Kas on veel keegi, kes pole kuulnud Marjast, kellel on lümfoom ja kelle ravi ehk elu prognoositav maksumus on 350 000 eurot? Kui ei ole kuulnud, siis vaata siia: http://www.aitamekoos.ee/
Leheküljelt leiab ka Marja blogi, mida ta vaatamata negatiivsele teemale peab täitsa positiivsete nootidega. Väike lõik ühest postitusest:
“Just loeti ette, mis kõrvalmõjud võivad olla – vana hea okseralli, maokahjustus millest saab aru siis kui hakkad vett kakama:), suu limaskestade ja neelu kahjustus, mis võib räigelt valus olla ja süüa ei saa. Nii et kõik palvetama ja pöidlad pihku, et ma selle üle elaksin ja et mu keha vastu peaks, sest olen suht kokku kuivanud siin, tänane kaal 52,75 kg. Aga kuulge – I CAN DO THIS SHIT!!!! Ma olen juba nii palju jura üle elanud, et küll saan sellegagi hakkama!:)”
Sellise suhtumise juures ma üldse ei kahtle, et ta hakkama saab, ainult selle hakkama saamise hind – 350 000 eurot…
Mind ei üllata, et Marja perel sellist raha madratsi all peidus pole ja mul on väga kahju, et niigi raskel ajal seisavad nad silmitsi väljakutsega koguda rohkem annetusi kui igaaastane heategevusprogramm “Jõulutunnel”. Ja seda ajal, mil jõulud ehk üksmeelne andmise aeg on möödas.
Ma siiski loodan imele ja aitasin selle sündimisele kaasa. Aidake teie ka – http://www.aitamekoos.ee/#annetaAnnetada saab ka läbi Hooandja, kus raha jõuab Marjani igal juhul, isegi kui eesmärgiks seatud 350 000 € kokku ei tule. Eilse õhtu seisuga on kogutud juba 106 600 €, või siis on kogutud alles 106 600 €, sest rohkem kui kaks korda sama palju läheb veel vaja – aga see on teostatav, eks!
Palvetame ja hoiame pöidlaid pihus, et see jura oleks Marja ja tema pere jaoks peagi kauge minevik! Minu head mõtted on nende poole teel.
Nägin unes, et olime Härraga minu venna toas voodis ja asi hakkas kiskuma erootiliseks, kuid selle rikkus ära sõnum, mille saatis Härra töökaaslane. Sõnumis seisis: “Hei, mida sa unes nägid ja mis kell liikuma hakkad?” Kuna Härra suurem asi sõnumineerija ei ole, siis vastasin ise sellele järgnevalt: “Tere! Unes nägin porri ja sõitma hakkan 15 minuti pärast.” Näitasin vastust ka Härrale ja itsitasin kõht kõveras, sest Härra, kes ise ei vastaks kunagi midagi sellist, hoidis kahe käega peast kinni ja küsis, miks ma nii tegin.
Järgmisel hetkel juhatas keegi mind võõras majas kolmandale korrusele. Seal oli suur tühi tuba – suuruse, akende ja ukse asetuse poolest oli see üks ühele majas olnud lastetoaga, aga välimuselt oli kõik vana. Järgmisel hetkel olin üksi ja tundsin kõhedust ning mõtlesin omaette, et ilmselt ei ole ma nii vanas majas “üksinda”, aga püüdsin sellest tundest üle olla. Mingil põhjusel laotasin keset tuba pika kaltsuvaiba…
Siis oli mul väga vana tolmune kitarr käes. Ma ei oska kitarri mängida, aga unes oskasin, tulin kitarri mängides trepist alla ja laulsin kõva häälega “Kas oled siis mõelnud või tundnud,mis saab, kui mind enam ei ole? Kui endasse tagasi tõmbun, kui Sulle mind enam ei ole?” (Urmas Alenderi laul, mida ma ei ole lähiajal kuulnud ja mida pole ka ise ajaviiteks ümisenud.) Ma kordasin neid sõnu aina kõvemini, kuni ehmusin, sest olin jõudnud esimesele korrusele, mis oli taas minu vanemate kodu ja ma teadsin, et vanemad magavad.
