Eelmine nädal oli väga kurnav ja eilne päev samuti, sest pärast kolmetunnist ööund olime juba enne kella kaheksat poe ees järjekorras, et uste avanedes kohe sisse joosta ja Soome minekuks söögikraami kaasa varuda ning selle söögikraami saime autokülmikutest välja võtta alles 10 tundi hiljem. Iga aasta on lastega aina kergem reisida, aga päriselt kerge siiski veel ei ole. Pidime eile laeva peal ikkagi 35 € eest kajuti lisaks ostma, sest Eckerö lastenurk on nii väike ja nii igav, et lapsed tüdinesid seal 10 minutiga ära ning 15 minutiga muutus see juba ülerahvastatuks. Kajutis oli palju mugavam laevasõit üle elada ja veel parem oleks olnud, kui me Härraga oleksime saanud seal kahetunnise uinaku teha, aga kardan, et meie laste pärast ei saanud seda teha ka naaberkajutite asukad, kui neil just kõrvatroppe kaasas ei olnud.

Ma ei tea, mida ema lastele eile hommikul süüa andis, aga nad olid terve päeva pöörased, poolel teel Porisse hakkas meie kannatus vägisi katkema, aga siis lõpuks jäid kõik neli magama. Küll ainult kolmveerand tunniks, aga seegi oli kõrvadele mõnus puhkus. Ööunne jäid nad ka kaks tundi hiljem ning kuna Neljas jälle minuta magama ei jäänud, siis juhtus nii, et ma magasin hommikuni lastega samas toas kägaras Esimese madratsinurgal, sest ma uinusin kiiremini kui Neljas, keda ma magama panin.

Olime eile liiga väsinud, et end siin korralikult sisse seada ja täna ei tahtnud ma üksinda mööblit lohistada, esiteks rikun sedasi uued põrandalauad ära ja teiseks segan alumise korruse elanikke. Kõige suurem ebamugavus Härra uue elamise juures ongi see, et me elame tavalise elumaja teisel korrusel ja sellega käib kaasas omajagu miinuseid. Tegelikult ei ole see tavaline elumaja, sest siin on kahte korrust ühendavad uksed kinni pandud ning esimese korruse mõttelisse korterisse saab peauksest ja teisele korrusele, kus on mõtteliselt kaks korterit, saab nii öelda tagauksest, kuid helipidavus on omane tavalisele elumajale.

Kuna tegu oli kunagi ühepereelamuga, siis uue lahenduse tõttu on teisel korrusel elamistingimused veidi harjumatud. Esiteks me kõnnime oma korterisse läbi naabri köögi, aga kuna tolle naabriga oleme kaks aastat tagasi kööki jaganud ka, siis pole hullu, saame kõik hakkama. Teiseks ei ole meil siin pesemisruumi. Härra pole sellest puudust ka tundnud, sest ta teeb tavaliselt 6-7 päeva nädalas tööd ja käib töö juures pesemas. Seal peseb ta ka pesu, sest pesumasinat siin samuti ei ole. Wc on, aga see asub esimesel korrusel välisukse juures, kuhu on pikk, külm ja kõhe maa. Varem oli üleval Härra valdustes ka, aga ükskord hakkas pärast vetsus käimist alumistel laest vesi alla tilkuma ning kuna torud on siin igivanad, siis remontida neid ei saa ja vahetamiseks tuleks terve teise korruse põrand üle võtta, nii et kõige lihtsam oli wc kinni panna.

Kööginurk on meil magamistoas ja see on nii pisike, et seal saab vaid süüa teha, aga perega ühe laua taga istudes süüa ei saa. Poisid ei saanud täna üldse istuda, nemad sõid pisikese laua taga seistes, sest laua juurde mahtus ainult üks tool ja sellel istus preili Jorr. Seega siin on vaja natuke mööbeldada, et olemine mugavamaks ja kodusemaks teha.

Härra ülemus ostis dušikabiini, et see keldrisse üles panna, mis on muidugi endiselt ebamugav lahendus, aga igatahes parem, kui käia kilomeetri kaugusel töökojas pesemas. Täna käisin seal ja Härra ülemus saatis selle tähtsa sündmuse puhul oma tütre sinna esmalt koristama, aga ka koristatud kujul oli see ikkagi ilma ukseta töömeeste duširuum keset töökoja keldrikorruse segasummasuvilat. Mitte et ma väga pirts oleksin, lihtsalt selline korraldus on kõigile vähemal või rohkemal määral ebamugav. Loodetavasti saan selle nädala lõpus juba keldris pesemas käia ning kui hästi läheb, siis saan sinna pesumasina ka. Sellised mugavused meil siin siis.

