Nonii, naised (eeldan, et ükski meesterahvas mu blogi ei loe, sest isegi minu enda mees ei loe), kui teid järgnev kogemus üldse ei huvita, siis oma meestega võite seda jagada küll. Või ise kõrva taha panna, kui tegelete põhiliselt ise autole varuosade otsimisega nagu mina. 😀
Meie Grand Voyageri roolilatt on omadega õhtal, aga uue roolilati leidmine on pimeduses kobamine, sest ilmselgelt pean ma ise olema varuosade ekspert, kui midagi vahetust vajab! Ma tegelikult võiksingi olla ekspert, kui keegi teine midagi teaks või infot jagaks! Küsisin hinnapakkumisi aprilli lõpus, aga tookord jäi asi soiku, sest Härra koju ei tulnud ning ma läksin hoopis ise Soome.
Igatahes Männiku Autolammutus pakkus roolilatti 150 € eest. Nüüd, kui Eestis olime, siis Härra helistas neile ja nad pakkusid talle roolilatti 180 € eest. Õigemini ütlesid, et jah, neil on 2004. aasta 2.8 CRD Grand Voyagerile roolilatt olemas ja see maksab 180 €. Mõtlesime veidi, otsisime odavamaid lahendusi, mida me ei leidnud, mõtlesime veel ning otsustasime need 180 € välja käia.
Helistasime 38 autoremonditöökoda läbi, et äkki keegi samal päeval vahetaks ära. Muide, Männiku Autolammutus oli nõus seda ise tegema, aega pidi võta 6 tundi + sillastend ning tahtsid, et auto ööseks sinna jätaksime. Teised pakkusid, et teevad selle töö ära 3-4 tunniga ning sillastend oli selle aja sisse arvestatud, aga mitte keegi ei saanud seda tööd samal päeval ette võtta. Härra tuttav oli nõus laupäeva hommikul silla reguleerimise ära tegema, aga muuga aidata ei saanud. Lõpuks leidsime koha, kus Härra sai kuuspaki eest kasutada tõstukit ja kõikvõimalikke tööriistu, et ise vahetustöö ära teha.
Mõeldud-tehtud, Härra helistas Männiku Autolammutusse, et tuleb roolilatile 100 kilomeetri kauguselt järele ja pangu asjad valmis. Kui kohale jõudsime, siis tüüp (pole õrna aimu, kes ta seal oli ja kas ta üldse autodest midagi teab) alles hakkas helistama (ameerika autodega tegelevasse firmasse), et kuidas eristada erinevate aastaarvude Grand Voyageride roolilatte ja milline meie autole üldse sobib. Vahepeal käis jutt 2002. aasta Voyagerist ja 2.5 mootorist ning ma julgesin sekka iitsatada, et ühe taastatud lattide müüja sõnul ei sobi 2.5 ja 3.3 variantide roolilatid 2.8 autole. Nendel olevatki 2007. aasta 2.8 Grand Voyageri roolilatt ning kohale toodi kobakas, millel oli peal kirjas 2.5 Grand Voyager, aga see olla lihtsalt näpuviga. Siis ta näitas ühte jullat (sorri, et tea täpset nimetust), et erinevate aastaarvude puhul on vahe ainult selle julla sisenemisnurgas ja silmaga lattidel vahet ei tee, aga see PEAKS sobima meie autole. Ahah, nii palju siis sellest, et jah, meil on olemas.
Mis selgus tõstuki peal, kui Härra oli juba vana roolilati peaaegu maha võtnud? Loomulikult Männikult kaasa antud latt ei sobinud, erinevad olid nii kinnitused kui ka õlitorude ühendused, nendel erinevustel oleks silmaga vahet teinud ka poolpime. Kulunud oli 2 tundi otsimiste ja helistamiste peale, 4 tundi jupil järel käimisele, 1 tund garaaživõtmete ootamisele, 1 tund auto all olemisele ja kulus veel teine tund enne, kui Härra meile minu vanemate juurde järele jõudis. Koju jõudsime alles kella 21 ajal, viimane kodusoleku päev oli täielikult raisku läinud, maja oli koristamata, asjad pakkimata ja väljasõiduni poolpiduse autoga oli jäänud vaid 15 tundi. Järgmisel päeval tuli see vale roolilatt veel 10 € eest tagasi ka saata. Kogukulu sellele nõmedusele oli 10 tundi ja 30 €. Suur aitäh, Männiku Autolammutus!
See lugu läheb veel paremaks! Kui nad said lati tagasi, siis nad helistasid Härrale, et nad leidsid laost õige lati, 2007. aasta 2.8 Grand Voyageri oma. Las ma pakun, meile anti ikkagi 2.5 Voyageri latt ja see kiri seal peal ei olnud näpuviga. Härra küsis, kas see ikka kindlasti sobib. Vastus oli, et see on kindlasti õige latt, aga ta peab tunni jooksul ütlema, kas tahab seda, sest teine huviline on ka. Härra veidi kahtles, helistas mulle, arutasime asja ning lubasin autolammutusele saata varuosa koodi, millest Härra pilti tegi, kui meie roolilatti maha hakkas võtma. Saatsin siis neile järgmise kirja:
Tere!
Ütlesin reedel, et pakkusite enne roolilati hinnaks 150 €, aga vastati, et 150 € on vana latitüübi hind, aga uus on 180 €. Nagu eelneva kirjavahetuse järgi näha, siis pakkusite ikkagi varem roolilatti 150 € eest ja auto on endiselt sama, seega lati tüüp peaks seda samamoodi olema.
