Jälle vastused

Kuna mu pea on viiendat päeva täidetud nohuga, siis mahub sinna vahele ainult kerge mõttetöö, mida etteantud küsimustele vastamine on, nii et siit tulevad vastused Printsessi blogist näpatud küsimustele.

Kohv versus tee? Praegu kohv, aga vahepeal on perioode, kus ei joo seda ka. Teed joon ainult haigena.

Sinu suurim reisiunistus, mis on täitunud? Pariis ja seda kaks korda, aga need täitusid enne, kui sellest unistama jõudsin hakata.

Riik, kuhu sa tahaksid tulevikus kindlasti minna? Itaalia.

Kui saaksid osata ühte keelt, mida sa veel sõnagi ei räägi, siis mis keel see olla võiks? See üks keel võiks olla vene keel, sest paraku on see meie teine mitteametlik riigikeel ning selle oskus kulub mõnikord ära. Näiteks venekeelse taksojuhi puhul, kes sõnagi eesti keelt ei räägi, aga hirmsasti tahab õpetada, kuidas tuleb taksot valida. Kui Härra poleks tõlgiks olnud, siis ma oleksingi rumalaks jäänud.

Millised on need blogid, mille püsilugeja sa kunagi olid, aga enam ei ole? Kui püsilugeja on see, kes loeb läbi 100 % postitusi, siis ma ei ole ühegi blogi püsilugeja. Kõigi jälgitavate blogide puhul on teemasid või reklaampostitusi, mille sihtgrupp ma ei ole ja mida ma enamasti ei ava. Vloge avan ka harva ning vaatan neid katkendlikult või lisan veidi kiirust juurde, mis moonutab küll hääli, aga vähemalt saab kiiremini läbi.

Millised on need blogid, mille püsilugeja sa kunagi ei olnud, aga nüüd oled? Kõik blogid on sellised. Täna just üritasingi meenutada, et kuidas ma üldse blogideni jõudsin, aga ei mäleta. Igatahes alguses sattusin FB kaudu Malluka kõmulistele postitustele, aga lugema hakkasin siis, kui Mari oli ammu sündinud. Samamoodi nägin näoraamatu vahendusel paari Briti pulmateemalist postitust, aga lugema hakkasin millalgi Ella ootusaja lõpus. Nende blogrollide ja hiljem ka Bloglovini kaudu olen omakorda järgmistesse blogidesse jõudnud ja nüüd ongi tänaseks umbes kahe aasta tagune aeg, mil ma blogidest midagi ei teadnud ega arvanud, ähmane minevik.
Valetan, Haljapiigade blogi teadsin tänu pereklubile ja seda lugesin küll.

Milline blogija(blogi) on sinu jaoks natuke igavaks muutunud? Kõigil on mõnikord igavaid postitusi.

Sinu uued avastused blogide hulgas? Ebapärlikarp. Rohkem polegi selliseid, mida saaks nimetada värskeks avastuseks. Olen küll minu jaoks uutesse blogidesse sattunud, aga lugema pole jäänud. Vahepeal üldse märkisin Bloglovinis kümnete viisi avamata postitusi loetuks, sest nagu ma ei jõudnud vahepeal kirjutada, nii ei jõudnud ma ka lugeda, ei vanu ega uusi. Nüüd hakkan vaikselt nii kirjutamise kui ka lugemisega järjele tagasi saama.

Mis sind sinu kaaslase juures närvi ajab, aga samas ka meeldib? Päris kindlasti on see tema jahedus. Ma küll ei saa öelda, et see närvi ajab, aga see on miski, millega mul on vihkamise-armastuse suhe. Mõnikord nii väga tahaks, et temas voolaks sama kuum veri nagu minus, aga samas mulle jälle meeldib tema kättesaamatus ja just see mind päris esimesena Härra poole tõmbaski. Siiamaani tõmbab ja siiamaani lähevad jalad nõrgaks, kui tema mulle esimesena läheneb, sest seda lihtsalt juhtub üsna harva.

Kas su kaaslane väljendab oma emotsioone pigem sõnades või tegudes? Igapäevastes tegudes. Mul ei ole küll meest, kes mind hommikust õhtuni kallistuste ja ilusate sõnadega üle valaks, aga mul on mees, kes on mind endast ettepoole tõstnud, kelle kõrval ma tunnen, et minust hoolitakse ja minu eest hoolitsetakse, kellega ma saan alati arvestada.

