Tegu on kaks nädalat tagasi Virumaa Teatajale kirjutatud kolumniga, mida Härra nimetas ärritavaks. Ilmselt seetõttu, et talle väga meeldib õhuvärskendajat kasutada, kuid minu mõte ei olnud lugejatele etteheiteid teha, vaid panna kirja kõik see, mille peale ma viimasel ajal palju mõtlen, aga mille osas ei ole ma enda jalajälje suuruse muutmiseks endiselt midagi teinud.

Pärast meid tulgu või veeuputus!

Meil kõigil on suuremaid ja väiksemaid muresid: kes ei tea, kas söödud Konju talu kitsejuust oli ikka mahe; kes ei suuda otsustada, millist värvi kuuseehteid sellel aastal osta; kes kardab, et Aliexpressist tellimine muutubki kallimaks; kes kogeb ebameeldivusi, sest tema lend oli selle 800-900 sees, mis Lufthansa streigi tõttu ühes päevas ära jäi; kellele ei meeldi, et lahja alkohol kallineb ja kes muretseb, et see samm katab meie maastiku tagastamatu taaraga ning hävitab Eesti majanduse.

Aga majandus peab tõusma, me vahetasime selleks isegi valitsuse välja, sest uus koalitsioon suudab kindlasti globaalse majandusseisaku lõpetada! Me peame rohkem tootma, peame rohkem eksportima, peame suurendama maanteetransporti, peame ehitama juurde raudteid, avama uusi lennu- ja laevaliine ning mis põhiline, me peame rohkem tarbima!

Samal ajal ujub Vaikses ookeanis prügisaar, mis on pindalalt suurem kui USA, aga siiski vaid väike osa maailma tarbimisjääkidest. Kui see tundub kauge mure, siis meie oma Läänemeri on üks saastatuim meri maailmas, mis peidab endas suures koguses tootmisjääke, sealhulgas kümneid tuhandeid elavhõbedatünne.  Need jäägid jõuavad läbi kalade ja mereandide ka meie toidulauale ning meie sööme ja kiidame. Lisaks on Läänemeres maailma suurim surnud tsoon, kus põllumajandusväetiste veekogusse sattumise tõttu elab pindalalt Taanist suuremal alal vaid kaubavedu.

Kui tuua veel Taaniga võrdlusi, siis sealne rahvaarv on 5,6 miljonit, mis ei ole võrdne isegi ühe protsendiga nende inimeste arvust, kellel puudub ligipääs puhtale veele, aga meie jaoks on inimõigus lasta oma seeditud toit joogiveega potist alla. Ajal, mil iga päev sureb 5000 inimest veepuudusesse, peseme meie joogiveega koguni oma autosid. Seda ei ole ilmselt mõtet mainidagi, kuidas alatoitumusse sureb veel rohkem inimesi ja mida meie samal ajal oma üleliigse toiduga teeme. Päris kindlasti ei anna me seda hädalistele, sest säilivusaja ületanud toit võib tervisele kahjulik olla.Nagu kehtiva säilivusajaga toit oleks alati tervisele kasulik! Me sööme sisse kahjulikke aineid, me määrime nahale kahjulikke aineid, me mähime oma beebid kahjulikesse ainetesse, me peseme hambaid, juukseid, riideid, nõusid, põrandaid ja kõike muud kahjulike ainetega, me isegi pihustame õhku kahjulikke aineid ja nimetame seda õhu värskendamiseks.

Õhku värskendaks hoopis metsade säästmine, energiatarbimise vähendamine ja rohelisele energiale üleminek, hiigelkasumite paigutamine keskkonnasäästlikumasse tootmisse ning tekkinud reostuste likvideerimisse, ületootmise lõpetamine, liigtarbimisest loobumine, transpordi vähendamine ja nii edasi. See oleks muidugi kõike muud kui majandusekasv, nii et jääb ära ja kliima soojeneb edasi, tuues tõenäoliselt endaga kaasa maailmamere veetaseme tõusu, eluks kõlbmatute alade laienemise, vee- ja toiduvarude vähenemise, haiguste laiema leviku, ilmastikukatastroofide sagenemise ja nii edasi.

