Kuidas me küll enne kardinateta olla saime.

Majas mind magamistubade puhul kardinate puudumine ei häirinud, sest möödujad päevasel ajal nagunii akendest väga sisse ei näinud, aga nüüd korteris oli üks esimesi mõtteid, et meil on kardinaid vaja. Pole väga mugav otsida kapist pesuväel riideid, kui samal ajal pissitab keegi akna all oma koera.

Ma küll ei tea, kuidas ma varem seda teha sain, aga igatahes elasime enne umbes nii:

IMG_3520

See pilt on küll värske, aga ruloo on sama, mis sai 8 aastat tagasi ette pandud. Nüüd jäi sellest väheks, ainuüksi juba hubasuse pärast, sest seda lihtsalt ei olnud.

Kardinaid oli üsna raske valida, sest esiteks puudub meil siin igasugune stiil ja minul polnud mingit nägemust peale selle, et tahtsin halli sisse tuua, sest mujal korteris on seda omajagu ning meie tuba ongi liiga tibukollane. Neljandast poest leidsin lõpuks sobivad linased väikese heegeldatud ribaga külgkardinad, aga vahele ei sobinud miski – küll ei sobinud pikkused või mustrid või värvid või hind. Olin juba loobumas, kui huvi pärast küsisin tibukollase kardina pikkust, mis sobis ideaalselt. Toas on küll juba niigi palju kollast, aga päris tühjade kätega ma koju tulla ei tahtnud ja nii saigi kollased ära võetud. Tulemus jäi täitsa hea, parem kui pildil.

IMG_3529

IMG_3532

Olemine on palju hubasem, aga päris ideaalne veel ei ole. Kuna korteris on me magamistuba oluliselt valgem, siis mööbli kulumisjäljed paistavad eriti hästi välja ehk minu silmis vajavad iluravi. Puudu on ka väike vaibake või isegi kaks, kui ma ei leia praegusele sobivat paarilist, pildid seintel või mõni küünal kapi peal ja kirjutuslauatool. Kui need ka linnukesed taha saanud, siis teen teen enne-pärast postituse.

Praegu polegi meil mitte ükski tuba päris valmis – kust on üks kardin puudu, sest kahest jäi väheks, kus seisavad raamaturiiulis kastid raamatutega, kus seisab suur kast jalanõudega, mis kuskile ei mahtunud ja mille jaoks Härra täna lisariiulid paigaldas, aga mis pole veel nende peale jõudnud, kus vedelevad asjad, millele pole kohta leidnud ja sellest ma üldse ei räägi, kuidas kõik koha leidnud asjad on üsna kaootiliselt kappidesse surutud, et need lihtsalt kiiresti eest ära saada.

Teravama silmaga lugeja ehk märkas meie uut pereliiget. Järgmisena kirjutangi temast ja Ruubist ka, sest need on lood on omavahel üsna seotud.

Kodutee ja armas kodu

Ärkasime laupäeval 10 minutit enne äratuskella, ilmselt reisiärevusest. Ka Esimene ärkas 5.50, teised kolm ajasime 6.30 üles ning 8.00 sõitsime välja. Täpselt nii nagu plaanitud.

_MG_5987 _MG_5993_MG_6027

Lapsed üllatasid meid ja näitasid, et nad on juba täitsa arvestatavad reisisellid! Sõitsime vahepeatusteta sõbra juurde välja, kokku 297 kilomeetrit ning kõik pidasid selle pika sõidu kenasti vastu. Pesamuna vahepeal isegi magas ja Teine pani ka viieks minutiks silmad kinni ning küsis pärast seda, kas ta magas nüüd nii kaua, et oleme juba peaaegu kohal.

Sõbra juures oli väga tore, lastel oli seal uus ja huvitav ning meil oli nii paljust rääkida. Viimasest kohtumisest oli ikkagi vähemalt poolteist aastat möödas ja vist natuke pealegi. Sõbra naist ei olnud ma üldse näinud, last samuti mitte, aga sellist tunnet küll ei olnud, et kohtun tema perega esimest korda. Veidikese pelgasin küll seda kohtumist, sest sõbra naine on venelane ja vene keelt mina ei oska, aga keelebarjäär ei olnud üldse takistuseks, saime kenasti inglise-eesti-vene keeles hakkama. Nende imearmas tütreke kasvab huvitavas keelekeskkonnas, ema suhtleb temaga vene keeles, isa eesti keeles ja sügisest läheb ta lasteaeda ning lisandub juurde soome keel. Aga keel keeleks, tahtsin tegelikult kirjutada, et väga tore oli taaskord tõdeda, et mõni inimene jääb kalliks ja omaks ka väga pikkade pauside järel. Kahju oli lausa lahkuda, aga laev ei oleks jäänud meid ootama.

