Tehtud! Koloskoopia ja minu esimene narkoos. Gastroskoopiat ma ei kartnud, aga see oli kohutav. Koloskoopiat kartsin, mistõttu tehti see narkoosis, ent tagantjärele arvan, et see oleks talutav olnud, sest ma ei tundnud pärast uuringut midagi – ei mingeid valusid, gaase, pakitsust, ebamugavust ega biopsiale järgnenud määrimist. Pigem oli isegi parem olla kui enne uuringut.

Ma kartsin veidi narkoosist ärkamist ka, sest ma olen näinud, kuidas pärast seda on oksendamiseni halb olla olnud. Või lihtsalt halb. Õnneks oli minul hoopis hea olla. Võib-olla isegi liiga hea, sest mulle endale tundus, et ma olen täitsa selge, aga tegelikult ei olnud. Ma ärkasin küljepiiretega voodis, juhtmed sõrme ja õlavarre küljes, käes telefon… Kuidas ma selle kapist kätte sain, ma ei tea, aga ma tahtsin kohe Silverile teada anda, et ma olen üleval ja minuga on kõik korras.

Ma mõnda viga märkasin ja üritasin parandada, aga muidu kirjutasin enda arvates nagu normaalne inimene. Vahepeal lihtsalt kukkus telefon näkku ja korra jäin kirjutamise vahel magama, aga see ei tundunud mulle imelik, ma olin valmis kohe koju minema. Ise olin tegelikult selline:

Nüüd näen piltidelt, et mul jooksid silmad vett. Kas ma nutsin või naersin või oli see millestki muust, ei tea. Kui ma juba vähe selgemaks sain ja nägin, mida Silverile kirjutasin, siis küll naersin, aga mitte vist tavapärase häälega, sest õde tuli küsima, kas ma nutan.

Kui kerge ebaadekvaatsus välja arvata, siis ma olin pärast narkoosi väga puhanud ja ergas, see uinak kulus täitsa ära. Ma ärkasin tol hommikul 5.30, kaks tundi hiljem olin juba Tallinnas, aga uuringule sain alles veerand 12 ajal, nii et ma olin selleks ajaks juba üsna tüdinenud ja väsinud. Näljane ka, sest viimasest söömisest oli möödas kena 40 tundi. Kuivpaast see aga ei olnud, kuna eelmisel päeval tuli sisse suruda 4 liitrit loputuslahust, mille maitse oli nii vastik, et värskelt pressitud sidrunimahl seda küll ei parandanud.

Lahuse joomine ja uuringueelne ootamine olidki koloskoopia kõige raskemad osad, uuringust endast ei tea ma midagi, viimane mälestus on sellest, kuidas ütlesin anestesioloogile, et juba tunnen end uimasena ning tema vastas, et kohe läheb veel uimasemaks. Ei mäleta, et oleks läinud, järgmisel hetkel hoopis ärkasin elu parimast pooletunnisest uinakust.

Soolest midagi märkimisväärset ei leitud, biopsia vastused on ka juba käes ning diagnoosiks sain mõõduka kroonilise koliidi. Kokkuvõttes ei ole sage rauapuudus seotud seedesüsteemiga ning menstruatsiooniaegsele soolevalule mingit selgitust ei leitud. Endometrioos siiski välistatud ei ole, see võib olla ka soole välisküljel.

Menstruatsiooniga kaasnevad valud on mul 2016. aasta septembrist, mäletan selgelt, mil neid esimest korda tundsin. Jäin siis ööseks sõbranna juurde ja mul oli väga ebamugav olla, kuna tundsin ebaharilikke gaasivalusid, ma sain istuda vaid ühe kanni peal, tervet tagumikku diivanile toetada ei saanud. Sama juhtus ka järgmise ja järgmise ja järgmise menstruatsiooni ajal ja nii on see olnud tänaseni, ükski kuu pole vahele jäänud.

Terav gaasivalu sarnane valu tekib peamiselt istudes või astudes, aga see on pannud tarduma ka siis, kui seeditud toit on liikunud väljapääsu poole või kui olen tampooni nöörist sikutanud. (Pole seda vist alates veebruarist teinud, siis läksin üle menstruaalanumale ja see haiget ei tee.) See valu on olnud võrdväärne sünnitusvaluga, selle kõige hullemaga, mida kogenud olen, mitte sellisega, mida teise sünnituse ajal tundsin. Mhmh, sünnitusvalud võivad väga erinevad olla, mitte ei ole ainult inimeste valulävi erinev.

