Kell on 21.29 ja ma joon oma hommikukohvi. Mitte seetõttu, et ma oleksin eilse vägeva peo tõttu alles paar tundi tagasi silmad lahti saanud või muud sellist. Ikka seetõttu, et see on tänase päeva esimene “oma hetk”. Lapsed on küll juba 40 minutit voodis olnud, aga uinunud on ainult Teine, kes magab täna minu kõrval. Teised kolm on veel ärkvel, sest Neljandal on nohu, mille pärast ta iga natukese aja tagant joriseb. Teisel on ka nohu.
Eile jäime minu vanemate juurde ööseks, magasime viiekesi ühes toas ja öö oli üle pika aja väga kehv. Lapsed uinusid alles poole 12-ne ajal. Neljas jorises ja rabeles läbi une ning tema jalad jäid mitu korda võrevoodi pulkade vahele kinni. Teine tõusis mitu korda istuma ja hakkas oma kinnise ninaga “maameest” tegema. Esimene laiutas minu kõrval, pidin teda korduvalt oma kohale tagasi nügima, viimasel korral juba raputasin ta üles ja palusin mitte laiutada. Ma ei tea, kuidas me Härra ja Kolmandaga omal ajal tollesse 120 cm laia voodisse ära mahtusime…
Lapsed ärkasid muidugi juba 8 ajal – ei ole meil mingit laupäevast lõunani magamist! Plaanisin hommikul auto seest ja väljast puhtaks teha, aga tegelikult vegeteerisin mõned tunnid ja siis hakkasime koju tulema. Kuna kodus oli ootamas tühi külmik, siis ostsin Konsumi soojaletist ahjukartulit ja guljašši, sest lapsed olid juba näljased. Paraku ei kõlvanud guljašš kuskile ning paljast kuiva kartulit (mis polnud samuti hea) ka keegi ei tahtnud. Kõik läks “koerakaussi” ehk kogumispotti, millega viin jääke vanemate koertele. Lõunaks sõime banaane.
Siis pisemad magasid ja suuremad mängisid legodega, vaatasid multikaid, kaklesid, mängisid legodega, möllasid, kaklesid ja mina käisin ja anusin neid, et nad vaikselt oleksid. Kui Kolmas ärkas, siis palusin kolme poissi, et nad laseksid oma õel veel magada ja minul koristada.
Ei läinud kaua, kui ärkas Neljas. Tuju oli tal muidugi ülevoolav! Kuna külmkapp oli endiselt tühi, siis võtsime kohe suuna Rakverre, et teha seal suurem šoping. Nagunii tuli apteeki ka minna, et Quixxi ja hanerasva tagavarasid täiendada. Nelja lapsega poes käimine ei ole üldiselt minu lemmiktegevus, aga enamasti on see täitsa teostatav. Täna paraku ei olnud ja mu närvid olid kurssis juba enne, kui olin jõudnud midagi korvi visata.
Ma ütlesin kodus vähemalt viis korda, et käigu kõik pissil ära, aga Esimene avastas ikkagi kohe pärast poodi sisenemist, et tal on pissihäda. Õigemini mina avastasin, sest ta tammus ühe koha peal. Oleks me siis alles keskusesse sisenenud – ei, me olime juba ühe suure ja kolme pisikese poekäruga Maksimarketis lettide vahel.
Edasi käis ainult üks käruralli, üksteise rammimine, kaklemine, kärude keerutamine, vingumine ja nii edasi. Ma ainult palusin, keelasin, käskisin, aga oleksin nagu poeriiulitega rääkinud. Tunnetasin korduvalt kõõritavaid pilke…
Terve eilne ja tänane on olnud pöörased, lapsed ainult tujutsevad, kaklevad, jonnivad, kukuvad, löövad end ära, nutavad. Eile jalutasime 800 meetrit ja selle aja sees kukkus Kolmas viis korda, viis! Iga kord ulgus ühe koha peal ja mossitas, et tema enam minuga ei räägi, nagu mina oleksin ta pikali lükanud. Härra vanemate juures hüppasid Kolmas ja Neljas peadpidi kokku, siis kukkus Neljas peaga vastu voodiserva, siis kukkus voodist alla, siis astus Teine talle pähe. Vahepeal iiiii-iiii-iiiitas Esimene nutta, sest Teine läks esimesena arvuti taha.