 

Mida sa praegu tahaksid? Midagi magusat.

Seks hommikul versus seks õhtul? Hommikul ja õhtul.

Mis su lemmiksöök on? Ja lemmikjook? Esikohta jagavad koorene lõhesupp ja krõbedad praekartulid külma sibula-hapukoorekastmega. Lemmikjooki mul ei olegi, kui vett mitte arvestada. Stressirohkel ajal käivad neelud coca-cola järele, aga ei pea seda oma lemmikuks, pigem halvaks harjumuseks.

Lemmiklinn Eestis? Aegade algusest on see olnud Tartu.

Kas “Titanic” on sind nutma ajanud? Jah, ka teisel, kolmandal, neljandal, viiendal, kuuendal… Aa, ei, neljandal korral vist ikka ei ajanud nutma.

Kui tihti sa pisaraid valad? On olnud kuudepikkuseid perioode, kus nutsin iga päev. On olnud perioode, kus nutsin sageli. Ilma selge põhjuseta. (Pikalt kestnud depressioon.) Viimasel aastal olen pigem harva nutnud ja pisaratel on põhjus olemas olnud.

Kui saaksid üheks päevaks oma sugu vahetada, siis kas teeksid seda? Ei. Esiteks ma ei oskaks pissida ja teiseks ma ei oskaks selle erilise päevaga lihtsalt midagi peale hakata. 

 

PS! Nüüd on juba kuues päev ja pea ei ole enam nohust paks – laatsaret hakkab lõppema!

 

Vastused

Nägin Malluka blogis küsimusi, mille tema leidis Krislyni blogist ja nüüd teen ise ka aega parajaks nendele vastamisega. Tegelikult tahaksin tühjaks tehtud kummutit lihvima ja värvima hakata, kuid enesetunne on kolmandat päeva kehv. Kiida veel emale, et mulle pole laste haigused juba ammu külge hakanud… Nüüd põen ise kõige hullemini.

Mis on viimases sõnumis, mille kõige viimasena kirjutasid ning kellele see oli? “Kummeliteed ka. :)”  Ja see oli sõnum emale, kellele saatsin kolmapäeval nimekirja asjadest, mida ta võiks mulle möödaminnes poest tuua, et ma ei peaks ise haigete lastega kuskile minema.

Mis on viimases sõnumis, mille sa viimati said ning kellelt? Sain pakikoodi omnivalt. Enne seda kiirteate saabunud ülekande kohta. Ja enne seda meeldetuletuse lapse arstiaja kohta. Jah, mul on põnev seltsielu!

Mis kellast sa enamasti ärkad? Kuidas kunagi. Kui Härra on kodus ja olen poistele eelneval päeval lasteaiariided valmis pandud, siis 9-10 vahel. Kui Härrat pole ja lapsed on haiged, siis 7-10 vahel, oleneb kaua lapsed magavad. Kui Härrat pole ja lapsed käivad lasteaias, siis kell 7. Kui magan ema juures, siis ärkan 9-10 ajal, aga mõnulen voodis tunnikese edasi, kuni lapsed vanaema tüütavad.

Kas sa kardad hilisõhtul üksinda jalutada? Kottpimedas keset tühermaad ja läbi võpsikute mitte, aga valgustatud asustatud kohtades küll. 

Mida sa teed, et lõõgastuda peale pingelist päeva? Naudin vaikust.

Kus leidis aset su viimane suudlus ja kellega? See oli 28.jaanuaril, meie korteri välisukse ees, saatsin Härra suudlustega Soome.

Kas sa sattusid koolis tihti jamadesse? Ma ei tea. Märkusi eriti ei olnud, direktori kabinetis ei pidanud käima, esmaspäevahommikustel kogunemistel minu tegudest ei räägitud. Tunnistusel kahtesid olid küll ja suvetööle jäin ka, aga sellega ei kaasnenud jamasid ei koolis ega kodus.

Kas sa naudid oma tööd? Kui oled töötu, siis miks? Ma naudin oma täiskohaga tööd nelja lapse emana.

Kas sa saad kergelt aru kahemõttelistest asjadest? Jah, leian neid isegi ühemõttelistest asjadest ja võin teinekord ise päris nilbe olla oma kaheti võetavate mõtetega.