Sama kehtib koloskoopia puhul, mistõttu on olnud halb lugeda, kuidas mõned on enda talutava kogemuse najal leidnud, et teised on lihtsalt nõrgad, kuna ei kannata sellist kerget valu ära. Kerget valu…

Silveri isa, tugeva valulävega maamees, saagis endal kord ust vahetades poolteist sõrme maha, mille järel sõitis ta ise traumapunkti ja sealt tulles jätkas sidemes käega tööd. Koloskoopia ajal ta aga nuttis valust ning pärast ühe jutiga koju sõita ei suutnud, pidi end tee peal korduvalt koguma. Tal leiti soolevähk… Tänaseks on tal jupike soolt eemaldatud, keemiaravi saadud ning sellest taastutud, nii et hetkel on kõik hästi ja viimane koloskoopia oli juba täitsa talutav.

Kuna see valu, mida ma menstruatsiooni esimesel ja/või teisel päeval tunnen, on olnud just seeditud toidu liikumise ajal väljakannatamatu, ei olnud ma nõus riskima võimalusega, et tunnen sama valu ka koloskoopia ajal. Võimalik, et oleksingi tundnud, ma ei tea seda ega saagi kunagi teada, sest ka järgmisel korral teeksin sama uuringu narkoosis, nii et nendel, kellel on uuring talutav olnud, pole mõtet rääkida, et seal pole midagi karta. Ma jäängi kartma ja nüüd kardan juba gastroskoopiat ka…

Naljakas, et sünnitust ei kartnud ma ei esimesel ega neljandal korral – esimesel korral ma lihtsalt ei teadnud, mida oodata ja järgmistel kordadel juba teadsin. Sama loogika koloskoopia puhul siiski ei kehti, hehee.

PS. Personal oli ITK-s väga tore ja mulle meeldis, et kanüüli ei üritatud paigaldada käeseljale, vaid mindi koha küünraõndla juurde, ma ei pidanud isegi midagi ütlema. Rakveres on mul korduvalt käeseljad auguliseks torgitud ja siis ikkagi kanüül küünraõndlasse paigaldatud, kuigi olen seda kohe alguses soovinud.

Lubasin järgmisel korral millestki huvitavamast kirjutada, aga tulin taas siia gastroskoopiast ja muust heietama. Ma täpselt veel ei teagi, millest…

Alustan gastroskoopiast, mida ma väga ei kartnud ja mis osutus oodatust palju hullemaks. Kui lauale pikali heitsin ja voolikut nägin, ei olnud mul veel mingit hirmu, aga kui see voolik neelust läbi läks, siis algas põrgu… See oli nii hull, et ma ei olnud uuringu teises pooles enam päris selges olekus, vastupidi, ma olin laual täielik sült ja ma ei näinud ega kuulnud enam midagi, olin kui udu sees ning mu suust, ninast ja silmist jooksis kõike alates sapivedelikust ja lõpetades pisaratega. Ma konkreetselt öökisin terve aja, seetõttu ka väänlesin laual ja õde pidi korduvalt mu pead ja kätt õigesse asendisse tagasi sättima, samuti pidi ta mu hammaste vahel olnud klambri mulle suhu tagasi asetama, sest see lihtsalt voolas koos ila ja muuga mu lõtvade lõualuude vahelt välja.

Ma ei tea, kui kaua see uuring kestis, aga tundus küll igavikuna. Kui ma poleks nii hullult öökinud, siis oleks kiiremini läinud – nii palju siis sellest, et mul ei teki kergelt okserefleksi… Ma ainult öökisin, krooksusin ja hingasin nagu astmahaige.

Kellel see uuring ees, siis loodan, et teil läheb paremini. Pärast mind läinud naine ainult köhatas korra ja kogu lugu, nii et saab ka sedasi.