Minu ema juures kukkus Kolmas peaga vastu diivani puidust käetuge ja sai korraliku muhu ning nutukrambi. Mina sain ka krambi, sest ma ei suutnud enam kellegi nutujorinat kuulata.
Täna jätkasid nad samas vaimus, kes rammis keda nukuvankriga, kes lõi kellele jalaga vastu nina, kes loopis kelle Hero Factory tegelase vastu seina juppideks, kes sai suurema banaani, kes pani end vannituppa luku taha ega lasknud teisi sisse ja nii edasi. Õhtuks oli minu mõõt nii täis, et panin lapsed tavapärasest umbes pool tundi varem magama ja tegelesin vahelduseks enesehaletsemisega. Suurepärane nädalavahetus!
Tänane päev ei alanud väga hästi. Ma ärkasin kõhuvaluga, mis iga sammu ajal peksis mind seestpoolt. Mõtlesin viivuks, et jätan lapsed koju ja hoian sedasi kokku paarsada sammu koos kõhusiseste hoopidega. Kuid mõlema poisi õpetajad on viimasel ajal rõhutanud, et lapsed peaksid rohkem kohal käima, seega tuli ära kasutada nende järjekordne korras tervise päev.
See eest otsustasin lapsed autoga 300 meetri kaugusele lasteaeda viia. Valisin kõigile õhukesed riided selga, sest aknast vaadates tundus ilm päikeseline ja ilus. Tegelikult oli õues jube külm tuul. Sättisin lapsed ruttu turvatoolidesse kinni ja hakkasin autot käivitama. Eelsüüteküünlad ei hakanud süüte sisse keeramisel tööle, aga ma mõtlesin, et mis seal ikka, öö oli soe ja küll auto ikka käima läheb.
Käiasin edutult. Lõpuks ikka mängisin võtmega nii kaua, kuni eelsüüteküünalde tuluke põlema hakkas. Proovisin siis uuesti, aga ups, olin juba aku nii tühjaks käianud, et enam ei olnud lootustki autole hääli sisse saada. Kell oli 8:59, oleksime pidanud sel hetkel juba lasteaias olema, seega ei olnud aega hakata riideid vahetama ja plaan B tuli kohe käiku võtta.
Kamandasin lapsed autost välja, haarasin pakiruumist kergkäru, tõin Neljandale toast teki ja Kolmandale kindad. Suured poisid koukisid omale seljakottidest kindad ja kiirustasime 3-aastase tempoga lasteaeda ehk meie pidasime Kolmandaga sammu, mitte tema meiega. Õnneks külma üle ei kurtnud keegi. Peale minu palja pea.
Kuna koju jõudes mul ikka kõht valutas ja väsimus oli ka peal, siis panin mõttes plaanid paika, et täna ainult vedelen ja üritan laste lõunaune ajal viimase nädalaga tekkinud unevõlga veidi vähendada. Paratamatult on õhtuvaikuses mu mõtted läinud vanaema juurde ja nii ma siis olen kurvastanud poole ööni. Samas päeval ei mõtle ma temale peaaegu üldse, vaid üksikutel momentidel tuleb meelde, et mul pole enam vanaema, aga siis leian taas tegevust. Kui lapsed õhtul magama jäävad, siis saabub lein.
Kui pisemad lõunaunne läksid, siis mõtlesin, et kasutan ikka veidikese seda aega ära ja teen ahju alla tule ning söödan jäneseid. Kuid enne tuli tuhk välja rookida, sest seda ma pole nädal aega teinud, ja kui ma juba ühest ahjust tuhka kogusin, siis tegin tühjaks ka teise korruse ahju ja köögipliidi. Kui ma puid tooma läksin, siis meenus, et homme läheb prügi. Vedasin siis garaaži kogunenud prügikotid konteinerisse, sest äkki hiljem ei oleks see enam meeles olnud.
Kui puudega tuppa jõudsin ja ahju alla tuld hakkasin tegema, siis põletasin ära ühe munakarbi ja terve ajalehe ning tundus, et tuli jäi alla. Edasi läksin õue küülikutele süüa ja juua viima, panin krõbinatekausi veekannu peale ja see libises vahetult enne jänesepuuri maha, otseloomulikult tagurpidi.
Sel hetkel tundus küll, et Murphy meelega annab mulle lisasamme, et ikka veel rohkem tunneksin, kuidas mu põrn ja magu omavahel kaklevad. Mahakukkunud krõbinad jäid lindudele, kui nad neid muidugi söövad, ja küülikutele viisin uue kausitäie.