Hetk hiljem seisid mu ees ema ja venna vana klassivend, viimane ütles: “Kui tahad Härraga viimast korda hüvasti jätta, siis vaata selja taha, ta on seal.” Ma läksin endast välja, karjusin, et ma ei taha vaadata, mis mõttes hüvasti jätta, see ei ole võimalik. Ma siiski keerasin ringi ja mulle vaatas otsa emotsioonitu Härra, kes hakkas minema mu venna tuppa ja ma teadsin unenäos, et see uks on uks teispoolsusesse ja sealt ta enam tagasi ei tule. Jooksin tema ette ja palusin, et ta ei läheks, palusin, et ta ei jätaks meid. Tema suhtles minuga viipekeeles, millest ma ei saanud mitte midagi aru ja korrutasin edasi, et ta jääks meiega. Ma palusin teda nuttes, et ta võitleks, et ta ei annaks alla, sest meil on neli last, kes teda vajavad. Ütlesin, et ükskõik, mis juhtus, ta peab võitlema. Kuna ma ei saanud tema käemärkidest aru, siis kinnitasin, et isegi siis, kui tal on valida kas surm või elu ratastoolis, valigu viimane. Lubasin teda aidata ja igavesti tema kõrval olla, lihtsalt jäägu… Ja ta haihtus, ta ei läinud läbi ukse.
Ma avasin kohe uudisteportaalid, et otsida, kas on juhtunud mõni liiklusõnnetus, aga ei olnud midagi. Istusin autosse, et Härrat otsima minna, samal ajal klõpsisin kanaleid, et äkki kuuleb kuskilt uudiseid. Siis jäi aeg seisma. Välja nägi see nii, nagu ma sõidaksin ülikiiresti, ma ei eristanud enam objekte ja tee oli kitsas kriips, aga ma teadsin, et aeg seisab ja tunne oli ka selline, et elu on seisma jäänud, kõik oli nii vaikne ja rahulik.
Ma lootsin, et äkki internet ikkagi töötab ja ma leian telefonist uudised, aga ma ei jõudnud otsima hakata, sest nägin enda ees oma venda, kes oli palja ülakehaga ja kelle rinda ja kõhtu kattis suur jaapanipärane lohe või draakoni tätoveering, tal oli seljas midagi nahkseeliku moodi. Ka tema oli emotsioonitu. Ta näitas pöidlaga selja taha, kodu poole ja siis näitas mõlema käega pisaraid. Südamest käis raks läbi, sest ma lugesin tema märkidest välja, et Härrat pole enam. Vend võttis sellise kehahoiaku nagu tal oleks käes pikk samurai mõõk, aga see hoiak ei olnud üldse ähvardav…
Sarnane sellele pildile, aga jalad olid koos ja sirgelt. Vennal seljas/jalas olnud seelik? oligi midagi sarnast, aga musta värvi.
Ja siis ma avasin silmad ning jäin mõtlema, mida see nüüd tähendas. Pole ammu nii detailiderohket unenägu näinud, mida nii selgelt mäletaksin. Õnneks oli see vaid uni.
Härra on teel Soome, istub praegu laeval sama töökaaslasega, kes talle unes sõnumi saatis. Nii kahju oli teda ära saata. Ma ei teagi, kas seetõttu, et kaks nädalat temaga möödusid liiga kiiresti ja sellest ajast jäi väheks või unenäo pärast…
Härra lubas, et sõidab väga ettevaatlikult ega jäta meid maha. Ma panustan sellele ja katsun unenäo peale mitte mõelda.
Kuna minu argipäevade need hetked, kus ma teen midagi rohkemat niisama eksisteerimise asemel, on nii lühikesed ja/või tavalised, et neist suurt midagi kirjutada ei ole, siis lihtsalt panen hunniku pisikesi hetki ühte postitusse.
Esmaspäeval käis ema siin lapsi hoidmas, sest mul oli lasteaias arenguvestlus. Teemaks oli Esimese areng, mitte minu oma, kuigi sellest tuleks ka ilmselt veidi rääkida. Igatahes on Esimene kooliküpsem võrreldes aasta taguse ajaga, aga tal on endiselt omad nõrgad kohad. Tal on tekkinud suurem õpihimu, ta tahab lõpuks ise lugeda ja kirjutada ning pusib nende kallal ka üksinda ja seda väga püüdlikult, kuid ta on aeglane. Nii aeglane, et lõpetab kõik tegevused viimaste seas ja praeguse seisuga ei suudaks koolitundides tempoga sammu pidada. Hea uudis on see, et ta on oma härrasmehelikkusega saanud tüdrukute lemmikuks ning pruudi leidmisega tal muret ei ole.