Muide, mõned päevad tagasi jäi mulle Ulaka Kaunitari lehel silma Sensuva Deeply Love You kurgurahustaja, aga igasuguste erootiliste mõtete asemel tuli mulle silme ette ainult gastroskoopia, kus oleks see ära kulunud. Kui peaksin kunagi uuringut kordama, siis käin enne Ulakast Kaunitarist läbi, laenan testrit…

Tulemustest rääkides, siis gastroskoopia tehti tsöliaakia välistamiseks, millest uuringu ajal midagi ei räägitud, kuid refluksi ja söögitorupõletiku esinemine kinnitati küll. Kahest kohast võeti ka koeproove, nende vastused on nüüd käes, pikk seletus mulle küll suurt midagi ei ütle, aga lõpus on kirjas, et pahaloomulisus antud materjalides puudub, nii et põhimõtteliselt on kõik korras. Nii palju saan veel aru, et helikobakterit vist pole (“altsiaan kollase värvingul helikobaktereid ei sedasta”) ning tsöliaakiat vist ka mitte, sest sellest pole kuskil juttu ning limaskesta hatud on normipärase kõrguse ja laiusega. Biopsiaga tuli üks diagnoos siiski juurde – reaktiivne gastriit.

Veider… Ma ei arvanud, et gastroskoopia üldse midagi näitab, sest mul ei olnud selliseid vaevusi, aga nüüd ma siin olen gastriidi, refluksi ja ösofagriidi diagnoosiga… Refluks… Mul pole kõrvetisigi olnud (välja arvatud raseduste ajal). Kui nüüd aga muude sümptomite kohta lugeda, siis jah, mul on juba mitu aastat vahelduva eduga tükitunne neelus (pidasin seda psühholoogiliseks probleemiks) ja aeg-ajalt ärkan öösiti okka peale kurgus (kurk on hästi kuiv, hingata raske, pisarad voolavad, ajab köhima, aga samas pole midagi köhida), kuid ei enamat.

Pärast gastroskoopiat olid mul küll kõrvetised, valud, raskustunne, ebamugavus, röhatised ja nii edasi. Ebamugavus ja valud pole siiani päris ära kadunud. Ma ei teagi, kas asi on selles, et enne ei pannud ma neid tähele või nüüd kujutan neid diagnoosi tõttu ette või kutsub neid esile hoopis pantoprasool, mille kõrvaltoimete hulgas on ebamugavus ja valu täitsa olemas. Pisut irooniline, aga ma tundsin end enne diagnoosi ja ravi paremini…

Ravina peaksin järgima ka dieeti ja režiimi, aga kummagi osas mingeid juhiseid ei jagatud, nii et olen Google abiga teinud selgeks, mida ma vältima pean ja kui vähe ma korraga süüa tohin. Välditavate nimekiri on päris pikk, enamus asju on sellised, mis ei tee nagunii kellelegi head (alkohol, valmistoit, kondiitritooted, suhkur jms), aga vältida tuleks ka sibulat, küüslauku, muna, rammusaid piimatooteid, tomatit, toorsalateid, herneid, ube, seeni, tsitruselisi, õunamahla, kakaod, šokolaadi, piparkooke, kohvi ja teed, jäätist, külma ja kuuma jooki, mõlemas mõttes tulist toitu, lisaks kõike, mis on hapendatud, marineeritud, suitsutatud, praetud ja nii edasi. Ma ei saa öelda, et oleksin 10 päeva kõike seda vältinud…

Nii mõneski kohas on muidugi öeldud, et kõike võib süüa vastavalt enesetundele, sest igal inimesel kutsuvad erinevad asjad sümptomeid esile, aga kui minul ükski asi otseselt mingeid vaevusi ei tekita, siis see vist ei tähenda, et võin vabalt kõike süüa, eks.

Igatahes, toitumise osas pean end nagunii kokku võtma – praegune ülekaal refluksile kuidagi kasuks ei tule… Mitte et liigsetel kilodel üldse mingit kasutegurit oleks… Ma tunnen juba praegu, et lisakilod hakkavad mind vaikselt koormama, eelkõige annavad tunda põlved ja puusad, nii et ülekaal ja artriit ei sobi samuti kuidagi kokku. Otsest ülekaalu on mul 15 kilo, aga oleksin veel normaalkaalus ka siis, kui võtaksin alla 25-30 kilo, nii et ma kannan endaga kaasas täitsa arvestatavat raskust.