Kas sulle on pakutud narkootikume ning oled keeldunud? Ei ole pakutud, kuid kanep on seltskonnas jutuks tulnud ja siis sain selle oma silmaga ära näha. Muudest narkootikumidest ei tea midagi.

Kas sa oled kohanud kedagi, kes on pannud sind teisiti mõtlema ja nägema? Kõik mind ümbritsevad inimesed on pannud mind teisiti mõtlema ja nägema ning seda lapsepõlvest alates.

Kas sa tarvitad narkootikume? Ei tarvita ega ole minevikus tarvitanud.

Ütle midagi veidrat, mis sind erutab? See ilmselt ei ole veider, aga… Härra ja eriti tema need lihased, mille nime ma ei tea, aga mis on siin pildil.

Clipboard01

 

Millal viimati keegi sulle tunnistas, et tal on sinu vastu romantilised ja/või seksuaalsed tunded? Kas tunne oli vastastikkune? Sellest ajalugu vaikib.

Mis see on, millele sa viimasel ajal palju mõelnud oled? Pärast maja müüki polegi enam millelegi palju mõelnud. Väga rahulik on olla.

Millal sa viimati hoidsid oma arvamuse enda teada ning surusid oma emotsioonid alla, et vältida vaidlust ja konflikti? Omadega lasen kõik valla ja teiste puhul ei tekigi sellist tunnet, et surun oma emotsioone alla, kui arvamust ei avalda. Ei tahagi avaldada.

Kas sa tavaliselt kallistad esimesena? Härrat ja lapsi jah, teisi mitte, kui neil just sünnipäev ei ole.

Kas sa oled südamlik inimene? Kusjuures olen küll.

Kas sa suudad kerida omale ise suitsu? Ei ole (olnud) suitsetaja, seega pole olnud vajadust suitsu kerida.

Mida sa ootad tulevikult? See oleks liiga pikk jutt.

Kas sul on tätoveeringuid? Kas sa tahad neid juurde teha? Varsti on.

Kas sa oled vaimselt tugev? Kahjuks ei ole.

Kas sa oled füüsiliselt tugev? Olen küll.

Kas sa arvad, et sa oled hea inimene? Mitte alati. Mõnikord ikka teen või ütlen asju, mida kahetsen, aga nii hea inimene olen küll, et tahtlikult kellelegi halba pole teinud.

Nimeta üks asi, mida sa sooviksid oma elus muuta praegu? Kõige rohkem tahaksin, et Härra oleks igapäevaselt meie elus.

Mida sa enamasti hommikuks sööd? Viimasel ajal polegi hommikust söönud.

Kas kõik väärivad tõe teada saamist? No ma ise tahaksin küll tõde teada, isegi, kui see teeb haiget, nii et jah.

Mis oli viimane vale, mida sa ütlesid? Kas see läheb arvesse, et eile lubasin lastele enne lõunaund, et ärgates saavad küpsist ja teed, aga tegelikult said neid pärast õhtusööki magustoiduks?

Nimeta kaks asja, mida on lihtsam teha kui tunnistada? Lastega ülekohtune olla, klatšida.

Kui palju suhteid või flirte sul on olnud elu jooksul? Kui ma ei pea suhteks seda, et ma 14-aastaselt käisin 2 kuud tollase hea sõbraga ja selle aja sees ühe korra keelt kasutamata suudlesime, siis üks suhe (Härraga), üks vahelduva eduga veidi pikemalt kestnud flirt ja üks lühiajaline segadus. Nii et ühe käe sõrmedest jääb isegi siis üle, kui lugeda kokku inimesed, kellega suudelnud olen.

Kui mitu südant sa murdnud oled? Ükskord tegin Härra oma sisse prao, aga see paranes täielikult.

Nimeta kolm asja, mis sulle enda juures meeldib? Minu vapustav huumorisoon, minu kirglik rotiarmastus ja minu avatud olek kõige uue suhtes.

Kas sul on palju sõpru, kellega aega veeta või on vaid mõned üksikud? Mul on Härra, mul on ema ja isa, mul on mu parim sõbranna, kelle mees on mu parim sõber, mul on ämm ja äi ning nendega ma põhiliselt oma aega veedangi.

Mis on viimane film, mida vaatasid? Vaatasin “Bad Neighbours” esimest osa, et saaksime minna sõpradega kinno teist osa vaatama.

