Peale kass Ruudi on meil veel Flandria hiidküülikud Lotte ja Milli, kellest üks on meil olnud kaks aastat ja teine aasta. Lubasin juba ammu nendest ja nende pidamisest täpsemalt kirjutada, täna siis lõpuks jõuan ka selleni.

Lotte on liivakarva, Milli halli värvi ja nagu nimed reedavad, siis mõlemad on emased (ehk väiksemad kui isased):
Kuigi nad on kassist kõvasti suuremad, on neid odavam üleval pidada. Kuna me saame mu vanemate juurest heina tasuta, siis on ainsaks kuluartikliks küülikusööt ja vaktsineerimised, mis ongi neil sellel aastal veel tegemata. Ma pole küll summasid päris kokku võtnud, aga kahe küüliku üleval pidamine on siiani umbes 10 € kuus maksma läinud, kui sedagi.
Heina söövad nad ka nii vähe, et see eriti midagi maksma ei lähe. Rull heina maksab ca 10 € ja kahe küüliku puhul saab sellega üle aasta läbi. Meil paraku tervet rulli kuskil säilitada ei ole ja toome heina 3-4 korda aastas suurte prügikottidega.

Alguses on kulud muidugi suuremad, sest küülik ise maksab nii umbes 40 € ja nad vajavad ruumikat elamist, mis tuleb siis kas osta või ehitada. Meie ehitasime ise põhiliselt olemasolevatest ehitusjääkidest, seetõttu ei oska summadest rääkida.

Korra aastas peaks küülikuid vaktsineerima ja mõned korrad küüsi ka lõikama, aga seda tegin ma viimati vist eelmisel sügisel. Viimane kehtib rohkem puuriloomade puhul, sest meie omadel eriti midagi lõigata, ilmselt tuleb see nende “vabas looduses” elamisest. Kuigi meil on ehitatud neile suur villa, elavad nad palju aias lahtiselt, kas siis ainult päeval või päevi või lausa kuid, kuidas kunagi. Tegelikult on nad aastas siiski suurema osa ajast puuris olnud. Lotte elas eelmisel aastal terve suve lahtiselt, aga siis hakkas üks kõuts teda hirmutamas käima, mille peale lõpuks Lotte üle tänava naabri aeda põgenes. Alguses ma ei saanudki aru, miks Lotte mõnikord nii ärev on, aga siis hakkas kõuts aeg-ajal vahele jääma sellega, kuidas ta kükitas küüliku kaevatud urgudes ja “jahtis” endast kaks korda suuremat saaklooma. Lotte oli ka rumal, et seda kirbukotti kartis, kui oleks võinud oma hiigelhammastega teisel saba otsast naksata või kerge jalalöögiga ninaluu purustada.

Kui Lotte enam aias ei püsinud, siis läks ta tagasi puuri. Millit ei saanud alguses üldse lahti lasta, ta oli kohe naabri aias, aga nüüd on nad koos üle kuu aja lahtiselt elanud ja kenasti meie aias püsinud. (Edit: Murphy ei puhka üldse – vahepeal tõin poisid lasteaiast ära ning koju jõudes ootas meid värava ees Millike, kes meid nähes lipsas ruttu aeda tagasi.) Vahepealsel ajal said nad ka ikka välja, aga ainult päevasel ajal, ööseks panin nad tagasi puuri. See “puuri panemine” on omaette ooper, sest Milli kätte saamiseks tuleb tema järel joosta, autode all roomata ja võsas ragistada ning siis turjast kinni saades kostub üle alevi järgev kordades võimsamalt: 

Kas te teadsite, et pikakõrvalised sellist häält teevad? Mina ei teadnud ja kui ma seda esimest korda kuulsin, siis ehmatas ära küll. Lotte pole kunagi häält teinud, aga Milli kisab sedasi pea iga kord, kui ma ta kätte saan või palaval suvepäeval vette kastan.

Kui rääkida veel vabapidamisest ja kuludest, siis viimase kuu on küülikud toitunud ainult sellest, mis aias saadaval ning kõrvale pisut heina võtnud. Tundub, et nende kõhud on rohelise kraamiga harjunud, sest kõhulahtisust kummalgi ei ole ning rinnalott kasvab ka jõudsalt, seega nälgas nad ei ole. Kuigi nad käivad puuris magamas (saavad ise sisse-välja) ja neid ootab seal vesi, hein ja hunnik krõbinaid, siis nemad toituvad ikka ainult umbrohust, õuntest, ploomidest ja lilledest.
Kuna nad on ikkagi uruloomad, siis urgudest meil ka puudust ei ole, neid saab sageli kinni ajada. Kõiki muidugi ei aja, aga päris maja alla või keset muruplatsi neil urgu kaevata ei lase. Kuna minul ei liigu ükski lihas, kui küülikud mõne lille ära söövad või peenra sisse augu kaevavad, siis meil selline vabapidamine toimib. 🙂 Ainus, mis häirib, on pabulahunnikud suvalistes kohtades, aga neid pole palju. Nad käivad muidu kindlates kõrvalistes kohtades oma hädasid tegemas, aga ju mõnikord ei anna häda häbeneda.Külma nad ei karda ja vabapidamine on võimalik ka talvel. Seda on minult sageli küsitud, kas neil talvel külm ei hakka. Mulle tundub, et ei hakka, sest nad kaevavad igasuguse värisemiseta end lumme ning puuris nad ka ei poe hambaplagina saatel põhu sisse, vaid tallavad selle ära, kui liiga palju panna. Küll ei kannata vesi külma ja seda tuleb kaks korda päevas tahkel kujul kausist välja peksta, et uus leige joogivesi asemele panna.

