Midagi meestele: kumminaine on minevik, ohtlik F1 aga olevik

March 9, 2020March 15, 2020 ~ Liivi ~ 83 Comments

Ma ei kujuta ette, kas täispuhutavaid nukke on üldse muuks kui naljategemiseks kasutatud, nende väljanägemine midagi tõsiseltvõetavat justkui ei luba… Aga mine tea, pimedas võib-olla toimib.

Mis toimib nii valges kui pimedas, on Lelo F1, olgu see siis Prototype või Developer`s Kit RED. Mul endal muidugi kogemus puudub, sest mul pole selle sisse midagi pista, aga mul on üks usaldusväärne katsealune, kelle muljeid saan jagada.

Katsealusest rääkides, siis idee Lelo F1-e proovimisest teda esialgu ei huvitanud, sest eneserahuldamine on temast algusest peale kuidagi mööda läinud, rääkimata siis selleks mõeldud mänguasjadest. Minul oli aga huvi suur – tegu on ikkagi esimese meeste mänguasjaga, mis töötab samasuguste helilainetega nagu minu asendamatu Lelo Sona – nii et otsisin ingliskeelseid arvustusi (kuna eesti keeles pole ühtegi) ja lugesin neid ka katsealusele ette. Kui ta kuulis, kuidas üks mees kiitis mänguasja kergust (290 g) tänu millele ei lähe käsi krampi, suurenes tema huvipuudus veelgi, sest ta eeldas, et Lelo F1 teeb kogu töö üksi ära, aga et seda peab üles-alla liigutama – ei, see pole ikka tema teema… Kuni ma jõudsin lauseni: ” If you want your whole penis to feel like it’s full of rainbows and sunshine, it’s absolutely killer.” Seda ta tahtis.

Ulakas Kaunitar saatis katsealusele Lelo F1 Developer`s Kit RED pakikese, milles on lisaks naudinguvahendile puhastussprei, kaks libesti testrit, hoiukott ja pudi-padi uksesildi ning kinnaste näol.

Ma ei teagi, mis asi see F1 täpsemalt on, seksitoru? Otsetõlkes inglise keelest oleks see masturbatsiooni varrukas, aga sellist nimetust siin vist ei kasutata. Igatahes on see üsna suur toru (läbimõõt ca 7 cm, pikkus 14,3 cm), mille sees on 11 cm sügav ( pehmest lainelisest silikoonist kanal. Ulakas Kaunitar on saanud tagasisidet, et kanal pole piisavalt sügav, kuid keskmisest (mis Eesti mehel olla 13,74 sentimeerit) pikema ihuliikmega katsealune ei kurda, nii et see võib olla pigem hästi varustatud meeste mure. Võrreldes Korea meestega, kelle jaoks on Lelo F1 liiga sügav, polegi see ehk eriline mure…

Toru sees on ka kaks mootorit, esimene tekitab eespool vibratsiooni, teine stimuleerib lõpus, otse peenise pea all, helilainetega. Koos panevad need aga terve kanali värisema ja lainetama. Vibratsioon on Lelole omaselt pehme, seda koostöös silikooni sametise pehmuse ja siidise õrnusega. Minu jaoks on ainuüksi materjali puudutamine ja töötavate mootorite lainetuse tunnetamine erutav, nii et kui ma oleksin mees, siis ma päris kindlasti teeksin Lelo F1-ga ühe sõidu…

See on tegelikult tabav väljend Lelo F1-e kasutamise kohta, sest mänguasi on tehtud tahtlikult lärmakaks, et see meenutaks võimsat automootorit. Ma ei kujuta ette, miks Lelo seda meeste jaoks erutavaks peab, aga ma pakun, et asi on lihtsalt mängulisemas lähenemises, sest mulle on jäänud mulje, et mehed ei ole seksleludele sama avatud kui naised. Ma vähemalt loodan, et see on nii, mitte pole tegu uue suunaga, kus järgmisena tullakse välja naistele mõeldud mänguasjaga, mis kõlab kui köögikombain või tolmuimeja…

Katsealust Lelo F1-e mootorimürin ei eruta, aga see ei häiri ka, sest sihipärane kasutamine summutab müra, kuid juurde tulevad igasugused muud õhu liikumise ja ohtra libestiga (mida rohkem, seda parem, ilma ei tohi üldse kasutada) kaasnevad helid, nii et kokkuvõttes on sõit ikkagi lärmakas. See on sihtpuntki jõudmise juures aga väike miinus, sest katsealune on oma proovisõitudega nii rahule jäänud, et temast on saanud lisaks WRC-le ka F1-e fänn.