Toas avastasin, et tuli oli ära kustunud ja põletasin veel ühe ajalehe ära. Kuidas on võimalik, et ahjupuude põlema saamiseks kulub mitu ajalehte ja pool pakki tikke, aga majad süttivad juhuslikust sädemest ja põlevad maani maha?! See on Murphy!
Koristasin ära veel lõunasöögist kööki jäänud segaduse ja juba oligi kell nii palju, et enam ei olnud mõtet magama minna. Nii palju siis plaanidest.
Hakkasin hoopis seda postitust kirjutama, siis jäin uudistama gifide lehti, aga targemaks ikka ei saanud ning lõpuni ka kirjutada ei jõudnud, sest Esimesele ja Teisele tuli hakata lasteaeda järele sättima. Lootsin imele ja proovisin autot käivitada, kuid too ei olnud üldse vastutulelik. Veel paarsada lööki kogu sisikonda.
Kõhuvalu on nüüdseks küll kadunud, alles on vaid meeletu väsimus ja tüdimus. Tuju on sama hall nagu oli päeval ilm.
Tegelikult tean, miks hakkab taas apaatsus peale tungima. Täna oli seitsmes päev lastega üksinda ja nüüd see hakkab juba tasapisi vaimu nüristama. Üksinda toimetamine hakkab vaimselt väsitama ja siis pole enam füüsilist jaksu ka. Ma alles täna avastasin, et Härra on juba nii kaua ära olnud, tunne on pigem selline, et ta üleeile läks. Temal on jälle selline tunne, et ta on kaks nädalat Soomes olnud – arvas juba, et järgmise nädala lõpus saab koju. Aga ei veel, esialgsete plaanide kohaselt tuleb ta kas maikuu esimesel või teisel nädalavahetusel.
Nüüd on aeg magama minna, aga enne veel viin prügikonteineri värava taha, sest ma unustasin seda päeval teha, kuid prügiauto võib vabalt juba pool 8 hommikul aia taga olla. Minu lükkan sel ajal alles kolmandat korda äratust edasi…
Käisime rannas ja rääkisime jõuludest, milleni on jäänud ainult 4 kuud ja natuke peale. Ühesõnaga on need juba ukse ees. Tundus paslik kaevata üles möödunud pühade meeleolu, mis oli üsna … ee, meeleolutu.
Avaldatud Pere ja Kodu blogis 14.01.2015.
Möödunud aasta viimased poolteist kuud olid meil stressirohked, kuna pidime panustama korterisse palju aega ja raha, kuid kumbagi polnud nii palju kui oleksime vajanud.
Ajapuuduse tõttu remont venis ja rahapuuduse tõttu tuli otsida võimalikult soodsaid lahendusi. Ma ei tea, kas vähegi taskukohasemate pakkumistega käibki alati kaasas mingi jama või olid inimesed juba mõtetega pühade juures, aga sujuvalt ei läinud ükski tehing.
Korterisse tuli osta pliit, õhupuhasti, köögitoolid, dušikabiin ja rulood. Viimastega oli väga palju peavalu, sest enam ei leia ehituspoodidest 280 cm laiale aknale rulood ja kitsamatega saime kaks korda „me ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju“ õppetunni.
Esmalt tellisin kaks 180 cm laiust rulood On24-st, aga korteris selgus, et tegelikult on need hoopis 175 cm laiad ega istu ideaalselt akna ette. Lisaks olid nende kinnitussüsteemid sellised vuhvlid, mida ei kannatanud seina panna.
Ühele aknakattele saime vana ruloo süsteemid külge aretada, vaja läks vaid veidi toruteipi. Teisega sama teha ei saanud, sest vana süsteemi küljest oli üks jupp kaduma läinud. Läksime poodidesse uusi kinnitusi otsima, aga leidsime hoopis hea soodukaga uue ruloo Bauhofist. Vau, milline vedamine! Oli ta oli…
Too oli 180 cm lai, aga kinnitussüsteem oli täpselt sama! See muutus juba koomiliseks. Olime selleks hetkeks kulutanud 55€ kolme kehva kvaliteediga ruloo peale, kui Ehituse ABC-st oleksime sama raha eest saanud kaks korralikku. Korteri vanad rulood ja maja praegused rulood on kõik sealt pärit. Härra siiski aretas kolmanda 7 aastat vana ruloo kinnitused uue külge ja aknakate seisab vähemalt seina küljes, kuigi torust välja punnitavad kollaseks luitunud kinnitused riivasid väga minu nõudlikke silmi.
