Kuutõbise nutt?

Täna öösel tundsin puudust võimalusest anda kolme ja poole aastasele rinda, sest millegi muuga ma ei osanud last lohutada. Beebide seletamatute nuttude puhul on see aidanud, aga kuidas aidata nutvat last, kes lihtsalt ei väljenda end verbaalselt, kui mitte arvestada läbi nutu “uui-uui-uui-uui-uui” ulgumist?

Kolmas magas eile algusest peale rahutult, aga kella poole kaheteistkümnest hakkas ta läbi une vaikselt tihkuma ja lõputult mööda voodit aelema. Tõusis korduvalt istuma ja viskas end uuesti pikali, ise samal ajal vaikselt jorises ja nuuksus. Kui see nutt hakkas hullemaks minema, siis küsisin, kas tal on kuskilt valus, miks ta nutab. Selle peale hakkas ta üldse voodist käpuli maha minema, oleks äärepealt nina ees alla kukkunud. Sealt edasi hakkaski see “uui-uui” lohutamatu nutt pihta.

Süles ta rahulikult ei olnud, end kaisutada ei lasknud, ühelegi küsimusele ei vastanud. Läks ainult aina rohkem endast välja, lõpuks ta nuttis, köhis, krooksus ja öökis samal ajal. Viisin ta vannituppa, kus ta köhis ja öökis suure hunniku venivat ollust välja, mille puhul ei saanud aru, kas see tuli kopsudest või maost. Pärast seda ta hetkeks rahunes, aga siis hakkas uuesti “uui-uuitama” ja see ärritas. Ma ei saanud aru, mis tal viga on , ta ise ei rääkinud ühtegi sõna ja ajas ennast ise aina suuremasse hüsteeriasse. Ta nuttis nii, et tema rindkeresse tekkis iga nuuksatusega sügav lohk ja ma pidin enda ribisid kompima, et aru saada, kas see on normaalne. Ma ei saanud aru.

Selliseid veidraid nutmisi on tal ka varem esinenud, aga siis ta oli nii palju väiksem, et ma ei oodanudki temalt oma küsimustele vastuseid. Seekord ootasin, aga ei saanud ikkagi temaga mingisugust kontakti. Lõppes see asi nii, et viisin ta meie voodisse, kus tal läksid silmad kohe pahupidi ja ta jäi magama. Ainult nuuksus veel läbi une. Rahulikult siiski magama ei jäänud, ikka keerutas end ühele ja teisele poole. Härra ei olnud veel magama jäänud ja ööund oli talle veel jäänud vaid viis tundi. Tema säästmiseks viisin lapse teise tuppa tagasi ja magasin poole viieni tema kõrval. Ta magas terve aja rahutult, vahepeal rääkis läbi une, siis jälle tihkus veidi, siis istus või otsis uut asendit.

Ei olnud tore öö, aga tema ärkas ikkagi hea tujuga ega mäletanud öisest nutmisest midagi. Kõlab unepaanika moodi ja ma arvan, et sellega tegu oligi. Samas üsna rahutu magaja on ta suurema osa ajast nii või naa olnud. Ta väga tihti niuksub läbi une ja vähkreb palju, seetõttu on tema kõrval raske magada.

Nagu kirjutasin, siis selliseid nutmisi on enne ka olnud ja vähemalt ühe korra on ta veel samamoodi nutmise ajal suure koguse lima välja köhinud, kuid järgmisel päeval arsti juures käies olid kopsud puhtad ja laps korras. Ega ma ei tea, kas ta köhis selle välja, äkki tuli see maost, sest ka tookord ta köhis ja öökis samal ajal.

Kui limavärk päris tavaline pole olnud, siis hüsteerilise nutmise ajal krooksumine küll, sest ta ahmib hullult õhku sisse. Mul olid need nutmishood ammu meelest läinud, ma pidasin seda enne lihtsalt päevasündmuste üleelamiseks või mingiks perioodiks, sest vahepeal esines seda pea igaöiselt.

