Unehalvatus

Ma kogesin täna taas unehalvatust, eelmisest ja ühtlasi esimesest sarnasest kogemusest kirjutasin möödunud suvel, aga tänane halvatus oli pisut teistsugune.

Mul on hommikust alates veidi halb olnud – iiveldus, kõrvetised, valusad lihased, nõrkus, uimasus. Kui lasteaias teisele korrusele kõndisin, siis nahk läks märjaks ja süda puperdas, sama seis oli, kui lasteaiast koju jõudsin, ainult et siis ei löönud süda kiiremini, vaid pigem jäi hetkeks seisma ja siis hakkas suure pauguga uuesti tööle, vähemalt tunne oli küll selline. Mingil põhjusel otsustasin siiski veel hommikukohvi ka juua, kuigi mõnikord on pooled kirjeldatud probleemid just kohvi joomise tagajärg. Ma ei joonud seda muidugi tühja kõhu peale, aga siiski, enesetunnet see ei parandanud, raskustunne rinnus hoopis kasvas ja ma viskasin pikali.

Uni suurem asi ei olnud. Pärast Silveri minekut pole see ühelgi varahommikul suurem asi olnud, alates poole viiest hakkan iga natukese aja tagant ärkama ja kella vaatama ning enne äratust olen juba lõplikult üleval. Samas veel kaks nädalat tagasi ei ärganud ma isegi äratuskella peale. Kuna ma hõivasin igatsusest Silveri voodipoole, tema padja ja teki, siis võimalik, et tema energia mõjutab mind kuidagi, sest selline 5 ja 7 vahel kella vaatamine ning ärkamise ootamine on rohkem tema teema, aga see selleks.

Magasin täna siis rahutult kerget lõunaund, kuulsin vahepeal läbi une aknatagust kraaksumist, trepikojas kõndimist, kuivati töötamist ja otsisin aina mugavamaid asendeid, kuni ühel hetkel ma ei saanud enam asendit muuta, sest mu kehas ei liikunud ükski lihas. Esimene reaktsioon oli ükskõikne “jälle”, millele järgnes rahulik ooteaeg ja vist isegi uuesti uinumine, sest kui taas silmad avasin, siis mulle tundus, et Teine on magamistoas ja liigutab massaažirullikuid mu seljal, aga ma teadsin, et ta ei saa veel kodus olla. Mul käisid kehast igasugused külma- ja kuumavärinad läbi ning ma üritasin end nii meeleheitlikult liigutada, üritasin voodist püsti hüpata, aga selline meeleheide tekitas vaid tunde, et ma ei saa enam isegi korralikult hingata. Tekk oli ka mul ka osaliselt üle pea tõmmatud, nii et värsket õhku võis päriselt hakata väheks jääma.

Mingi hetk mulle tundus, et Teine tegutseb juba köögis, kuigi ka see oli nii ähmane tunne ja mõistus ütles, et seda tegelikult ei toimu. Ma ei maganud ega olnud üleval, samas silmi ma korralikult lahti ei saanud, suutsin neid vaid hetkeks avada ja pöörlevat ümbrust vaadata, tunne oli selline nagu silmad oleks veidi pahupidi. Ma püüdsin veel karjuda Teise nime, keskenduda, end liigutada, uuesti uinuda, isegi nutta, aga midagi ei muutunud. Ma tundsin end kurnatuna ja kui lõpuks sõrmenipsust see halvatus üle läks, siis ma olingi kirjeldamatult kurnatud, nõrk, uimane.

Nii palju siis lõunauinakust, mis pidi enesetunnet parandama … veel hullem on hoopis olla, aga uuesti magama ma enam ei lähe.  FeistyCluelessJenny-max-1mbPs! Kõik Teisega seotud tundmused ja kuulmised olid luulud, teda polnud kodus.

Kõigile ei ole antud häid hambaid

Hammastest ja hambaravist rääkides võiksin ma vist terve raamatu kirjutada. Ma ei mäleta, kui noor ma olin, kui mul esimest korda hambaid raviti, aga Lehtse hambaarsti mäletan küll, nii et ilmselt olin siis üsna noor, sest hambaarsti pole Lehtses ammuilma. Järgmine mälestus on mul Ambla hambaarstist, kes küsib hirmunud ja suud avamast keeldunud minult, kui vana ma olen ja kui ma vastan naljaga, et 2aastane, siis käratab, et seda on mu käitumisest näha jah. Tegelikult olin 8aastane ja kuna arst nalja ei mõistnud, siis üritasin end välja vabandada ning väitsin, et ta kuulis valesti ja ma ütlesin 8, mitte 2.

