Ma olin pikka aega seda meelt, et kingime lapsele lasteaia lõpetamise puhul nuputelefoni ja kõnekaardi, aga viimasel hetkel tahtsin ikkagi täita lapse unistuse ja ostsin talle Lotte nutitelefoni ja kuna ma selle juba Teliast ostsin ja ise ka Telia klient olen, siis sõlmisin uue liitumise, et ei tekiks kunagi olukorda, kus lapse kõnekaardil pole enam nii palju raha, et saaks mulle helistada.

See kõik kokku oli halb mõte, oleksin pidanud oma esialgse plaani juurde jääma, sest laps suutis pärast telefoni kätte saamist vähem kui kahe tunniga (vahepeal tegeles ka muude asjadega, ei olnud ainult ninapidi telefonis) tekitada 40 € suuruse arve, kuigi olin selliste ootamatuste eel andmeside välja lülitanud. Aga selle peale ma ei tulnud, et telefonis olnud mängud ei olegi päris mängud, vaid mängud, mida sai raha eest aktiveerida ja lapse käes käis see lihtsalt, sest esimeseks nupuks (mis on tavaliselt see, millega saab mängimist alustada) oli “purchase” ning edasi tuli siis ilmselt inglisekeelne info ja nupp “accept and buy”. Vastuseks tuli sõnumiga kood ja see sõnum maksis kena kopika, kokku suutis laps proovida 11 korda erinevaid mänge, enne kui tuli minu juurde ja kurtis, et mängud ei lähe tööle. Minu tähelepanu köitsid hoopis 11 uut sõnumit, mis kõik algasid: “Gracias por tu compra…”

Lapsele ma telefoni enam tagasi ei andnud ja pole seda siiamaani teinud, nii et laps on olnud nädal aega telefoniomanik, aga sellega midagi teha ei saa, sest ma ei tea, mis lõkse see veel sisaldab ja milliseid üllatusi need kaasa võivad tuua.

Järgmisel päeval Telia iseteeninduses nägin, et lapse jooksva kuu saldo oli kahetunnise kasutamise järel 41 eurot sentidega. Ligi 1 € tuli sellest, et ma lülitasin telefoni sisse ja andmemaht hakkas kohe jooksma, aga mina lülitasin andmeside välja alles paarkümmend minutit hiljem.

See olukord tekitas minu väga suurt nördimust ja isegi viha, sest kuidas on võimalik, et Telia müüb Lotte nutitelefoni, mille sihtgrupp on väikesed lapsed, sellise sisuga ja seda ilma igasuguse hoiatuseta?! Kust ma oleksin pidanud teadma, et telefon sisaldab mänge, mida ei saa mängida, vaid lihtsate nupuvajutustega kalli raha eest aktiveerida?! Esimene on saanud mõned korrad sõbranna lapse Lotte telefoniga mängida ja minu silmis oskas tema telefoni minust paremini käsitleda, kui asi puudutas mänge. Usaldasin last ja usaldasin telefoni. Ma ei leia, et see oli minust rumal, sest keskmine telefonikasutaja ei tule selliste asjade peale, et telefonisisesed mängud tuleb enne raha eest aktiveerida. Sõbranna ostis oma lapsele eelmise Lotte telefoni variandi, mis on üldse teist marki ja temal sellist probleemi ei olnud, nii et ta ei oleks osanud mind hoiatada ka.

Ka Härra ja meie mõlema vanemad olid tekkinud olukorrast leebelt öeldes hämmingus, sest ka nemad poleks ealeski osanud lapseliku välimusega telefonist sellist mitte lapsesõbralikku sisu oodanud. Me oleme muidugi ka keskmised telefonikasutajad, meie vanemad ei tea nutitelefonidest midagi ja meie Härraga kasutame telefoni peamiselt helistamiseks, mina surfan netis ka, aga me kumbki ei tea midagi äppidest ega muudest asjadest. Mängudest teadsin ka vaid nii palju, et enda telefonis kustutasin suuremahulised mängud ära ja jätsin vaid ühe kergema pallimängu hädaolukordade jaoks, kui oli vaja millegagi lapsi paigal hoida. Maksma ma selle mängu eest ei pidanud.

