Meie pesamuna on oma kõnekeskuse üles leidnud ja ta jagab nüüd hoolega häälkäsklusi. See autoriteetse hääletooniga esitatud “ei käitu ilusti, eks” käsklus peaks teoorias tähendama vastupidist, ta enda arvates kutsub oma vendi korrale. Samas ise käitub sageli enda sõnade järgi.

Oma sünnipäeval üllatas ta mind sellega, et läks vetsu, kolistas potiga ja siis kõlas vali sorin. Jooksin vaatama – Neljas istus potil ja soristas. “Ooo, aitäh, armas Jumal, et lõpuks see “plõks” ära käis” oli mu esimene mõte, aga oh ei, nii hästi see asi edasi ei läinud. Eile magasin ma voodis kägaras, sest mu jalgade all oli “pissiloik”, küll pestud kujul, aga ikkagi märg. Meil ei ole siin tagavara voodipesu, aga sellele faktile vaatamata pissis Neljas kolm korda järjest meie voodisse. Esmalt pissis suure loigu Härra poolele, ehmus, läks nuttes minu poolele ja pissis sinna veidi väiksema loigu. Mina viisin kattemadratsi ja lina pessu ning tema istus minu poole peal voodiotsas ja lasi veel madratsi peale ka. Ta põis on raudselt kolmeliitrine!

Üleeile aitas ta mul pesu pesumasinast välja võtta. Ta aitab alati ja iga kord esmalt küsib selleks luba: “Ma aitan ka, võin? Kas võin?” Muidugi ma luban, kui nii armsalt küsitakse, kuigi tema aitamine on aitamisest kaugel. Üleeile veel eriti, sest samal ajal, kui ta tõi mulle süles riidehunnikut, mis mööda maad järele lohises, pissis ta neile veel kõndides peale ka. Aitäh!

Igatahes pärast seda esimest soristamist on ta veel vaid kaks korda potti teinud ja ülejäänud korrad põrandale pissinud (peale eelmainitud kordade) ning paksemat kraami sedasi kinni hoidnud, et ühel õhtul pidin pärast voodisse panemist kolm korda tema tagumikku pesemas käima. Kolm raisatud mähet. Pärast eilset ei pidanud mu närv enam vastu ja panin talle mähkme alla tagasi. Olen siiski positiivselt meelestatud ja usun, et varsti-varsti hakkab ta korralikult poti pea käima. Enne kooli ikka!

Seda ma muidugi ei pea “ei käitu ilusti” moto jälgimiseks, et tal need õnnetused juhtuvad. Ikka juhtub. Närvide peal kõndimist on siiski palju olnud, ühel päeval ta põhimõtteliselt jauras hommikust õhtuni, viskas maha oma taldriku koos söögiga, lõhkus ära tassi, lõhkus ära ilusa pisikese vaasi, milles hoidsime pliiatseid, lõhkus meelega puidust pusletüki ja nii edasi.

Teisel olid ka paar päeva süldist käed – ta valas endale piima, aga valas kõik mööda ja valas palju rohkem, kui klaasi oleks mahtunud; ta tõstis endale salatit ja hakkas salatikaussi ümber laua vanale kohale tagasi viima, aga kukutas selle maha ja terve põrand oli salatit täis; ta ei jõudnud oma suppi lõpuni süüa ning hakkas pooltäis taldrikut kapi peale viima, aga ka see kukkus tal käest. Iga kord ruttas ta trampides teise tuppa ja karjus nuttes meile, et see on meie süü. Olgu öeldud, et meie ei süüdistanud kedagi, lihtsalt ohkasime.

Täna suutis üks suurtest poistest sedasi number kahte teha, et pühkimiseks kulus terve rull paberit ja sellele vaatamata olid määrdunud nii prill-laud kui ka tagumik ise. Pott on siiani umbes ja ootab Härrat, kes toob pumba. Täitsa müstika, kuidas selline asi juhtus, sest kumbki ei vaja juba ammu vetsus abi. Kui too suur poiss läks siis duši alla oma tagumenti pesemas, siis kostus sealt igasuguseid imelikke hääli ja selgus, et vaesekene üritas kramplikult end külma veega pesta, sest ta unustas ära, kuidas sooja vett saab. Meenutasin siis seda talle ja palusin tal järgmine kord mälukaotuse ajal abi küsida ja seda juba varakult, näiteks siis, kui ta unustab ära, kuidas tagumikku pühitakse…

Sellist kaost on viimasel nädalal palju olnud. Usun, et lisaks väikestele haigustele on selles suuresti süüdi ka koduigatus – lapsed tahavad ammu koju. Õigemini ei tahtnud nad viimasel korral üldse tagasigi tulla.

Ka mina olen tujutu ja seetõttu pole jõudnud üldse blogida. Mälukaotusest ei jäänud ma samuti puutumata, sest ma leidsin ühel õhtul oma riidekapi ülemiselt riiulilt rullikeeratud kasutatud … khmmm … hügieenisideme. Piinlik! Ma olin nii segaduses, et ääri-veeri küsisin Härralt, kas ma unustasin selle vetsu ja tema pani selle sinna mulle märkuse tegemiseks. Otseloomulikult mitte. Mul pole aimugi, millal ja miks ma midagi sellist tegin. Ma ei taha teada, mida ma oma meeltesegadustes veel teinud olen…

Tujutu olen seetõttu, et aina lähemale tuleb aeg, kus ma naasen lastega tavaellu ja Härra jääb üksinda Soome. Kui panime plaane paika, siis olin mitu päeva inimvare, ei tahtnud lahkumisele mõeldagi ega kuidagi laevapiletit ära broneerida. Kui seda lõpuks tegin, siis tekkis Härral tööjuures plaanerikkuv hädaolukord ja juba 3 tundi hiljem lükkasin piletid pea nädala võrra edasi. See tegi asja veel kurvemaks, sest meil Härraga on samuti koduigatsus peal ja ega ma ei saa seda tavaellu naasemist ka lõputult edasi lükata. Oleksin tahtnud ikkagi eile koju jõuda ja täna aias sõpradega grillida ja homme saunas käia ja vahepeal lapsed kinno viia ja Kalevi komme süüa… Õnneks ei jookse ükski neist eest ära ja seda kõike saab ka järgmise nädala lõpus teha.

Teile aga soovin ilusat nädalavahetuse algust!

Meil tuleb ka nüüd päris nädalavahetus, Härra võtab endale homme vaba päeva ehk tal on kaks vaba päeva järjest! Kasutame selle viimase nädalavahetuse siin ära ja teeme midagi toredat. 🙂