Abikaasa ütles, et leidsite laost õige lati. Saadan teile latil oleva koodi, et võrdleksite seda igaks juhuks enda omaga – p04766416aca.
Praeguses olukorras olen siiski pettunud. Teil on väidetavalt õige latt laos olemas, aga me sõitsime maha kokku 200 kilomeetrit, et ära tuua vale latt ja see selgus ka alles siis, kui auto oli juba tõstuki peal. See oli kuuest päevast viimane päev Eestis ja see päev läks täiesti raisku. Lisaks ajakulule läks latil järel käimine ja selle tagasi saatmine maksma 30 €. Ma leian, et selle raha võiksite siiski lati hinnast maha arvestada ja tagastada, sest tegu oli teiepoolse vähese eeltööga.
Parimate soovidega
Kirjale vastust ei tulnud. Härra helistas täna ise ja küsis, kui kaugel asjad on. Mis selgus? Koodid siiski ei sobi ja nad kannavad raha tagasi. On ikka! Telefoni teel väitsid suure suuga, et see sobib kindlasti. Kui me oleksime selle ära võtnud, siis nad oleksid varuosa teele pannud, äi oleks kauba vastu võtnud, meie raha oleks 2-3 nädalat tolle roolilati all olnud ning oleksime pidanud Eestisse jõudes selle taas oma kulu ja kirjadega tagasi saatma, sest ups, Männiku Autolammutus pani jälle puusse.
Tagasi kannavad nad muidugi ainult 180 €, sest nemad ei vastuta selle eest, et varuosa ei sobinud. Kui ma annan auto kohta kõik andmed, siis ma eeldan, et neid kasutatakse selleks, et teha kindlaks, milline varuosa autole sobib. Vägisi jääb mulje, et nemad pakkusid suvalisi Grand Voyageri roolilatte, mõni ehk ikka sobib.
Okei, seltskonnas pole pädevaid inimesi, ikka juhtub, aga pagan võtaks, kui sa tead, et varuosale tullakse järele 100 kilomeetri kauguselt ning järgmisel päeval on ees sõit Soome, siis ole inimene ja ütle, et tegelikult te ei tea, kas varuosa ikka sobib. Ära raiska enda ja (kõvasti rohkem) teiste aega! Aga ei, Männiku Autolammutus otsustas oma ebapädevust demonstreerida kahel korral. Otseloomulikult me ostame pärast nii head müügitööd Männiku Autolammutusest veel mõne varuosa ning soovitame neid kindlasti tuttavatele ka!
Otsin endiselt roolilatti, aga nüüd vähemalt tean tootekoodi, lihtsam leida. Tänu sellele tean ka seda, et näiteks Ladu24 pakutud roolilatt samuti ei sobi ning avastasin, et nad pakuvad ühte ja sama roolilatti igale IV generatsiooni Voyagerile, olenemata mootoritüübist ja aastaarvust. Mis sedasi viga varuosasid müüa.
Kirjutasin ka Silberautosse varuosade müügiesindajale ja kohe kirja alguses ütlesin, et ma ei jaksa osta uut roolilatti ja palun nende abi selgitamaks välja, millistele Voyageri mootoritüüpidele ja aastaarvudele sobib antud koodiga varuosa, et oskaksin rohkem mitte tünga saada. Nende vastus oli väga abivalmis: “Teie sõidukile sobivat roolilatti saab tellida hinnaga 735 €.”
Armsad varuosade müüjad, aitäh abi eest! On kulunud raha, aega ja närvirakke, aga ikka sõidame killadi-kolladi. Küllap võin tulevikus ise varuosade müüjaks hakata, sest kahe laguneva autoga olen saanud kõva praktika. Aga kas see ikka peab nii olema, et klient googeldab end lolliks, sest varuosade müüjad ei tea, millised on õiged osad?!
Muide, meie Nissan Almera on toodetud Inglimaal ja tänu sellele on tal erinevad osad sama aastaarvuga Nissan Almerast, mis on toodetud Jaapanis. Üldiselt hästi tehtud, Nissan, aga kindlasti oleks saanud asja veel keerulisemaks ajada!
Nii palju siis rahulikust hommikust, et saaksin blogipostitusse süveneda. Kui ma kirjutan vähegi nö tõsisemal teemal, siis ma valin hoolega sõnu ja pean saama süveneda. Eile ei saanud ma seda terve päeva jooksul – vahelduva eduga kirjutasin ja tegelesin kõige muuga, millega tegeletakse nelja lapsega majapidamises. Kella viieks olin peaaegu valmis, aga siis tuli hakata õhtusööki tegema. Ja mul tuli kokkamise ajal nii hea mõttevälgatus, mille tahtsin kindlasti positusse lisada. Aga selleks ajaks, kui ma arvutisse jõudsin, oli see kadunud – viis tuju ära küll! Üldse oli pea juba nii paks otsas, et keset lastemöllu ma enam midagi kirjutada ei suutnud. Õhtul voodis tuli see mõttevälgatus meelde, üritasin leida telefonis kohta, kuhu see kirja panna, aga ei leidnud sellist võimalust, isegi sõnumit ei saanud ära salvestada. Saatsin siis iseendale smsi. 😀