Pidamise osas vist rohkem midagi lisada ei olegi. Nii lihtsad loomad ongi. Iseloomud on juba teine teema ja see on Lottel ja Millil sama erinev kui nende karvavärv. 🙂

Esimene sai Lotte endale viiendaks sünnipäevaks ja küülik oli siis 4,5-kuune:
Ta veetis esimesed nädalad toas, lapsed pöörasid talle palju tähelepanu, ta sai mööda maja ringi rännata ja käis ka rihma otsas õues. Ta harjus meiega kiiresti ja muutus väga julgeks, aga nüüd hoiab ta rohkem Milliga kokku. Ta on tegelikult praegu ka julge, aga õues ei lase ta täiskavanul end naljalt paitada, sest kardab vist puuri panemist. Puuris laseb küll kenasti silitada. Aga lapsed võivad teda paitada ja tema kõrval või peal vedeleda nii toas, õues kui ka puuris, kuhu nad kenasti mahuvad.  Kuigi olen lugenud, et flandriad võivad olla agressiivsed, siis hammustada ei ole meist keegi saanud. Lottel on küll komme riietest tirida, aga ta pole riideid lõhki rebinud, vaid lihtsalt täis ilastanud. Ma ei olegi aru saanud, miks ta nii teeb, sest kord tundub see tervitusena, kord ähvardusena ja kord uudishimuna, et mis maitsega püksid mul täna jalas on.

Erinevalt Millist täidab Lotte lemmiklooma rolli, sest ta on uudishimulik, otsib laste seltsi, trügib tuppa, tuleb puuri uksele vastu ning nügib ninaga, laseb end paitada, on süles rahulik, kui teda õigesti hoida ja nii edasi. Härra ei hoia teda siin õigesti. 😀 Lisasin selle pildi lihtsalt Lotte võimsate tagakäppade pärast.
Siin ongi üks stiilinäide sellest, kuidas ta ukse taga ootab, kui tahab tuppa saada. Oma kassihirmu ajal jooksis ta kohe ukse taha, kui mõni hiirekunn aeda sattus. Teinekord järgneb ta lastele ja üritab ukse vahelt sisse pugeda või tuleb ukse taha esikust kostuva lärmi peale. Kui uks avada, siis tuleb kohe julgelt tuppa, teeb oma tiirud majas ära ja viskab end kuskile lösutama.
Ei saagi kohe aru, kas küülik on suur või ukseava väike. 😀 Lotte ja Ruudi on korduvalt teineteisega tutvunud ja kassipoiss on juba nii julge, et üritab küülikuga mängima hakata – togib tema saba, jookseb tema ümber, paneb käpaga õrnalt vastu nina ja jookseb eest ära. Kui Lotte on alguses Ruudi suhtes uudishimulik, siis kassi siiberdamise peale läheb ta lõpuks ärevaks ning ajab teist üsna hirmutavalt taga. Kätte ei ole saanud, seega ma ei tea, kas ta tahab Ruudile kallale minna või ka hoopis mängib.

Eile sain peaaegu küüliku haigutuse pildile, aga kahjuks vale nurga alt. See on lihtsalt nii naljakas vaatepilt, kui nad suure suuga hambad irevil haigutavad. Natuke hirmutav ka, sest neil on ikka tõesti suured hambad. 😀

Lottest ei ole vist rohkem midagi rääkida ja Millist on tegelikult veel vähem juttu. Tema sai võetud selleks, et Lottel üksinda igav ei oleks. Oma iseloomu näitas ta kohe alguses… See auk on tema töö. Lotte ei tulnud kunagi selle peale, et oma hambaid sedasi kasutada. Lisaks ta peksis (ja peksab ilmselt ka edaspidi) tagajalgadega vastu puuripõrandat, kui keegi läks puuri lähedusse või avas ukse. Kui Lotte tuli kohe vastu, et süüa saada, siis Milli läks eemale jalgadega peksma ja turtsuma. Seda peksmist oli mõnikord ka õhtuti kuulda, ei teagi, mis teda siis häiris.

Jah, see Lotte seltsilise eesmärk sai täidetud, aga Milli klammerduski Lotte külge ning meie jaoks on ta aias vaid silmailu. Isegi lapsed ei saa talle pai teha. Ta laseb meid parimal juhul meetri lähedusele ja siis paneb suurte jänesehaakidega jooksu. Kui ta kätte saan, siis ta rabeleb süles hirmsat moodi ja kisab üle alevi.
Ükskord pani ta mulle tagakäppadega sedasi vastu nägu, et mul hakkas sekundiga ninast sorinal verd tulema. Esialgu arvasin, et tema küüs läks mulle ninaaku, aga haava ei olnud ning päevi hiljem avastasin, et mu ninajuur oli hirmus valus. Midagi paiste ei läinud, aga löök oli siiski piisavalt tugev, et veri korraliku lahti lüüa. Mul pole kunagi varem ninast sedasi verd tulnud ja ma hetkeks isegi läksin pabinasse, kui kummargil vaatasin, kuidas maha tekib aina suurem vereloik. Sel hetkel mõtlesin küll, et Millist saab jõulupraad.

Tegelikkuses ei saa neist kummastki jõulupraadi. Las see Milli olla siis kasvõi silmailu pärast ja Lottel on ka julgem tunne, kui ta pole ainus küülik meie aias.Silmailu pakuvad nad küll. Mulle nii meeldib, et hommikuti köögiruloo üles kerimise järel vaatavad mulle suured küülikud vastu. Nagu elaks maal, mitte keset alevit. 🙂