Siinkohal jõuangi selle juurde, miks nimetan mänguasja pealkirjas ohtlikuks. Nimelt tõdes katsealune juba esimese korra järel, et kuigi ta tundis end ebakindlalt ning stimulatsioon mõjus harjumatu ja ebamugavana, oli orgasm pisut võimsam võrreldes vahekorras kogetavaga. Järgmisel korral oli orgasm natuke veel võimsam… Katsealune küll kinnitas, et Lelo F1 ei asenda seksi, kuid naisena tunnetan ma siiski konkurentsi. Mul on armukadeduseks muidugi põhjust, sest mu partneril on madalam libiido kui minul ja kui ma pean teda F1-ga jagama, siis mulle ei jäägi eriti midagi…

Tegelikult on mul hea meel, et katsealune F1-le võimaluse andis, sest nagu eespool ütlesin, on eneserahuldamine temast kauge kaarega mööda läinud, kuid kodust eemal töötamine ei võimalda elada regulaarset seksuaalelu ja see annab tunda läbi kroonilise eesnäärmepõletiku – kuna korrapärane ejakuleerimine on eesnäärme tervise seisukohalt oluline, siis Lelo F1 võiks edaspidi selles osas abiks olla.

Rääkides veel mänguasjast endast, siis see on loomulikult üleni veekindel, selle taaslaetav aku kestab kaua (kuni 2 tundi) ja see on tänapäevaselt nutikas ehk Lelo F1 on telefoniga seotav ja äpi kaudu juhitav. Developer`s Kiti omanikud saavad ligipääsu mänguasja sees peidus olevale kümnele sensorile ja teha nendega asju, mida arendajad teevad. Väidetavalt olla võimalused piiritud, aga minu jaoks on see võõras maailm, nii et ma oskan muljetada vaid olemasolevast äpist.

Alustan kohe sellest, et Lelo F1-e ja telefoni ühendamiseks peaks mänguasi olema eelnevalt madalaimale režiimile seatud, teisiti pole mul ühendamine isegi kaheksanda katsega õnnestunud.

Alguses ei pidanud ma äppi oluliseks, katsealune samuti mitte, nii et ta pole seda kasutanud, kuid esimese kasuliku funktsioonina võib välja tuua võimaluse juhtida mootoreid eraldi. Mänguasjal olevad pluss ja miinus nupud juhivad mootoreid korraga, aga äpiga saab lülitada sisse vaid ühe või teise mootori, või mõlemad ja panna need erinevate võimsustega tööle. Lisaks näitab äpp temperatuuri, rõhku kilopaskalites, akumahtu (vist) ja isegi läbisõitu ehk edasi-tagasi liigutusi.

Muide, mänguasja ei pea üles-alla liigutama, väidetavalt teeb see oma töö ära ka paigal püsides. Nii kirjutavad välismaa mehed, katsealune sellist varianti ei proovinud. Välismaa mehed kirjutavad üldse palju, enamasti ülivõrdes kiidusõnu, kuid korduvate miinustena tuuakse välja lärmakust, väikest sügavust, aknariba vale asetust (külje peal, raskendab vaatamist kasutamise ajal) ja isegi silikooni jäikust, kuigi enamust just kiidavad selle pehmust, nii et arvamusi on väga erinevaid. Suurem osa arvustajatest leiavad siiski, et plussid kaaluvad miinuseid üles ehk Lelo F1 pakub midagi enneolematut.

Nendega ühineb minu katsealune, kes ütles, et miinustele vaatamata soovitaks ta seda mänguasja kõigile, kellel on (mitte väga väike ega suur) peenis, aga pole partnerit. Regulaarse voodielu puhul sellist mänguasja ilmselt vaja ei ole, kuid partneri madalama libiido, pikkade komandeeringute või muude põhjustega kaasnevate seksipauside keskel on tegu igati tänuväärse abilisega. Soovitan ka incelitele, kes leiavad, et nad on sunnitud tsölibaadis (mistõttu tekib osadel viha naiste vastu), ja väljanägemiselt pigem chadidele, kes elavad vabatahtlikult tsölibaadis ega kurda selle üle (täitsa olemas sellised, tunnen üht lähedalt).

