Käed maani

Tuleb välja, et ma olen ikkagi siidikäpp, sest kolm päeva kaevamist ja telliskivide tassimist on teinud minust suure hunniku tarretist, mis ei jõua end püsti ajada ega panni pliidile tõsta. Isegi trükkimine on paras pingutus, sültjad sõrmed ei leia kohe õigeid klahve.

Pühapäeval pidin pärast suurt kaevamistööd allkirja andma ja see nägi välja nagu lauatelefoni keerdus traat. Käsi lihtsalt ei teinud minuga koostööd.

Olen kaevanud muruplatsi seest välja vanu kruusaseid teeradu ja vanast kompostihunnikust mulda asemele toonud, mullaga olen tasandanud ka suuremaid lohkusid. Alustasin ka peenranurga loomist ja selleks olen tänaseks üles kaevanud umbes 15 m2 murukamarat ja kastide vahele tassinud umbes 150 telliskivi. See kõlab ilmselt sama kergelt kui minule enne tööga alustamist tundus. 😀

Tegelikult olen endal naba paigast kaevanud ja tõstnud ning käed-jalad värisevad siiamaani. Täna puhkan, aga selle nädalaga loodan oma projektiga siiski ühele poole saada.

_MG_3819 _MG_3827

Piltidega meenuski, et peenrakastide materjali sai ka hoolega saetud ja kokku kruvitud ning kastidesse kompostihunnikust mulda tassitud. Praeguseks on tegelikult palju rohkem tehtud, aga mul ei seisnud eile õhtul kaameragi käes, et oleksin saanud hetkeseisu jäädvustada.

Tegelikult ma pole 100 % üksi kõike teinud, Härra aitas ka veidi, kui ta toad korda sai. Just nii, kui mina saagisin õues laudu, siis tema tegi majas suurpuhastust.

Tegelikult nii hull asi ei ole – enamasti olen ma ikkagi nõrk naine, kellele Härra avab uksi, kurgipurke ja joogipudeleid. Aiatööd on minu jaoks lihtsalt puhkus ja mul on hirmus hea meel, et Härra tegeleb kodus olles ise lastega, söögi tegemisega, koristamisega ja nii edasi.

Nüüd on puhkus läbi ja oma peenramaad ma enam nii innukalt rajada ei saa. Kaevata on veel omajagu ning mulda ja telliskive tuleb veel kümnete kärutäitega tassida ja kõige lõpuks tuleb peenrakastidesse midagi istutada ka. 😀

Täna siiski tegelen kogu peenramajandusega ainult mõtetes, homme hakkan jälle tubliks.

Läksin niisama õue ja ehitasin telliskividest põranda

Täna läks ilm alles õhtu poole ilusamaks ning Härra läks õue tööle, me läksime lastega niisama õue hängima. Kui Härra kõõlus redeli peal ja täitis maja krohvi sees olevaid pragusid, siis näitasin talle liivakastist jäänud nelinurkset musta maad ning pakkusin, et sinna sobiks hästi telliskividest põrand, sest siis:

1) saab väljakaevatud mullaga täita ära kaevuümbruse, kust eelmisel suvel kangutasin välja katkised betoonplaadid.

2) saab aiamööblile kõva põranda ning lauda ei ole vaja niitmise ajal eest tõsta.

3) leiab rakenduse telliskividele ja saab tööriistakuuri ruumi juurde.

Härra leidis, et hea mõte ja minut hiljem loopisin juba labidaga mulda kaevu ümber. Viis minutit hiljem oli mu pulss 250, seisin nõutult seina ääres ja tõdesin, et pealnäha kerge töö ei olegi nii kerge.

Aga alla ma ei andnud – kaevasin edasi, silusin, tassisin telliskive ja nii edasi. Neljas tüdines vahepeal ära ja Härra läks temaga tuppa, mina töötasin poistega edasi. Tegime suurepärast koostööd, nemad sättisid telliskivid paika ja mina sättisin need hiljem paremini paika.

IMG_3722

Härra jälgis meid köögiaknast ja tegi samal ajal perele süüa, vahepeal kommenteeris aknast, kui normaalne, et tema vaaritab toas ja naine teeb õues rasket tööd. Ta ei teinud seda üldse etteheitvalt, pigem oli õnnetu, et tema peab toas olema ega saa aidata. Mina olin jälle õnnelik, et tema lasi minul õues tegutseda. Kui üksi olen, siis mul ei ole seda luksust, et saan tuhinaga kõik tööd lõpuni viia. Varem ei saanud ma seda ka siis teha, kui Härra kodus oli, sest alati oli keegi nii väike, et emme (koos oma piimaletiga) oli A ja O. Seega naudin ma nüüd väga neid hetki, kus Härra võtab lastega ohjad üle ja mina saan olla oma aja peremees.

