Facebook meenutas mulle täna midagi, mis oli mul nagunii meeles – täna kolm aastat tagasi tundsin elu suurimat hirmu. Sellist, mida ei andnud sõnadesse panna ei tol päeval, aasta hiljem ega täna.  Aasta hiljem Facebookis küll proovisin ja seda mulle täna meenutatigi. Kui ma oleksin selle kirja pannud täna, siis see kõlaks umbes nii:

Neljas sai eile 2 aastat ja 8 kuud vanaks. Täna on tema teise sünnipäeva kolmas aastapäev, kui nii saab öelda. See tähendab, et parimal juhul oleks täna tema kolmas sünnipäev, halvimal juhul… Või oleks see hoopis vastupidi… Ma ei tea. Olgu meie kaitseinglid tänatud, et ma ei tea.

Olen kolme aasta tagusele päevale palju kordi mõelnud. Kuidas sadasin koos Kolmandaga trepi esimesest astmest viimaseni alla välja, kuidas mul oli pool külge sinine ja tema pääses ehmatusega, kuigi ta oli sama külje peal süles. Millist ahastust tundsin, kui sain aru, et istun looteveeloigus, olles vaid 22 nädalat rase. Kuidas kiirabiautos teel haiglasse nutsin ja palusin kõva häälega lapse käest vabandust, kuidas palusin tal jääda…

Ja ta jäi!

Tahaksin nii palju veel sõnadesse panna, aga ei oska. Olen lihtsalt tänulik ja õnnelik, et teisest toast kostub Neljanda jutuvadin.

Veidi rohkem sellest, mis ja kuidas ning mis edasi sai: https://kuussidrunit.com/2015/07/31/sunnituslugu-neljas/

10 päeva läksid linnutiivul ja Härra on taas kodu poole teel ning mina täidan teda oodates aega vanade asjade meelde tuletamisega ehk sorteerin pilte.

Kui Käopesa Mirjam ühe nende pere lemmiktoidu retsepti üles pani ja mulle seal sõna burrito silma jäi, siis tegin juba järgmisel päeval sama rooga, et lapsed saaksid seda süüa burritona, millest nad pidevalt räägivad.

Noh, ütleme nii, et me oleme rohkem lihtsad kardula ja hakklihasousti inimesed ning see chili con carne oli liiga võõras pajaroog, et seda isuga süüa. Võib-olla tegin midagi valesti, kuigi järgisin ülimalt täpselt retsepti. See kompott oli väga aromaatne küll, nagu Mirjam oma blogis kirjutab, kaneelikoor ja tume šokolaad andsid söögile omapärase (minu jaoks veidi imala) lõhna ja maitse.

Kuna mulle hakkas pajaroa podisemise ajal juba lõhn vastu, siis söögiisu mul hiljem väga ei olnudki, aga lapsi sundisin ikkagi sööma. Minu burritod ei tulnud küll üldse sarnased Googles nähtud piltidele, aga ei ühed ega teised ole tegelikult sellised, mida oleks allameetrimeestel hea süüa. Või siis neil on hea süüa, aga minul pole hea koristada…

Kes vaatas oma burritot nõutult, kes hakkas kohe isuga sööma, kes trampis jalgu, et ma tegin jumala vale burrito, sest mingis suvevaheaja multikas ei ole seal kindlasti selliseid asju sees, ainult ketšup on, sest kui seal burritot süüakse, siis on suu täiega ketšupine, nii et mul on väga vale retsept ja ma ei oska burritot teha!

Esimene oli ainus, kellele uus maiste peale läks ja tema küsis endale teise burrito veel juurdegi. Kolmas sõi ka läbi häda enda oma peaaegu lõpuni, aga pildile jäänud tegelased ainult nokkisid veidi oma valesid burritosid. Härra maitses järgmisel päeval potisisu ja kuigi pidi söödav olema, siis tegelikult ta seda rohkem ei söönud. Ma ütlesin ka, et see on söödav, aga ma ise seda ilmselt rohkem ei proovi teha. Ainult Mirjami tehtud pajarooga maitseksin, et aru saada, kas ma panin kuskil väga puusse.