Seega pole välistatud, et pärast meid tulebki veeuputus, aga mis sellest, me lapselapsed kolivad nagunii Marsile…

Kui ma eelmises postituses kirjutasin, et pärast Keskerakonna esimehe vahetust oleksin valmis ehk isegi nende poolt hääletama, siis ma ei mõelnud seda, et Keskerakond võiks kohe koalitsiooni saada ja peaministrierakonnaks tõusta ning Reformierakond, kelle valija ma siiani olin, opositsiooni langeda. “Tule taevas appi!” 
Kusjuures Ansip oli alles hiljuti veendunud, et isegi Keskerakonna juhi vahetuse järel ei muutu erakond nii pea valitsuskõlblikuks, aga võta näpust, just selles suunas hetkel asjad liiguvad.

Tegelikult on sellised suured muutused täitsa põnevad, aga ma tunnen, et ajastus on vale. Liiga palju segadust ja muutusi on praegu maailmas, alustades Venemaa ja lääne (kuni Ameerikani välja) omavaheliste provokatsioonidega ja lõpetades klou Donald Trumpi presidendiks saamisega, mis oli 16 aastat tagasi Simpsonites absurdne nali. Vot sulle nalja!Vahepeale jääb veel Brexit, millele võivad järgneda teised exitid ning ees ootab uus majanduskriis ja nii edasi. Ma ei tea, üsna ebakindel on olla…

Trump ütles küll oma kõnes, et konfliktide asemel soovib ta rahvusvahelist koostööd, aga ma mõtlen, et konflikti vältimine Venemaaga tähendab jälle seda, et viimane tehku siinkandis, mida tahab. Nagunii teeb. Viimase aja uudised teevad veidi murelikuks küll ja ma usun, et uudistesse jõuab toimuvast tegelikult väike osa. Kõige rohkem kardan ma sõjalise konflikti puhul seda, et kui see ükskord puhkeb, siis olen mina lastega siin ja Härra seal ning me ei saa enam kokku. Ilmselt need ajad on ka möödas, kus saab märkamatult üle Läänemere aerutada, nii et isegi, kui oleme koos, siis väga kuskile põgeneda ei saa, kui just põgeneda ei lasta. Igatahes siin Tapa külje all ma end turvaliselt ei tunneks, kui asi peaks ükskord madistamiseni minema. Ma ei tea, kas siis üldse saab end kuskil turvaliselt tunda…

Ma loodan ja usun, et asjad selleni siiski ei jõua. Siin aegade jooksul on küll ja küll kaotatud poegi, vendi, mehi, isasid, vanaisaid – milleks need kaotused, kui ajalool on kombeks korduda ja valatud veri ei kindlusta midagi? See on kindlasti väga ebapopulaarne seisukoht, aga ma leian, et me ei peaks iseseisvuse kaitseks oma mehi sõtta saatma. See on ette teada, kes kaotajaks jääb (eelkõike Eesti emad, naised ja lapsed), nii et tegu oleks lihtsalt uhke enesetapuga (sest hääletult alistuda oleks liiga häbiväärne). Kuigi tore on mõelda, et Eesti laulis end kord vabaks, siis ma hästi ei usu, et eestlane kohe nii halvasti laulis, et venelased pagesid, valuga kõrvas, kuuldeulatusest kaugemale. Eesti sai iseseisvaks ikkagi Venemaa armust ja ma usun, et ta on seda ka praegu ning loodetavasti jääb ka.

Isegi, kui siin enam kunagi, või vähemalt mitte lähiajal, madistamiseks ei lähe, siis maailmas on kohti küll, kust just praegu madistatakse, kus õpetatakse väikestele poistele, kuidas päid maha võtta, kus antakse väikeseid tüdrukuid abikaasadeks vanadele meestele, kus osadel väikestel poistel ja tüdrukutel endil võetakse pead maha. See on see kõige hullem osa maailmast.

Lisaks kõigele muule upub maailm prügisse ja kliima soojenemisega kaasnevatesse muredesse. Jõudsingi nüüd selle postitusega, mis on lihtsalt minu kõva häälega mõtlemine, selleni, et maailm ei ole mitte hulluks läinud, vaid puhta hukas. Kuhu sa selle eest aerutad…

Täna on täielik vasaku jala esmaspäev. Ärkasin 6.30, et olla graafikus ja olingi, kuni hetkeni, mil avastasin lasteaias, et Kolmanda kindad jäid koju. Jagasin lapsed rühmadesse ja käisin kinnastel järel. Edasi võtsin suuna Rakvere poole ning Kadrinast väljas olles avastasin, et mu koolitööd jäid esikusse riiuli peale. Keerasin otsa ringi ja tõin ära. Kooli hiljaks ei jäänud, aga kaduma läks 15 minutit ja hommikusöök. Homme ärkan 6.15.

