10 päeva läksid linnutiivul ja Härra on taas kodu poole teel ning mina täidan teda oodates aega vanade asjade meelde tuletamisega ehk sorteerin pilte.
Kui Käopesa Mirjam ühe nende pere lemmiktoidu retsepti üles pani ja mulle seal sõna burrito silma jäi, siis tegin juba järgmisel päeval sama rooga, et lapsed saaksid seda süüa burritona, millest nad pidevalt räägivad.
Noh, ütleme nii, et me oleme rohkem lihtsad kardula ja hakklihasousti inimesed ning see chili con carne oli liiga võõras pajaroog, et seda isuga süüa. Võib-olla tegin midagi valesti, kuigi järgisin ülimalt täpselt retsepti. See kompott oli väga aromaatne küll, nagu Mirjam oma blogis kirjutab, kaneelikoor ja tume šokolaad andsid söögile omapärase (minu jaoks veidi imala) lõhna ja maitse.
Kuna mulle hakkas pajaroa podisemise ajal juba lõhn vastu, siis söögiisu mul hiljem väga ei olnudki, aga lapsi sundisin ikkagi sööma. Minu burritod ei tulnud küll üldse sarnased Googles nähtud piltidele, aga ei ühed ega teised ole tegelikult sellised, mida oleks allameetrimeestel hea süüa. Või siis neil on hea süüa, aga minul pole hea koristada…
Kes vaatas oma burritot nõutult, kes hakkas kohe isuga sööma, kes trampis jalgu, et ma tegin jumala vale burrito, sest mingis suvevaheaja multikas ei ole seal kindlasti selliseid asju sees, ainult ketšup on, sest kui seal burritot süüakse, siis on suu täiega ketšupine, nii et mul on väga vale retsept ja ma ei oska burritot teha!
Esimene oli ainus, kellele uus maiste peale läks ja tema küsis endale teise burrito veel juurdegi. Kolmas sõi ka läbi häda enda oma peaaegu lõpuni, aga pildile jäänud tegelased ainult nokkisid veidi oma valesid burritosid. Härra maitses järgmisel päeval potisisu ja kuigi pidi söödav olema, siis tegelikult ta seda rohkem ei söönud. Ma ütlesin ka, et see on söödav, aga ma ise seda ilmselt rohkem ei proovi teha. Ainult Mirjami tehtud pajarooga maitseksin, et aru saada, kas ma panin kuskil väga puusse.
Isegi kui ei pannud, siis ei ole hullu. Me oleme altid proovima uusi maitseid, aga tavaliselt need lõppevadki tõdemusega, et meile meeldib rohkem lihtne Eesti toit.
Teemat vahetades, siis vahepeal oli Härral sünnipäev (ja teine sünnipäev) ning ma väga tahtsin teha postituse tema kingitusest ja selle tagamaadest, kuid ta ei lubanud. Kingituse näitan siiski ette…
…ja ilmselt juba aimategi, miks ma talle sünnipäevaks poti, suitsuanduri ja köögitaimeri kinkisin. Igaks sajaks juhuks ütlen, et alkoholi siin mängus ei olnud ning tõepoolest võib inimene pika tööpäeva lõpus olla nii väsinud, et “vaatan korra pelmeenide keemise ajal telerit” võib üsna halvasti lõppeda, kui elamises pole suitsuandurit. Okei, rääkisin ikkagi tagamaad välja, aga siiski mitte nii pikalt ja põhjalikult nagu oleksin tahtnud seda teha.
Veidi rohkem enda peale mõeldes kinkisin oma kaladest mehele ka vestluskaardid paaridele, et saaksin ta rohkem rääkima. Ta tegelikult ei räägi vähe, aga mina räägin kogu aeg ja seetõttu tekib sageli monoloogi tunne. Tal lihtsalt polevat millestki rääkida. Nüüd on kergem – kui pole millestki rääkida, siis võtan küsimused ette ja leiame jututeema!
Ühe korra teel Tartusse juba kasutasime vestluskaarte ja nendest arenes huvitavaid jututeemasid välja küll. Ma jõudsin näiteks selleni, et ma ei mäleta oma elu esimest suudlust. Teist poolt muidugi mäletan, aga kohta, aega, emotsioone, lõhnu ja muud sellist mitte. Peale selle päris esimese suudluse on veel kaks esimest suudlust, mida ma mäletan viimse detailini, aga see elu esimene päris suudlus on täielikult mälust pühitud. Päevikus on kindlasti olemas, aga ma ei ole kindel, kas ma tahan seda üldse meenutada. Las olla nii.
