Ruudist sai Ruubi ja meil käisid päkapikud.

December 4, 2015 ~ Liivi ~ 15 Comments

Viisin kolmapäeval Ruudi loomakliinikusse kastreerimisele ja seal selgus, et teda on vaja hoopis steriliseerida. 57221023

Ma olin leebelt öeldes üllatunud, kuigi ma polnud kunagi kassile saba alla vaadanud. Ema ütles, et on isane ja tean, et punased kassid ongi enamasti isased, seega ma ei kahelnud kordagi kassi soos. Preili Ruudi! See ei kõlanud üldse hästi.

Samuti ei kõlanud hästi steriliseerimise 30 € kallim hind. Koos kiibi ja europassiga oli arve kokku 95 €, aga mul oli kaasa võetud 80 € ja seda arvestasin ka veel varuga. Aga kassi sain siiski välja lunastatud – ema laenas kümneka ja mündisahtlist sain kokku puuduolevad 5 eurot.

Tagasi sain juba ärkvel kassi, kes absoluutselt ei püsinud pappkarbis teki sees, vaid ronis mulle sülle. Oli küll natuke näost ära, aga mitte seda nägu, et tal on kõhu all värske haav. Koju jõudes joosti esimese asjana toidukausi juurde, tehti tiigrihüppeid kappide peale, taheti lastega mängida. Ma muidugi keelasin lapsi, sest “kassil oli just operatsioon ja ta vajab rahu”, aga isegi kui lapsed temast välja ei teinud, siis ta hüppas kõrgel rippuva helkuri järele ja tegi muid trikke – ei mingit rahu. Järgmiseks päevaks anti valuvaigisti kaasa, aga seda ei läinudki vaja, sest kass polnud üldse seda nägu, et tal valus oleks. Ma olin täitsa üllatunud, et see asi nii kergelt käis. Haav on ka ilus ehk ei puneta ega paisteta.

Kuigi ma pärast uudist üritasin tuletada Ruudist erinevaid nimesid, siis ei sobinud ükski Ruudika ega Ruuda. Ja siis tuli kätte öö, panin pea padjale ning pähe tuli Ruubi – geniaalne! Kass ei saa väikesest nimemuutusest arugi. Kuid mul on ikkagi naljakas mõelda, et ta on emane, sest ta pole üldse emase kassi moodi.

Lugesin, et punased kassid on iseloomult sülekassid, sellised leebed ja armastavad, kes igatsevad inimese lähedust. Ruubi on tõesti kass, kes kõnnib perenaise järel, ta on minu sabarakk, suur nurrumootor, kaisukass, lastesõber. Ta laseb end lastel väntsudada, talle meeldib nendega nagu omasugustega mürada, ta konkreetselt murrab neid – hüppab suurte hüpetega peale, haarab neil kaela ümbert kinni ja närib juukseid. Samas teeb seda nii õrnalt, et lapsed ei ole lõhki kriimustatud. Paar üksikut kriimu on teinud, aga ei midagi erilist.

Ka pidavat punased kassid olema häälekad ning seda on Ruubi küll. Ta näugub elevusega, kui näeb, et panen talle süüa. Kui tal on igav, siis ta otsib kurrmäutades lapsi või nutab nende uneajal ukse taga. Oma saba taga ajades uriseb ta üldse nagu koer. 😀

Aga nüüd päkapikkude juurde. Kui Ruubiga koju jõudsime, siis sain kätte ühe lugeja saadetud paki, mille avamisel läksid mu silmad märjaks. Pakis oli palju asju, aga raamat “Oskar ja asjad” ajas ihukarvad püsti, sest loomakliiniku 30 € suurema arve peale mõtlesin oma peas, et sinna see soovitud raamat nüüd läks ja kuna see nii kuum kaup on, siis jõuludeks on see kindlasti läbi müüdud. Kujutage nüüd ette minu heameelt, kui ma paar tundi hiljem pakki avades seda raamatut nägin – ma ei uskunud oma silmi!