Parem oleks, et praegu oli see ühekordne teema, sest varsti on muidu minul jälle magamata ööde paanika. Viimased 3 ööd on olnud lühikesed, kehvad ja ebamugavad, sest olen maganud Kolmanda kõrval maas madratsil või poiste vahel suures voodis. Täna varahommikul oli nii hea tunne oma voodisse kukkuda, aga kondid on siiski endiselt haiged ja suu ainult haigutab.

Selle “suve” teine larüngiit…

Meie Kolmandal on taas larüngiit, selle suve teine, selle aasta neljas, kui mitte viies – raske on juba järge pidada.

Kes ei tea, siis larüngiit on kõripõletik, millega kaasneb turse, mis raskendab hingamist. Erinavate allikate põhjal on tüüpiline ka palavik, köha, nohu, kurguvalu ja muud haigusnähud, aga meie Kolmandal esinevad enamasti ainult öised larüngiidihood. Pole harv, et õhtul läheb voodisse terve laps, aga öösel ärkan tema paukuvate köhatamiste peale, mille põhjal on selge, et laps ei saa jälle normaalselt hingata. Kuna tal on neid larüngiidihoogusid väga palju olnud, siis ma enam pabinasse ei satu, pigem ajab tüdinult ohkama.

Tema esimene larüngiidihoog oli umbes aasta ja kahekuuselt. Tegelikult oli ka enne seda olnud öid, kus ta hingas häälekalt, aga need olid leebed korrad ja kuigi ma tookord ei teadnud, milles asi on, siis eeldasin, et aur aitab ja aitas ka. Esimene korralik larüngiidihoog ajas küll paanikasse, sest laps ei saanud siis pea üldse hingata ja ta läks ise samuti paanikasse, mille peale tema hingamine muutus veel raskemaks. Sel korral aur enam ei aidanud, seda rohkem seetõttu, et laps ei hinganudki auru sisse, vaid nuttis hääletult oma siniste huultega vaatas suurte hirmunud silmadega enda ümber ja rabeles nagu kala kuival maal. Ma ei osanud tookord keset ööd midagi teha ka, helistasin 1220 (perearsti nõuandetelefon), kust soovitati lapsega õue minna.

Seda ma ka tegin. Väljas oli talveilm, mina istusin keset ööd lapsega õues trepi peal, olime mõlemad tekkide sisse mässitud, seega külm meil ei hakanud ning lapse larüngiidihoog möödus kiiresti. Tema magas sügavalt ja rahulikult minu süles ning edasi kolisime elutuppa avatud akna alla magama. Järgmisel päeval guugeldas ja lugesin tunde larüngiidi kohta ning edaspidi ma enam paanikasse ei sattunud.

Ühe korra on olnud olukord, kus last ei aidanud värske õhk ega aur, isegi mitte kiirabiga saabunud adrenaliini aur ja ta viidi paariks tunniks haiglasse. Härra läks temaga kaasa. Õnneks hakkasid seal ravimid mõjuma ning koju tagasi tuli täitsa terve laps. Edaspidi on endiselt ainsaks ravimiks olnud värske õhk, mõnikord ka Ventolini siirup.

Eile hommikul oli lapse hääl kähe, sain juba aru, et hakkab taas pihta. Täna öösel kella ühe ajal käisin teda kontrollimas, ta hingas rahulikult ja kõik tundus korras olevat, aga kaks tundi hiljem oli asi juba nii hull, et Kolmas nuttis hingamisraskuste pärast. Tõime lapse enda tuppa, panime madratsi põrandale akna alla, lapse mässisin teki sisse, ta rahunes kiiresti ja hakkas palju paremini hingama. Magasime tunnikese, mul hakkas külm, panin akna kinni, aga varsti pidin selle uuesti avama, sest Kolmanda hingamine muutus taas raskeks. Magasime siis hommikuni lahtise akna all.

Palavikku tal ei ole, väidetavalt ei ole valus neelata ega rääkida, nohu on minimaalne (vahepeal ninaalune on veidi märg, aga nuusata pole midagi) ja erilist köha ka pole. Vahepeal paugub kuivalt, aga see on pigem ärritusköha, hingamine on veidi häälekas, kuid rääkides on tema hääl igati normaalne. Paukuvate köhatamiste põhjal saab siiski aru, et möödas pole veel midagi. Tänane öö möödub veel kindlasti lahtise akna all. Tavaliselt kestabki see 2-3 ööd.