Kellel tekkis huvi, siis Ulakal Kaunitaril on üks Lelo F1 Developer`s Kit Red ära anda, loosin selle postituse kommenterijate vahel juba 15. märtsil välja, kirjuta vaid, kellele komplekti soovid (endale, oma meremehest kaaslasele, üksikule sõbrale vms).

15. märts: Loosi võitis I, kelle naine saatis ta siia lugema ja osalema. Järjekordne tõestus, et naisi tuleb kuulata. Võtan võitjaga ühendust.

Kui loosiõnn ei naerata, siis koodiga sidrun on Ulakas Kaunitaris täishinnaga tooted 10% soodsamad, mis teeb kõnealuse kompleti hinnaks 134 eurot ja 10 senti. Lelo F1 Prototype on 20 eurot soodsam, kallimast variandist eristab seda vaid tagasihoidlikum vaateaknata disain ning puhastusprei, kinnaste ja uksesildi puudumine. Osade allikate sõnul puudub ka ligipääs SDK-le (software developer’s kit), kuid demo äppi saab kasutada, samamoodi kallima versiooni omanike poolt loodud äppe, mida veel pole (vähemalt ma ei leidnud).

PS! See ei tule ilmselt üllatusena, aga postitus on sündinud koostöös Ulaka Kaunitariga.

Mis pille teie peres mängitakse?

December 5, 2019December 13, 2019 ~ Liivi ~ 30 Comments

Lugesin ühel õhtul lastele raamatut “Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” ja sellega meenus, et ma ise tahtsin kunagi sama. Karupoeg Lukas sai viiuli käppa, kuigi tal on suured käpad, mina aga pole viiulit lähedaltki näinud, rääkimata selle käes hoidmisest.

Mu tutvusringkonnas oli lapsi, kes mängisid kannelt, flööti, klaverit ja noori, kes mängisid kitarri või trumme. Kuigi viimased tundusid ka mingi aeg põnevad, tõmbas mind ainult viiuli poole. See oli see, millest ma unistasin ja samas ei unistanud ka, sest ma teadsin, et mul puudub igasugune musikaalne anne, lisaks puudus mu kodukandis viiuliõpe.

Kes arvab, et musikaalsust saab õppida või muud sellist, siis ärge unustage, et mind ei võetud isegi laualukoori, üritasin korduvalt… See oli küll miski, mis mind veidi õnnetuks tegi, sest laulda mulle meeldis. Endiselt meeldib, mis siis, et kõvasti ja valesti!

See mind õnnetuks ei teinud, et ma viiulit õppida ei saanud, pigem tundus see asjade loomulik käik, sest keegi mu lähedastest ei mänginud ühtegi pilli. Lauluhäält ka kellelgi ei olnud ega ole (isal vähemalt küll mitte, ema ei ole ma korralikult laulmas kuulnud), kuid enda varesehäält pidasin siiski ebaõigluseks ja pean siiani, sest mu kehas on üks laulja lõksus.

Mingis saates kirjeldati kellegi häält kui väikelapse peeru ja see iseloomustab ka minu tämbrit, sellest ei anna kuidagi Faouziat välja pigistada. Ei ole siin ilmas ikka kõik võimalik, kui väga tahta…

Faouzia, üks mu vähestest tänapäevastest lemmikutest

Silveril pole samuti lauluhäält ja kui tema tämber on muidu normaalne (erinevalt minu porgandi häälest), siis lauldes pingutavad ka tema häälepaelad vaid hädist peeru välja. Samuti pole tema peres erilisi pillimängijaid, vaid isa vist mängis kunagi veidi akordionit, aga mina pole 16 aasta jooksul näinud, et seda oleks üldse kohvrist välja võetud.

Ajalugu ilmselt kordub ja meie lapsed kasvavad samuti ebamusikaalses peres ebamusikaalsetena suureks. Esimene küll tahtis vahepeal muusikakooli minna, aga me ei hakanud üldse üritamagi, sest sõbranna laps katsetelt läbi ei saanud ja minu lastel on muusikalist kuulmist veel vähem. Teine asi on muidugi ka see, et Esimene kujutas ette, et talle antakse kohe kitarr kätte ja hakkab seda tinistama, aga kui kuulis, et peab õppima enne mingit noodikirja, siis pidas jalgpalli ikka paremaks.

