Ma alustan selle postitusega teist korda, sest esimesel korral läks mu fookus veidi valesse kohta ja endalegi märkamatult olin ma halanud pika peatüki sellest, kuidas mul on lastega raske olnud, kuigi tahtsin kirjutada hoopis endale aja võtmisest olukorras, kus seda on olnud raske teha.
Silver on alati töö tõttu palju eemal olnud, viimasel neljal aastal küll vähem, aga esimesel kuuel aastal jälle rohkem ja just esimesed kuus aastat need kõige raskemad olidki. Tugivõrgustikuga vanaemade näol on ka nii ja naa, olen saanud laste esimesel eluaastal käia hambaarsti juures ja osaleda mitmel koolitusel ning pärast nende esimest sünnipäeva (kuni järgmise sünnini) ka keskmiselt korra kuus oma mehega kahekesi aega veeta, kuid regulaarse puhkamise, üksinda poes käimise, trennide, hobide ja muu koduvälise tegevuse jaoks mul tugivõrgustikku ei olnud.
Tänast olukorda see küll enam ei iseloomusta, aga olen olnud muust maailmast nii eraldatud, et pole teise täiskasvanuga isegi mitte korra nädalas silmast silma suhelda saanud. Mõni üksik selline nädal on ehk on talutav, aga kui see kestab kuust kuusse ja kordub aastast aastasse, siis on üleküllus lastest kerge tekkima. Kuidas aga võtta sellises olukorras aega endale?
Ma siin niisama halva mängu juures head nägu tegemas …
Kui ma Esimese beebiea ajal olin seda meelt, et mul polegi mingit oma aega vaja ning lapse sain ikkagi endale, mitte vanavanematele või kellelegi kolmandale, siis iga järgmise lapsega hakkasin oma aega aina enam igatsema. Ma nägin pikalt asja nii, et kui mul ei ole igapäevast ega isegi iganädalast võimalust lapsi kellegi hoolde jätta, siis mul ei ole võimalust endale aega pühendada ja akusid laadida, aga tegelikult see ei ole nii. Või siis veidi ikkagi on ja inimene lihtsalt harjub kõigega? Ma ei tea, aga mina leidsin milleski muidu tavapärases endale selle õige, mis on mind aastaid toetanud. Selleks on saun.
Saunas käimine on küll eeldanud, et keegi valvab lapsi ja seetõttu ma ei saa öelda, et leidsin endale aega võimatus olukorras, kuid see tunnike saunas kompenseeris kõik muu aja, mida ma ei saanud. Kui lapsed olid väiksemad või hoopis kõhus, siis olid saunaseansid harvemad, lühemad ja mitte nii kuumad, aga nendeta ma siiski olla ei saanud. Mul oli vaja enda hetki kuumal laval koos “Anti-Stress” eeterliku õli tilkadega leilivees ja saunamee või mõne näomaskiga. See oli nagu pai iseendale.
Kui lapsed said suuremaks ja kibelesid sauna kaasa, siis ma tundsin, et mul endal ei ole enam üldse midagi, kuigi ma tegelikult tahtsin nendesse süstida armastust kuuma leili vastu. Sageli sai tehtud kompromisse, kus läksin sauna koos lastega ja jäin pärast neid sinna veel mõneks ajaks, aga see ei olnud siiski see, mistõttu lastega saunatamise periood jäi nende kahjuks võrdlemisi lühikeseks. Midagi lihtsalt pidi jääma ka ainult minule, mina ise olin niigi ainult laste päralt.