Kuna see olla kuni 5-aastaste haigus, siis on lootust, et ta kasvab sellest välja. Ainult poolteist aastat on veel oodata. _MG_2883Kas kellelgi teist on ka selline “larüngiiditaja” kodus? Või äkki on kunagi olnud ja laps on sellest tänaseks välja kasvanud? Millised on teie kogemused olnud, kui tihti on hoogusid esinenud, mis on nendega kaasnenud, kuidas olete olukorda leevendanud/ravinud ja nii edasi?

Kellel larüngiidiga kogemusi pole, siis ma loodan, et ei tule ka, aga kui peaks, siis paanikaks pole põhjust – laps sülle ja õue või avatud akna alla. Aitab ka niiske õhk ja me olemegi mõnikord istunud niisama vannitoas ja lasknud kuumal veel vanni joosta, tekib mõnus aurusauna efekt. Ise eelistan siiski värsket õhku, Kolmandale mõjub see kiiremini ning jääb ära vannitoas higistamine, veearvele mõjub ka paremini. 🙂

Veel sääskedest, muudest putukatest ja kookosõlist

Meie Esimene on olnud sääskede ja muude putukate hammustuste suhtes üsna immuunne. Ei ole tal olnud suuri paistes punne, ei ole ta end lõhki kraapinud, ei ole ta olnud millegi-kellegi suhtes allergiline.

Seda suurem oli mu üllatus, kui Teisel paistetas silm pooleldi kinni, sest sääsk imes silma alt verd._MG_8757 _MG_8778Tal esines sellist paistes silma kaks korda ja kõik sääsehammustused (või öeldakse imemised?) läksid väga tursesse. Sügelema ei hakanud või siis laps lihtsalt ei süganud end. Kui väga palju paistes kuppe oli, siis sai ta zyrtecit, võib-olla sellepärast ka ei sügelenud.

Kuna ta läks sääskede pärast paiste, siis kartsin, et mõne sumiseja käest nõelata saamine on tema jaoks üldse ohtlik, aga eelmisel aastal sai ta kolm (või oli isegi viis) sutsakat korraga, kui käis herilasepesa juures tuuseldamas. Ei tekkinud paistetust ega midagi muud. Oli ainult palju nuttu. 😀

Enam ei ole ta ka sääskede suhtes väga tundlik.

Kuid Kolmas on seda endiselt. Ta näeb praegu peaaegu samasugune välja nagu kahe aasta tagustel piltidel. Tookord ei olnud ma sugugi šokeeritud, kui tema muhklikku otsaesist nägin, sest Teisega oli juba kogemus olemas.

_MG_8621Eile ei olnud olukord üldse hull, aga hommikul ärkas paistes punnidega. Ega muud ei olegi, kui zyrtec sisse ja kookosõli peale.

Teisi määrin ainult kookosõliga ja enda põhjal ütleksin, et see leevendab sügelust kiiresti ja tõhusalt. Ilmselt aitab ka lapsi, sest Neljas pole end rohkem kuskilt lõhki kraapinud. Temaga on mul nüüd esmakordne kogemus, kus laps lihtsalt sügab end katki. Mitu-mitu nädalat vanad punnid ei ole siiani paranenud, sest ta kraabib kogu aeg kärnad maha. Samuti kraabib maha plaastrid ja sidemed.

_MG_7703See eest ei teki tal kergelt paistes kuppe. Üks suur punane lärakas tal külje peal on, aga see pole sääse tehtud, vaid mingi karmi putuka hammustus. Ma enda lapsepõlvest mäletan selliseid hammustusi küll ja küll, kus hommikul heinaküünis ärgates oli näiteks säärel rusikasuurune kõva ja paistes punetav ala, sest keegi oli öösel minust tükikese hammustanud. 😀

Tegelikult ma tahtsingi selle postitusega rohkem seda öelda, et kookosõli on hea vahend sügeluse leevendamiseks. Minu puhul on aidanud palju paremini kui aaloe, teepuuõli või spetsiaalsed geelid, mis põhimõtteliselt sisaldavadki neid samu asju.