppega, et X jääb kappi peitu.

Kui 32-aastane täiskasvanu ise ka häbeneb 15-aastase teismelisega seksuaalsuhtes olemist, siis see ei saa ju olla õige asi! Siinkohal ei pea ma enam silmas konkreetseid inimesi, vaid usun, et nii on see igasuguse koosluse puhul, olgu selleks siis mees ja tüdruk, naine ja poiss või samasoolised. Muidugi mõningaste erinevustega, sest kindlasti on olemas 32-aastaseid tölle, kellel teismeeast väljas olevate õrnema soo esindajate hulgas lööki ei ole ja kes ise tunnevad end vägagi meestena, kui suudavad 15-aastase tüdruku auto tagaistmele meelitada. Nemad häbi ei tunne, vastupidi, aga nad on üldjuhul ka sellised, kelle kohta kehtib ütlus: kui inimene on surnud, siis ta ise ei saa sellest aru, ainult teistel on raske – samamoodi on siis, kui inimene on loll.

Seadus on paraku hetkel nende töllide ja pedofiiliale kalduvate inimeste poolel ning lubab sündida seksuaalaktil, kus poolteks on näiteks 14-aastane laps ja 40-aastane täiskasvanu, kui laps pole viimasega just perekondlikus, ainelises või teenistuslikus sõltuvusuhtes. See tundub vale vaatamata osapoolte sugudele ja orientatsioonidele, sest on väga ebatõenäoline, et selle taga on vastastikused sügavad tunded, mitte täiskasvanupoolne seksuaalne ärakasutamine. Kuni 2002. aastani oligi selline heteroseksuaalne vahekord seaduse silmis vale, erinevalt homoseksuaalsest suguühtest, kuid viimase nõusolekuea esimesega võrdsele tasemele tõstmise asemel langetati ühiskondliku diskussioonita hoopis esimest.

Kuid kui teemaks on olnud nõusolekuea tõstmine, mille poolt on ka Eesti Seksuaaltervise Liit, kelle seisukoha mitmete toetajate hulgas on näiteks sotsiaalministeeriumi poolt rahastatav Lasteabi 11611, siis on takistuseks saanud just ühiskondliku diskussiooni ja surve puudumine. Kuna enamus avalikkuse ette tulnud loo kommenteerijaid pidasid 32-aastase täiskasvanu ja 15-aastase lapse seksuaalsuhet ebanormaalseks, siis võib järeldada, et ühiskondlik surve oleks teema aktuaalseks muutumisel täitsa olemas ja tekkinud on ka soodne pinnas ühiskondlikuks diskussioon, nii et võib-olla on aeg vaadata üle seksuaalse enesemääramise vanusepiirid, mis on enamikes Euroopa riikides ja kõigis Põhjamaades kõrgemad kui meil.