Millal sa viimati kinos või teatris käisid? Novembris või detsembris käisime Härraga kinos, teatris käisin umbes aasta tagasi.

Kas sa õpid oma vigadest? Kui need ära tunnen, siis jah.

Mida sa oled õppinud „valusalt“? Ära laku talvel koerakuudi plekk-katuselt värsket lund!

Mis paneb sind ennast vanana tundma? Ei olegi tundnud end vanana, kuid inimesed mu ümber on küll vanemaks jäänud või sedasi suureks sirgunud, et enam ei tunne äragi. Ma ei tea, kuidas see juhtus.

Milliseid keeli sa oskad? Pudikeelt, titekeelt, eesti keelt. Inglise keel on roostes, Mehhiko seebikatest saan pealelugemiseta aru, soome keeles oskan kümneni lugeda, vene keel oli koolis “2”.

Kui oluline on sinu jaoks privaatsus? Kuskilt maalt on kindlasti oluline, aga üldiselt olen väga avatud ja avameelne ning viimasel ajal on tunne, et ma võiksin vabalt nudistiks ka hakata.

Kas sulle meeldib tihti üksinda olla? Ei, aga olen harjunud.

Mis on sinu lemmikud lastenimed? Joosep, Karli, Mihkel, Tuuli.

Mis rikub sinu jaoks ära vestluse? Minu enda väsimus või see, kui ma pean üle laste karjuma.

Mis on sinu arvamus „teise võimaluse“ osas? 

fool-me-once-shame-on-you-fool-me-twice-shame-on-me-quote-1

Kui sa saaksid valida ükskõik kelle maailmast, siis keda sa sooviksid oma õhtusöögile külalisena kutsuda? Gordon Ramsay, kui ta on nõus varem kohale tulema ja koos õhtusöögi valmis tegema.

Kas sa sooviksid olla kuulus? Millises valdkonnas? Mulle meeldiks olla kuulus kirjanik või fotograaf, aga kummagi jaoks pole nii palju annet.

Kas sa harjutad enne telefonikõnet teksti, mida edastada soovid? Miks? Ametiasutustele helistades jah, sest ma olen kõnes väga kehva eneseväljendusoskusega, seetõttu eelistan tegelikult kirjutada.

Millest koosneks sinu ideaalne päev? Appikene, hakkasin mõtlema ideaalsele päevale ja taipasin, et see ei sisaldaks lapsi. Kuidas ma seda kirja panen? Minu ideaalne päev mööduks Härra kõrval – “hommikuvõimlemisega” voodis, äratuskohviga hubases kohvikus, sisaldaks seiklusparki, kanuumatka või lihtsalt pikka jalutuskäiku metsas, sauna ja lõpetuseks head komöödiat. Ideaalne perepäev sisaldaks kino, mängutuba, väljas söömist, varakult ööunne jäämist ja seda kõike nii, et keegi ei tujutse ega jonni, ei vingu ega mangu, ei vaidle ega kakle.

Millal sa viimati endale laulsid? Ma endale ei laula, ma lihtsalt laulan ja seda pea iga päev.

Kui sa elaksid 90-aastaseks ning saaksid viimased 60 aastat sellest säilitada vaid ühe – 30 aastase keha või 30 aastase mõistus – kumba sa valiksid? Kuna pärast 30aastaseks saamist hakkab inimese IQ langema, kui ta oma aju just pidevalt ei treeni, siis valiksin mõistuse. Teine variant oleks eriti kõhe, kui mu abikaasa, lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed näevad eale vastavad välja.

Kas sul on mingi aimdus, kuidas sa sured? Vanas eas vanadusse.

Nimeta 3 asja, mis sinul ning su kaaslasel on ühist? Väärtushinnangud, huumorisoon, lapsed.

Mille üle sa siin elus kõige rohkem tänulikkust tunned? Kõige tänulikum olen mind ümbritsevate inimeste eest.

Kui sa saaksid muuta midagi seoses sellega, kuidas sind üles kasvatatati, siis mis see oleks? Hariduse tähtsustamine, suunamine, kallistuste ja heade sõnade jagamine.

Kui sa avastaks hommikul ärgates, et sulle tekkis üleloomulik võime, siis mis see oleks? Võime ravida raskelt haigeid.