Seda mäletan ma hästi, millal ma viimast korda hambaarstil käisin, see oli alles oktoobris ja selle käiguga sain taas hambad mõneks ajaks korda. Selle aasta jooksul olen saanud ühe juureravi ja auke on lapitud mingi 5-6, ma ei ajanud sõrmega järge. Viimase 8-9 aasta jooksul olen ma hambaarstidele jätnud 3500-4000 eurot ja selle raha sees ei ole mitte ühtegi implantaati või krooni, ainult hambaravi ja viie hamba eemaldamine (neli nelist olid tarkusehambad), nii et mul on üsna õnnetud hambad.

Tänaseks on selge, et ma olen vähemalt ühele lapsele oma kehvad hambad pärandanud. Mina ei usu seda, et suuhügieen on A ja O. Jah, see on oluline, aga see ei ole määrav. Mõnel püsivad hambad terved ka paar korda nädalas harjamisega, teisel lagunevad suus vaatamata eeskujulikule suuhügieenile.

Kuna ma olen oma hammastega igasugust vatti, vilet ja erinevate hambaarstide vahet jooksutamist kogenud, siis olen laste suuhügieeni eest hoolitsemist väga tõsiselt võtnud ja lootnud, et ma saan nende puhul seda kõike ennetada. Mitte et ma enda suuhügieeni eest hästi ei hoolitseks, hoolitsen küll, aga mäletan siiski aegu, kus pesin hambaid vaid hommikuti (mis on minu arvates kõige mõttetum, sest kohe sõin need mustaks tagasi) ja hambaniidi ning suuveega tutvusin ka alles vahetult enne või pärast täisealiseks saamist, sest peres meil keegi selliseid asju ei kasutanud. Hambaid hakkasin 2 korda päevas pesema oluliselt varem ikka, millalgi algklassis, kui koolis oli kas suuhügieeni teemaline tund või Colgate`i tooteesitlus, igatahes saime kõik endale hambaharjad, -pastad, kalendrid ja kleepsud, mis motiveerisid hambaid hommikuti ja õhtuti pesema.

Oma lastel olen hambaid esimeste suhu ilmumisest alates hommikuti ja õhtuti pesnud, kõigil neljal pesen ma siiani hambad üle, väiksematel iga päev, suurematel mõned korrad nädalas, sest nad ise ei pese maksimaalselt hästi. Meie lapsed pole kunagi lutipudelist midagi magusat joonud (nagu keegi neist oleks üldse lutipudelit tunnistanud), ma olen võimalikult palju üritanud vältida igasuguseid maiustusi, mis kleepuvad hammastele või püsivad kaua suus, eriti lutsukomme. Ma olen õpetanud, et janu kustutatakse veega ja seetõttu ei ole meil pea kunagi külmikus mahla või morssi, rääkimata limonaadidest ja muudest värvilistest jookidest (Coca-Colat on küll mõned korrad kuus või nädalas, oleneb perioodist, aga see on minu pahe, lapsed seda ei saa, neile on Värska vesi, kui tahavad mulliga jooki). Kui külmikus on mahla, siis on see enamasti täismahl või smuuti, harvemini Helluse jogurtijook, mis kõik on mõeldud kas magustoiduks või vahepalaks, mida ei käida päeva jooksul lonks lonksu haaval joomas.

Ühesõnaga olen püüdnud nende hambaid hoida igasuguste sööbikute eest ja neid kaks korda päevas korralikult pesnud. Kindlasti oleksin saanud veel paremini ja kindlasti olen teinud ka hammastele kahjulikke valikuid, nagu näiteks pikk (aasta ja peale) öine imetamine. Kokkuvõttes on nende kõigi suuhügieen, toidulaud ja harjumused, nii head kui ka halvad, ühesugused olnud, kuid hammaste seisukord siiski seinast seina. Esimene on 9aastane ja tal ei ole mitte ühtegi hambaauku olnud, teistega oli kevadeni sama seis, aga siis tekkis 7aastasele Teisele suhu kaks rida hambaid ning ma võtsin ta enda hambaarsti juurde kaasa, et ta korra viskaks pilgu peale ja ütleks, kas selline olukord on normaalne. See oli normaalne, kuid hambaarstile jäi silma ka üks auk. Auk, mille kohta kuu varem ei öelnud kohalik hambaarst midagi.

