Mul oli aasta-kaks tagasi tõsine probleem unustamisega. Ma unustasin kõike ja seda kogu aeg. Ma helistasin arstile, broneerisin aja, mis oli 5 sekundit pärast kõne lõppu ununenud, kui tahtsin seda telefoni kalendrisse märkida. Ma olin edaspidi targem, ma kirjutasin aja paberi peale üles ja siis loomulikult oli mul hiljem ununenud, kuhu ma paberi panin. Ma ostsin endale märkmiku. Mul pole aimugi, kus see on.

Mul on üks ja ainus suur õlakott lastetarvetele, mis oli vähemalt kuus aastat A ja O, kui kuskile minek oli, aga siiski ma unustasin selle mõnikord maha, kuigi see oli nagu mu kolmas käsi, alati õla küljes. Ma mäletan, kuidas ükskord hakkasin poolel teel Lehtse lihtsalt nutma, sest ma olin taas koti maha unustanud ja olin terve maailma peale pahane, eesotsas Härra peale, kes organiseeris neli last autosse ja jättis koti minu mureks. Miks jätta midagi minu mureks, kui ma ei mäleta isegi oma nime?!

Ma ei hakka parem rääkima, kui palju kordi olen jätnud pesuasjad ja puhtad riided kotiga koju välisukse juurde, kui oleme läinud Härra vanemate juurde sauna. Või kui palju kordi olen jätnud paki koju, kui olen läinud pakiautomaati pakki viima, või olen hoopis Rakverest lahkunud pakita, kuigi just sellele ma sinna järele läksin. Või kuidas olen üritanud Smartposti pakikoodi sisestada Omnivasse või vastupidi ja ebaedu peale koju tagasi läinud.

Ma olen seisnud nõutult kassas, sest mul on läinud pangakaardi kood meelest. Pärast seda, kui pangakaart blokeeriti, ei julge ma enam kolme katsega oma mälu ka värskendada. Tavaliselt tuleb mingil suvaliselt hetkel see kood jälle meelde, nagu ka igasugused muud salasõnad.

Neid unustamisi oli mingil ajal nii ropult palju, et see väsitas, ärritas, kurvastas ja tekitas lootusetu tunde. Ma olin tänaseni selle unustanud, sest vahepeal töötas pea päris hästi, kuid täna kukkus viimane piisk karikasse ja kõik tuli meelde.

Ma olin just õues hädas, sest ma, vana loll, läksin võtmeteta prügi välja viima. Kusjuures ma veel võtsin need korra toas kätte, aga mõtlesin, et ma ei hakka korteri ust lukku panema, sest vaevalt lapsed välja tulevad. Nad ei tulnudki välja, siis ka mitte, kui ma akna all karjusin, et nad akna lahti teeksid. Kolmas küll üritas viimast teha ja üritas ka Esimest kutsuda, nagu ma palusin, aga Esimene lihtsalt ei tulnud akna peale, Teine ka mitte, kuigi klaasid ei paista enam pidevast suu ammuli aknast välja vahtimisest läbigi. Nüüd, kui oli neid ammuli suid sinna akna peale vaja, siis nad ei tulnud. Tüüpiline, mis muud.

Õnneks tuli naabrinaine koju ja lasi mind välisuksest sisse, aga ma olin ikkagi nii püha viha täis. Ma ei saanudki aru, kas olin tige enda peale, et ma võtmeid kaasa ei võtnud või suurte poiste peale, et neid olukord isegi nii palju ei huvitanud, et nad oleksid teinud kaks sammu laua tagant akna juurde või aidanud Kolmandal akent avada, kui too hakkama ei saanud ja abi palus. Nende poolest ma oleksingi võinud akna alla karjuma jääda.

Ma tean küll, et tegelikult olin ma vihane enda peale, sest mul juba mitmendat päeva aju taas seisab ja neid unustamisi oli lihtsalt juba liiga palju kogunenud. Kuidas on võimalik, et ma unustan ära iselukustuva välisukse, mida ma kasutan mitu korda päevas?!

Eilne päev oli täielik tase. Panin poiste õeriided kotiga ukse kõrvale, et lasteaeda minnes oleks see kohe silme all. Kott meenus mulle alles auto juures. Hea, et mitte lasteaias, nagu tavaliselt. Viisin Esimese tema rühma, jalutasin Kolmandaga tolle rühmast mööda ja olin valmis ära minema, aga laps tuletas meelde, et tema pidi ka lasteaeda minema. Viisin ta rühma, läksin auto juurde ega leidnud kotist autovõtmeid. Leidsin need Esimese rühmast. Hakkasime Teisega Lehtse poole sättima ja ma ei leidnud tema vabaajajalatseid. Need olid lasteaeda jäänud. Vahet ei olnud, võis botastes ka minna. Kuus kilomeetrit Kadrinast eemal meenusid paberid, mille pidin psühholoogi juurde kaasa võtma ja mis jäid välisukse kõrvale riiuli peale. Sõitsin siis tagasi.