Ainsad pillid, mida meie peres mängitakse, on piripill ja vinguviiul. Nali, tegelikult mängitakse veel ka ksülofoni. Millalgi suve alguses kingiti meile ksülofon koos noodivihikuga ja sellest kombost sünnib küll tuttavaid meloodiaid.

Meil oli kunagi kaks ksülofoni, ühe andsin rõõmuga ära ja teise lagunemine tegi rõõmu, aga pill koos noodiraamatuga “Ksülofonimäng Liiseliga” tundus siiski hea mõttena, sest kujutasin ette, kuidas ma saan kordki elus teha näo, et oskan mängida mingit meloodiat – nii lihtne on ju värvide järgi luua “Piparkoogipoiste” või “Meeril oli talleke” viisi! Eee, jah…

*Mina tegemas nägu, et oskan ksülofoni mängida.*

See pole tegelikult üldse lihtne, kui värvinoodid peas ei ole ning pead samal ajal vaatama nii raamatut kui ksülofoni. “Rongisõit” tuleb veel hästi välja, sest see on lapsepõlvest selge, aga ülejäänud üheksa laulu on mulle küll väljakutseks olnud.

Kusjuures koos noodiraamatuga on ksülofonil täiskasvanute hulgas korralik menu – enamus, kes on seda näinud, on lapanud noodiraamatut ja proovinud erinevaid lugusid mängida. Vahepeal oli see meil sageli maal kaasas ja ükskord kuulsin, kuidas esikus kõlas midagi “Sepapoiste” sarnast… Ust avades istus mu isa üksinda laua taga ja mängis keskendunult ksülofoni, pole välistatud, et ta laulis vaikselt kaasa ka.

Lapsed mängivad ksülofoniga vahelduva eduga ja pea alati üritavad noodiraamatu järgi muusikat teha. Seda on kergem taluda kui niisama kilistamist, aga esineb ikka viimast ka, kui noodiraamatut üles ei leita. Igatahes ei ole mul veel tekkinud tunnet, et annaks ksülofoni õelastele ~~õe hulluks ajamiseks~~ mängimiseks, nii et komplekt on osutunud asjalikuks kingituseks.

Kellel on kodus ksülofon olemas, siis noodiraamatu saab soetada ka eraldi ning laste mäng saab hoopis uue, kõrvadele talutavama, eesmärgi.

Sellised lood siis, viiulivirtuoosi asemel sai minust vinguviiul, laste ainus muusikakool toimub ksülofoni taga koos “koguaeg läheb valesti” piripilliga ja häälepaeltest pigistame vaid beebi peeru välja.

Kuidas teil? Olete õnnistatud ilusate lauluhäätlega ja oskate lisaks veel pille ka mängida või olete sama ebamusikaalsed kui meie?

Räägi kaasa ning võida ksülofoni ja noodiraamatu komplekt. Võitja selgub järgmisel reedel ehk 13. detsembril, et see päev oleks kellelegi õnnepäev.

13. detsember: Loosiõnn naeratas Evale ja loodan, et kõigil teistel oli ka 13 ja reede hea päev.

View this post on Instagram

A post shared by Liivi Sidron (@kuussidrunit)

“Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks” raamatu kinkis meile Heli kirjastus, “Ksülofonimängu Liiseliga” saatis Liiselsound.

Kes ei söö toorjuustu?

October 14, 2019October 14, 2019 ~ Liivi ~ 9 Comments

Olete kindlasti tähele pannud Philadelphia toorjuustude reklaame erinevate blogijate erinevates kanalites. Mina olen ka, aga ma pole kunagi nendesse süvenenud, sest ma ei söö toorjuustu. Õigemini ei söönud…

Kui ma ise sain nüüd pakkumise proovida seitset erinevat Philadelphia toorjuustu, siis ma võtsin selle vastu põhimõtteliselt ainult tasu pärast ja veidi ehk ka Milka toorjuustu pärast, aga olin valmis selleks, et isegi see ei lähe mulle peale. Ma olen ikkagi toorjuustu maitsenud ja see on olnud minu jaoks sama jube asi kui maitsestamata jogurt. Ma viimast ei osta kunagi ja toorjuustu olen ostnud ainult siis, kui olen teinud Olga Kaju retsepti järgi küpsisetorti, ehkki ma ei saanud hästi aru saanud, kuidas nii maitsetu asi saab sobida nii maitsva tordi sisse.