See auk oli minu jaoks tegelikult päris halb uudis, mulle meeldis palju rohkem teadmine, et kõigil mu lastel on terved hambad. See olukord jäi veidi kummitama ja sügisel viisin kõik neli enda arsti juurde kontrolli. Esimene ja 4aastane Neljas pääsesid puhtalt, ei olnud neil auke, Teisel oli täidis ära tulnud ja teine auk arenema hakanud, aga 5aastane Kolmas, tema üllatas tõsiselt, tal oli neli auku suus. Neli! Hea, et ma nutma ei hakanud.LankyCompleteFlycatcher-max-1mbKui ma seda kuulsin, siis mul hakkas Kolmandast nii kahju. Ma lihtsalt ei taha, et ta peaks taluma kõike seda, mida mina olen talunud. Ma olen aastaid kestnud hambavalude pärast isegi tundnud, et ma ei jaksa selle valuga enam elada. Jumal tänatud, et koos tarkusehammastega kadusid ka pidevad valud. Ma olen tundnud sünnitusvalust hullemat hambavalu, mille vastu ei aidanud isegi valuvaigisti üledoos ja lõpetasin ikkagi laupäeva hommikul kell 6 pooloimetuna Tallinnas erakorralises hambaravis. Ma olen oma hammaste pärast nutnud nii valust kui ka tüdimusest, sest nende korda saamine tundus lootusetu (+ kallis), ja ma kohe üldse ei taha, et mu lapsi sama tee ees ootab.

Kusjuures Kolmas käis kevadel kohaliku hambaarsti juures kontrollis nii minuga kui ka lasteaiaga ning mõlema käigu ajal tunnistati ta hambad terveks, kuid minu hambaarst oli seda meelt, et vähemalt kõige suurem auk oli sel ajal juba olemas. See auk oli nii suur, et hambaarst arvas, et see hammas hakkab paari kuu pärast murduma. Järgmise visiidi ajaks oligi see juba murdunud ja hammast enam lihtsalt ei parandatud, vaid see ehitati uuesti üles. Poiss oli vapper ja keeldus tuimestavast süstist, samas valus oli tal küll ja kohati andis sellest häälekalt märku ka. Mingil hetkel läks tal isegi silm märjaks (mul ka), aga pärast ütles, et ta lihtsalt ei viitsinud enam kannatada. Mitte siis valu kannatada, vaid ühe koha peal avatud suuga istuda. Tal läks tõesti kaua ja ma arvan, et ühe 5aastase lapse kohta oli ta isegi vapper ja kannatlik.Hambaarsti juuresTerminaator ei karda hambaarsti!

Kuna auk oli suur ja juurekanal lähedal, siis hoiatas arst ette, et hammas ei pruugi nüüd parandatud olla, vaid asi võib lõppeda hoopis juureraviga. Kuna siiani pole hammas valutama hakanud, siis sellest ta ehk pääses.

Tol päeva parandati Teisel samuti üks hammas ära ning järgmisel kuul pidid nad koos tagasi minema, aga Teine oli sel päeval klassiga väljasõidul ega saanud kaasa tulla. Kolmas oli siis nii vapper, et lasi järjest kaks hambaauku korda teha. Viimase augu lappimise aeg oli eile, aga eelmistest kordadest oli paraku ikkagi nii ebameeldiv mälestus jäänud, et ta ähvardas juba autos arsti juures suud kinni hoida ja seda ta ka alguses tegi. Kuna tundus, et mingit kokkulepet sealt ei tule, siis nad vahetasid Teisega kohad.