Kuna meil endal sauna pole ei siin ega Soomes ega olnud ka majas elades, siis on loomulikult olnud nädalaid, kus olen pidanud leidma alternatiivi. Majas elades oli seda vähe lihtsam teha, sest seal oli meil vann, kuhu ma küll mahtusin vaid kõverdatud jalgadega, aga siiski vann ja seal sain ma end koguda ka laste uneajal, ei pidanud kellegi abile lootma. Väike vann, põlevad küünlad, hea lõhnaga vannipiim, näo- ja juuksemask, kehakreem – see oli mõnus lõõgastus, millele järgnes inimese tunne, mis nädala jooksul oli kaduma läinud. Kui järgnes … ei olnud midagi ebatavalist, et minu vanniseansi ajal teisel korrusel kõva häälega nutma hakati ja maha rahuneti alles siis, kui mask oli näkku kivistunud ja peaaegu lõpuni põlenud küünlad vannituba süütamas. Loomulikult ei roninud ma siis enam külma vette tagasi, vaid leppisin teadmisega, et Jumal vihkab mind.
Vahepeal on aeg edasi läinud, lapsed on kasvanud, igaöiselt pole ma pidanud juba 2-3 aastat nutvate lastega tegelema ja sellest aastast pole Neljas enam ka keset ööd külje alla roninud, mis tähendab, et olen juba neli kuud saanud kvaliteetselt magada. Neli viimast kuud ligi 10 aasta jooksul! Palun ära sõnu seda ära, korra oled juba midagi sarnast hõisanud ja mis sellest sai … toetasid jälle magades kätt maha, et voodist mitte välja kukkuda! Ma olin vahepeal unustanud igasugused muud asendid peale voodiserval kõõlumise ja seetõttu avastasin mingi hetk, et ma võtan võimalikult vähe ruumi isegi üksinda magades, aga ei enam, nüüd olen ma üks õige meritäht.
Kuna suured poisid on juba nii suured, et nad otseselt hoidmist ei vaja, siis Silveri ema lubab neil nädalavahetustel sageli enda juurde ööseks jääda, mis muudab koduse elu poole rahulikumaks. Lisaks on nädalaid, kus kõik on koolis ja lasteaias ning minul on igapäevaselt umbes 4 tundi võimalik teha seda, mida ma ise tahan. Sellised nädalad on küll vähemuses, aga need on siiski olemas ja tänu nendele saan ma näiteks rulluisutada, mida ma väga armastan. Ma müüsin viimased rulluisud enne Neljanda sündi maha, sest tundus, et need lähevad kodus enne rooste kui mina ükskord rullitama saan minna, aga nüüd on mul kolmandad rulluisud, millega ma olen lühikese aja jooksul sõitnud maha pikema maa kui viimase kahe paariga kokku.
Üldse on kõiki lapsi kergem vanavanematele hoida anda, sest nad saavad endaga ise hakkama ja kui me Silveriga suusatamas käisime, siis polnud ema või venna jaoks suurem vaev hoida samal ajal toas Neljandal silma peal, muud polnud vajagi. Ka saunas käimine on palju lihtsam, sest lapsed saavad lühikest aega omapead hakkama ja ilusate ilmadega nad ongi samal ajal omavahel õues möllanud. Kõik on lihtsam, ka poes käimine, ma ei pea enam kogu seltskonda ega üldse kedagi kaasa võtma. See kehtib siiski vaid siin kohalikus poes käimise kohta, pooleks päevaks Rakverre poodlema ma minna ei julgeks. Seega otseselt ma enam ei vaja nii meeleheitlikult seda tunnikest oma aega saunas, aga see on õige, et suurte lastega on suured mured, seega stressimaandajana on saun endiselt asendamatu. Mitte ainult saun, vaid üldse endale pai tegemine.
Siin korteris ja Soomes olen panustanud ainult erinevatele jalavannidele, maskidele, koorijatele, kreemidele, mis on aja jooksul aina kvaliteetsemaks muutunud. Kui majas elades ma kasutasin mingit suvalist odavat kookoselõhnalist kehakoorijat, milles olnud tuhanded tükikesed olid ilmselt plastikust, siis täna ma midagi sellist oma kehal ei kasutaks ning kookosõli armastajana tean nüüd, et kookose lõhnast oli tookord asi kaugel.
