Ma ei ole taas pikalt kirjutanud… Seda seetõttu, et ajad on segased ja vaimselt kurnavad, enesetunne pole üldse paranenud, meeleolu on hall ja blogimistuju pole. Või kui on, siis pole aega või energiat.

Härra on nüüd nädal aega kodus olnud, temaga tuli taas kiirem tempo ja me pole ühtegi pikka päeva (omaette) kodus olnud. Eile peaagu olime, aga Härra kurtis õhtul igavust ja äkkideena sai mindud Tallinnasse hilisele seansile “Näljamängude” viimast osa vaatama.
Ma ei olnud selle filmisarja vastu huvi tundnud, aga Elioni filmiriiuli all oli esimene osa tasuta vaatamiseks olemas ja nii ta läks – ülejärgmisel päeval laenutasin juba teise ja kolmanda osa. Kolmandat osa vaatasime eile päeval ja selle järje vaatamine sobis õhtusse ideaalselt.

Lugesin “Näljamängude” kohta palju erinevaid arvustusi ja enamasti olid need üsna kriitilised. Võib-olla ongi see filmisari rohkem teismelistele, sest minu jaoks jäi ka suur menu arusaamatuks, mulle küll meeldis, aga midagi sensatsioonilist see ei olnud. See kõlas nüüd võib-olla halvasti… Ühesõnaga on olemas paremaid filme, aga mulle siiski väga meeldis. Viimane osa oli täis üllatusi, sest etteaimatavad olukorrad võtsid ettenägematuid pöördeid ja päris lõpuni ma aru ei saanudki, kes manipuleeris ja kes mitte.
Ka oli minu jaoks positiivne üllatus, et Katniss ikkagi Peetaga kokku kirjutati. Minusuguse paadunud romantiku jaoks oligi nelja filmi peale parim koht viimase filmi lõpus, kus Peeta küsis Katnissilt: “You love me. Real or not real?” Ma lootsin, et nii läheb, aga ei uskunud seda. (Äkki sellepärast, et Peeta on Katnissist lühem ja perekooli standardite järgi üldse liiga lühike oma 170-sentimeetrise pikkuse juures. Mul on koduks üks samasugune, ehk seetõttu mulle nii meeldis, et Peeta õnnelikuks sai. )

Aaah, mulle vist ikka väga meeldisid need filmid, muidu ma ei kirjutaks nii pikalt ega otsiks (mind) melanhoolseks muutvaid videoklippe ega teaks näitleja pikkust ja nii edasi.

Nüüd peaks raamatud ka läbi lugema, sest need annavad üldiselt emotsioone palju paremini edasi.

Päriselu juurde tagasi minnes, siis ma sõnusin eelmine kord Ruubi paranemise ära, kui kiitsin kuidas ta nagu polekski operatsioonil käinud. Juba ülejärgmisel päeval läksin arstile kassi mädanevat õmblust näitama. Kõhualune ehk ei olnudki nii hull, aga hais oli küll kole. Arst andis kaasa antibiootikume ja süstlatäie joodi ning tänaseks on need otsas ja kass terve. Tablettide andmine oli väga lihtne, Ruubile need vist isegi maitsesid, aga joodi süstlast kätte saamine nii kerge ei olnud. Süstal oli täis õhumulle ja kui mina püüdsin veidi joodi vatitupsu peale “süstida”, siis seda hoopis pritsis plärinal igas ilmakaares ja otse vastu heledat lillelist tapeeti, mis jäigi plekiliseks. Üldse ei tee tigedaks, eks! Tige olin siis enda peale muidugi, et mul pidevalt selliseid asju juhtub.

Ruubi on küll nüüd terve, aga ema, kellele ma eile lapsed kupatasin, kirjutas mulle hommikul Facebooki, et tal oli jube öö, sest poisid on kõik haiged. Esimene oli koledasti köhinud, Teine öökinud, Kolmandal on jälle larüngiit… Tuleb tore nädal.

Meie ööuni jäi taas 5-tunniseks, kuigi lapsi pole kodus. Kass ei lasknud meil hommikul magada ja siis läks Härra juba koolitusele. Mina küll võiksin magada ja proovisingi seda teha, aga ei saa. Lihtsalt ei saa ja see ärritab. Varsti on haiged lapsed kodus tagasi ja siis saan ma veel vähem magada ja selle teadmise varjus ärritab veel rohkem, et ma praegu magada ei suuda.

Härraga seoses üks lõbus vahejuhtum ka. Tema telefon helises, Härra vaatas, et võõras number ja ütles mulle et pangu ma nüüd kõrva taha, kuidas pakkujatega tuleb ümber käia: “Tere, jaa, jaa, on küll aega, jaa, kus see kontor täpselt asubki, jaa, selge, homme kell üks siis, nägemist!” See kukkus tal küll plaanitust teisiti välja ning mina saan selle üle veel pikka aega nalja teha. Kui keegi mulle helistab, et näiteks kalamaksaõli pakkuda, siis pean ilmselt kohtumise kokku leppima. Härra enda kokkusaamise ütles siiski ära, sest kui ta hakkas kõne peale mõtlema, siis sai aru, et Swedbank tahab kohtuda ikkagi selleks, et tema pealt kasu teenida, mitte selleks, et tal mõni kohustus kustutada või elukindlustuse kuumakset langetada.