Kõige tobedam ongi see, et ma tegelikult ei luba lastel mänge mängida ei telefonis ega arvutis, aga lasteaia lõpetamisega kaasnenud erilises meeleolus olin tavapärasest leebem ja lubasin lapsel telefonis mängida, kuigi ütlesin talle juba enne telefoni ostmist, et mänge ma sisse ei jäta, sest ma tahan, et ta tegeleks koolis õppimise, mitte mängimisega. Tahtsin head, aga sain …. vastu pead, sest seda see 40-eurone arve minu jaoks on.

Lootsin küll, et Telia ehk tühistab selle, aga seda nad ei tee:

“Kahjuks ei saa Telia kontrollida sõnumite sisu, seega puudub meil võimalus tuvastada, mis teenusega on olnud täpsemalt tegemist. SMS-teenusnumbritelt pakuvad teenuseid erinevad firmad, lühinumbritelt 13017, 13018 pakub teenust firma MobiGW OÜ. Tegin Teie avalduse alusel päringu teenusepakkujale, kelle selgituse edastan.

Teenusepakkuja MobiGW OÜ andmetel on numbri 51****** vahendusel tellitud koode, millega oli võimalik aktiveerida Gameloft mängude: Nitro; Bubble Bash Mania; Iron Man 3; Real Football; Spider-Man täisversioonid ning lisaks on ostetud rakenduste siseseid krediite. Maksed on kinnitatud telefonikasutaja poolt rakenduse sees, kui vajutati nupule “Nõustu ja osta” (“Accept and Buy”). Enne ostu sooritamist kuvati täielik hinnainfo.”

Kirjutasin nüüd ka MobiGW-le, aga ma ei oota sealt ka positiivset lahendust, sest minu silmis ongi selline äri väheteadlike peale üles ehitatud. Aga see on küll pettumus, et telefonifirmad neil sedasi oma toodetes tegutseda lasevad, Huawei maine minu silmis igatahes langes. Telia oma samuti, sest kui neil oli kontroll telefoni Lotte temaatikat sisse organiseerida, siis oleks neil olnud võimalus vähemalt e-poes hoiatav märkuski juurde lisada, kui mitte tasulisi mänge eemaldada.

Hoiatan siis ise Telia asemel meiesuguseid keskmisi telefonikasutajaid, kes ostavad lapsele kooli alguse puhul tema esimeseks telefoniks Lotte nutika – ärge astuge samasse ämbrisse ja kustutage mängud juba eos. Ma hetkel ei oska öelda, kuidas seda teha, sest ma pole veel õiget kohta leidnud ega ole seda ka korralikult otsinud, sest kui arvet tühistada ei saa, siis ma parem aktiveerin need mängud ja mängin end ogaraks, et makstud raha päris raisku ei läheks.

See hoiatus sobib ilmselt iga telefoni kohta, sest tõenäoliselt ei ole Lotte nutikas ainus, mis sellist lõksu sisaldab. Milliseid lõkse ma veel kohata võin? Tean siis nendega arvestada ja neid võimalusel elimineerida.

Liitumise ma tühistan, sest ka interneti kuupiirangut ei saa alla 30 € seada, aga telefonis käib andmeside sisse lülitamine taas lihtsate liigutustega, nii et ma parem ennetan järgmisi suuri arveid, mille laps teadmatusest teha saab.

Milline lahendus on teil lastega kasutusel? Kas on sellist kõnekaarti, millega ta saab mulle helistada ka siis, kui kaardil on raha ümmargune null? Kuidas ennetada suuri arveid või kuidas lülitada internet sedasi välja, et laps seda kogemata sisse tagasi lülitada ei saa?

Hommikul ärkasin esmalt selle peale, et Teine küsis, kas multikaid tohib vaadata. Lubasin ja magasin edasi. Uuesti ärkasin, kui Härra veerand 11 helistas. Ma ei tea, mis ime läbi me pesamunaga nii kaua magasime. Tegelikult minu puhul pole see mingi ime, aga Neljanda puhul küll.

Järgmine ime ootas mind toast välja minnes, kui avastasin, et meie varane Teine oli magama tagasi läinud. Teised poisid ei osanud öelda, miks ta magama tagasi läks, aga tavapärane see käitumine igatahes ei olnud.