Erinevate katsetuste tulemusena on mul tekkinud lõpuks enda lemmikud, millest kõik on looduslikud. Kui vajan vannisoola, -kreemi või -piima, siis valin Signe Seepide omad. Viimati kasutasin vannikreemi saunalaval, kus hõõrusin südamekese kehal laiali ning olin mitmeks päevaks mõnusalt niisutatud. Nagu iga uue asjaga, siis alguses tundusid ka need kreemid minu jaoks liiga rasvased ja ebamugavad, aga lõpuks võitsid need südamed mu südame.
Kodus ma kõrges dušialuses muidugi vannis ei käi, aga lapsed küll ja nohu ajal teevad nad seda koos jalavannisoolaga. Mina kasutan seda niisama ehk istun dušikabiini nurgas, jalad on vees, kuum vesi jookseb, kabiin täitub niiske auruga, mask on näos ning samal ajal koorin keha. Ideaalne alternatiiv, kui kuidagi sauna ei saa.
Muide, raseerimiseks kasutan ka ainult Signe vetikaseepi, mis on kordades parem lahendus võrreldes igasuguste vahtudega, mida varem kasutasin, lisaks kestab üks seep pea igavesti. Või ma siis lihtsalt raseerin harva … Mida ma tegelikult teengi, sest mul lihtsalt pole suuremat sorti karvakasvu.
Näomaskiks on pinguldav ja toniseeriv Turbliss, mis on esimene, millega ma näen ka reaalselt tulemusi. Vestige Verdant`i ja Turblissi tavalised turbamaskid olid vaid mõnusaks harjumuseks, aga mingit muutust ma nendega ei näinud. Pinguldav ja toniseeriv mask tõesti pinguldab ja toniseerib, aga maksab palju ka (jep, 24.50 € on minu jaoks palju, aga siiski väga odav võrreldes Vestige Verdant`i maskiga), mistõttu olen ma Facebookis Turblissi jälgija, et olla kursis sooduspäevadega, mida neil on tegelikult päris sageli ja siis ikka sedasi, et kogu kaup on 25 või 30 protsenti soodsam.
Olen proovinud ka Turblissi juuksemaski, mida iseenesest võiks veel kasutada, aga mida rohkem osta ei raatsi, sest ühe purgiga sain ma teha vaid 5-6 maski. Kusjuures esimese juuksemaski ajal mõtlesin, et ma enam eales seda möginat pähe ei pane, sest seda oli võimatu välja pesta, aga kui saunas uuesti katsetasin, siis see enam peanaha külge ei kuivanud ja maha tuli ka täitsa hästi. Ostsin maski peanaha psoriaasi pärast, mida need 5-6 kasutuskorda paraku oluliselt leevendada ei jõudnud, aga üleüldist peanaha sügelust vähendasid küll, seega see võib hea toode olla, aga praktikas kulub seda pikkade ja paksude juuste puhul nii palju, et ma otsin sobivat juuksemaski ikka edasi.
https://www.instagram.com/p/BgB4g5ugtgy/?taken-by=kuussidrunit
Nagu olen kindlaks jäänud ühele näomaskile, nii olen jäänud püsima ka kindla kehakoorija juurde. Kui Merit poleks mulle ligi kaks aastat tagasi Bon Merite tooteid katsetamiseks saatnud, siis ma tõenäoliselt ei oleks nendeni ise jõudnud, olgem ausad, valik turul on väga kirju. Õnneks ta tegi seda ning kookose ja ylang-ylangi kehakoorija muutus hoobilt mu lemmikuks, nii et uut koorijat valides ei olnud kahtlustki, et see tuleb Bon Meritelt. Kasutasin kordamööda esimest ning sheapähkli ja apelsini koorijat, aga siis tuli välja greibi ja pipraga mask-koorija, mis osutus eelkäijatest veel paremaks, saunas olles sulab see nahal massaažiõliks ja olen nüüd iga kord end laval korralikult läbi mudinud. Kuna olen alates jaanuarist iga kuuga füüsiliselt aina aktiivsemaks muutunud ja sellega on kaasnenud väsinud või valusad lihased, siis selline masseerimine on väga ära kulunud ehk saunaseansid on muutunud nii vaimse kui ka füüsilise pinge maandajaks.
