Mul on elus olnud palju õnne ja palju ebaõnne, õnneks seda õnne on olnud rohkem, kui mitte arvuliselt, siis vähemalt kaalult. Silver küll palju ei kaalu, lastest rääkimata, aga nad kaaluvad üles kõik muu. Viimase lausega ei tüüri ma tegelikult kuskile, tahtsin lihtsalt midagi juustust kirja panna, sest mulle hakkas see omadussõna, mida sõbranna imala jutu kirjeldamiseks kasutab, meeldima.

Tulin teistsugusest õnnest kirjutama. Näiteks eile mõtlesin Maksimarketis, et peaks uue koorimisnoa ostma, sest vana jäi suvest Soome ja Silveril ei jää eales meelde see endaga kaasa võtta. Pealegi ongi parem, kui mõlemas kodus selline väike asi olemas on.

Köögitarvikute alt leidsin ühe koorimisnoa, mis maksis ainult 3.89 €, ei olnud küll päris selline nagu soovisin, aga see oli Fiskars, ja veel nii soodne! Laps piiksutas koorija ära, mina panin selle juba kotti ja siis nägin eraldi Fiskarsi riiulit, millel olid kampaaniatooted, seal rippus soovitud välimusega koorija, mis maksis küll 3 € rohkem, aga kui sageli ma selliseid asju ikka ostan …

Hakkasin eelmist koorijat puldi ekraanilt eemaldama ja mida ma nägin, see maksis hoopis 8.89 €, esimene number oli hinnasildil lihtsalt nii kulunud, et nägi välja nagu 3. Puhas õnn, et paremat koorijat nägin ja vaatamata kallimale hinnale selle kasuks otsustasin, sest kokkuvõttes hoopis võitsin 2 €.

Õnn on muidugi vaatenurga küsimus, sest üle-eelmise Tupperware koorija (mille kinkis meile mu tädi, kui Tartusse üürikorterisse kolisime) viskasin kogemata koos kartulikoortega minema. See oli väga hea koorija, mis oli saatuslikuks hetkeks meid kena 8 aastat köögis abistanud, nii et puhkuse oli see ära teeninud küll, aga kas just prügimäel kartulikoorte vahel … Kokkuvõttes eelnes mu eilsele õnnele kole ebaõnn, aga sellele ma ei mõtle.

Ma ei tea, kuidas seda 33 tundi voodis võtta. Kas mind tabas kole ebaõnn, et kõhuviirusesse jäin ja seda raskelt põdesin või olin hoopis õnnega koos, et põdesin seda vaheajal vanemate juures ja sain olla terve päeva rahulikult voodis või vetsus? Ma ei tegelenud lastega sekunditki, ma ei käinud isegi alumisel korrusel, nii et isa ei näinud mind üldse, vaid ema tõi mulle tassi jahedat kummeliteed ja käis kontrollimas, kas ma ikka elan.

Kohati oli küll tunne, et ma suren. Ma kirjutan seda ilmselt kümnendat või enamat korda, aga minu jaoks on oksendamine üks hullemaid asju maailmas, see on füüsiliselt lihtsalt talumatu ja ajab iga kord nutma. Tol päeval ma ärkasin juba varahommikul iiveldustunde peale, seda korduvalt ja iga kord lootsin, et see läheb üle, kui edasi magan. Ei läinud, kella 8 ajal ärkasin selle peale, et viimane aeg oli poti kohale nutma minna.

Ma käisin sedasi 4-5 korda nutmas, kuni poolest päevast enam midagi välja ei tulnud, aga iiveldas ikkagi nii jubedalt, et ma ei saanud olla püsti, ei saanud istuda, ei saanud isegi voodis ühe või teise külje peal olla, ainult selili kannatas elada, kuigi lõpuks hakkas selg valutama. Lisaks tõusis mul ka palavik. Ma ei oleks suutnud sel päeval olla ema ja ma ei pidanudki, ma sain olla laps, kellele emme tõi teed ja vetsupaberit.

