Tegu on kaks nädalat tagasi Virumaa Teatajale kirjutatud kolumniga, mida Härra nimetas ärritavaks. Ilmselt seetõttu, et talle väga meeldib õhuvärskendajat kasutada, kuid minu mõte ei olnud lugejatele etteheiteid teha, vaid panna kirja kõik see, mille peale ma viimasel ajal palju mõtlen, aga mille osas ei ole ma enda jalajälje suuruse muutmiseks endiselt midagi teinud.
Pärast meid tulgu või veeuputus!
Meil kõigil on suuremaid ja väiksemaid muresid: kes ei tea, kas söödud Konju talu kitsejuust oli ikka mahe; kes ei suuda otsustada, millist värvi kuuseehteid sellel aastal osta; kes kardab, et Aliexpressist tellimine muutubki kallimaks; kes kogeb ebameeldivusi, sest tema lend oli selle 800-900 sees, mis Lufthansa streigi tõttu ühes päevas ära jäi; kellele ei meeldi, et lahja alkohol kallineb ja kes muretseb, et see samm katab meie maastiku tagastamatu taaraga ning hävitab Eesti majanduse.
Aga majandus peab tõusma, me vahetasime selleks isegi valitsuse välja, sest uus koalitsioon suudab kindlasti globaalse majandusseisaku lõpetada! Me peame rohkem tootma, peame rohkem eksportima, peame suurendama maanteetransporti, peame ehitama juurde raudteid, avama uusi lennu- ja laevaliine ning mis põhiline, me peame rohkem tarbima!
Samal ajal ujub Vaikses ookeanis prügisaar, mis on pindalalt suurem kui USA, aga siiski vaid väike osa maailma tarbimisjääkidest. Kui see tundub kauge mure, siis meie oma Läänemeri on üks saastatuim meri maailmas, mis peidab endas suures koguses tootmisjääke, sealhulgas kümneid tuhandeid elavhõbedatünne. Need jäägid jõuavad läbi kalade ja mereandide ka meie toidulauale ning meie sööme ja kiidame. Lisaks on Läänemeres maailma suurim surnud tsoon, kus põllumajandusväetiste veekogusse sattumise tõttu elab pindalalt Taanist suuremal alal vaid kaubavedu.
Kui tuua veel Taaniga võrdlusi, siis sealne rahvaarv on 5,6 miljonit, mis ei ole võrdne isegi ühe protsendiga nende inimeste arvust, kellel puudub ligipääs puhtale veele, aga meie jaoks on inimõigus lasta oma seeditud toit joogiveega potist alla. Ajal, mil iga päev sureb 5000 inimest veepuudusesse, peseme meie joogiveega koguni oma autosid. Seda ei ole ilmselt mõtet mainidagi, kuidas alatoitumusse sureb veel rohkem inimesi ja mida meie samal ajal oma üleliigse toiduga teeme. Päris kindlasti ei anna me seda hädalistele, sest säilivusaja ületanud toit võib tervisele kahjulik olla.Nagu kehtiva säilivusajaga toit oleks alati tervisele kasulik! Me sööme sisse kahjulikke aineid, me määrime nahale kahjulikke aineid, me mähime oma beebid kahjulikesse ainetesse, me peseme hambaid, juukseid, riideid, nõusid, põrandaid ja kõike muud kahjulike ainetega, me isegi pihustame õhku kahjulikke aineid ja nimetame seda õhu värskendamiseks.
Õhku värskendaks hoopis metsade säästmine, energiatarbimise vähendamine ja rohelisele energiale üleminek, hiigelkasumite paigutamine keskkonnasäästlikumasse tootmisse ning tekkinud reostuste likvideerimisse, ületootmise lõpetamine, liigtarbimisest loobumine, transpordi vähendamine ja nii edasi. See oleks muidugi kõike muud kui majandusekasv, nii et jääb ära ja kliima soojeneb edasi, tuues tõenäoliselt endaga kaasa maailmamere veetaseme tõusu, eluks kõlbmatute alade laienemise, vee- ja toiduvarude vähenemise, haiguste laiema leviku, ilmastikukatastroofide sagenemise ja nii edasi.
Seega pole välistatud, et pärast meid tulebki veeuputus, aga mis sellest, me lapselapsed kolivad nagunii Marsile…