Pärast ärkamist hakkas Neljas kõhuvalu kurtma ja pool tundi hiljem ta oksendas. Vett ja vahtu, midagi muud sealt ei tulnud. Ühest küljest olen oksendamiste suhtes karastunud, sest seda on laste puhul ikka ette tulnud, aga teisest küljest sellised seletamatud oksendamised toovad pähe hirmumõtteid, et äkki on see kasvaja, sest see ei saa ju olla normaalne, et laps jälle lihtsalt niisama oksendab. Alles paar nädalat on viimasest seletamatust oksendamisest möödas. Samas on see seletamatute oksendamiste etapp ühe lapsega juba läbitud, midagi ei leitud ja perearst ütles, et lapsed ikka aegaajalt oksendavad. Äkki tõesti, sest ei tahaks uskuda, et meil on kolmel lapsel kasvajad, mis panevad neil vahelduseks kõhud valutama ja ajavad oksele.

Peagi ärkas ka Teine ja kurtis, et tal on nii paha olla, et jalad ei taha liikuda. Õnneks ei olnud tal oksehäda.

Siis sai vetsupaber otsa ja viisin asemele viimase rulli majapidamispaberit, mis täitis ka tatirätiku rolli, sest salvrätikud olid samuti otsas. Ja siis, kujutate ette, kukutas Kolmas selle rulli vetsupotti! Ma pidin kaks kolmandikku rullist maha lõikama, sest see oli märg ja mitte ainult – rull kukkus potti pärast põie kergendamist ja enne vee peale laskmist. Viimane paber!

Kuna lapsed käisid teist päeva peale, et läheksime vanaema juurde ja koristasid selle nimel isegi oma toad ära, siis otsustasin nende soovi täita. Rullisin ka köögilaua alt vaiba kokku, et see maal survepesuriga puhtaks pesta, teise kohviplekiga heleda rullikeeratud vaiba tirisin meie voodi alt välja, sest see on ka terve aasta pesemist oodanud. Pakkisin veel kassid ja laste asjad kokku ning hakkasin kaamerakotti üle vaatama, et äkki teen mõned pildid ka ja avastasin, et objektiivi eest oli 40-eurone filter läinud ja viimati nägin teist siis, kui mere ääres objektiivi vahetamise eesmärgil kaameraga koti poole jooksin. Ilmselt jooksin nii, et filter kukkus eest. Ma kasutasin seda alles teist korda. Teist! Ei tea, kas garantiist saaks uue – ikkagi kehv filter, kui nii kergelt eest ära kukub.

Tassisin lapsed, kassid ja vaibad autosse ning läksin poodi, et lastele tee peale jäätist osta. Kassas tuli meelde, et pidin salatit ka ostma, sest Härra ema tõi meile vist 2 kilo viinerit ja tahtsin need ema juurde viia ja salatit kõrvale osta. Ja siis meenus, et viinerid jäid ka koju. Ostsin siis lastele valed jäätised, sain vastu nördinud näod, käisin kodus vinkude järel, käisin uuesti poes salatit ostmas ja käisin Lehtses ka poes, et lastele õiged jäätised osta.

Ema juures selgus, et ilm ei olegi nii ilus ja soe, vaid täitsa jahedalt tuuline, aga meie kõik olime tõbistena täiesti ilmale mittevastavalt riides. Polnud mõtet vaipu ka autost välja võtta, sest polnud veega sodimise ilma. Või tervist.

Külma sain nagunii juurde, sest tuul surus end mõnuga riietest läbi ja nüüd ma köhin ja köhin ja köhin. Nii palju siis sellest, et ravin end kodus.

Kokkuvõttes oli täna päris pläss päev. Vanemate koer oli minuga sama meelt.

Nüüd keset ööd tundsin millegi üle rõõmu ka, tegin nimelt hea elukindlustuse diili, kuid sellest kirjutan ehk homme pikemalt, sest see lihtsalt on pikk jutt, aga ma tahaksin täna magama ka jõuda. Mida varem magama jõuan, seda kiiremini homne päev saabub ja homme tuleb kindlasti parem päev, mu sisetunne ütleb nii.

 

Kui Härra kuu alguses Soome läks, siis arvestasime, et ta tuleb Teise sünnipäevaks tagasi, aga kuna ühel hommikul oli Voyageri all nii suur õliloik, et see voolas juba auto alt välja, siis plaanid muutusid ja ta tuli pea nädal aega varem koju.