Lapsed ei uskunud samuti oma silmi, kui nägid šokolaadihunnikut ja nöörimängu. Nad olid kindlad, et selle paki saatis jõuluvana ja ma ei hakanud vastupidist ka väitma. Ka meeldib neile raamat, tänu millele nad ilmselt näevad edaspidi hernesupis mädasood… Mina küll näen.

Pakis oli veel ühtteist, ma kõike letti ei löö, aga kiidan lõhnavalikut – Salvador Dali Eau De RubyLips. Ei tea, kas selle lõhna pärast tuligi mõttesse nimi Ruubi? Igatahes pidasin parfüümi alguses huuleläikeks, sest pika ja peenikese karbi peal oli rida huuli, aga sees oli hoopis pliiatsikujuline pisike pudel. Lõhn on täitsa minu maitse – värske, veidi magus, nooruslik.

Pakk oli üldse nii kümnesse! Tekitas küll veidi tänuvõlgase tunde, aga see ei olnud kindlasti päkapiku soov. Tänutunne on siiski suurem kui võlglase tunne. Selline üllatus tegi ikka väga rõõmsaks ja suurendas jõuluootust. Maa on küll must ja ilmad hallid, aga jõulutunne on mul juba mõnda aega peal… Kuna suure tõenäosusega on meie kolmandad jõulud majas ühtlasi viimased ja esimesed kaks on viltu läinud, siis nüüd lihtsalt tuleb võtta jõuludest parim.

Veel kord suur aitäh päkapikule, kes meile oma üllatusega nii palju jõulurõõmu juurde süstis! 🙂

Meie kass pissis voodisse, sest ta on laisk pedant.

November 25, 2015 ~ Liivi ~ 29 Comments

Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnud, aga mure “kass pissib 2-3 korda päevas minu või Teise voodisse” sai lahendatud ning magamistubade uksed on juba mitu nädalat hommikust õhtuni pärani.

Pissimismaraton lõppes siis, kui ülemisele korrusele ostsin teise liivakasti – kass oligi lihtsalt liiga laisk, et esimesele korrusele vetsu minna. Kuigi maraton sai läbi, siis üksikud pissimised ikkagi jäid, aga tänaseks olen aru saanud, millest need tulid. See on nüüd see pedandi osa. Ruudile sobib käia ainult piinlikult puhtas liivakastis, ja kui ta paari pissihunniku vahel veel saab kikivarvul rõvedustundega puhast kohta otsitud, siis rohkemate hunnikute või paksema kraami vahele tema enam ronima ei hakka. Tegelikult kasti hüppab ta küll, lausa 10 korda järjest hüppab sisse ja välja ning see on selge märguanne, et tal on suur häda, aga liiv ei ole piisavalt puhas. Samal ajal, kui ma liiva puhastan, seisab tema kannatamatult kõrval ja esimesel võimalusel hüppab kohe kasti keha kergendama. Ühel hommikul kuulsin, kuidas ta sahistas pikalt liivakastis ja siis tuli nõutult minu voodisse ringiratast kõndima. See oli kahtlane ja jäin teda jälgima – lõpuks leidis ühe koha, kus oli väike tekikoti volt, ta hakkas seda kraapima ja kui ma küsisin, mida ta teeb, siis viskas end ruttu pikali ja vaatas mulle süütu näoga otsa, sedasi mitu korda. Ajasin end siis voodist välja, koristasin tema liivakastist paar hunnikut ära ja ta läks tegi oma häda sinna.
Kui nüüd kass kuskile mujale pissib, siis on teada, et saan selles süüdistada vaid iseenda laiskust.

Nüüd, kus pissimismure on lahendatud, on elu kassiga eriti tore. Lausa nii tore, et ma tahaksin ühte pooleaastast triibikut veel juurde, aga enne tuleb Ruudi ära kastreerida. No ja Härra ka nõusse saada… Kallis, kui loed, siis googelda “üks või kaks kassi” ja loe teiste kogemusi, kuidas kaks kassi pööravad teineteisele rohkem tähelepanu kui näiteks kardinatele, mis meil on juba üsna augulised.
Kahe kassi omanikud võiksid muidugi kommentaarida, miks kaks kassi on parem kui üks. Kui ei ole parem, siis seda ei tasu igaks juhuks mainida, pärast Härra loeb…

Kui ma kassimeeme otsisin, siis nägin pilti, kus oligi just see vaatepilt, millest ma siin vaikselt unistan. No vaadake, kui harmooniliselt nad koos mõjuvad:Tahaksin meie punasele triibikule juurde just halli triibikut, sest nad sobiksid siis nii hästi meie punase Lotte ja halli Milliga. Tegelikult mind lihtsalt kõnetavad triibikud, ja kuna punane on juba olemas, siis teine võiks olla halli värvi, sest muid variante eriti polegi.