Kõige mugavam on see, et ma saan Härra kõrvale magama minna, ainult enne pean käima vetsus, kuhu on pikk, külm ja kõle tee.

Head ööd!

Täna oli minu õe pulmapäev. Pidi olema pidu ja pillerkaar, kindlasti oligi, aga mitte meie jaoks, mitte minu jaoks. Põhjused, miks nii läks, ulatavad kaugele.

Üheksa aastat tagasi planeerisin meie pulmapäeva. Meie säästupulmapäeva, mis samas pidi olema väga eriline ja meeldejääv – me pidime oma “jah” sõnad ütlema päikeseloojangu ajal kuumaõhupallis. See olekski olnud ainult meie kahe päev, sest suur pulmapidu meie eelarvesse ei mahtunud ja väikese korraldamise asemel tahtsin midagi meeldejäävamat. Kõrgel taeva all sõrmuste vahetamine olekski seda olnud. Oleks! Aga ei olnud, sest kui kuupäev oli juba paigas ja registreerija ning kuumaõhupall olemas, siis Härra ütles, et tema ikka ei taha abielluda. Miks? Sest kardab lahutust.

See tegi haiget ja kohe väga palju, aga elu läks edasi ning vähem kui pool aastat hiljem oli Härra oma hirmust üle saanud ja oli valmis abielluma. Mina seda endale kaks korda öelda ei lasknud ja tegimegi talvise väikese säästupulma pereringis.

Mida ma sellest pulmapäevast mäletan? Ma olin nii palju juurde võtnud, et kasutatuna ostetud ja kitsamaks õmmeldud kleit läks vaevaliselt selga ja ma ei saanud selles korralikult hingata. Väljas oli porine ja sadas lörtsi. Igal talviselt lumisel 28. detsembril olen küsinud Ilmataadilt, miks ta meile sellist ilma ei andnud. Miks?! Registreerimisel oli ETV ja ma minestasin. Hilisem istumine oli nii igav, et ma lõpu poole ainult haigutasin tüdimusest. Nagu kõik teisedki. Asi läks lõbusaks alles Viimsi spaa sviidis, kus tellisime endale kõike head ja paremat ning nautisime õhtut, mis oli veel noor.

Ma olin õnnelik, et minust sai Härra abikaasa, et sain tema nime, aga meie pulmapäev ei olnud kindlasti see üks ja ainus eriline päev, mida meenutan hea tundega. Pigem vastupidi. Ka pildid tollest ebaõnnestunud päevast on ebaõnnestunud ja ma väldin nende vaatamist. Mõne üksiku erandiga.

Küll olen vaadanud igal suvel sotsiaalmeedias teiste pulmapilte ja igal suvel on need teinud haiget. Need on üles äratanud valu, mida tundsin, kui Härra kõhklema hakkas, ja pettumuse, mida tundsin pärast meie pulmapäeva, sest see oli kaugel minu unistuste päevast.

Täna ärkas kõik taas ellu ja valusamalt kui kunagi varem. Tegelikult ärkas see juba eile, kui kuulsin, et ka minu kallis ristiema on õe pulma kutsutud. Minu ristiema, keda mina kutsuda ei saanud, oli kutsutud minu õe pulma, mille korraldasid minu vanemad, sest ka õe eelarve oli nii piiratud, et neil oli plaanis ainult kahekesi registreerida. Minu vanemad tegid sellest 40 külalisega pulmapeo, mis oli omakorda üllatuspidu peigmehele. See oli see hetk, kus kõik pähe kogunenud küsimused, ebaõiglus ja solvumised tõusid korraga esile. Kõik, mida olin pikalt enda sees hoidnud, tahtis end igalt poolt välja suruda. Suruski. Silmadest.

Siin taga on veel palju muud, aga kuna see ei puuduta ainult meid, siis kõike ma kirja panna ei saa, aga kõik need asjad kokku viisid mind täna rööpast väga välja. Tegelikult olin igati rööpas, kuni jõudsin vanemate juurde, kus peopaik ja pidulised juba ootasid pruutpaari. Sinnani oli kõik korras, ma pildistasin registreerimist ja poetasin seal liigutuspisaragi, tegin koduteel ilupilte, elasin üllatuspeole kaasa ja tahtsin, et see õnnestuks, aga kohapeal karjus melu mulle vastu kõike seda, mis minu sisse on kogunenud. Ma pildistasin õnnitlemist ja salaja nutsin kaamera taga.