Sadamasse sõit möödus samuti ladusalt ja laevale pääsemist pikalt ootama ei pidanud, võib-olla 15 minutit seisime järjekorras, kui sedagi. Kuna sõitsime esimest korda Eckerö Line laevaga, siis me ei olnud kursis lastenurkadega ning plaani pealt leidsime vaid ühe pisikese nurgakese kohvikus. Seal ei olnud lastel mitte midagi teha ning nad tüdinesid juba 10 minutiga, kuid laev polnud veel sõitmagi hakanud. Olime täitsa pettunud, et lastele on seatud nii väike ja nii mõttetu nurgake. Ainult vaade oli hea. Otsustasime, et Eckerö Linega on see esimene ja viimane sõit.

_MG_6044

Härra läks infolauda kajutit ostma, kuid tuli tagasi tühjade käte ja laia naeratusega. Infolaua juures oli kaks suurt ja avarat inimtühja mängutuba (mis olid plaanil kirjas “meeting roomina”), otseloomulikult läksime seda oma maadeavastajatega asustama. Tegevust oli seal piisavalt ja 2,5 tunni jooksul ei tulnud kellelgi tüdimust peale. Lastele jagati seal triangleid ja muid pisemaid muusikariistu ning lauldi koos nendega lastelause, neile tehti näomaalinguid ja õhupallidest loomi. Üsna pea olime seda meelt, et edaspidi sõidamegi ainult Eckerö Line laevaga. 😀

_MG_6081 _MG_6079_MG_6084

Ainus miinus tolle mänguala juures oli see, et osad lapsevanemad ei mõista silte lugeda. Me naersime, et kas tõesti tuleb lisada seintele ja laudadele keelumärgid, et seal ei tohi magada ega süüa ning lauad on mõeldud ainult lastele (need olid kaetud rasvakriitide, värvitavate piltide ja lauamängudega), aga peagi selgus, et isegi nendest jääb väheks.

Seal olid suured istumispadjad ja üks isa lohistas padja nurka ning magas selle peal õndsat und, samal ajal ema ja lapsed sõid küpsiseid ja šokolaade. Neid lapsevanemaid, kes niisama laua taga istusid, oli palju. Vahepeal ei olnud meie lastel võimalustki laua taha värvima saada, aga õnneks paelus see neid kõige vähem ka.
_MG_6110_MG_6129Kui laevalt maha saime, siis suundusime Hesburgerisse, kus preili kukkus tooli pealt maha. Ta jorises üle saali ja seda mitte valust, vaid pigem väsimusest. Kui ta kallistuste ja lohutuste peale ei rahunenud, siis ütlesin talle veidi konkreetsema hääletooniga, et aitab nüüd küll. Selle peale meie kohutav kahene lihtsalt röögatas väga vihaselt kurgupõhjast. Kuna poisid pole kunagi midagi sellist teinud, siis ma täitsa kardan preiliga kuskil avalikus kohas viibimist. Mine tea, millega ta veel üllatada võib. 😀

Kui kõhud said täis, siis käisime veel poest läbi, et saaks järgmist hommikut kohvi ja koogiga alustada. Kodus ootas meid ikkagi tühi külmkapp. Aga koju oli hea jõuda. Nii hea!

_MG_6152_MG_6161

Lapsed läksid kohe oma jäneseid tervitama ja siis tuppa mänguasju otsima. Kolmas oli nii rõõmus, sest ta “oli seda terve oma elu oodanud”. 😀

Kui pool tunnikest õues jalutamist ja toas mõnulemist läbi sai, siis tekkis juba tunne, et polegi ära olnud. Lapsed hakkasid väsima, nad olid ikkagi vara tõusnud ja 12,5 tundi pikk kodutee oli seljataga. Ma olin ka väsinud, kuid voodiriided tuli lahti pakkida ja laste kaisukad üles otsida._MG_6188Ilmselgelt on meie auto kummist, sest kogu see tavaar mahtus kenasti ära, kusjuures pildilt on veel puudu kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suur tõukeratas. 😀_MG_6180

Kui lapsed magama jäid, siis üritasin sirvida vahepeal saabunud ajakirju, aga sirvimisest kaugemale ma ei jõudnudki. Jõudsin hoopis oma armsasse voodisse, lükkasin oma varbad vastu Härra varbaid ja jäin käed-jalad laiali magama. Olime kõik kutud.