Et siis sellised lood… Veider, kuidas ma suvel olin veel seda meelt, et mitte ühtegi karvaajajat tuppa ei tule, aga nüüd juba igatsen teist juurde. Nii lihtne ongi muutuda kassitädiks.

Kus on ootamatud väljaminekud, seal on ka ootamatud sissetulekud.

October 28, 2015 ~ Liivi ~ Leave a comment

Nädala alguses helistas üürnik ja teatas, et boiler tilgub. Selle boileri väljavahetamise peale oleme varemgi mõelnud, sest tegu on ikkagi 15-20 aastat vana variandiga, mis ilmselt ei ole enam kõige säästlikum valik. Ma küll täpselt ei tea, mis seal tilgub, aga arvestasime ikkagi sellega, et tuleb uus osta. See oli natuke muserdav, sest lisaks sellele tuleb sama vana tilkuv pott ka välja vahetada ja need kaks sattusid nüüd samale ajale. Kokku on see juba natuke suur väljaminek. Eriti arvestades asjaolu, et meil ei jää novembris peale arvete maksmist suurt midagi alles, aga roolilatti ja talverehve on samuti vaja.

Aga siis tuli meie postkasti kiri Soome maksuametist, milles oli osaliselt täidetud avaldus ja ma lugesin sealt oma kehva keeleoskusega välja, et selle esitamisel saab Härra 178 € kevadel makstud tulumaksu tagasi. Alguses arvasime, et see on mingisugune viga ja Härra läks seda täna kohapeale lahendama, aga talle tehti puust ja punaseks, et kõik on õige ja andku armuline maksumaksja oma kontonumber, et nad saaksid üleliigsed 178 € tagasi maksta. Väga tore – uus pott ja boiler nagu maast leitud! Kui nüüd kukuks kuskilt ca 1000 € ka sülle, et saaks auto korda teha ja korralikud naastudega sussid alla. Tegelikult võiks isegi 10 000 € alla sadada, sest siis saaks ka majale uue katuse, uue aia, saaks paberid korda ja õhksoojuspumba ka. Need ainult pole üldse ootamatud väljaminekud, vaid juba päris pikalt ootel.

Meil on ennegi õige mitu korda sedasi olnud, et mõne ootamatu väljaminekuga samal ajal tuleb kuskilt raha, millega ei olnud arvestanud ja mis päästab päeva. Ega see 1000 € ei olegi nii utoopiline summa, mis võiks tühja koha pealt tekkida. Krooniajal kukkus sülle 25 000 krooni, mis ei tulnud küll päris tühja koha pealt, aga meil lihtsalt ei olnud sellest rahast aimugi. Keegi kuskil arvestas midagi Härra lõpparve ja koondamistasude juures valesti ning see avastati alles mitu kuud hiljem. Rõõm oli ikka väga suur, kui kõige raskemal ajal selline tore apsakas välja tuli. Praegu muidugi lõpparveid ja koondamistasusid ei ole, kust neljakohalisi summasid oodata. Aga see on ju ainult hea uudis!

Edit: Mäletate ma kirjutasin vist eelmisel nädalal, et Härra sai kohtutäiturilt kirja, sest ta ei olnud maksnud suvel oma ennakovero, mida ta tegelikult ei pidanudki maksma, sest oli siis juba otse Soome tööandja all? See on tegelikult naljakas, kuidas ühel nädalal esindab maksuametit ulosottomies ja nõub raha ning järgmisel nädalal maksuamet hoopis pakub raha. Loodan, et nad uuesti ümber ei mõtle.