Kohe, kui ema juurde jõudsin, läksin Teise õpetajate poolt kirjutatud iseloomustust välja printima, sest kodus ma seda teha ei saanud (printer oli mingi imelikul kombel pliiatseid täis ja üks oli teisel pool rullikut, mis paberit sisse tõmbab, seda ma ei saanudki kätte) ja olin kindel, et kui ma seda kohe ei tee, siis unustan ka. Printisin välja, panin paberi esikusse laua peale, et autosse minnes saan kohe kaasa haarata. Õnneks ma läksin vaid autot pesema, sest esimese möödumisega ma seda kaasa ei haaranud. Unustasin. Kui olime juba otsapidi Laste Vaimse Tervise Keskuses, siis meenus, et paberid jäid autosse. Jalutasime taas auto juurde tagasi.

Õhtul läksime sõprade juurde ja plaanisin arvuti kaasa võtta, sest üks väike asi oli vaja ära teha. Arvutit ma kaasa ei võtnud, vaid läksin sellele kohe pärast sõprade juurde jõudmist eraldi järele. Vähemalt püsis see väike asi meeles ja sain selle tehtud.

Kõige totram on see, et ma tunnen, et ma olen midagi unustanud ja loomulikult mulle ei meenu, mis see on. See on selline “ma unustasin ära, mille ma ära unustasin” tunne.

Ma olin umbes kuueaastane, kui vanaema juures mõjus onu poolikuks jäänud otsast suitsev Priima sigarett uudishimu äratavalt. Ma proovisin teha seda, mida onu sellega tegi ja järgmisel hetkel oli mul hing kinni, silmad märjad ja kriipiv tunne kurgus ajas köhima. Ma olin segaduses ega saanud aru, kuidas onu seda suitsetada saab ja miks ta seda üldse teeb – see on ju jube!

Aastaid hiljem oli meil fotograafiahuviliste grupis teemapildistamine ja kui teemaks oli “suits”, siis minule seostus see kohe onuga, tema tuhatoosiga ja kohvitassiga, mis olid alati vanaema juures laua peal. Palju aastaid oligi minu ainus kokkupuude suitsetava inimesega vanaema juures ja see kokkupuude oli tegelikult päris korralik, sest onu suitsetas toas.

Mahv poolikust Priimast ei jäänud minu ainsaks kogemuseks, aga ma arvan, et ma võin oma kogemusi lugeda siiski proovimiseks, sest saan lugeda tehtud (poolikud) sigaretid sõrmede peal kokku. Ma võisin olla vanusevahemikus 12-14, kui mul oli mingi periood, kus tahtsin ka popp ja noortepärane olla ning suitsetavatele sõpradele ütlesin “jäta mulle”, mis tähendas siis seda, et ma tõmbasin lõpuni nende suitsud. Seda ei juhtunud palju, mõned üksikud korrad, sest peagi tahtsin veel popim olla ning küsisin lõpuni tõmmatud koni järel päris uue sigareti, mille jõudsin poole peale kimuda ja ma olingi oma üledoosi saanud.

Järgmised paar tundi kõõlusin keset peomelu sõbra magamistoas elu ja surma vahel, vähemalt enesetunne oli küll selline. See oli esimene, ainus ja viimane kord, kus tõmbasin kopsudesse terve sigareti, seda siis kahe pooliku näol. See üledoos tuli mulle kasuks, sest sealt alates ei kannata ma enam isegi suitsuhaisu. Peagi tuli välja, et suitsetamine ei teegi popiks, vaid hoopis mittesuitsetamine teeb eriliseks ja sellega kaasnesid kiidusõnad ja tunnustus sõprade poolt, kes enamuses ise olid tubakasõltuvuses.

Naljakas on see, et suitsuhais hakkas ja hakkab vastu, aga meie suhte esimesel kolmel aastal suitsetanud Härra tõmbas mind väga enda poole, tõmbab siiani. Ta muidugi ei suitsetanud ka minu kõrval ning võis terve päeva oma isu tagasi hoida, et minuga arvestada, kuid siiski päris sageli maitsesid tema musid suitsu ja nätsu segu järele ning see mulle imelikul kombel isegi meeldis. Ma lausa mäletan siiani seda maitset ja saladuskatte all ütlen, et see oli veidi erutav. Siiski meeldis mulle veel rohkem tema otsus suitsetamisest loobuda ja see ei olnud minu poolt peale sunnitud, vaid tema enda soov tulevaste järglaste nimel. Kadestan temas olnud tahtejõudu, sest ta loobus suitsetamisest ajal, mil töö juures ümbritsesid teda suitsetajad. Ta pingelisel ajal kurtis küll, et suitsuisu ajab hulluks, aga ta pidas vastu ja peab siiani, kuigi tunneb endiselt stressirohkete olukordade järel, et tahaks suitsu teha, endal on viimasest mahvist 9 aastat möödas. Ja mina ei suuda nädalatki magusata vastu pidada.