IMG_3728

Selle pisikese platsikese tegemise peale kulus mul ligi kolm tundi ja nüüd “tiivaluud” valutavad, aga tulemusega võib rahule jääda. Härra küll ütles, et talle vahepeal tundus, et asi läheb täitsa rappa, aga lõpptulemus talle siiski meeldis.

_MG_3753Need plaadid, mis jalgade alla jäid, pole sugugi sedasi sätitud, see on hoopis tore kokkusattumus. Ma ei võtnud ühtegi mõõtu ja see ruut ka pole võrdsete külgedega, kuid ma ei ajanudki täpsust taga. Tühimikud täidame hiljem parajaks lõigatud telliskividega ära ehk siis Härra lõikab relakaga kivid mõõtu ja mina heal juhul panen need paika.

Nüüd võiks olla homme ilma, et saaksime laua taha istuda ja selle aasta esimese grillimise ära teha. Jumal teab, millal jälle uus võimalus avaneb.

Kui vähe on õnneks vaja!

Iga kord, kui ma toad ideaalselt korda saan, luban igapäevaselt veidikese koristada, et olukord ei väljuks enam kontrolli alt.

Noh, Härra on tänase seisuga 19 päeva ära olnud ja selle aja jooksul sain nüüd esimest korda kogu maja korda. (Viimase suurpuhatuse tegi tema paar päeva enne minekut.) Vahelduva eduga olen siin koristanud küll, aga see on olnud üsna tänamatu tegevus, sest mina olen läinud lapiga ees ja lapsed on tulnud banaanidega järel. Suurema osa ajast on olukord selline olnud:

tired-mom-funny-7610 Täna võtsin asja karmilt käsile ja siht silme ees koristasin 5 tundi jutti. See oli võimalik tänu sellele, et lapsed olid sellest 3 tundi voodis ehk ajasin kõik lõunaunne ja magama jäid nad alles pärast tunniajast voodis veiderdamist. Pidin küll oma 10 korda neid keelamas käima, aga tegelikult oli isegi hea, et nad kohe ei uinunud. Olin täpselt graafikus – kui lapsed lõunaunest ärkasid, siis oli maja juba korras, ise olin duši all käinud, pesumasinas ringles teine masinatäis musti riideid ning kartulid keesid.

Minu tuju oli ka hoobilt parem, nii vähe ongi õnneks vaja – korras elamist! Ma olen küll hakanud puhtuse osas suuri järeleandmisi tegema, aga ma ei saa sinna midagi parata, et riiete, legode ja poolikute banaanide vahel laveerides igasugune energia ära kaob. Samas on väikelapsi täis majas tubade korras hoidmine nagu tuulega lehtede riisumine – kaua ikka viitsid tuulega võidelda?

10-minutes-after-cleaning-the-house Paraku on nii, et kui korra end lõdvaks lasen, siis läheb asi nii käest ära, et ei oska kuskilt otsast koristamisega alustada. Esmaspäevast alates võtsin suurpuhastusega hoogu, aga ikka sain vaid ühe toa korraga korda ja ega see siis selliseks ei jäänud. Reedel üldse mõtlesin lasteaia ees, kas lähen koju koristama või sõbranna juurde kohvi jooma. Valisin viimase variandi. 😀

Kui ma seda postitust kirjutama hakkasin, siis oli nii idülliline olla. Kõik oli korras, lapsed olid söönud ja heas tujus, sõbranna oli just lahkunud ja mina istusin taas kohvitassiga maha.

_MG_3618 _MG_3623 Legodega mängitakse meie magamistoas, et pisemad ei saaks ehitisi lõhkuda või ehitusprotsessi segada. Meie jaoks tähendab see tihti üle legode voodisse hüppamist.

Igatahes see idüll pikalt ei kestnud, 10 minutit hiljem läks juba kaklemiseks, raudtee lõhuti laiali, pisikeste klotside rida tuli otsapidi toast välja ning Neljas juba jõudis minna minu tuppa nööpide sahtlit tühjendama. Asi hakkas käest ära minema – tühja see kohv, läksin uuesti korda looma!

Tänane päev lõppes siiski edukalt, lapsed koristasid enda järelt kõik mänguasjad ära ning panid omal algatusel riided ilusti tooli peale. Tavaliselt kukuvad sinna kuhu juhtub.

Nüüd lapsed magavad, mina ootan veel kuivati ja nõudepesumasina järele ning homme algab uus nädal korras elamises. Eriti tore on see, et juba 72 tunni pärast on Härra kodu poole teel – uus nädal tõotab tulla hea!