Kas sa oled millestki ammu unistanud? Miks sa seda teinud pole? Spaapuhkus ja fotosessioon terve perega jäid varem raha taha. Nüüd saame need teoks teha.

Mis on siiani sinu elu suurim saavutus? Kui lapsi mitte arvestada, siis paar esikolmiku kohta kirjandivõistlustel.

Mida sa hindad sõprussuhtes kõige enam? Usaldusväärsust, avatust.

Mis on sinu parim mälestus? Neid on palju, aga mõnusa igatsustundega südames meenutan aega, kus sai palju tunde veedetud sõpradega garaažis ja mil riided lõhnasid heitgaaside järele.

Milline on sinu halvim mälestus? Ka neid on palju, aga ainult vanaisa surma elasin nii raskelt üle, et sellele mõtlemine toob siiani pisara silma, kuigi möödas on 16 aastat.

Milliseid rolle mängivad sinu elus armastus ja kiindumus? Põhirolli, seda nii saamise kui ka andmise suhtes.

Millised on sinu suhted su emaga? Nii head, et ta on mulle teismeeast alates sõbranna eest olnud. Sellel on omad miinused ka, sest tagantjärele näen situatsioone, kus mul oleks sõbranna asemel ema rohkem vaja läinud. Aga ema andis mulle jälle seda, millest tema ise puudust tundis ja tegi seda nii hästi kui oskas.

Üks piinlik moment sinu elust? Kuupuhastuse ajal hambaarstitoolil lekkimine. Hambaarst oli meessoost.

Millal sa viimati nutsid kellegi ees? Millal üksinda olles? Viimati nutsin sõbranna ja tema mehe ees ühe liigutava video peale. Üksinda siis, kui kirjutasin “Vanas kodus tagasi 2” postitust.

Retooriline küsimus: kui su partner reisib välismaale, ta kohtub ning veedab öö võõra, aga huvitava naisterahvaga. Arvestades, et nad ei kohtu enam eales, siis kas sa tahaksid, et su partner selle sulle üles tunnistaks? Jah, tahaksin. Vastupidises olukorras tunnistaksin ka ise üles.

 

Vanas kodus tagasi 2

Pärast majaukse sulgemist sõitsime kahe autoga korteri juurde, et üks sinna jätta ja teisega minu vanemate juurde minna. Polnud meil kummalgi meeleolu korteris tegutsema hakata ja Härra üldse ei tahtnudki, et ma näen seal valitsevat olukorda, sest ta arvas, et see ajab mind veel rohkem nutma. Aga ma siiski eelistasin enne laste juurde minemist veidi hinge tõmmata, või siis end tühjaks nutta, kuidas iganes seda nimetada.

Kuna mina korterisse asju ei tassinud, siis mind tõesti üllatas see, mis mind ees ootas ja see, et meil on NII palju asju. Põhimõtteliselt olid korteris vaid teerajad majast toodud asjade vahel.

4312

Vaid üks tuba oli tühi, sest seal paigaldati samal päeval või päev varem (ei mäleta enam) laminaati, mis hakkas 8 aastat vana vaipkatte asemel vana papp-plaadiga põrandat peitma.

_MG_3053

Tegelikult tuleks kogu korteri põrand üles võtta ja uus asemele panna. Pole muidugi nii hädavajalik, aga ühtlane põrandapind nii tasasuse kui ka välimuse suhtes oleks palju ilusam ning praegused põrandad on kõik (kohati päris suurte) kulumisjälgedega. Ka uus laminaat magamistoas ja uus vaipkate esikus ei muuda fakti, et nende all on vajunud põrand. Esiku oma on üldse vist jääkidest (servatud lauad, mööbliplaat ja midagi osb sarnast vaheldumisi) kokku pandud ning nende ühenduskohad on tasandatud seguga, mis kaob vaikselt pragudesse. Kui vana vaipkatte üles võtsime, siis olin veidi jahmunud, sest ma absoluutselt ei mäletanud, et meil esikus ei olegi päris põrandat, vaid mingi omalooming. Aga nüüd on see omalooming jälle vaipkatte all peidus ja kõik on hästi.

Tagasi tolle õhtu juurde. Me kõndisime toast tuppa vaheldimisi nuttes ja järgmiste päevade plaane tehes. Lõpuks lihtsalt istusime, nutsime oma nutud ära, võtsime end kokku ja läksime laste juurde.