Ja täpselt nii igav mu elu ongi, millest pole rohkem midagi kirjutada. See on ka see koht, kus ma saan öelda, et ma olen ka inimene ja ma pole selle rutiinse lastega kodus istumise juures jäänud üdini elurõõmsas ja positiivseks. Täna on ikka üsna muserdav päev. Või on viimased kuud muserdavad. Ja see on põhjus, miks tahan, et aasta juba läbi saaks. Selle aasta lõpuga saabub kas või mõneks ajaks veidi selgust, et mis ja kuidas edasi. Praegu elame aga päev korraga teadmatuses ja see kurnab.

Asi sai alguse juba laupäeval, kui ma olin ennast lõunaks siniseks vihastanud. Kella kolmeks olin juba nii sinine, et tahtsin lastega vanaisa sünnipäevalauda minemise vahele jätta. Tahtsin ka nendeta mineku vahele jätta. Selleks ajaks olid lapsed 5 tundi oma tuba koristanud. 5 tundi!!! Heaga, halvaga, anudes, ähvardades, aidates, meeldetuletades, karjudes. Ma lõpuks andsin alla ja ütlesin neile, et vahet pole, ärgu koristagu, ma ei viitsi enam. Ma ei viitsi nendega taielda, ma ei viitsi kuskile minna, ma ei viitsi midagi.

Oleksin pidanud sellest tagurpidi loogikast alustama ja kohe ütlema, et ärgu tehku tuba korda, pole vaja, mis me ikka sinna vanaema juurde läheme. Samas olen seda loogikat varem omajagu kasutanud ja see pole enamasti mõjunud.

Lõpuks me siiski Härra vanemate juurde jõudsime ja minu viitsimine tuli ka tagasi. Õhtu oli tore. Ööseks läksime minu vanemate juurde ja ma jõudsin seal laste uneajal veel vennaga poole kaheni vaadata, kuidas Tom Cruise oma viimasest võimatust missioonist võimaliku tegi.

Hommikul olin muidugi väsinud, aga tuju oli täitsa hea, ikkagi esimene (porine) advent. Tahtsin minna koju, et maja üleni korda teha ning jõulukaunitused välja panna, aga enne tuli käia Härra vanemate juures hommikust söömas ja sinna jäime päris mitmeks tunniks. Koju jõudsimegi jälle hämaras. Maja oli külm, kass ja küülikud näljased, lapsed väsinud. Minu advendielevus hakkas vaikselt kaduma, aga koristamiseks oli veel energiat küll. Lausa nii palju, et hakkasin köögikappe koristama. Ega ma palju kaugemale ei jõudnudki.

Varsti hakkasin jälle vihast siniseks minema. Siis leidsin end elutoa diivanil nutmas, sest vanaemal jäid eelmised jõulud viimaseks. Varsti olin jälle hoopis elevuses ja otsisin silmadega kohta, kuhu sellel aastal kuusk panna. Adusin ka seda, et mu tujukõikumised tulevad taas sellest, et uuel nädalal peaks algama ka uus tsükkel, täpsemalt nädala lõpus. Kui nii, siis on oodata seekord vähe karmimat PMSi… Ja isegi, kui ma tean, et ma olen seetõttu melanhoolne Hulk, siis ma ei saa ikkagi midagi muud teha, kui sellega end nututujude ajal lohutada.

Lõpuks ajasin end ikkagi diivanilt püsti, jätsin köögis koristamise pooleli ja tegin korda hoopis elutoa, et saaksin seal elektriküünlad välja panna ning jõulumeeleolu luua.

Vahepeal küll läksin taas siniseks, sest kõrgelt riiulilt jõuluasjade kasti võttes libises see mul kuidagi käest, püüdmise ajal murdsin küüne, aga kätte ikka ei saanud ning kukkumise järel läks elektrilistel küünaldel üks pirn katki. Uut pirni kodus pole ja seetõttu sain ainult ühed küünlad välja panna.

Kuna tuju kõikus, siis otsustasin meie magamistoas panna seinale (mitu päeva tagasi väljaprinditud sõnad), mis on mind saatnud põhikoolist alates, aga mida ma ei ole enam ammu kusagile kirjutanud. Varem olid need mul igal pool silma all ja jätsin neid teistele stendide peale, üheks väikeseks rõõmuks. Ma tunnen tihti, et minu väike rõõm on kuskile kadunud, et ta võib olla minu silma all, aga ma ei näe teda. Nüüd näen teda igal hommikul ärgates ja õhtul uinudes…

…koos meie pere käejälgedega. See on küll suur rõõm, aga võtab praegu rohkem, kui tagasi annab. Ja on asju, mida mu pere ei saagi mulle anda, aga millest ma ehk kõige rohkem puudust tunnen. Millest tunneb puudust ilmselt iga inimene, kes on aastaid kodune olnud, omamata mingitki koduvälist tegevust kooli, töö, hobi, trenni või muu näol.