Igatahes, koostöö kokkuleppe ja toorjuustude minuni jõudmise vahele jäi päris pikk aeg ning mul tekkis selle jooksul isegi kerge uudishimu, või siis päris suur, sest ma jäin poes Philadelphia toorjuuste vaatama ja tõin küüslauguga variandi koju kaasa. Kodus tundsin kergendust, sest see oli nii hea, et lapsed sõid selle mul põhimõtteliselt eest ära. Tänu sellele tekkis mul ettekujutus, millised neist saavad meilt kiidusõnu ja millised mitte (ikka need kõige tavalisemad, imelikud, maitsetud) – ütlen etteruttavalt ära, et päris täppi ma ei pannud ja ainsana valmistas pettumust maitse, millele panin kõige suuremad lootused.

Teistsugune lõunasöök – toorjuustude degusteerimine.

Kuna Estover soovitas proovida toorjuustu võileivakattena (seda nii või kui ka juustuviilu asemel), siis määrisin erinevaid maitseid näkileivale, kaerasepikule ja mitmeviljakuklile ning juurde lisasin vaid tšillisädemeid, salatilehti ja tomatit. Kui esimesed pildid said tehtud, siis lasin näljased lauda – mis te arvate, millisest maitsest lapsed alustasid?

Loomulikult Milka toorjuustust! Mulle meenutas selle maitse natukese kakaovõid – kas olete seda kunagi söönud? Seda müüdi samasuguses pakis nagu tavalist võid, aga ma pole seda juba aastaid poes näinud, ma pole muidugi otsinud ka.

Nutellat ega teisi taolisi šokolaadikreeme ma koju ei osta, aga Milka toorjuustu varusin küll täna juurde. Muide, ma pole juba aastaid koju valget saia ostnud, nii et Milka toorjuustu määrime ka sepiku peale ja täitsa hea on sedasi. Ütleksin, et sellise kombo näol on tegu isegi täitsa süütu maiusega – Milka toorjuustus on ikkagi poole vähem kaloreid kui Nutellas ja täisterasepik sisaldab palju kiudaineid.

Suva see Milka, näkileib ja küüslauguga toorjuust on teema!

Kõigile Milka toorjuust siiski peale ei lähe, Neljandale ei maitsenud see üldse, ta ei söönud isegi poolikut sepikuviilu lõpuni. See eest meeldisid talle teised neli maitsestatud versiooni ja ta määris neid näkileibadele, kuni viimased otsa said. Näkileibade näksimine meile meeldib, siiani olime peale määrinud juustu-küüslauguvõiet, aga selles on ligi kolm korda enam kaloreid kui light toorjuustus, nii et edaspidi jääme viimase juurde – küüslaugu ja ürtidega variant on ideaalne alternatiiv.

Teine maitserohelisega toorjuust on murulaugu oma, see on sama hea ja sobib nii näkileiva peale kui ka mitmeviljakukli vahele. Tavaliselt on mul mõlemad kuklid võiga määritud ja vahel on juust-salatileht-tomat-juust ning mõnikord veel singiviil ka. Nüüd ainult määrisin toojuustu ja panin salatilehe koos tomatiga vahele, see tundus nii … lahja. Tegelikult oli sedasi isegi parem, toorjuustuga ma ei koonerdanud, nii et kukkel oli mõnusalt mahlane ja maitsev.

Võileivad on meil kodus au sees, esiteks ei suuda mina juua kohvi, kui ma midagi sinna kõrvale ei söö ja viimasel ajal joon ma palju kohvi (et siis teate, miks ma jälle paksuks olen läinud), teiseks söövad lapsed koolis lõunat kell pool 11, aga selle najal nad õhtuni vastu ei pea ning sinna vahele oleks liig veel üks soe toidukord lisada, nii et koju tulles teevad nad endale võileiva või kaks. See ka muidugi ideaalne lahendus ei ole, kahe võileiva toiteväärtus võib olla suuremgi kui ühe korraliku supi oma , aga mitte siis, kui katteks on ainult toorjuust.