Ma lootsin, et sellest pole midagi ja ta saab lihtsalt kauem kodus olla, sest Härra tööandja jaoks on igasugused peresündmused ja usupühad alati olulised olnud. Kuid kuna Härra viimasel tööpäeval oli tema ülemusel halb tuju, siis too jõudis enne head aega jätmist nähvata, et mingit Eestis passimist ei ole ja esimesel võimalusel tuleb olla tagasi tööl. Härra ei lasknud endale seda kaks korda öelda, sest tema tööandja võib teatud olukordades pehmelt öeldes väga ebameeldiv olla. Ma küll mitu korda soovitasin tööandjale helistada ja mainida lapse sünnipäeva või küsida pühade ajal töötamise kohta, sest viimane oleneb ka sellest, kuidas ülemusel tuju on.

Härra arvas oma tööandjat paremini tundvat ega helistanud, vaid läkski esimesel võimalusel tööle tagasi. Isegi autot ei saanud korda, sest õli ei lekkinud õlivannist, vaid väntvõlli otsatihend oli hakanud kolinal läbi laskma ja selle vahetamine oli vanemate juures lageda taeva all nokitsemiseks liiga suur töö. Küll saime uue tihendi ja aja tänaseks remonditöökotta ning Härra sai nüüd ikkagi ise auto viimise ja toomisega tegeleda. Minul olekski see nelja tõbise lapse kõrvalt päris keeruliseks ülesandeks osutunud.

Igatahes oli neljapäevane päev, Teise sünnipäev, Härra teine tööpäev, kui tema ülemus teatas talle toreda uudise, et reedel, pühapäeval ja esmaspäeval tööd ei tee. Kui ma seda kuulsin, siis ma hakkasin lihtsalt nutma, sest tekkis küsimus, kas ta nende kahe tööpäeva pärast pidigi esimesel võimalusel Soome tagasi minema?! Kõige rohkem oli kahju sellest, et teda ei olnud lapse sünnipäeval ja seda lihtsalt seetõttu, et ühel oli linnaluba andes halb tuju ja teine ei söandanud teemat hiljem uuesti üles võtta.

Kuna laupäevase pooliku tööpäeva pärast ei olnud ka mõtet kolm päeva niisama teleri ees lamatiste tekkimiseni vedeleda, siis otsustas Härra ülemuse lahkel loal pärast tööpäeva lõppu koju sõita. See aga polnudki nii lihtne, sest pühade eel olid kõik samade mõtetega ning autokohad olid otsas. Vaatasin üle kolme laevafirma ajad, kohad ja hinnad, kaalusime erinevaid laevu, aegu ja võimalusi ning lõpuks jäi sõelale ikka neljapäevane hiliseim laev. Härra pidi lihtsalt auto 80 € eest sadama parklasse jätma ning mina pidin öösel poole üheks talle Tallinnasse vastu minema.

Selle mõtlemise, otsimise, teineteisele helistamise ja kerge närvivapustuse vahepeal jõudis ema mulle mänguasjapoest helistada, et ma uuriksin välja, millise koodiga Lego Bionicle Härra ema Teisele ostis, siis on kindel, et neid ei saa topelt. Ma uurisin selle välja, panin koodi kirja ja siis helistas Härra ning ma unustasin ema täielikult. Ta meenus alles siis, kui ta mulle paarkümmend minutit hiljem ise tagasi helistas. Ups!

Tahaksin öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga see vahejuhtum teeb siiani tuska. Lapse sünnipäeval Härrat ei olnud, tema hoopis töötas kaks päeva põhimõtteliselt niisama, sest teenitud raha kulub praeguse koduvisiidi peale (parkimine, laevapiletid ja kütus 900 km läbimiseks). Sama hästi oleks ta võinud need päevad meiega kodus olla. Kahju, et nii läks.

Samas hea, et sai vähemalt tagasi tulla, pühad meiega veeta, jagada minuga lapse kõhulahtisuse tagamaade likvideerimistööd ning auto remonti viia ja sealt tagasi tuua. Sain tagasi muretu liikumisvabaduse, sest Voyageril pole enam õlirida järel, kahjuks esimene pikem muretu sõit tulebki juba homme, kui Härra tuleb laeva peale viia. Või noh, mitte päris muretu, sest laatsaret tuleb kaasa võtta…