Teisipäeval koristasid lapsed kõik enda asjad kokku lootusega, et siis saavad vanaema juurde. Andsin päevi kestnud mangumisele alla ning läksimegi minu ema juurde ja mina käisin õhtu jooksul ka Härra vanemate juures saunas. Kuna äiapapa ei kuulnud, kui ütlesin telefonis, et tulen lasteta, siis oli ämmamamma (ta ei salli seda sõna, aga ma ei taha kogu aeg teda Härra emaks ka nimetada) laste pärast vaaritanud. Katki polnud midagi, leppisime kokku, et järgmisel päeval viin lapsed tema juurde sööma. Saun oli mõnus, aga laval ei saanud pikalt olla, sest mu paistes sõrmeliiges hakkas põrguvalu tegema. Sellist asja pole enne olnud.
Jäime lastega ema juurde ööseks ja enne voodisse minekut lobisesime emaga poole ööni ning jõime kahekesi ühe Martini Asti ära. Lihtsalt niisama.
Kolmapäeva hommikul käisin hambaarsti juures, maksin tuimestava süsti ja keskmise täidise eest 41 € ning lahkusin väga rõõmsalt, sest arve oli väike ja tagasi ei kutsutud. Selle varjus, et ma vahepeal oma (anomaaliatega) hammaste ravimise pärast käisin igakuiselt mitu aastat jutti hambaarstide juures nii Rakveres kui ka Tallinnas ning jätsin nendele üle 2000 € ja kannatasin selle aja sees sageli kohutava hamba- ja lõualuuvalu käes, kõlab “rohkem auke pole” lihtsalt suurepärase uudisena.
Pärast hambaarsti käisin tervisekeskuses, et uurida, kas perearst kutsus mind tagasi või mitte, see osa jäi eelmise visiidi ajal kuidagi poolikuks. Ei olnud mul uut aega, aga sain oma viimase ferritiini analüüsi vastuse, mis oli 12 ja mille peale öeldi, et see number on veidi väike, sest alumine piir on 10. Minu jaoks oli 12 siiski täitsa hea, vähemalt võrreldes esialgse numbriga, mis oli 2.
Kui ema juurde tagasi jõudsin, siis sõime kõhud täis ja läksime edasi Härra vanemate juurde sööma. Koju sõitsime pimedas ning terve tee autol tuled virvendasid (generaator?) – sellised asjad peavad ikka just siis juhtuma, kui Härrat pole.
Neljapäeval ärkasime poole 11 ajal, aga mul oli ikka nii raske end voodist välja ajada. Ma ei tea, kuidas me esmaspäevast taas kell 7 ärkama hakkame.
Avasin Jyskist ostetud kardinad, pesin need läbi, et randid välja tuleks, aga seda ei juhtunud, samuti ei leidnud ma triikrauda ning tagatipuks avastasin, et need kardinad vist üldse ei sobigi siia.
Jätkasin kummuti uuenduskuuriga. Ühe kapinupu eemaldamisega läks nii, et nupp tuli ära, aga selle sees olnud keere jäi poldi külge ning neid omavahel kuidagi lahti ei saanud ja seega ei saanud ka polti ennast kätte. Pidin rauasaega poldi pooleks saagima, kuigi mul oleks seda uue nupu puhul vaja läinud. Kummutiga jõudsin siiski ühele poole ja nüüd on lihtsalt riidekapil üks polt puudu.
Päeval panin endale teisipäevaks aja reumatoloogi juurde, sest teisipäeval pole mingeid muid plaane. Ja siis õhtul avastasin, et ma ju alles eile panin Kolmandale ja Neljandale teisipäevaks hambaarsti juurde aja, et nende suud ka üle kontrollida. Õnneks on nende vahel 2 tundi ja peaksin mõlemasse kohta jõudma. Parem oleks, et auto mind alt ei vea!
Kui lapsed voodisse läksid, siis hakkasin tegelema meie magamistoas kardinapuuga, mille üks seinakinnitus tuli juba nädal tagasi lahti. Lootsin küll, et jaksan Härra ära oodata, kuid pooleldi rippuv kardinapuu hakkas juba teist kinnitust ka välja kangutama ja ma pidin ise pusima. Välissein on nii pude, et tüüblid ei seisa hästi sees, aga lahendasin selle probleemi kenasti ära – kerisin ümber tüübli mitu ringi halli teipi ja peksin selle kombo julmalt auku tagasi, nii et tüübel läks tegelikult katki, aga kruvi hakkas väga hästi selle praagi sisse ja kardinapuu on taas seinas.