Esimesel võimalusel kadusin tuppa, et end korrastada, sest esiteks algas hommikul kuupuhastus, mis mind juba vahepeal veidi ehmatada jõudis, sest autos oli istme peal vereplekk ja ma olin kindel, et lekin. Pildistamine oli alles poole peal. Kuid õega kahekesi jäädes me ei leidnud leket, minu kleidi taguots oli puhas. Ilmselt oli sääsk mind söömas käinud ja olin ta kogemata vastu istet lömastanud. Igatahes pidin käima toas, et ma ei hakkaks lõpuks lekkima ja väike värskendus pärast korralikku higistamist kulus ka ära. Samuti tahtsin külma veega nägu pesta, et kaotada nutetud silmad. Jama oli ainult selles, et pisarad tulid uuesti ja uuesti silma ning enda kokku tagasi panemine võttis aega.

Härra aitas mul end koguda ja viis mind inimeste sekka tagasi, kus just tehti ühispilti ja kus me võtsime ka kohad sisse. Härra astus veel korraks rivi ette ja sättis lapsi ning minu ema küsis temalt, kas ma mossitan. Ta küsis seda mitmekümne inimese ees ja seda kaks korda järjest, kui ei saanud Härra märguandest aru, et ma olen temast paar inimest eemal. Mossitamisest oli asi kaugel. Ma olin just suutnud end kokku panna ja sel hetkel lagunesin ma laiali tagasi. Mul ei olnud mingit soovi olla ülejäänud õhtu niigi hellana kõrgendatud tähelepanu all. Ma tahtsin olla just nähtamatu.

Kui ütlesin emale tema mossitamise kommentaari peale, et läheme ära, siis tema mure seisnes ainult selles, kes pilte edasi teeb – kui mina ei tee, siis jätku ma vähemalt kaamera sinna, et keegi teine saaks teha. Ka isa jõudis juba enne ühispildi tegemist küsida, kas ma ei teegi pilti. Mul tekkis küsimus, kas mina ei olegi külaline, kas ma ei olegi oodatud ühispildile… Ma sain aru, et minult oodatakse enne pulmapidu ilupilte, aga kohapeal ei saanud ma enam aru, kas ma olen oma õe pulmas fotograafina või külalisena. Kuna ma ei saanud õele ja tema värskele abikaasale isegi õnne soovida, sest pildistasin õnnitlemist, siis tundsin, et olin kutsutud sinna fotograafina.

Ma üritasin olla iseendast üle. Üritasin… Aga see kõik kokku oli liiga suur tükk, mida alla neelata.

Me lahkusime enne, kui pidu jõudis üldse alata. Mul oli nii kahju. Ma oleksin tahtnud end tunda teisiti, ma oleksin tahtnud õe pulmapeost osa saada, lapsed tahtsid peost osa saada, aga ma ei suutnud kõigest üle olla, ma ei suutnud endast üle olla. Mõni asi teeb rohkem haiget kui teine, mõnest asjast ei saa kunagi üle ja täna olid need minu sees olemas. On endiselt.

Ma olen üllatusi täis, sest veel paar päeva tagasi ei osanud Härra ega mina ise ette näha, et ma nii katki lähen. Igasugused vanad haavad rebenesid lahti ja kui mina juba kuskilt rebenen, siis rebenen lapsepõlve välja, nii et haavade kokku kasvatamine võtab taas veidi aega.

Nagu võttis ka “avalda” nupu vajutamine aega…

Eile oli Esimese viimane lasteaiapäev. Kuigi talle lasteaias väga meeldis, siis kurbust ta lahkumise pärast ei tundnud. Erinevalt minust, kes ma eile olin väga härdas meeleolus ja täna võitlesin lõpupeol pisaratega. Minu tunded tulid ilmselt sellest, et see kõik käis liiga kiiresti – alles kolm kuud tagasi ta sündis, või mitte?

Lõpupidu ise oli väga ilus, kui välja arvata mingid kolm kasvatamatut last, kes minu ja Härra vahel nihelesid, itsitasid, kaklesid, pissile küsisid, juua tahtsid ja eesistujaga mängisid. Aga arusaadav, et neil oli igav vaadata kolmveerand tundi mitut seljarida, ega ma isegi suurt rohkemat näinud. Kui me juba afterpartyle jõudsime, siis läks lastel ka huvitavamaks ja kokkuvõttes oli kõigil tore õhtu.

Kodus mõtlesin, et võiks olla veel miski (saapapaelad, püksirihm või traksid), mis sobiks lipsu värviga, aga mida ei olnud, seda ei olnud. Aktusel selgus, et lips sobib ideaalselt taustaga kokku, muud detailid oleksid juba liigseks osutunud.

Palusin lasteaia direktoril meist paar perepilti teha ja tema sai oma tööga täitsa hästi hakkama, kuigi hoidis peegelkaamerat vist esimest korda käes, kuid meie ei suutnud jääda ühele ja samale pildile normaalsete nägudega. Tavaline asi.

“1.klass, siit ma tulen!”