Selles burgeri vahel on ohtralt kreemist toorjuustu, aga kaloreid on kokku ainult ca 280. **Tass** on pärit EBA kinkekotist, sain alles nüüd selle hinna teada – rohkem sellest kohvi ei joo.

Viimased kaks nädalat pole meie kodus olnud ei juustu ega sinki ja keegi ei igatse ka neid, lapsed määrivad meeleldi sepikule või palaleivale toorjuustu ning panevad peale viilu tomatit või kurki ja sellest täiesti piisab.

Muide, ma alustasin postituse kirjutamisega eile ja mul oli seda väga raske teha, sest mul on õhtuti hull nälg ja see pildimaterjal ei aidanud hästi kaasa. Ma läksin kella 23 ajal külmiku juurde, et teha endale üks toorjuustuleib, kuid kapis oli ainult tühi karp, oli teine isegi juba puhtaks pestud… Midagi muud ei olnud ka võtta, nii et tegelesin piineldes piltidega edasi.

Hommikul aga läksin lasteaiast otse poodi ja ostsin lisaks Milka omale ka Philadelphia Original toorjuustu ehk siis selle kõige tavalisema, imeliku, maitsetu… Tuleb välja, et see polegi nii halb, tšillisädemete ja tomativiiluga on see pigem isegi vastupandamatult hea ja just sedasi ma seda eile õhtul süüa tahtsingi. Sõin siis täna hommikul. Eilse eest ka…

Nii lihtne ja nii hea! **Coopi palaleib** on ka uus avastus, üldse vist uus toode – see on tehtud täisterajahust, sellesse pole lisatud suhkrut ja see maitseb hästi.

Ma ei tea, kas klassikalisel ja klassikalisel toorjuustul on vahe, aga minu arvates maitseb Philadelphia oma hoopis teistmoodi võrreldes nendega, mida proovinud olen. Tõenäoliselt oli toorjuustu maitse minu jaoks lihtsalt võõras ja ma ei hakanud rohkem proovima, sest tegelikult ei ole toorjuust üdse maitsetu, hoopis väga maitsev on. Eriti hästi sobib see sushi sisse.

Hehee, tegelikult ei ole mul õrna aimu ka, kas **“Philadelphia” sushis** on just Philadelphia toorjuust, aga eeldan, et on.

Philadelphia Light ei jätnud mulle erilist muljet, kuigi tšillisädemete ja tomativiiluga oli see ka täista hea, klassikaline lihtsalt on parem.

Minnes tagasi maitsestatud toorjuustude juurde, siis teised kaks maitset on sibula ja paprika oma ning magusa tšilli oma. Esimene ei kõlanud isuäravatalt, aga on sama hea kui maitserohelisega variandid – seda ütlen pigem laste arvamuse põhjal, ma sain sellega vist ainult ühe näkileiva, järgmisel hetkel leidsin külmikust juba tühja karbi. Tahtsin seda juurde osta, aga Konsumis või üleüldse Coopis seda ei leidu, ka e-poes on olemas vaid kolm varianti (millel on kuni 29.11 soodushind).

Magusa tšilli oma osas olid mul suured lootused, sest ma olen tšillisõber ja ma eeldasin, et selles on mõnusat tulisust, aga minu jaoks oli selle maitse väga läila. (Näki)leiva peal ei läinud see üldse peale, ka siis mitte, kui tšillisädemeid ohtralt juurde lisasin. Lapsed ütlesid, et neile see meeldib, aga teised maitsed meeldisid nii palju rohkem, et see jäi seisma.

Üritasin magusa tšilli toorjuustu teisiti ära kasutada ning tegin kooresid nuudleid krevettide ja šampinjonidega, aga ei läinud see ka peale. Magus tšilli pole minu teema, aga kellegi jaoks on see kindlasti lemmik.

Et postitus ei lõpeks pettumusenoodiga, siis jagan veel üht eriti lihtsat küpsisekoogi retsepti: võta küpsis, määri peale Philadelphia Milka toorjuustu, head isu!

Kuidas teiega on lood, sööte või ei söö toorjuustu? Aga võileibu?