Laia rulooga ei läinud ka eriti lihtsamalt, see jäi juba nii viimasele minutile, et tuli leida koht, kust saaks tooted kiiresti kätte. Meil oli vaja laia rulooga samasugust kitsamat juurde, et köök-elutoas valitseks ühtsus.
Leidsin ühe tootja kodulehe, kus olid hinnad välja toodud ning olin täitsa nõus ostma 93€ eest kaks rulood, kui saan need kiiresti kätte. Nende FB lehele kirjutades saingi vastuse, et samal päeval makstes jõuab kaup nädala lõpus kohale. Otseloomulikult seda ei juhtunud ja FB-s minu järgmist sõnumit enam ei loetud.
Küll tuli uue nädala alguses Härrale kiri, et tellimus on valmis ning manuses oli Avaeksperdid OÜ arve 16€ väiksema summaga. Me olime päris segaduses, sest olime ruloode eest juba tasunud ja seda üldse Kardinad OÜ arvele. Kiire guugeldamine näitas, et firmad on omavahel seotud ning me saime aru, et oleksime need rulood ka soodsamalt kätte saanud.
Ettevõtte esindaja tekkinud segadusele sellist lahendust paraku ei pakkunud, vaid 16€ nimel tegi end hoopis narriks, väites esmalt, et ülemusi ei ole ja tema ka neid numbreid täpselt ei tea. Hiljem helistas tagasi, et see oli hoopis kellegi teise arve ja meie esialgne summa on ikka õige. Huvitav kokkusattumus, et keegi tellis samal ajal samas mõõdus ja toonis rulood. Ja isegi kui nii oli, siis miks tema sai samad tooted odavamalt? See veiderdamine jättis nendest halva mulje, aga rulood on vähemalt ilusad ja kinnitused tugeva kvaliteediga, rahast kahju ei hakanud.Köögitoolid tellisin samuti On24-st ja nende juures oli kirjas, et tarneaeg on kuni 2 nädalat, mis meile sobis. Pärast tellimuse esitamist selgus, et tarneaeg on hoopis 6 nädalat, aga meil oli toolidega kiire. See lahenes õnneks iseenesest, sest remont venis ikkagi arvestatust pikemaks ning kokkuvõttes saabusid toolid just õigel ajal.
Sama seis oli Euronicsiga, kust alguses küsisime hinnapakkumist, kuna vajaminevaid asju oli rohkem. Esmalt tuli hinnapakkumine, millest oli üks toode välja jäänud. Siis paari päeva pärast saime õige pakkumise, mis sobis ning soovisime need tooted ostukorvi saada, et järelmaksuga tasuda, kuid ka ostukorvi lingi andmisel oli üks toode välja jäänud. Õige lingi saime paaripäevase hilinemisega.
Kokku läks nädal, et Euronicsist tellimus teha ning pärast seda enam kirjadele ei vastatud, kui tundsin toodete kätte saamise vastu huvi. Kodulehel lubatud tarneaja nad ületasid ning asjad toodi euroaluse peal mulle värava juurde, mitte välisukse juurde. Kuna ma olin üksinda, siis lootsin, et äkki aitab kuller vähemalt pliidi garaaži tõsta, aga ta ei suutnud isegi euroalust garaažiukseni lükata.
Päris viimasele minutile jäi dušikabiin ja selle leidsin hea hinnaga Baumaxist. Esmalt oli arve tasumisel väike jama, mis leidis küll kiire lahenduse, aga ma olin juba tüdinud erinevate ettevõtetega kirjavahetuses olemisest. Kaup toodi väga kiiresti kohale, aga see erines pildil olnud tootest ja osad ei sobinud omavahel kokku, ei suuruste ega värvitoonide poolest.
Kuid meil ei olnud enam aega ega energiat seda olukorda lahendama hakata ning Härra mängis taas McGayverit, et dušikabiin kokku saada. Silmale see ilus vaadata ei ole, aga oma eesmärki täidab. Ettevõttele siiski oma pettumust väljendasin, millele nemad reageerisid professionaalselt ja kliendikeskselt ning päästsid sellega oma au.