Järgmisest päevast hakkasime korteris hurraaga tööle ja sealt alates polnud enam nutmiseks mahti. Küll oli seda seitsmendal kolimispäeval üheks uinakuks.

_MG_3080

Mina sättisin just teises toas asju, kui kuulsin, et Härra norskab. Alguses arvasin, et teeb nalja, aga kui sain aru, et tal on magusa unega tõsi taga, siis tegin paar pilti, lükkasin meie voodil ühe nurga kottidest tühjaks ja keerasin ise sinna kerra. Töötegijaid meist sel päeval rohkem ei olnud. Natukese küll veel pingutasime laste tubades, sest need pidid järgmiseks päevaks elamiskõlblikud olema, aga pärast seda läksime Rakverre raha laiaks lööma. Ostsin möödaminnes Esimesele soodushinnaga dressid, läheb ju ikkagi sügisel kooli, ja siis käisime mänguasjapoode tühjendamas, et laste uutes tubades ootaksid neid ka uued (lohutus)mänguasjad.

Järgmisel päeval veel näpistasime mõned tunnid tegutsemiseks, sest köök-elutuba oli siis selline:

_MG_3083

Ja sellisesse elamisse me ei tahtnud lapsi tuua. Enda magamistoa jätsime täiesti teisejärguliseks ja seetõttu läks nii, et perega sisse kolides (me ka Härraga polnud sinnani korteris ööbinud) olid meie magamistoad sellised:

Magamistoad

Kui meie magamistuba välja arvata, siis hakkas asi juba looma. Magamistoad just sellises järjekorras lähevadki ja vabalt võiks uksed vahele teha, et lastel oleks lihtsam öösel kaissu tulla, sest sinna nad kõik viimasel ajal kipuvad.

Kuigi lapsed ootasid elevusega korterisse kolimist, siis tegelikult on reaalsus olnud ka nendele stressirohke. Kõige raskemalt kohaneb pesamuna, kes on viimase kuu jooksul ainult kaks ööd rahulikult maganud, sellest üks möödus minu vanemate juures ja teise ajal oli vist nii väsinud, et leidis tee meie voodisse alles hommikul kell 7.

Aga muidu oli mul vahepeal tagumik juba kange igaõhtusest tema voodi kõrval istumisest, sest ta ei jäänud enam ise magama. Mõnel õhtul istus Härra ja kui tema enam istuda ei jaksanud, siis ta vedas endale teki külje alla ning magas preili voodi ees. Lapse uinumine võttis teinekord rohkem kui kaks tundi aega ja see on juba nii pikk aeg, et kannikad hakkad vaikselt kärbuma, kui liikumatult ühe koha peal istuda.

Kuna uuest ööunne jäämise traditsioonist jäi väheks, siis ta hakkas igal ööl kaissu tulema ja seda enamasti pärast tunniajast enda voodis magamist. Nüüd ongi siis ainult üks öö temata möödunud, muul ajal on ta platsis, vehib jalgadega, sipleb ja joriseb läbi une. Vahepeal võtab armsalt kaela ümber kinni, aga suurema osa ajast muudab magamise raskeks. Nii oleme mõlemad magamata. Aga vähemalt ei pea enam tema voodi kõrval istuma, piisab ka sellest, kui käia kaks tundi teda keelamas või saata ta voodist välja hiilimise järel otsejoones sinna tagasi.

See oli võib-olla kolmas päev siin korteris, kui Neljas nuttis issi süles ja küsis, millal me koju läheme. Kui Härra ütles, et see siin ongi nüüd meie kodu, siis preili hakkas veel hullemini nutma ning karjus vastu, et see ei ole meie kodu, see on korter ja tema tahab minna koju, miks ta ei saa minna koju. Võite kolm korda arvata, kas meil tuli klomp kurku. Ja see ei jäänud ühekordseks, ta vahepeal lausa palus, et me läheksime koju.

Tänaseks on ta vist juba harjunud, aga tundub, et mingid küsimärgid tema peas siiski on, sest ta võib keset mängu öelda “see siin ongi nüüd meie kodu” ja rahus edasi mängida, kui ma vastan “jah, see ongi nüüd meie kodu”.

