Majalood: Köök ja söögituba

June 18, 2015June 23, 2021 ~ Liivi ~ 8 Comments

Kuigi kööki ja söögituba eraldab vahesein, said need ruumid ühtse uuenduse. Täna näitangi pigem uut välimust, sest protsessist endast sai väga vähe pilte tehtud. Ilmselt oli see see aeg, kus Kolmas oli alles sündinud ja ma ei käinud esimestel kuudel peaaegu üldse majas. Või olin lihtsalt laisk. Ei mäleta.

Need on siis taas pildid, mis olid kuulutuses. Vasakul on köök, paremal oli vist magamistuba, aga meie tegime sellest söögitoa, sest me ei mahuks mitte kuidagi kuuekesi umbes 6 m2 suurusesse kööki. Eriti arvestades seda, et köögis on 3 ukseava ja pliit, seega seina- ega põrandapinda üleliia ei ole.

Lisan ka plaani, mille proportsioonid on taas jumala mööda, aga kirjutasin umbkaudsed pindalad juurde, et vähe selgemat pilti luua. Enne remonti ja pärast remonti plaan:Peale vannitoa ehitamise sai vähendatud ka uksi ja ukseavasid. Kaks vana ust jätsime, uks ühendab kahte esikut ja teine läheb köögist koridori. Mõlemad on tavalised siledad valget värvi uksed, teised uksed vahetasime uute vastu ja need peitsisime pruuniks. Kahte ust ei asendanud üldse – kui enne oli köögis 3 ust, siis nüüd on 1 uks ja 2 ukseava. Söögitoa muutsime kinniseks, et lapsed ei hakkaks hullunult ringiratast jooksma ning me ise ei kipuks taldrikuga diivanile teleri ette lösutama.

Köögis sai alustatud pliidiremondist. Uus pliit ei oleks eelarvesse mahtunud, aga vanaga olid mingid probleemid. Igatahes pottsepp lammutas sisemuse laiali, ladus seal midagi uuesti ja siis krohvis pliidi üle. Viimast muidugi minu soovil, mitte seetõttu, et see oleks kuidagi pliidi omadusi parandanud. Selline remont läks koos materjaliga 150-200 € maksma, täpset summat ei mäleta, aga igatahes oli see palju odavam kui uue pliidi ehitamine.

Krohvitud pliidi värvisin alguses kollaseks ja seinad tahtsid värvida halliks, aga hiljem mõtlesin ümber ning värvisin hoopis pliidi halliks ja seinad kollaseks.

See esiplaani pepu on 25-aastane ning asub see ca 185 sentimeetrit pika vallalise noormehe küljes, kes ei tarbi alkoholi ega tee suitsu. Kui keegi tunneb huvi, siis võin numbri anda.

Köögi juurde minnes, siis papi alt tuli välja selline roheline laudpõrand, söögitoas olid jällegi teistsugused lauad, aga mina tahtsin, et terves majas oleks ühesugune põrand ja lauad jookseksid ühtepidi ja nii edasi. Söögitoas sai uus põrand vana peale paigaldatud, aga köögipõrandaga oli mingi teema, miks see tuli lahti võtta ja miks ei saanud seda tagasi panna. Igatahes köögipõrand sai kõrgemaks tõstetud ja korralikult soojustatud ning (peaaegu) loodi ka aetud.

See kalake läks söögituppa, aga hiljem mõtlesin, et oleks võinud ju selle kala koos poolemeetrise lauajupiga alles jätta, lauajupi servad laineliseks lõigata ja selle looduse kunstiteose seinale panna. Praegu on too kala vaiba all peidus. 🙁

Söögitoa soojamüür sai pliidiga sarnase välimuse, aga seekord krohvis Silver ise ja sai kenasti hakkama. Ka teise korruse korstnajalg sai samasuguse lahenduse.

