Mul oli kolmapäeval lasteaias kohtumine eripedagoogiga, et rääkida Neljanda arengust ja teha kooli(pikenduse) osas otsus ära. Septembrini on küll veel omajagu aega, aga kui minna koolipikenduse teed, siis peaks seda juba varsti taotlema hakkama. Ainult et veel kaks kuud tagasi ei olnud ei minul ega lasteaia personalil selget nägemust, milline tee valida…
Ahh, hakkasin siia mingit pikka eellugu kirjutama, aga kustutasin ära, sest kõik mu postitused ei pea olema lõputud heietused. Ühesõnaga, Neljas on teinud kahe kuuga sellise arenguhüppe, et koolipikendus ei ole enam üldse kõne all. See tähendab, et meil on sügisest neli koolilast – nii uskumatu ja nii äge!
Kui eripedagoog küsis, kuidas minu arvates Neljandal vahepeal läinud on, siis vastasin, et mulle tundub, et ta on teinud väikese arenguhüppe… “Väikese? See on olnud ikka suur hüpe!” segas ta vahele. Mul hakkas hetkega kergem, sinnani kartsin, et äkki pole edusammud olnud piisavad ja saame ikkagi soovituse hakata koolipikendust taotlema. Me ei saanud isegi soovitust eelistada väikeklassi! Viimasest kui valikuvariandist siiski räägiti, aga tõenäoliselt tõstetaks Neljas peagi tavaklassi, nii et sama hästi võiks selle etapi vahele jätta ja vajadusel kodus lapsega rohkem tööd teha.
Kui Neljas arenes kahe kuuga hüppeliselt, siis pole välistatud, et järgmise seitsme kuuga areneb ta veel nii palju otsa, et ta ei vajagi üldse tavapärasest enam individuaalset tähelepanu.
Mul on hea meel, et nii läks, sest kuigi ma olen koolipikendust kaalunud, olen rohkem siiski koolimineku poolt olnud, sest ma tahaksin loota, et Neljas talub seda lasteaiast paremini…
Ma olen siin varem ka kirjutanud, et ta kogeleb, eks. See kogelus tuleb ja läheb ning muudab vormi – reegline tuleb see koos lasteaiaga ja läheb vaheaegadega. Tänaseks on ta taas olnud nädala kodus ja igasugused kõnehäired on kadunud, samas paar pikka päeva lasteaias mõjuvad talle nii, et ta tuleb koju ega saa sõnu suust välja. Kooli poole lühemad ja vähe vaiksemad päevad ehk ei mõju nii halvasti.
Lasteaias talle iseenesest meeldib ja pikema puudumise järel ta juba ootab sõpradega kohtumist, aga ta tahab ja vajab siiski vähemalt ühte vaba päeva nädalas, sest sealne lärm on talle liiast. Nii väga lasteaed siiski ei meeldi, et ta sinna veel üheks aastaks tahaks jääda…
Kõnehäired iseenest pole koolipikenduse puhul teemaks olnud, murekohtadeks on olnud hoopis õpihimu puudumine, tujutsemine, püsimatus, kiirustamine, vähesed teadmised ja oskused. Kõiges selles on Neljas tõepoolest palju edusamme teinud ja seda sõrmenipsust. Ilmselt käis tal lihtsalt õpihimu osas klõps ära ja sealt edasi oli suureks abiks töö, mida eripedagoog tegi lasteaias ja meie Silver kodus. Mitte et ma ei oleks üldse lapsega koos õppinud, aga Silver on seda päris kindlasti rohkem teinud, lisaks on ta olnud palju kannatlikum ja rahulikum, nii et suurem au kuulub õigusega talle.
Oh, kuidas ma tahaksin siia lõppu lisada pildi käpukil Silverist, kes lakib pealambi valguse abil Neljanda varbaküüsi, aga ta ei luba seda jäädvustust kuskil jagada. Pildi kirjeldamise kohta ei öelnud ta aga midagi, nii et vähemalt saate veidigi aimu, kuidas meie peres isa ja tütar kvaliteetaega veedavad.