Teine käis hiljuti ka ortodondi juures kordusvisiidil, temast saab suure tõenäosusega tulevikus breketikandja, sest tal on suus korralik ruumipuudus. Hetkel jääb ta jälgimisele, panime juba järgmise aasta detsembriks talle uue aja kirja, aga kaasa sai seekord siiski käsu üks ülemine piimahammas lahti loksutada. Kui me eile juba arsti juures olime, siis pakkusin välja, et tõmbame selle ka kohe ära, milleks seda ikka nädalaid vägisi loksutada. Selleks tööks tehti lapsele tuimestav süst ja kui ta ütles, et sellel on nii paha maitse, siis mu ajus ärkasid vist mälestused kümnetest ja kümnetest tuimestavatest süstidest, sest mulle tuli ka vana hea tuttav maitse suhu. Kui hammas oli väljas, siis oli ka selge, et laps seda uueks aastaks lahti ei oleks kangutanud, seega nii või naa oleks tulnud see välja tõmmata, sest sellel oli veel väga suur juur küljes. Ma eilseni üldse ei teadnudki, et piimakatel ka juured on, ära on tulnud kõik ju ilma

Igatahes sai Teine lahti jäävhamba lõikumist takistavast piimahambast ja teisest hambaaugust, kuid halva uudisena selgus, et kontaktpinnal on kolmas auk arenemas (ühesõnaga auk oli hamba küljel ja vastas olnud hammas hakkas ka lagunema), nii et tema peab veel tagasi minema.

Kolmas oli nõus pärast Teist uuesti tooli istuma ja lasi oma viimase augu ikkagi korda teha ja temaga on nüüd mõneks ajaks kõik korras. Mitte et minu jaoks oleks miski korras, kui 5aastasel lapsel on neli parandatud hammast suus. IMG_5732Ma kardan, et see on alles algus. Eks minagi alustasin üksikustest aukudest ja nüüd on suus üksikud hambad, mida ei ole kunagi parandatud. Ma usun, et minu hirm laste lagunevate hammaste ees on piisavalt põhjendatud, väike foobia enda kogemustest.

Kuna mulle tundub, et praegusest suuhügieenist jääb väheks, siis olen viimastel kuudel mõelnud palju elektrilistele hambaharjadele. Lapsed iseseisvalt ei saa oma hambaid väga puhtaks, aga ma ei taha ka neil igavesti hambaid üle pesta. Küsisin eile hambaarstilt, kumba tema soovitab, kas tavalist või elektrilist hambaharja. Ikka viimast, kuigi ise peseb ta tavalisega. Tal ilmselt harjamistehnika palju paremini selge kui minu lastel, nii et neile pole patt elektrilist soovitada. Igatahes koju jõudes tegin tellimuse ära ja iga laps saab endale isikliku Philips Sonicare For Kids elektrilise hambaharja (kõige soodsam hind, mille leidsin), et ei tekiks olukorda, kus ei viitsita otsikut vahetada ja tuimalt teise hambaharjaga pestakse. Kuna hambaharjal on kaasas 8 erinevat kleepsu, siis saavad kõik endale erineva disaini ja hambaharjad ei lähe sassi ka.sonicare.jpgAvastasin, et laste suuveed on ka olemas, aga ma ei tea, kas ma neid veel nende suuhooldusesse lisan. Hambaniit on küll kasutuses ja Warpaint ka. Viimase soetasin loomulikult endale, aga kuna ma regulaarse kasutamise ajal valgendavat efekti ei näinud, siis olen jäänud seda 1-2 korda nädalas kasutama, kui on tekkinud tunne, et hambad ei ole ideaalselt puhtad. Sellega jääb hammastele palju siledam tunne, kohviplekke eemaldab ka hästi ja äkki tõesti teeb veel midagi lubatust, kuigi ilmselt selleks peaksin seda sagedamini kasutama. Kuigi minu hambaid see ei valgendanud, siis avastasin, et laste hambaid valgendab küll, nii et nemad saavad igal pühapäeval põhjalikuma suupesu.IMG_5627Piimahambad on neil nagunii valged, aga Warpaint teeb need säravvalgeks ja jäävhambaid aitab ka valgemana hoida. Esimesel tekkisid vahepeal ühele jäävhambale imelikud pruunid triibud, need olid hambapinnast kõrgemad ega tulnud pestes maha. Ma ei tea, mis see oli, aga sellest sai Warpaint hästi jagu, nii et laste hammaste puhul on see must puru end õigustanud. Minu omade puhul tegelikult ka, kohviplekid on läinud ega ole tagasi tulnud. Varem maksin hambaarstile nende plekkide eemaldamise eest ja see protseduur tegi hambad hellaks. Warpaint ei tee.