Täitsa suvalised vahepealsed pildid: Köögi juures oli kõige raskem köögimööbli ehitamine, tegutsesime selle kallal kahekesi ligi nädala, veidi aega läks raisku ka, sest üht-teist tuli teha uuesti ja paremini. Närvid olid vahepeal täitsa läbi, aga kokkuvõttes jäime tulemusega rahule, (meie) silmale ilus ja rahakotile sõbralik ka. 😀

See sai ehitatud otse põrandale ja taas olid kõik asjad erimõõtudega, sest põrand siiski ei ole 100% loodis ning seinad jooksevad veidi viltu. Esimese asjana panime akna alla tööpinna paika, seinast seinani ja ka see sai lõigatud nii, et ühest servast on see pikem kui teisest. Kui töötasapind sai korralikult paika pandud, siis oli ka ühes otsas töötasapinna ja põranda vahe ühte mõõtu ja teises otsas teist mõõtu. Seetõttu sai mööbel ehitatud põranda külge ja just selle konkreetse ruumi jaoks, mujale seda mööblit viia ei saa. Ühesõnaga paras nikerdamine oli. 😀

Ülemiste kappidega oli vähe lihtsam, kuigi ka seal tuli veidi nikerdada, sest nurk ei ole täisnurk. Seega on ka selle kapi ülemine ja alumine plaat erimõõdulised, üks serv on pikem kui teine.

Piltidel läigib vastu värskelt lakitud tööpind. Muud pinnad said lakitud vähe mahedama saunalakiga, mis ei jättis puidu pinna üsna naturaalseks. Silver arvas, et sellest jääb väheks ja arvas, et ikka kõik tuleks paksu lakiga üle teha. Tegin siis üle ja see lakk hakkas voolama, pintslijäljed jäid sisse ning tulemus oli kohutav. Silver võttis seetõttu kogu mööbli uuesti lahti, lihvis puhtaks, pani kokku ja mina alustasin viimistlemisega uuesti – katsin ainult saunalakiga. Sellega läks kaotsi terve tööpäev.

Kuid lõpuks sai mööbel valmis ja võis kolima hakata:

Pliidi ees on tükike kipsplaati, millel värvisin mustaks köögimööbli hinged, käepidemed, vanade uste ukselingid ja mingisugused uksenupud, aga mul pole hetkel aimugi, mille külge viimased panime.

Pärast pildid:

Köögimööbel läks maksma kokku umbes 850 € ja selle hinna sees on kogu materjal ja tehnika peale nõudepesumasina.

See suur pilt sai ostetud kaltsukast 2 € eest vaid suure pildiraami pärast, ma pilti ennast ei vaadanud. Kui remont ükskord valmis sai, siis Silver vaatas pilti ja ütles, et see on ju nii kena pilt, kas seda ei võiks seina panna. Vaatasin ka esimest korda, mis pildi ma üldse ostsin ning pidin nõustuma. Sobib hästi meie söögituppa. See laud oli majas olemas ja sellel olid vaheplaadid ka ning mul oli plaanis see pikendatult kööki panna, kuid vaheplaadid ei tulnud poole aasta jooksul välja (ilmselt viskas Silver või tema isa need kogemata jäätmejaama mineva prügi hulka). Kuna mulle meeldisid lauapinnal olevad kulumisjäljed, siis ma ei olnud nõus ka sellega, et teeme ise suvalised plaadid vahele ning viskame lina peale. Müüsime laua hoopis 150 € eest maha ning ostsime sama raha eest Mööbliaidast uue laua asemele ja lõpuks mahtusid kõik toolid laua ümber ära.

Kööki lisandus ka vahepeal õhupuhasti ja vaip.

Söögituppa lisandus juurde ka kuivati, mis mitte kuskile mujale ei mahtunud. Mulle endale üldse ei meeldi see valge mürakas seal nurgas, seetõttu ehitan juba varsti 2 aastat kuivatile puidust kappi ümber (loe: pole alustanudki).

Nagu tavaks, siis enne ja pärast kõrvuti:

Majalood: Bürokraatia

June 8, 2015 ~ Liivi ~ 6 Comments

Ma olen täna terve päeva olnud ninapidi ehitusseaduses ja mida rohkem ma üritan sellest aru saada, seda vähem ma sellest aru saan. Vahepeal olin valmis juba Majanduskomisjoni kirjutama, et nad seletaks lihtinimese keeles, mida ma täpselt tegema pean, et maja dokumentatsioon korda saada.