Põhimõtteliselt on mul iga päev 2-3 kotti Cat`s Best kassiliiva õlgadel, mida on mul muidu päris raske autosse tassida, kui olen parkinud K-Rauta ukse juurest kaugele. See paneb praegu täitsa mõtlema…

Üks asi on veel, mida ma peaksin vältima – stress! Mõõduka stressi kogemine käib ilmselt elu juurde, lõpuni seda vältida ei saa, aga kui ma võrdlen enda praegusi ja eelnevaid stressiallikaid, siis üks on teistest alati peajagu üle olnud. Jah, see on keskkool… Ma ei pea isegi kooliasjadega tegelema, ärevuse tundmiseks piisab sellest, kui näen järjehoidjaribal kooli nime, mis meenutab mulle seda, millele ma mõelda ei taha. See stress päris kindlasti laastab mu vaimu, võib-olla siis keha ka.

Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma järjekordselt koolimõtete pärast magada, lõpuks ajasin end kella kahe ajal voodist välja ning saatsin kirja, milles palusin end 12. klassi nimekirjast kustutada. See ei ajanud isegi nutma enam, ilmselt olin selle otsuse enda sees juba ammu ära teinud, ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada.

Pärast seda sammu avastasin ametikooli Facebooki lehelt, et neil oli eelmisel nädalal pakkuda viimane vaba koht T-kategooria tasuta koolitusele, mis algas neljapäeval. Ma jäin sellega küll hiljaks, kuid vähemalt tekitas see kuulutus minus mingeid emotsioone – elevust mõtte enda ees ja pettumust, et ma selle viimase koha maha magasin. Mulle oleks see koolitus täitsa meeldinud. Mulle, kelle jaoks mängis kutsekeskkooli pooleli jätmise juures rolli nõue, et ma pean omandama T-kategooria juhtimisõiguse… (See polnud muidugi peamine põhjus, vaid üks paljudest.) Mine tea, ehk tuleb kunagi aeg, kus mulle meeldib mõte ka 12. klassi keemiast…

Praegu aga meeldib mulle rohkem mõte enda töötuna arvele võtmisest ja tööturule sisenemise tugiteenuste kasutamisest. Mõte koolitustest ja kutseõppest. Mõte tööpraktikast. Mõte töötamisest. Millal ma viimaseni jõuan, seda ma muidugi ei tea, aga kuskilt peab alustama ja võib-olla on tööharjutus selleks õige samm.

Võib-olla seetõttu, et ma ei ole kindel, kas minu koht on grupis, kus mõnel inimesel õnnestub tööharjutuse raames esimest korda arvutit katsuda või kus õpitakse CV-d kirjutama. Ma olen üsna kindel, et ma ei jää viimasega hätta, olen Silverile ikkagi kolm korda CV koostanud ja iga kord ta soovitud ametikoha sai ka. Kusjuures esimesel korral ei vastanud tema haridustase tingimustele, teisel korral puudus nõutud keeleoskus ja kolmandal korral kogemus, aga “Silver” (ehk siis mina) ei olnud motivatsioonikirjades tagasihoidlik, nii et silma ta jäi ja tööle sai.

Ma muidugi päris täpselt ei tea, mida praegune tööharjutus endast kujutab, minu eelarvamused on tekkinud vanade artiklite ja arutelude põhjal, kus tööharjutust kirjeldati kui kolm kuud kestvat lehtede riisumist, paberist lillede lõikamist, tikkimist ja soolataigna meisterdamist. Töötukassa kodulehe kirjelduse põhjal tundub see siiski midagi enamat olevat – tuleb ilmselt oma silmaga üle vaadata.

Praegu ma aga ainult mõlgutan mõtteid, liigutama hakkan alles uuel aastal, selleks ajaks on ehk arstilkäigud käidud, kõik uuringud tehtud, toidulisandid mõjuma hakanud ja eluvaim sees tagasi.

Kas te näete mu süles üht imelikku tõsise näoga looma, kellel on pisikesed silmad ja pikk nägu? Või näete kohe merisiga, kellel nina püsti? Mina ei näe viimast üldse, Silver aga ei näe kedagi peale õhku nuusutava merisea. Ma nüüd ei tea, kas mina olen hull või tema vaimuvaene…