Kodulehel on kirjas, et sellest jagub 150 pesuks, aga me oleme sellega raudselt rohkem pesnud, sest see on olnud meil üle aasta … ja sellega seoses tekkis mul nüüd küsimus, kas sellel asjal säilivusaeg ka on. Käisin kontrollimas ja ongi nii, purgi all on kirjas, et pärast avamist kasutada 3 kuu jooksul. Okoo! Me oleme siis mingi 10+ kuud kasutanud aegunud Warpainti?! Ausalt, ei ole mingit tunnet, et see oleks aegunud, lõhna ega maitset pole sel endiselt, aga toime on samasugune, nii et äkki tegelikult ei ole aegunud. Nagu kuivained, mis on kõlblikud veel pikka aega pärast kuupäeva kukkumist. Igatahes hakkas mul nüüd piinlik ja ma parem edasi ei räägi.

Lähen tagasi hambaravi teema juurde. Kui küsisin hambaarstilt, kuidas see võimalik on, et teine hambaarst lastel auke ei näinud, vastas tema, et ta ei tea, kuid kuuleb sageli, kuidas lapse hambad kuulutati eelmise arsti juures terveks. Arvas, et mõned arstid ei näe või ei taha näha auke, nii et kui te ei ole endale leidnud usaldusväärset hambaarsti, siis soovitan küll käia lapsega kontrollis mitme erineva juures.

Kui mul alaealisena esimene (mitte siis esihammas, vaid mitmest tänaseks suretatud hambast esimene) hammas suretati ja see ikka mulle jubedat valu tekitas, siis kolmanda mure kurtmise visiidi ajal sain juba riielda, et mida ma valetan, surnud hammas ei saa valutada. Mõned aastad hiljem tuli teha sellele pikaaegses juurepõletikus hambale kaks juureravi järjest pluss mõne aja pärast veel kolmas otsa, neljas samm oleks olnud juuretippude eemaldamine, aga õnneks ei tulnud põletik enam tagasi. Mul oli piinav juurepõletik ja ma sain riielda, et mida ma valetan, et mu surnud hammas valutab. Kui normaalne.

Sama arst ütles ka vahetult enne mu 19. sünnipäeva, et mul on hambad korras, kuigi ma kurtsin valutavate hammaste üle. Aasta hiljem leiti augud, lekkivad täidised, juurepõletikud ja raviplaani läks kirja 13 probleemi. Ma käisin mitu aastat järjest oma hambaid korda tegemas, või noh, ühte ei saanud korda ega olekski kuidagi saanud, sest eemaldamise järel selgus, et hambal olid anomaalsed juured, mida röntgenis näha ei olnud.

Olgu, tõenäoliselt ei olnud kõik 13 probleemi olemas enne tasuta hambaravi lõppemist, aga päris kindlasti ei olnud mul siis ka kõik hambad korras. Arst lihtsalt “ei näinud”, sest see ei ole saladus, et laste hammaste ravimisele tuleb hambaarstidel peale maksta. Kui mu praeguse hambaarsti juures vähe suuremad raviarved tähendavad seda, et nad näevad ja ravivad laste hambaauke, siis ei ole mul mingit soovi hakata otsima soodsamat kohta. Küll tahaksin otsida uusi viise, millega ennetada hambaauke, sellest nüüd ka elektrilised hambaharjad.

Ma tegelikult ei usu, et on üldse midagi, mis päriselt aukude tekkimise välistaks, aga kui saab praegusest paremini, siis tahan paremini ja tahan loota, et mu lastest ei saa hambaarstide püsikliendid nagu minust. Mõnel nagu oleks lootust (olla isasse, kelle hambad on korras), mõnel enam mitte nii väga.

Kuidas on lood teie laste hammastega? Millega neil hambaid pesete, tavalise või elektrilise hambaharjaga?