Ma tahaksin loota, et meie lapsed üldse kunagi ei alustagi. Et me oleme neile heaks eeskujuks ja meie all pean silmas ka meie vanemaid, vendi, õdesid, nende kaaslasi ja täisealisi lapsi, keda on kokku päris suur seltskond. Selle seltskonna peale suitsetab teadaolevalt ainult üks inimene, minu õe peika. Kui lisan juurde veel meie sõbrad, siis tuleb suure seltskonna peale kaks patust, mis tähendab, et meid ümbritsevatest inimestest suitsetab 2/23. Nii et enam ma ei tunnegi end erilisena, aga mul ei ole sellest kahju, mul on hoopis hea meel, et meil selline peaagu suitsuprii suur perekond on.

Lõppu lisan veidi ilusama pildi, et see neutraliseeriks suitseva Priima pildi ja kuigi see tundub totaalselt teemaväline, siis seda see ei ole, sest ma tean, et nii mõnegi arvates ma kaagutan suitsetamisteemadel. Sorri, et ma mõnikord kanaks muutun, aga suitsetamine on üks neist teemadest, kus kaa-kaa-kaa hakkab iseenesest tulema.

Ma olen tänaseks kolm nädalat haige olnud ja eile käisin juba kopsupõletiku hirmus arsti juures, sest üleeile oli valus sisse hingata ja see ei olnud tavapärane “sõlmes närvi” valu. Õigemini ma tahtsin käia arsti juures, aga too oli puhkusel ja perearstikeskuse külastus piirdus vaid vereprooviga. Kuna olin vahelduseks söömata-joomata, siis palusin veresuhkru näitu ka kontrollida, et visiit läheks rohkem asja ette.

Näidud olid kõik väga head, ei ole mul mingit põletikku, suhkrunäit on korras, samuti hemoglobiin ja see ilmselt kajastub ka enesetundes, sest mul on juba mõnda aega piisavalt palju energiat, et igapäevaaeluga toime tulla. Ka praegu haigena ei saa kurta energiapuuduse üle, küll on mõnel päeval jaksuga probleeme – teeks ja toimetaks küll, kui keha nii sült ei oleks.

Hingamine oli valulik ilmselt köhimisest ja see mure oligi vaid ühepäevane, aga köha siiski paremaks pole läinud. Päeval ehk ei ole hullugi, aga öösiti tekib umbes tunnipikkune hoog, kus köhimine tekitab juba okserefleksi. Eelmisel nädalal oli tegelikult isegi paar sellist päeva, kus mõtlesin, et hakkan terveks saama, aga see oli vaikus enne tormi, kõik hädad algasid uuesti ja agressiivsemalt.

Poisid alles eelmisel nädalal läksid taas lasteaeda, Teine sai neli päeva kohal käia, kui juba jäi kõrge palavikuga koju. Temal õnneks oligi vaid ühepäevane palavik, nüüd on taas lasteaias ja loodetavasti peavad kõik kolm need viimased neli päeva veel vastu, järgmisel nädalal samal ajal on nad juba suvepuhkusel ja mina saan uuesti (kõrvu) puhata alles sügisel.

Ei tea, kas on vara hakata sügist ootama? Mitte sellepärast, et lapsed ruttu lasteaeda tagasi läheksid, vaid ma lihtsalt ei ole suveinimene. Tänane ilm oli minu jaoks kaugelt liiga palav, ma ei toimi sellises soojuses ja ma ei taha üldse mõeldagi, kui palju ma pean end suvekuudel õue surema viima, sest lapsed ei taha toas varjus kükitada. Peale selle, et mul läheb soojal ajal peas veri keema, on suve miinusteks näljased putukad, tolmavad teed ja joodiku päevitus. Suvi pole veel alanudki, aga kõik need miinused juba lehvitavad mu nina all.

Täna pistsin nina kolmeks tunniks õue ja tulemus:

Mul tavaliselt ei juhtu nii, aga sellel kevadel kisuvad ja tulitavad põsed juba kolmandat korda. Viimati põletasin end ära äkki aastal 2002 või nii, kui käisin vanematega Jäneda Lillelaadal, kus kandsin lillat särgikut ja valgeid pükse ning ostsin endale lemmikloomaks broilertibu. Vot nii haruldane on minu puhul päikesepõletuse saamine, et isegi pisidetailid jäävad sellest suurest sündmusest meelde.

Praegu olen päevitanud endale jalga baleriinad, retuusid, teised retuusid, selga t-särgi, kolmveerandvarrukatega pluusi ja nii edasi. Järgmisel nädalal oleks nagu põhjust vähe viisakam kleit selga panna, aga mul pole sellist, mis varjaks mu joodiku päevituse.

Sellised mured mul siis.