Ma läksin voodisse kolmapäeva õhtul ja ärkasin reede hommikul, need 33 tundi veetsin ma põhiliselt magades või teadvuseta olles, sest ma ei mäleta neljapäevast pea midagi. Seda mäletan küll, et panin ukse kinni ja tegin akna lahti, kui ema allkorrusel süüa tegi, sest lõhn oli väljakannatamatu. Ja ta veel küsis, kas ma ka süüa tahan … Ma oleksin hoopis tahtnud, et ta poleks üldse süüa teinud, see oli kohutav. See ei olnud esimene kord, kus mu enesetunne oli nii halb, et ma ei olnud võimeline isegi enda eest hoolitsema, rääkimata lastega tegelemisest, aga ma olen iga kord õnnega koos olnud, sest ma pole kunagi sellises olukorras lastega üksi olnud, kuigi lastega üksi olen ma olnud väga palju. Mul on selline tunne, et mu organism ise tunnetab, millal võib lubada endale põdemist ja põeb siis kõigi nende kordade eest ka, kus ma seda lubada pole saanud.

Kaks kõrge palavikuga rinnapõletikku (mis on ka ainsad kõrged palavikud, milles olen pärast laste sündi olnud) möödusid, kui Silver oli kõrval, teisel korral ema ka. Migreen, mis võttis pildi eest ja pani oksendama ühel ja samal ajal, möödus siis, kui Silver oli kodus. Kaks koledat oksetõve on möödunud vanemate juures täiesti siruli olles, esimesel korral oli see veel nii kole, et sain kiirabilt süsti tagumikku ja ma arvan, et see on ka ainus kord, kus keegi on mulle kiirabi kutsutud.

Ühe korra, kui trepist alla kukkusin, olen vilkurite ja sireenide saatel haiglasse sõitnud, aga ma ei teagi, kellele ma tookord kiirabi kutsusin, endale või Neljandale … Viis päeva järjest sain süste tagumikku siiski mina, sest Neljas oli alles 23 nädalat kõhus arenenud. Kolm nädalat enne Neljanda sündi.

Rasedustest rääkides, siis ma ei ole ühegi raseduse pärast oksendanud ja ühelgi sünnitusel ei jõudnud ka asi nii kaugele, kuigi esimesel korral ajas naerugaas iiveldama ja teisel korral oli lõpp nii intensiivne, et ma kattusin külma higiga, värisesin ja olin valmis iga hetk maosisu väljutama, aga väljutasin ainult lapse. Milline veel võiks olla ühe oksendamisfoobiku suurim õnn?!

Kui nüüd aus olla, siis eks olen siin laste kõrvalt ja nendega koos haige olnud küll ja küll ning veel rohkem olen olnud kirjeldamatult väsinud, nii et selliseid päevi on omajagu olnud, kus olen viimaste jõuvarude najal toimetanud. Eespool kirjeldatud päevadel pole mul mingeid jõuvarusid olnud, ma pole isegi päris teadvusel olnud …

Sellega meenus jälle, kuidas ma Soomes kord sedasi keset päeva magama jäin, et ma ei kuulnud laste askeldamist ega isegi seda mitte, kuidas Silver koju tuli ja mind mitu korda kõva häälega äratada üritas. Mulle endale tundus, et ma ärkasin hetkega selle peale, et Silver tuppa astus, aga tegelikult oli ta juba korduvalt käratanud, et ma ei lollitaks … Kui ta sai aru, et ma ei lollitagi, siis ehmatas ära, sest ma pole kunagi enne ega kunagi pärast sedasi maganud.

Mäletan, et vaatasin, kuidas Kolmas ja Neljas omavahel mängisid ning järgmisel hetkel oli Silver magamistoa uksel, nutune Neljas süles. Kui ta koju jõudis, siis olid kõik lapsed õues (aed oli arvestatava liiklusega tänava poole avatud), Neljas kukkus tema nina all terrassiastmelt alla, majas oli mööblit liigutatud ja köögikappides kolatud ning mina ei olnud mitte midagi kuulnud, kuigi ma tavaliselt ei saa juba siis magada, kui seinakell tiksub, seetõttu Silver arvaski, et ma lollitan. Ei lollitanud.

Kaua ma sedasi pilditu olin, ma ei tea, aga õnneks (ma ju räägin, et mul on õnne olnud) tahtis Silver sel päeval meid üllatada ja tuli väga vara koju ning päästis olukorra. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks tunde hiljem tulnud. Samal õhtul tehtud pilt, lapsed olid kõik elusad ja terved.