Lõppu üks nali ka. Kolmas ja Neljas tahtsid hambaharju, mis hambaarsti juures riiulis seisid. Arst küsis neilt, kas neil siis kodus hambaharja ei ole. Üks neist vastas tõsimeeli, et ei ole ja teine lisas kohe järele, et nad pesevad kodus sõrmega hambaid ning demonstreerisid siis koos, kuidas see käib. Kui ma ise ei peseks neil iga päev hambaid, siis ma oleksin võinud seda juttu isegi uskuma jääda, nii tõetruult jagasid oma vaeslapse elu. hqdefault

Elu

Ma sain täna teada, mis tunne on lugeda ja vaadata uudiseid liiklusõnnetusest, milles on hukkunud tuttav inimene, isegi rohkem kui lihtsalt tuttav…. Seda tunnet on raske kirjeldada, ma üldse ei üritagi. Tunded on täna nii seinast seina olnud, sest me ei olnud lähedased, aga ta oli siiski minu lihane vanaema. Minu ema pärisema ja kuigi ema kasvas kasuemaga, oli ka esimene talle olemas. Tal oli kaks ema, nüüd pole ühtegi…

Kuna ma läksin eile õhtul Silverile sadamasse vastu, siis jäid lapsed minu ema juurde ööseks ning me leppisime kokku, et millalgi päeval lähen neile järele, aga ema helistas juba lõuna ajal, nuttes. Ma ehmatasin nii ära, sest mu esimene mõte oli, et nüüd juhtus lastest kellegagi midagi, aga kuna ta kutsus mind lastele järele, siis tekkis kohe teine mõte, et hoopis isaga ja mul läksid jalad all nõrgaks. Kui ta ütles, et vanaema sai surma, siis tundsin kergendust ja šokki korraga – Jumal tänatud, et lapsed ja isa terved on, aga appi, vanaema…

Mis täpsemalt juhtus, seda lugesin sõidu ajal uudistest, Silver siis sõitis, mitte ei teinud ma kahte asja korraga. Avarii kohta lugedes meenus mulle mu tänane unenägu ning alles siis hakkasid mul pisarad voolama. Ma nägin unes, et ma olin vanaema kodus, kus oli kahest toast tehtud üks pikk tuba ja selles toas oli pikk laud, valge linaga kaetud, ümber palju toole ja pinke ning vanaema ütles, et kõik tema lapsed (kuus) ja lapselapsed (seiseteist) mahuvad selle laua taha istuma, aga kurtis, et tal ei ole klaase ja söögiriistu nii palju, et saaks kõigile laua katta. Mina ütlesin selle peale, et siis ma tean, mida talle sünnipäevaks kinkida.

Ma ei mäleta, et ma oleksin üldse kunagi varem teda unes näinud, nii et see unenägu tekitas juba omajagu segaseid emotsioone. Ema rääkis sellest unenäost ka teistele ja selgus, et mu tädipoeg tahtiski suvel kahe toa vahelt seina maha lõhkuda ja seal remonti teha ning vanaema järgmine ehk 70. sünnipäev oleks seal pika laua taga olnud. Miks ma midagi sellist unes nägin, see jääb kripeldama. Mitte ainult see sünnipäevalaua osa, vaid ka see, et ta tahtis unenäos kompenseerida seda, et ta ei ole mulle, vennale ja õele vanaema eest olnud. See on tõsi, ta ei olnud meile tavaline vanaema, vaatamata veresidemele kutsusime teda “natukese vanaemaks” ega lävinud tihedalt, kuid vanaemata me siiski ei olnud, koos temaga oli meil neid lausa kolm.

Üks asi pani täna veel kripeldama. Vanaema Facebooki kontole minnes nägin, et ma ei ole tema sõbrakutset vastu võtnud. Miks, ma ei tea. Alguses ilmselt teadlikult vältisin. Miks, ma ei tea. Hiljem ilmselt unustasin. Aga täna tundsin end nii halvasti, et ma seda teinud ei olnud. Kõigest Facebook, eks, aga ikkagi tundsin end halvasti, terve päeva tundsin end halvasti. Õhtul võtsin vastu. Mõtlesin küll, et teistel võib olla veider näha oma uudistevoos teadet, et mina ja mu äsjasurnud vanaema oleme nüüd sõbrad, aga mõtlesin ka sellele, et kui ma ei tee seda, siis see jääbki kripeldama. Parem hilja, seekord tõesti päriselt hilja, kui mitte kunagi.

