Ärkasime laupäeval 10 minutit enne äratuskella, ilmselt reisiärevusest. Ka Esimene ärkas 5.50, teised kolm ajasime 6.30 üles ning 8.00 sõitsime välja. Täpselt nii nagu plaanitud.
Lapsed üllatasid meid ja näitasid, et nad on juba täitsa arvestatavad reisisellid! Sõitsime vahepeatusteta sõbra juurde välja, kokku 297 kilomeetrit ning kõik pidasid selle pika sõidu kenasti vastu. Pesamuna vahepeal isegi magas ja Teine pani ka viieks minutiks silmad kinni ning küsis pärast seda, kas ta magas nüüd nii kaua, et oleme juba peaaegu kohal.
Sõbra juures oli väga tore, lastel oli seal uus ja huvitav ning meil oli nii paljust rääkida. Viimasest kohtumisest oli ikkagi vähemalt poolteist aastat möödas ja vist natuke pealegi. Sõbra naist ei olnud ma üldse näinud, last samuti mitte, aga sellist tunnet küll ei olnud, et kohtun tema perega esimest korda. Veidikese pelgasin küll seda kohtumist, sest sõbra naine on venelane ja vene keelt mina ei oska, aga keelebarjäär ei olnud üldse takistuseks, saime kenasti inglise-eesti-vene keeles hakkama. Nende imearmas tütreke kasvab huvitavas keelekeskkonnas, ema suhtleb temaga vene keeles, isa eesti keeles ja sügisest läheb ta lasteaeda ning lisandub juurde soome keel. Aga keel keeleks, tahtsin tegelikult kirjutada, et väga tore oli taaskord tõdeda, et mõni inimene jääb kalliks ja omaks ka väga pikkade pauside järel. Kahju oli lausa lahkuda, aga laev ei oleks jäänud meid ootama.
Sadamasse sõit möödus samuti ladusalt ja laevale pääsemist pikalt ootama ei pidanud, võib-olla 15 minutit seisime järjekorras, kui sedagi. Kuna sõitsime esimest korda Eckerö Line laevaga, siis me ei olnud kursis lastenurkadega ning plaani pealt leidsime vaid ühe pisikese nurgakese kohvikus. Seal ei olnud lastel mitte midagi teha ning nad tüdinesid juba 10 minutiga, kuid laev polnud veel sõitmagi hakanud. Olime täitsa pettunud, et lastele on seatud nii väike ja nii mõttetu nurgake. Ainult vaade oli hea. Otsustasime, et Eckerö Linega on see esimene ja viimane sõit.
Härra läks infolauda kajutit ostma, kuid tuli tagasi tühjade käte ja laia naeratusega. Infolaua juures oli kaks suurt ja avarat inimtühja mängutuba (mis olid plaanil kirjas “meeting roomina”), otseloomulikult läksime seda oma maadeavastajatega asustama. Tegevust oli seal piisavalt ja 2,5 tunni jooksul ei tulnud kellelgi tüdimust peale. Lastele jagati seal triangleid ja muid pisemaid muusikariistu ning lauldi koos nendega lastelause, neile tehti näomaalinguid ja õhupallidest loomi. Üsna pea olime seda meelt, et edaspidi sõidamegi ainult Eckerö Line laevaga. 😀
Ainus miinus tolle mänguala juures oli see, et osad lapsevanemad ei mõista silte lugeda. Me naersime, et kas tõesti tuleb lisada seintele ja laudadele keelumärgid, et seal ei tohi magada ega süüa ning lauad on mõeldud ainult lastele (need olid kaetud rasvakriitide, värvitavate piltide ja lauamängudega), aga peagi selgus, et isegi nendest jääb väheks.
Seal olid suured istumispadjad ja üks isa lohistas padja nurka ning magas selle peal õndsat und, samal ajal ema ja lapsed sõid küpsiseid ja šokolaade. Neid lapsevanemaid, kes niisama laua taga istusid, oli palju. Vahepeal ei olnud meie lastel võimalustki laua taha värvima saada, aga õnneks paelus see neid kõige vähem ka.
Kui laevalt maha saime, siis suundusime Hesburgerisse, kus preili kukkus tooli pealt maha. Ta jorises üle saali ja seda mitte valust, vaid pigem väsimusest. Kui ta kallistuste ja lohutuste peale ei rahunenud, siis ütlesin talle veidi konkreetsema hääletooniga, et aitab nüüd küll. Selle peale meie kohutav kahene lihtsalt röögatas väga vihaselt kurgupõhjast. Kuna poisid pole kunagi midagi sellist teinud, siis ma täitsa kardan preiliga kuskil avalikus kohas viibimist. Mine tea, millega ta veel üllatada võib. 😀
Kui kõhud said täis, siis käisime veel poest läbi, et saaks järgmist hommikut kohvi ja koogiga alustada. Kodus ootas meid ikkagi tühi külmkapp. Aga koju oli hea jõuda. Nii hea!
Lapsed läksid kohe oma jäneseid tervitama ja siis tuppa mänguasju otsima. Kolmas oli nii rõõmus, sest ta “oli seda terve oma elu oodanud”. 😀
Kui pool tunnikest õues jalutamist ja toas mõnulemist läbi sai, siis tekkis juba tunne, et polegi ära olnud. Lapsed hakkasid väsima, nad olid ikkagi vara tõusnud ja 12,5 tundi pikk kodutee oli seljataga. Ma olin ka väsinud, kuid voodiriided tuli lahti pakkida ja laste kaisukad üles otsida.
Ilmselgelt on meie auto kummist, sest kogu see tavaar mahtus kenasti ära, kusjuures pildilt on veel puudu kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suur tõukeratas. 😀
Kui lapsed magama jäid, siis üritasin sirvida vahepeal saabunud ajakirju, aga sirvimisest kaugemale ma ei jõudnudki. Jõudsin hoopis oma armsasse voodisse, lükkasin oma varbad vastu Härra varbaid ja jäin käed-jalad laiali magama. Olime kõik kutud.
Pühapäev oli korralik tööpäev, sest pesu vajas pesemist ja aed niitmist-rohimist. Hommikune vaade köögiaknast:
Ilm oli õnneks suurepärane, lapsed said üle pika aja vabalt õues joosta, jänesed samamoodi ning meie Härraga saime aias rügada ja päikest võtta. 😀
Minu maasikad ja umbrohi! 😀
Õhtune vaade köögiaknast:
Milli (hall) ja Lotte (beež) on siiani õues, naudivad vabadust ja söövad mu lilli ja kraabivad igale poole auke. Mõnus! 😀
Teha on veel palju nii õues kui ka toas, pooled asjadki on veel lahti pakkimata. Kui ree peale tagasi saan, siis kirjutan taas rohkem. 🙂
Ilusat jaanipäeva teile!