Lugu on siis selline, et me ei kontrollinud ostmise ajal maja pabereid. Ma ei osanud isegi sellise asja peale tulla, sest maja oli 45 aastat püsti olnud – miks oleks pidanud midagi valesti olema? Lisaks saatis maakler enda algatusel meile projekti, mis ei avanenud. Saatis veel kaks korda, aga ikka ei avanenud, aga mul ei olnudki rohkem vaja, sest kindlasti on kõik korras, kui maakler saadab e-mailile projekti!

Igatahes tükk aega pärast tehingut selgus, et projekt ja maja ei ole vastavuses ning kõrvalhoone kohta pole mingeid pabereid ja see pole ka ehitisregistrisse kantud, kuigi on sama vana kui maja. Miks seda tehtud pole, see on täitsa müstika. Kuidas aga kanti sinna maja, mis ei ole ehitatud projekti järgi? See on ka müstika.

Kuna meie muutsime seal veel lahendusi (isegi veidi sarnasemaks algsele projektile), siis peame nagunii ka sellele tööle tagantjärele küsima ehitus- ja kasutusloa, vist ka energiamärgise, esitama pabereid elektrisüsteemi, küttekollete, võib-olla ka veesüsteemi kohta. Ehitisregistri andmetel pole majas vett ega kanalisatsiooni, aga ka need on ikka kaua aega olemas olnud, kuid mingeid pabereid nende kohta ei ole. Meil ongi ainult projekt, millel on sarnane maja väiksemate mõõtudega, aga sellega pole midagi teha. Me peame tegema uue projekti.

Ma isegi ei tea enam, millises järjekorras me mida tegema peame ja ma ei taha üldse mõeldagi sellele, kui palju see maksma läheb. Ilmselt kasvab summa neljakohaliseks. Nii palju tean, et elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistus läheb maksma 250-300 €. Hangete lehel nägin ülemõõdistusprojekti hinnapakkumisi vahemikus 450 – 1000 €. Lisaks igasugused riigilõivad, mis 1. juulist tõusevad 2-4 korda. Seega, kui me ei taha veel rohkem maksta, siis tuleks see umbmäärane 1000 € lähinädalatel leida. Seda ilmselt ei juhtu.

Kuid kõrvalhoone tuleb kindlasti kiiremas korras ehitisregistrisse kanda. See ei ole kallis asi, peaks vist 32 euroga hakkama saama. Seda kuni 1. juulini, pärast seda tuleb juba 468 eurot rohkem välja käia – loomulikult üritame seda vältida. Aga ehitise teatise blanketi täitmine on minusuguse lihtinimese jaoks nii keeruline, et see tekitab peavalu. Lehekülgi on 7, palju lahtreid saab küll tühjaks jätta, aga igasugused mõõdud ja mahud… Ma ei taha selle matemaatika peale üldse mõeldagi. 😀 Äkki sellepärast ei kantudki hoonet õigel ajal ehitisregistrisse?

Muidugi peksavad meid praegu omad vitsad, ei vaidle üldse vastu. Meil on isegi hästi läinud, et vähemalt maja registris olemas on. Kahjuks on päris palju neid, kes elavad 100 aastat vanas majas ega isegi tea, et nende maja pole ehitisregistrisse kantud. Või nüüd isegi teavad, sest 2 kuud on lehed kirjutanud, mis hakkab 1. juulist toimuma ja Maalehe sõnul oli ehitisregister pärast nende esimese artikli ilmumist ülekoormatud. See on tegelikult väga lühike etteteatamisaeg, sest nii mõnelgi tuleb välja käia tuhandeid eurosid, et paberimajandus korda saada. Ja nii mõnelgi pole seda raha nii kiiresti võtta. Nagu näiteks meil.

Majalood: Teise korruse esik ja trepikoridor

May 30, 2015 ~ Liivi ~ 7 Comments

See on kõige varasem enne pilt. Palju päris ennega muutunud ei olegi, ruum on lihtsalt tühjaks veetud ja uus aken ees, aga kahju on ikkagi, et ma korralikult pilte ei teinud, sest ma näiteks enam ei mäletagi, mismoodi kõik alguses välja nägi. Kuna maja oli otsast otsani eelmiste omanike asju täis, siis ilmelt oli ka selles ruumis midagi, aga mis… Ei mäleta.