Kui ma peaksin kõikidest asjadest selle kõige lemmikuma valima, siis see on vaieldamatult greibi ja pipraga mask-koorija. See lõhnab ideaalselt, sulab kehal mõnusalt libedaks, paneb naha kergelt õhetama ja muudab selle siidiselt pehmeks. Ma ei oska enam ilma selleta selleta saunas käia. Üldse ma ei oska enam enda hellitamiseta olla. Varem ei pidanud ma absoluutselt sellistest asjadest lugu, aga nüüd ei möödu nädalatki näomaski ja kehakoorijata ning keha kreemitamine on päris igapäevaseks muutunud.
Igasugused niisutavad õlid, võided, kreemid on viimasel ajal samuti ainult Bon Merite valikust olnud ja tänaseks olen leidnud kreemides need õiged. Kõik neli kehakreemi on võrdselt meeldiva tekstuuri, lõhna ja toimega, seega nende hulgast ei oska ma seda ühte esile tõsta. Praegu kasutan paralleelselt niisutavat kookose ja pinguldavat vetika kehareemi, aga suvel tahaksin üle minna jumet parandava porgandi kreemile, sest ikkagi suvi, parem jume tuleb kasuks.
Ma kunagi kiitsin, kui hästi need kreemid imenduvad ja need endiselt imenduvad kiiremini kui õlid või võided, aga vahe kuiva ja regulaarselt niisutatud naha vahel on siiski tekkinud. Kui enne oli kehakreem mu nahal kui vihmapiisk kõrbes, kadus kohe kuskile ära, siis nüüd tuleb kreemi vähe kauem sisse hõõruda, aga see eest on mu jalad muutunud nii siledaks nagu mul oleksid kogu aeg siidised sukad jalas.
Mul on Bon Merite toodetesse nii palju usku, et ma olen neid päris palju teistele kinkinud, kuigi olen teadnud, et üks või teine kingisaaja kehakoorijatest või -kreemidest lugu ei pea. Ma olen lootnud, et äkki hakkavad, et äkki pakuvad need ka neile vaheldust argiellu ja paitavad veidi meelt. Samal põhjusel küsisin Meritilt tooteid teile jagamiseks … aga sellest lõpu poole.
Minult on palju kordi küsitud, kuidas ma üksinda olles hakkama saan, mille peale ma olen enamasti õlgu kehitanud, sest mis mul muud üle on jäänud, olen pidanud saama hakkama, aga täna ilmselt vastaksin, et tänu saunale ja Bon Meritele. Samuti Signele, Turblissile ja teistele tegijatele, kelle toodetega end paitanud olen. Mul on seda vaja olnud.
Mõni sarnases olukorras ema on leidnud enda jaoks raamatud, käsitöö, joonistamise, kokakunsti … mille kõrval mu ilurituaalid tunduvad ikka jube pealiskaudsed … Ühesõnaga on kindlasti iga sarnases olukorras ema jaoks see miski, mis tema akusid laeb, tuleb vaid see üles leida või seda näha. Või siis kõigi jaoks ei ole ka, sest mõni ema on pidanud end psühhiaatriahaiglas laadima. Täiesti arusaadav, olen oma sügavaimas augus täitsa tõsiselt ka ise Tartu Psühhiaatriakliiniku poole pöördunud, aga kohale minna ei saanud, sest lapsi polnud kuskile jätta. Ilmselt seetõttu ma sauna ja igasuguste potsikute külge klammerdusingi, et depressiooni ma endale lubada ei saanud.
Ma ei saa soovitada samasuguses olukorras emadele, et minge sauna ja koorige seal oma keha, hakkab parem, aga ma saan küsida teilt, kuidas te olete väikeste laste kõrvalt end mõistuse juures hoidnud, mis on teid aidanud? Ehk leiab keegi siit mõne hea idee või saab samastuda ja taipab, et tal on tegelikult olemas miski, mida siiani ei osanud näha.