Tartus käisime Härra auto uute velgede järel ja ühendasime selle väljasõidu kinoga. Eelneval päeval kinokava uurides selgus, et peale “Lahkulööja” sarja kolmanda osa ei sobinud ükski muu seanss, aga meil oli see väike probleem, et kaks esimest osa olid vaatamata. Ega muidu polekski see kolmas osa huvi pakkunud, aga Heli jagas vist Facebookis oma ootusärevust filmi kinno jõudmise osas ning ma usaldasin tema maitset. Eriti pärast seda, kui ma “Näljamängude” neli filmi samuti puhtalt tema pärast ära vaatasin.
Õnneks olid “Lahkulööja” kaks esimest osa Telia videolaenutuses olemas ja tegime ühe pika filmiõhtu. Härra jaoks lausa liiga pika, tema magas teise osa maha, aga film ise vahele ei jäänud, vaid ta vaatas selle järgmisel hommikul minu magamise ajal lõpuni. Filmid meeldisid ja nüüd jääb üle vaid üle aasta neljandat osa oodata.
Liikudes taas järgmise teema juurde, siis vahepeal olid munadepühad, aga ma ei saanud Facebookis midagi jagada, sest ette tuli kogu aeg veateade, et sait on munapiltidest umbes.
Enne suurt värvimist.
Ja Härra jõudiski koju! Kell on 2.10 ja lõpetan postituse kahe nüüdseks juba üleeilse pildiga.
Ainus pilt, kus sain neli enda pudinat korraga peale.
Kuue pudinaga (pluss koeraga) pilte sain rohkem.
Ma arvan, et selle “vale” burrito puhul läkski sul valesti see, et jälgisid täpselt retsepti. Kui ikka šokolaad ja kaneel pajaroas tundub imal siis pigem jäta ära. Lastele ilmselt istuks paremini kui burritos oleks hoopis bolognese kastme taoline ollus (hakkliha ja purustatud tomatid), riisi ja juustuga. Ja alati võib teha ka fantaasiawrappe. Mina soojendan tortilla mõlemalt pool pannil, määrin peale ketšupit ja majoneesi, panen mõned juustuviilud, marineeritud kurki ja otse pannilt paar kuuma kotletti. Ei õigeks ega valeks burritoks seda küll nimetada ei saa aga maitseb lihtsale tööinimesele hästi 😀
Minul oli ka lõhnaga niiviisi, et alguses tundus mõnus ja huvitav aga lõpuks muutus vastumeelseks 😀 Tegime ka burritosid. Meile küll maitsesid väga 🙂
Uute maitsetega on nagu beebidel, et enne vaja 10x proovida, siis hakkab maitsema. 🙂 Ma olen ennast niimoodi punase peediga harjutanud. Aga jah, tervet potitäit selle harjutamise nimel ilmselt iga kord valmis ei keeda.
Wrape võib tõesti millega iganes teha, peaasi, et maitseb. Viimati proovisime nt seda http://www.kokkama.ee/2016/03/mahlane-tortiljapirukas-kanaga.html
See näeb välja täpselt nagu kanarulla Soomes, mille järele ma eelmisel suvel hull olin. 😀 Tänud, proovin kindlasti kodus järele teha. 🙂
Ma olen hakanud sööma peedi-küüslaugu salatit, aga puhtal kujul endiselt peeti ei armasta. Ei kutsu üldse maitsema ka. Ega inimene ei peagi kõike sööma. 😀
Jah, peedi-küüslaugu-majoneesi salat on ka üks nendest vähestest, mille sees mulle punane peet maitseb.
Aga selle kana-wrapi tegin mina ilma karri-pastata, nii igaks juhuks, sest mulle karri üldiselt ei maitse ja seetõttu mul seda pole ka. 🙂
chilli con carne on mu meelest umbes selline asi, nagu kartulisalat – igaüks teeb erinevalt ja katsu siis öelda, milline see õige on. mina näiteks ei pane chillisse kakaod ega kaneeli. porgandit ka ei pane, sest see on liig mässamine mu jaoks juba. ma panen sibulat, küüslauku, paprikat, hakkliha, ube ja tomateid ning väga helde käega chillit ja musta pipart (ma armastan väga vürtsikat toitu). aga kuna mul retsepti ei ole, vaid puhas improvisatsioon, siis ma täpsemaid juhtnööre ei oska anda.