Tegelikult on uuel nädalal midagi uut ja huvitavat ees ootama, millega ma küll taas annan endast tükikese, aga vastu saan vahelduse, elevuse, rahulolu, rõõmu ja ehk pikaajalise koostöö, mille tasuks on siis taas need eelnevalt loetletud väärtused.

Aga pikemalt ma ei kirjuta, sest pesumasin nüüd lõpetas ja viie tunni pärast peab ärkama hakkama. Lisan lõppu vaid pildi ühest toredast sabarakust, kes juba ammu ootab, et me koos magama läheksime.

 

Laupäevases Virumaa Teatajas avaldatud arvamusartikkel. Nii palju oleks olnud veel öelda, aga 3000 tähemärgist jäi väheks.

Islamiriik, mis ei ole ei islam ega riik, on saavutanud ühe oma eesmärkidest – maalinud islami usust ja moslemitest koletu pildi ning ajanud Euroopa tagajalgadele. Moslemid on sattunud kehva olukorda, kus ühelt poolt ähvardab neid Daesh ja teiselt poolt tõukavad ära hirmunud eurooplased. Selline olukord loob soodsa pinnase Daeshile uute liikmete värbamiseks, sest nemad võtavad avasüli vastu kõik murtud moslemid, kes ei talu enam igapäevast valge inimese verbaalset ja füüsilist vägivalda.

Me oleme moslemite suhtes ebaõiglased, kui tõmbame võrdumärgi Islamiriigi ja moslemite vahel ning just seda Islamiriik oma nimevalikuga taotlebki. Kui meedia oleks algusest peale kasutanud nime Daesh, mis on Islamiriigi poolt vihatud nende araabiakeelne lühend, siis oleks inimeste islamihirm tõenäoliselt palju väiksem.Eestlaste viha islami ja moslemite vastu paistab välja iga temaatilise ja mittetemaatilise artikli kommentaarides, kus omistatakse kuni  100 000 Daeshi sõdalase teod ja põhimõtted rohkem kui  1 500 000 000 moslemile, kellest käputäis tulevad nüüd siia väidetavalt vägistama ja tapma – meile ei mahu siia need mõnisada moslemist pagulast! Ometi oleme pikka aega elanud siin Maarjamaa pinnal koos mitme tuhande moslemiga, ilma et viimased oleksid silma paistnud vägistamiste, tapmiste ja pommivööde kandmisega.

Vastupidi, nad pole üldse silma jäänud ja isegi nende pühakoda on silmatorkamatu, aga seda ilmselt seetõttu, et see meenutab väliselt rohkem autoremonditöökoda kui mošeed. Huvitav oleks teada, millised nägid välja need kaks islami pühakoda, mis meil II maailmasõja ajal hävitati. Osaliselt tänase kaitseväe kalmistu alla jääva endise muhameedlaste kalmistu väravad olid küll väga ilusad. Ei tea, kas Tõrma kalmistul asuv islamiusuliste matmisala asub kunagisel muhameedlaste kalmistul, mida mainitakse põgusalt Eesti moslemite kodulehel? Huvitav, kuhu on maetud geograaf Abu Abdallah Muhammed, kes märkis 861 aastat tagasi Eesti esimest korda maailmakaardile… Vabandust, jäin valjult mõtlema.

Meil on moslemid alati olnud, aga mul on tunne, et isegi nõukogude võimu ajal, kui islami koguduste tegevus oli keelatud, ei suhtutud siin moslemitesse nii halvasti kui täna. See on sedasi ilmselt igas Euroopa riigis ja see ongi Islamiriigi võit. Nad on saavutanud oma eesmärgi olla pidevalt pildil, sünnitanud vaenu moslemite vastu ja nõrgestanud ühiskonda, kelle jaoks ei ole vaenlane number üks terrorirühmitus nimega Islamiriik, vaid islam. Kuid moslemid ei ole meie vaenlased, nad on Daeshi äärmuslaste ohvrid.

Islami aktsepteerimisega astume sammu Daeshile vastu ega tõuka oma halvustava suhtumisega moslemeid äärmuslaste ridadesse. Islamiriigi Daeshiks nimetamisega muutuvad sealsed read hoopis hõredamaks, sest seal on vahe sees, kas olla suursuguse Islamiriigi nimekirjas või halvamaigulise Daeshi omas. Jah, ühes nimes on nii palju jõudu ja meie saame äärmuslastelt selle jõu ära võtta. Islamiriigil võib küll pool võitu käes olla, aga Daeshil on endiselt aega jääda kaotajaks.