Isegi kui ei pannud, siis ei ole hullu. Me oleme altid proovima uusi maitseid, aga tavaliselt need lõppevadki tõdemusega, et meile meeldib rohkem lihtne Eesti toit.

Teemat vahetades, siis vahepeal oli Härral sünnipäev (ja teine sünnipäev) ning ma väga tahtsin teha postituse tema kingitusest ja selle tagamaadest, kuid ta ei lubanud. Kingituse näitan siiski ette…

…ja ilmselt juba aimategi, miks ma talle sünnipäevaks poti, suitsuanduri ja köögitaimeri kinkisin. Igaks sajaks juhuks ütlen, et alkoholi siin mängus ei olnud ning tõepoolest võib inimene pika tööpäeva lõpus olla nii väsinud, et “vaatan korra pelmeenide keemise ajal telerit” võib üsna halvasti lõppeda, kui elamises pole suitsuandurit. Okei, rääkisin ikkagi tagamaad välja, aga siiski mitte nii pikalt ja põhjalikult nagu oleksin tahtnud seda teha.

Veidi rohkem enda peale mõeldes kinkisin oma kaladest mehele ka vestluskaardid paaridele, et saaksin ta rohkem rääkima. Ta tegelikult ei räägi vähe, aga mina räägin kogu aeg ja seetõttu tekib sageli monoloogi tunne. Tal lihtsalt polevat millestki rääkida. Nüüd on kergem – kui pole millestki rääkida, siis võtan küsimused ette ja leiame jututeema!

Ühe korra teel Tartusse juba kasutasime vestluskaarte ja nendest arenes huvitavaid jututeemasid välja küll. Ma jõudsin näiteks selleni, et ma ei mäleta oma elu esimest suudlust. Teist poolt muidugi mäletan, aga kohta, aega, emotsioone, lõhnu ja muud sellist mitte. Peale selle päris esimese suudluse on veel kaks esimest suudlust, mida ma mäletan viimse detailini, aga see elu esimene päris suudlus on täielikult mälust pühitud. Päevikus on kindlasti olemas, aga ma ei ole kindel, kas ma tahan seda üldse meenutada. Las olla nii.

Tartus käisime Härra auto uute velgede järel ja ühendasime selle väljasõidu kinoga. Eelneval päeval kinokava uurides selgus, et peale “Lahkulööja” sarja kolmanda osa ei sobinud ükski muu seanss, aga meil oli see väike probleem, et kaks esimest osa olid vaatamata. Ega muidu polekski see kolmas osa huvi pakkunud, aga Heli jagas vist Facebookis oma ootusärevust filmi kinno jõudmise osas ning ma usaldasin tema maitset. Eriti pärast seda, kui ma “Näljamängude” neli filmi samuti puhtalt tema pärast ära vaatasin.

Õnneks olid “Lahkulööja” kaks esimest osa Telia videolaenutuses olemas ja tegime ühe pika filmiõhtu. Härra jaoks lausa liiga pika, tema magas teise osa maha, aga film ise vahele ei jäänud, vaid ta vaatas selle järgmisel hommikul minu magamise ajal lõpuni. Filmid meeldisid ja nüüd jääb üle vaid üle aasta neljandat osa oodata.

Liikudes taas järgmise teema juurde, siis vahepeal olid munadepühad, aga ma ei saanud Facebookis midagi jagada, sest ette tuli kogu aeg veateade, et sait on munapiltidest umbes.

Enne suurt värvimist.

Ja Härra jõudiski koju! Kell on 2.10 ja lõpetan postituse kahe nüüdseks juba üleeilse pildiga.

Ainus pilt, kus sain neli enda pudinat korraga peale.

Kuue pudinaga (pluss koeraga) pilte sain rohkem.