Tagasiside andjate vahel loosin välja ühe Bon Merite komplekti, kuhu kuuluvad minu lemmik kehakoorija, nende uusim kehakreem ja jalakreem. Loosis osalemiseks ei pea olema ema, nii et tagasiside ei pea olema enda aja teemaline, vaid kas või juuksemaski soovitus, lihtsalt jätke endast toimiva e-mailiga (mida teised ei näe) jälg maha. Teise komplekti loosin välja blogi Facebooki lehel. 
Tegu ei ole koostööga, raha ma selle eest ei saa, enda tooted ostsin ise ja seda Rimist, kus Bon Merite on “Ilu heaks” kampaania raames 35% soodsam. Muide, soodushinnad kehtivad seal 14. maini ja vähemalt Rakveres olid testrid ka, nii et kellel huvi, siis saab toodetega ise tutvuda. Igaks juhuks ütlen, et soodushinnad kehtivad ainult kliendikaardi omanikele. Minu oma on Silveriga Soomes ja ma olin sunnitud 8 € säästmiseks ühelt memmelt tema kaarti paluma, mis iseensest ei ole midagi hirmsat, aga ta oli juba kassast läbi ja talle lähenemisega panin korvi küljes olnud turvaelemendiga häire tööle. Piinlik oli.
Igatahes palusin Meritilt tooteid spetsiaalselt teile ja tõepoolest, tema saadetud pakis oli üks kehakoorija ka mulle, aga see lihtsalt kompenseerib kahele õnnelikule kingituse saatmisega kaasneva postikulu ehk kokkuvõttes on minu kasu null ja enda kasu ma taga ei ajagi. Ma soovin teiega lihtsalt enda lemmikuid jagada ja soovin, et Bon Merite`t saadaks edu. Ma olen vaimustuses Meriti loodud toodetest ja imetlen Meritit ennast, et ta seda kõike tänaseks kolme lapse kõrvalt teeb. Ärgem unustage, et ma ise kirjutasin enda väikeste laste kõrvalt Tartu Psühhiaatriakliinikusse ja küsisin, kas neil vabu kohti on, nii et ma igatahes vaatan Meritile alt üles. Võib-olla vaatan päriselt ka, ma pole temaga eales kohtunud ega tea, kui pikk ta on.
Postituse mõte ei ole kellegi promomine, vaid ikkagi enda kogemuse jagamine ja kui naljakalt see ka ei kõla, on lisaks saunale eelpool mainitud tooted tõepoolest aidanud mul vastu pidada, mistõttu need on minu jaoks olulised. Seda võiks ilmselt võrrelda jutuga, kus keegi tuleks ja räägiks, kuidas ta laste kõrvalt käis duši all Head & Shouldersi šampooniga pead pestes akusid laadimas, aga ma ei saa midagi parata, nii see oli ja on siiani.
10. mai: Tänan kõiki tagasiside eest! Fortuuna on nüüd oma töö teinud ja Bon Merite komplekti võitis Liisi, palju õnne!
PS! Komplektid loosin välja 10. mail, et need, kes Bon Merite tooteid väga sooviksid, aga kellele loosiõnn ei naerata, jõuaksid veel Rimi pakkumist kasutada.
PPS! Bon Merite Facebooki lehe meeldivate hulka lisamine ei ole loosis osalemiseks vajalik, aga kes soovib seda teha, siis palun: https://www.facebook.com/bonmerite/
PPPS! Kes ei tea, mida mulle mis iganes tähtpäevaks kinkida, siis eelmainitud potsikuid-totsikuid ei saa mul kunagi liiga palju olla!
PPPPS! Kell on juba kolm öösel ja kui õhtu jooksul kahe erineva peolaua taga joodud kolm tassi kohvi poleks mul und minema ajanud, siis ütleksin, et näppasin blogimiseks aega unetundide arvelt.
Kirjastaja sõnul hakkavad 
Pakis on palju lihtsaid mänge, mida ma ise lapsena mängisin, nii et ka minul tekkis nende mängudega palju äratundmisrõõmu. 