Täna käisid ühe tunni ajal vilistlased oma kogemusest rääkimas. Üks vilistlastest tundis mu ära, me olime 4 aastat tagasi koos 11. klassis. Jaaaah, täna käis tema oma kogemustest rääkimas ja mina olen ikka täpselt sama koha peal. Okei, tegelikult istun teise koha peal, aga ikka samas klassis, mõlemas mõttes.
Füüsikas ja matemaatikas ma istusin oma kohal ja vaatasin tahvlile. Lihtsalt vaatasin. Midagi aru ei saanud. Homme vaatan sama tuimalt tahvlile keemias ja vene keeles. Kuidas minust sedasi vilistlane saab?! Ilmselt samamoodi nagu põhikoolis, mille lõpetasin sedasi, et ma ei osanud ei füüsikat, matemaatikat, keemiat ega vene keelt.

Kodus sain Härralt sõnumi, et tal on internet otsas, tuli uus kuupakett osta ja ma läksin kulutasin oma üliaeglase arvuti taga 25 minutit selle peale ning siis selgus, et ostsin paketi vanale numbrile, mis on ammu kehtetu. Ma olen vahepeal mingi 6-7 kuupaketti ostnud uuele numbrile ja täna läks mul meelest ära, et üldse uus number olemas on.

Pärast seda avastasin, et Õhtulehes on mu kommentaar lisatud artiklile, millele ma tegelikult ei oleks seda andnud, kui oleksin näinud loo originaalversiooni. Mulle paraku saadeti vahejuhtumi kirjeldus veidi muudetud kujul ja nii andsin ma kommentaari loole A, aga lehes on lugu B. Oleksin pidanud jääma oma esialgse keeldumise juurde, oleks olnud vähem stressi ja rohkem ööund, mille arvelt ma selle kommentaari andsin. Üritasin saata vastavatele isikutele kaebuse, aga arvuti vedas mind täiega alt ja ma loobusin, kui Wordi avamisele oli kulunud juba 20 minutit ning postkast ei respondinud.

Lõpuks kiilus arvutis kõik sedasi kinni, et sain selle kaose lõpetada vaid … eee … nupu all hoidmisega. Sellel nupul on kindlasti mingi nimi ja tegevuseks oli ilmselt restart. Igatahes läks mingi 45 minutit aega ja arvutil tuli taas pilt ette ning lausa sedasi, et hetkel on masin täista kasutuskõlblik, saab uudiseid lugeda ja lausa blogida, isegi pildikausta sain avada. Seda samal ajal netilehekülgedega!!!

Igatahes õhtul oli veel kirsiks tordil Esimese küsimus, et miks ma talle täna ilusat pluusi selga ei pannud, tal oli ju pildistamine. %#””¤%!!! Kuidas ma selle unustasin?! Ma veel saatsin täna lapse suht koduse pluusiga kooli, mõtlesin, et kes tema riietust ikka hindab. Mul oli lapsele nii ilus uus särk olemas, millega plaanisin ta esimesele klassipildistamisele saata ja mida ma tegin?! Saatsin ta põhimõtteliselt dressipluusis kooli ja see on jäädvustatud igaveseks ajalukku.

Ühesõnaga olen ma täna terve päeva tundnud, et ma olen ikka loll küll, unustan kõike, ei saa millestki aru ja raiskan aega asjade peale, mille peale ma seda absoluutselt tegema ei peaks, nagu seda oli Õhtulehele kommentaari andmine ja nüüd tulemusega tegelemine. Praegu ka tegelikult raiskan aega, aga tahtsin lihtsalt öelda, et täna on täpselt selline päev, milles ma olla ei tahaks. Ma tahaksin olla hoopis selles päevas:Ma täna enam ei jaksa, aga järgmisel korral lähengi tagasi sellesse päeva ja teen ühe pildipostituse. Tegelikult isegi korduva postituse, sest sellest päevast on siin pilte küll, aga vast mahub veel.