Malluka postituse jätkuks lisan siia piiratud tähemärkidega kirja pandud põhimõtteliselt sama sõnumi, mis ilmus laupäevases Virumaa Teatajas:

WHO ehk Maailma Tervishoiuorganisatsioon avaldas nädala keskel üleeuroopalise koolinoorte tervisekäitumise uuringu raporti, mille 294 lehekülje seast jäi mulle esimese asjana silma, et 42 riigi hulgas on meie 11- ja 13-aastased oma kätemerega viimasel kohal, kui küsimuseks on „Kellele meeldib koolis käia?“. Nii kurva tulemuse juures ei lohuta isegi see, et väidetavalt maailma parima koolisüsteemiga naaberriigi õpilased on sama õnnetutena tabeli lõpus.

Sellise rahuolematuse juures ma ei imesta, miks sama noored õpilased on tubakatoodete ja alkoholi esmakordse tarbimise poolest tabeli eesotsas – koolis on raske, kaasõpilased kiusavad, õpetajad on alamotiveeritud, kodus on stressis vanemad ja kui viimased veel oma pingeid suitsu ja alkoholiga maandavad, siis otsib meelemürkidest abi ka nooruk. Uuring küll näitab, et Eesti õpilased on altimad uusi asju vaid proovima ja regulaarse tarbimise poolest on nad Euroopa keskmised, kuid see ei lohuta, sest isegi üks 11-aastane nikotiinisõltlane terve Euroopa peale on liiga suur arv.

Suitsetamise juurde ma tegelikult tahtsingi jõuda, sest mul on pikka aega olnud peas küsimus, kellele on tubakatooted mõeldud. Teoorias täiskasvanutele, aga ma ei tea kedagi, kes oleks avastanud enda jaoks nikotiinisõltuvuse täisealisena. Küll tean täiskasvanuid, kellel on raske suitsetamisest loobuda, sest nad on kolmekümneselt juba pool elu kopsudesse tõrva kogunud. Ma ei taha oma väikese statistilise analüüsi põhjal öelda, et esimesi üldse pole – kindlasti on, aga ilmselt paljud neist on mõjutatud näiteks kolleegide poolt, kes hakkasid suitsetama noores eas, mis tähendab, et kaudselt saab tubaka tarbimine alguse siiski alaealistest ehk lastest.

Isegi liiga väikestest lastest. Olen seda meelt, et ennetusprogramm Suitsuprii Klass on oma ennetustööga veidi hiljaks jäänud, kui sihtgrupiks on alates 4. klassi õpilased, kellest pooled on oma igapäevaelus näinud kõrvalt tubakatoodete tarbimist ja võtnud seda kui normaalsust. Kuna eelkooliealised ja algklassilapsed on kõige mõjutatavamas eas, siis tuleks alustada ennetustööd ehk juba lasteaias. Kolme lasteaias käiva poisi emana pooldaksin isegi šokiteraapiat maikuust sigaretipakkidele ilmuvate hoiatuspiltide tutvustamise näol, sest äkki jääb meie selgitustööst ja suitsupriist eeskujust väheks.

Ilmselt oleks see šokiteraapia ka lapse suitsetavale lähedasele, kui too on lasteaiast tulles pisarateni mures kallist inimest ähvardavate terviseprobleemide pärast. See ei ole olukord, kus võiks lapse muret leevendada ja oma nikotiinisõltuvust kuidagi ilustada. See on hoopis olukord, kus näiteks pool elu oma halva harjumuse käes kannatanud kolmekümnene tunneb, et ta ei saa last kuidagi sõnadega lohutada, kui ta ei soovi, et tema kevadel lasteaeda lõpetav mudilane järgmises uuringu raportis 11-aastaste suitsetajate protsendi hulka kuulub.
See võiks olla isegi hetk, kus otsustatakse vabaneda lapsena tekkinud sõltuvusest, et järeltuleval põlvkonnal oleks kergem juhinduda tegudest, mitte sõnadest, ja saada ringist välja.