Kui korterisaaga lõpuks läbi sai, siis lootsin, et uus aasta algab paremini, kuid aastavahetusel tabas mind järgmine üllatus. Ma nimelt ostsin sügisel 85 € eest lastele suure kastäite kasutatud Lego Duplo klotse ja plaanisin need jõulukuuse alla panna. Kuuse alla need ei jõudnud, sest teiste poolt oli neile nii palju kinke tulemas ja me ei tahtnud liiale minna, otsustasime need hoopis Kolmandale kolmandaks sünnipäevaks kinkida.
Aastavahetusel aga tahtsime lastele uut ja huvitavat tegevust, et täiskasvanud saaksid rohkem omaette olla ning andsime Duplod kätte. Sinnani seisis kast garaažis ja ma ei olnud klotse üldse uurinud. Kahjuks oli kastis Duplo klotse tugevalt alla poole ja osad analoogid isegi ei haakunud Legoga.
Tundsin end petetuna ja loomulikult kirjutasin seda ka müüjale, aga tema isegi ei vabandanud. Kirjutas küll, et tal on kahju, et mina sedasi tunnen, sest tema ei ole soovinud mind petta ega ole seda ka teinud. Jah, tema ei PETNUD mind, see olid vaid minu TUNNE. Tema ju pakkus mulle lisapilte ja ma olen ise süüdi, et neid ei tahtnud ega uurinud, kas Lego Duplo klotsid on ikka Lego Duplo klotsid.
Detsembris sain veel korra kasutatud asja ostmisel vastu pükse. Soetasin Neljandale varakult Vikingi talvesaapad, mille sisetallamõõdu kohta kirjutas müüja, et see on 14 cm. Lapse jalas tundusid need aga liiga suured, mõõtsin ise sisetalla ära ja sain tulemuseks 15,5 cm. Pidin hakkama uuesti saapaid ostma, aga ajastus osutus nii halvaks, kuna päev hiljem unustasin kahe lapse Kuomad puupliidi küpsetusahju avatud uksele kuivama ning tegin tule alla, tulemus – mõlema paari üks jalanõu sulas kuumuse käes kokku. Järsku oli mul vaja 3 paari saapaid. Detsembris. Korteriremondi, sünnipäevade, pühade ja Härra palgata puhkuse keskel. Oi, ma olin enda peale pahane.
Jõulud päris ära ei jäänud – kodune jõululaud küll jäi, aga lapsed kinkidest ilma ei jäänud. Verivorsti ja hapukapsast saime oma emmede juures. 😀
Selles kiires, segases, kulukas ja stressirohkes detsembris meil paraku jõulutunnet ei tekkinudki ja pühad möödusid märkamatult, kuid kui olla positiivne, siis katki ei ole tegelikult midagi. Härra on siiani kodus ja me oleme saanud perena nii palju aega koos veeta. Korteri saime aasta viimastel päevadel täitsa korda ja jäime lõpptulemusega väga rahule, uued elanikud samuti.
Kastitäie klotside hulgast avastasin Unico klotsid, mis on Lego omadest soodsamad, aga võrdväärse kvaliteediga ning lapsed on uute mänguasjade üle rõõmsad. Mittehaakuvad analoogid rõõmustavad teisi lapsi. Neljanda esimesed saapad jäävad järgmist talve ootama, kui tema jalg suurt kasvuspurti ei tee, ja poistele uusi saapaid ostes selgus, et vanad olidki neile juba piinlikult parajad ning mõlemad said numbrivõrra suuremad jalatsid. Lõpp hea, kõik hea ja selle postitusega jätan pettumusterohke aastalõpu seljataha.
Lapsed on küll juba 40 minutit voodis olnud, aga uinunud on ainult Teine, kes magab täna minu kõrval. Teised kolm on veel ärkvel, sest Neljandal on nohu, mille pärast ta iga natukese aja tagant joriseb. Teisel on ka nohu.
Kuna külmkapp oli endiselt tühi, siis võtsime kohe suuna Rakverre, et teha seal suurem šoping. Nagunii tuli apteeki ka minna, et Quixxi ja hanerasva tagavarasid täiendada. Nelja lapsega poes käimine ei ole üldiselt minu lemmiktegevus, aga enamasti on see täitsa teostatav. Täna paraku ei olnud ja mu närvid olid kurssis juba enne, kui olin jõudnud midagi korvi visata.