Pühapäev oli korralik tööpäev, sest pesu vajas pesemist ja aed niitmist-rohimist. Hommikune vaade köögiaknast:_MG_6194Ilm oli õnneks suurepärane, lapsed said üle pika aja vabalt õues joosta, jänesed samamoodi ning meie Härraga saime aias rügada ja päikest võtta. 😀

_MG_6254 _MG_6239 _MG_6220Minu maasikad ja umbrohi! 😀

Õhtune vaade köögiaknast:

_MG_6278

Milli (hall) ja Lotte (beež) on siiani õues, naudivad vabadust ja söövad mu lilli ja kraabivad igale poole auke. Mõnus! 😀

Teha on veel palju nii õues kui ka toas, pooled asjadki on veel lahti pakkimata. Kui ree peale tagasi saan, siis kirjutan taas rohkem. 🙂

Ilusat jaanipäeva teile!

Minu esimesed peenrakastid

Seadsin oma eesmärgiks saada peenrakastid pühapäevaks valmis. Pidasin küll silmas seda, et midagi on siis juba mulda ka pandud, kuid sinnani ei jõudnud. Vähemalt on kõige suurem töö tehtud – tonn telliskive on paigas, teisest aianurgast on kaevatud ja tassitud 20 kärutäit mulda ning asemele on viidud 10 (kaks korda suuremat) kärutäit murumättaid.

Kivid on veel puhtaks pühkimata ja mättahunnikutest maha jäänud muld ka koristama, kuid üldmulje on siiski näha.
_MG_3980_MG_3981_MG_3982Suure kasti mõõdud on 1,3 x 4,3 meetrit, täitsa suvaliselt pandud mõõdud, kuid keskel olev telliskivide rivi läks täpselt servast servani ja see tegi kivide paigutamise kergemaks. Algaja õnn. Keskmised kastid on 1,3 x 2 meetrit ja beebikast on 0,4 x 2 meetrit. Kive lugesin kokku vähemalt 240 – vahepeal läks lugemine sassi, see number on veidi suurem, aga ma ei tea mitme kivi võrra.

Kõige suuremasse lähevad maasikad, teisi veel ei tea. Kuid kuna meil on endiselt plaanis mõneks ajaks Soome minna, siis ilmselt peagi kasvab igas kastis põhiliselt umbrohi, aga ma ei põe sellepärast.

Telliskivide süsteem on ka selleks, et ümber kastide oleks kergem niita ja kastide vahelt poleks seda üldse vaja teha. Suuremad vahed täidan liivaga ja kui midagi kasvabki kuskilt läbi, siis eks peenarde rohimise ajal saab telliskivide vahelt ka umbrohu ära napsata. Maasikatele panen katte alla, et neid ka rohima ei peaks. Teoorias peaks mu peenramajandus võimalikult lihtne tulema. Eks praktikas ole näha, kas suudan hoida korras peenrad, põõsaalused, vaarikad ja muruplatsi.

Momendil on igatahes muru niitmata ja põõsaalused rohtus, kuid nendeni ma veel ei jõua, sest homme plaanin maasikataimedele järele minna ning need maha istutada.

Kui siia kolisime, siis olime seda meelt, et meie aeda ei tule ühtegi peenart. Eelmisel aastal tuli esimene pisike lillepeenar. Kui sellel aastal peenrakastidest hakkasin rääkima, siis Härra küsis: “Mis järgmiseks? Kasvuhoone?!”

“Jah, ja siis kartulimaa…”

Kasvuhoone on tegelikult lagi ja seda tahaksin järgmisel aastal küll, aga ilmselt on ka siis veel igasugused muud väljaminekud olulisemad. Kartulimaad ei tule kunagi, või vähemalt mitte nii pea. 😀