Täna olen olnud kurb, tundetu, segaduses, mures, ärritunud, veel kurvem, väsinud. Halb on olnud lugeda süüdistavaid, parastavaid, targutavaid arvamusi ja ma ei pidanud neid isegi ise otsima minema, vaid need tulid vastu ka Facebooki uudistevoos. Kommenteerijad teavad hästi, mis juhtus, kuigi ametlikult ei oska veel keegi öelda, mis õnnetuse põhjustas, tüüpiline. Võib oletada, et seal oli terviserike. Kuigi auto sai avariis väga kõvasti kannatada, puudusid vanaemal välised vigastused, ta ei olnud ka autos kinni. Nagu teine osapool kirjeldas, siis auto oli veoki ette veerenud, mitte hooga sõitnud, justkui pidurid oleks üles ütelnud või juhiga midagi juhtunud.

Sellest teemast on raske kirjutada, ma ei oska leida õigeid sõnu ega anda edasi emotsiooni, ma ei saagi midagi edasi anda, kui ma isegi ei saa aru, mida ma tunnen. Kohati on tunne, et see juhtus kuskil kaugel, kellegi teisega. Ma ei tea, kas kõik on üldse kohale jõudnud.

Ma lõpetan selle postituse hoopis ühe toreda lõiguga 6 aastat vanast artiklist:

25 aastat tagasi tegi üks Paide rajooni naine traktorist Sirje aasta otsa nii palju töövahetusi, et teda pärjati toona suurima autasu – Nõukogude Liidu esimese naistraktoristi Paša Angelina nimelise auhinnaga, mida ta käis vastu võtmas otse Moskvas.
See oli võimas auhind, suur Paša bareljeefiga adrahõlm, mida igasse liiduvabariiki anti vaid üks. «Mina oli Eestis kolmeteistkümnes, kes selle sai, ja viimane, kes niisuguse adrahõlma sai – veel paar-kolm naist said selle asemel vaasi,» meenutab ta.
Autasuga kaasnes preemia 300 rubla. «Siin polnud poest enam midagi saada. Moskvas olid suured kaubamajad, GUM ja TSUM. Nägin ilusat jopet – poisile paras. Vaatan silti – Eesti oma!» meenutab Sirje. «Kommi ostsin lastele (neid on mul kuus) oma kümme kilo, igast sordist natuke. Vahtkonnavahetust vaatasin Punasel väljakul kohe mitu korda, aga Lenini mausoleumi saime järjekorras seismata.»
Seda mäletab Sirje ka, et oli rajooni sotsialistlikus võistluses kaks korda esimene ja korra kolmas. «Paide kesklinnas rippusin autahvlil kogu aeg, lapsed ikka tahtsid Paidesse sattudes ema vaatama minna,» ütleb ta naeruselt.
Ega lapsed tihedal tööajal ema suurt kodus näinudki, sest tööpäevad olid pikad: hommikul kell kuus põllule, kiirel ajal südaööni ja kauemgi. Lõuna- ja õhtusöök toodi põllule.
Seepärast ei käinud Sirje toona ka mööda sanatooriume, vaid eelistas kõik vabad hetked kodus laste seltsis veeta. Ega traktoristiamet tervisele suurt häda teinudki. Ainult põlved valutavad, sest suvel oli tema esisillaveoga T 40nes kuum, uksed lahti ja tuul tõmbas. Talvel jälle külm.
Ametlikult töötas Sirje traktoristina Lehtse kolhoosis 1983. aastast 1994. aastani, kaks viimast juba osaühingus.
Sirje tunnistab, et tegelikult töötas ta traktoriga loata juba 1975. aastast. «Olin sigalas tööl, õhtul jälle traktoriga põllule. Ega keegi luba kontrollinud! Sigalas oli hea töökoht, aga masinad tõmbasid rohkem,» lausub ta. «Tehnikahuvi oli lapsest saati, sõitsin enne, kui käisin. Olin nii 10aastane, kui õemehe raudratastega kure, Universaal 5ga sõita sain tingimusel, et jõuan kõmpadega kodunt traktorini.»
Kaks tütartki õppisid Väike-Maarjas traktoristiks. «Eks nad kabiinis kasvasid. Kõik tahtsid sõita, järjekord oli,» ütles Sirje.
«Tegelikult oli ikka väga tore aeg!» tunnistab ta.

Märkasin, et ma panin postituse pealkirjaks elu, kuigi sisuks on surm, aga see ongi elu. See ongi elu, et sellised asjad juhtuvad. Vanaema lähedased elavad selle kurbusega edasi ja vanaema läheb edasi sinna, kus teda oodatakse, ehk on isegi juba kohal…paradise-720x340