Poistest muutus Esimene kurvaks juba enne majast lahkumist, kui ta sai aru, et see kolimine saab olema lõplik ning kevadel ei tulegi väravat meid naabritest eraldanud aia vahele, mis takistas neil naabripoisiga vabalt mängida, et ta ei näegi enam oma sõpra ega saagi temaga õues joosta. Selle arusaamisega tulid ka pisarad.

Viimast päeva majas elades mängisid nad ka viimast korda naabripoisiga. Kuigi me oleme endistele naabritele külla oodatud, siis ma olen päris veendunud, et ma ei suuda sinna minna, sest nende naaberaiast vaatab vastu liiga palju mälestusi.

_MG_2974

See teebki olukorra raskemaks, et maja on meist linnulennult vaid 500 meetri kaugusel ning lapsi lasteaeda viies möödume tänavaotsast, kust paistab tuttav võssakasvanud sirelihekk. Endise kodutee nägemine teeb meele kurvaks ja sellega on veider harjuda, et meil sinna enam asja ei ole.

Alguses ei olnudki harjunud, sest ma sõitsin ükskord vanast harjumusest poe juurest teist kaudu koju, mis tähendas, et ma hakkasin automaatselt sõitma maja suunas ja kokkuvõttes jõudsin suure ringiga korteri juurde. Õhtusel ajal Rakverest ema sünnipäevapeolt tulles pidi Härra ka üle ristmiku otse maja suunas sõitma, aga viimasel hetkel pidurdas, keeras ära ja ütles, et ta oleks peaaegu unustanud. Mina oma peas mõtlesin, et huvitav, kust me veel läbi pidime käima… Mina olingi unustanud ega saanud kohe aru, miks Härra suunda muutis.

Aga korteris elamisega oleme juba harjunud, kohati on isegi selline tunne nagu me polekski ära olnud. See tunne saabus üsna kiiresti ja praegu on mälestus majas elamisest justkui kauge minevik, kuigi lahkumisest saab alles kuu.

Kui nüüd neid haavu lahti kiskuvaid blogipostitusi mitte arvestada, siis ma olen korteris elamise ajal vaid ühel õhtul nutnud, kui voodisse heites hakkas silme ees jooksma film sellest, kuidas avasin maja välisukse, kuidas paistis õhtupäike elutuppa, kuidas trepist üles läksin, kuidas võtsin puu otsast õuna, kuidas lapsed täispuhutavas basseinis veega mängisid ja nii edasi. Härra nägi sellist filmi igal õhtul, ainult et peaosas oli tema.

Aga üldiselt on elu edasi läinud ja see elu on olnud ööpäevaringselt lapsi täis, nii et pole väga palju sellist rahu ja vaikust, mille ajal võiks kurbi mõtteid heietada.

Kohanemise muutis kergemaks ka see, et me kolisime kogu täiega. Kuna müüsime maja arvestatavalt väiksema hinnaga võrreldes esialgse sooviga, siis jätsime mööbli hinna seest välja ning tagantjärele olen rõõmus, et nii läks. Esiteks oli kergem jätta hüvasti tühjade seintega ja teiseks oli kergem tunda end siin tuttava mööbli keskel hubaselt.

Ma ei taha üldse mõeldagi sellele, mis tunne oleks olnud jätta kodu maha sellisena, nagu see meie sees elamise ajal oli. Esialgsete plaanide kohaselt oleks see just nii läinud, sest ma ei tahtnud tuua korterisse mitte midagi, mis meenutab maja. Nüüd on korter täis majast toodud mööblit, aga see ei meenuta mulle endist kodu, vaid aitab luua kodutunnet.

Edasi tulevadki juba pildipostitused meie uuest vanast kodust ja selle postituse lõpetan floorplanneri plaaniga, mille tegin siis, kui meie pere oli vaid kolmeliikmeline. Pilt kajastab tollast lahendust, millest pole enam suurt midagi järel, kuid korteri plaan on sama. Numbrid ja proportsioonid on veidi puusse, aga ettekujutuse saab ikka.

kodu

Ahjaa! Ühel õhtul, kui me viiekesi hambaid pesime, küsis Teine, kas mul on hea meel, et meil on nüüd vannitoas rohkem ruumi ja mahume paremini korraga hambaid pesema. Mina selle plussi peale üldse ei tulnudki, ma rohkem pidasin miinuseks seda, et lastel pole enam vanni. Aga nagu ikka, siis pole halba ilma heata!