Esimesel pildil on vaade lastetuppa, teisel pildil on vasakul meie tuba, paremal trepikoridor. Siin vist talad vahetust ei vajanud, aga need said peale kõrgendused, et põrand loodi ajada ja lastetoaga samale kõrgusele saada.

Teisel pildil oli nurgas (kus redel on) sisseehitatud kapp, mille ülemisel riiulil oli suur kauss. Kui Härra isa hakkas seda alla tõstma, siis talle sadas sellest vesi kaela. Nii palju siis sellest, et “katus lasi kunagi läbi, aga see parandati ära ja enam ei leki”. Elu läks edasi, mädanenud laelauad vahetati korralikke vastu ja kauss rändas pööningule vett püüdma.

Kui asi jõudis kipsini, siis muutusid Härra ja tema isa akrobaatideks, kes hakkasid trepi kohal ebakindlatel isetehtud “tellingutel” kakerdama. Ma proovisin ka ühe korra, aga vetruv jalgealune mõjus nii hirmutavalt, et kaugele ei jõudnud. Härrale tuletasin iga jumala päev meelde, et ta oleks ettevaatlik, sest tema on tüüpiline rapsiv mees, kes ohutusele palju tähelepanu ei pööra.

Nagu näha, siis trepi kõrval seina enam ei ole, ka see sai eemaldatud, et luua avaram mulje ja paremad tingimused mööbli üles-alla tassimiseks. Me nii mõnegi suurema asja ära vedamisel mõtlesime, et kuidas need üldse üles saadi.

Siin käisime kolmekesi plaane paika panemas ehk siis mina käisin oma nägemustest rääkimas ja Härra pani kõik kõrva taha, et ta midagi valesti ei teeks. 😀

Siin on näha krohvitud korstnajalg, mis sai sarnase ilme köögipliidile ja söögitoa soojamüürile. Pildil on näha ka suured praod, mis tekkisid kuivades ja rikkusid ilusa välimuse.

Siin on värvitav tapeet osaliselt paigaldatud, seda tööd tegime Härraga kahekesi ja siin pidin ka mina veidi kakerdama, aga päris kõrgustesse ronis ikkagi Härra ise. Igatahes on see kahtlemata üks raskemaid kohti, mida me kunagi tapeetinud oleme. Kõige pikem paan oli umbes 4,5 meetrit pikk.

Pildil on ka näha, kui väike oli laelaudade toonierinevus pärast ühekordset lakkimist. Teise kihiga läks asi juba paremaks, aga tänaseks kipub puidu kollakas toon ikkagi läbi pressima. Valisin küll kuuse, sest see pidavat aja jooksul heledamaks minema, aga minu meelest läheb ikka rohkem kollasemaks. Siiski on see palju heledam puit võrreldes männiga, mis läheb ajaga päris pruuniks.

Siin on üks asi, mis tehti täitsa valesti. Kohe nii-nii valesti, et sellest tuli suur peretüli. Härra ja tema isa nokitsesid pea kaks päeva selle luugi kallal, aga tegid täielikku kilplase tööd. See oli tõesti nii, et nad ei näinud asju ette ega näinud asju nii nagu mina. Kui ma seda luuki nägin, siis minu esimene küsimus oli, kas laeliist ka ära mahub. Muidugi ei mahtunud!

Nemad tegid selle luugi vana luugi mõõtude järgi, kuigi oleksid võinud jätta seina äärde rohkem ruumi (näiteks laeliistu jaoks) ja teha luugi mõõdud vähe suuremaks, et poleks pidanud lõikama laelauda keskelt pooleks. Lõige pole ka sirge ja lisaks on hinged väga koledalt paigaldatud.

Ühesõnaga, kui ma seda nägin, siis ma lihtsalt hakkasin nutma, sest see oli minu jaoks nii üle põlve tehtud. Isegi mina oleksin parema teinud! Me läksime selle luugi pärast nii raksu, et Härra viskas lõpuks sõrmuse sõrmest ja saatis mind pimedasse kohta.

Eks see oli see koht, kus tema mõõt täis sai, sest ma tõesti käisin ja nokkisin. Mitte päris nii, et käisin ja otsisin vigu, aga ma lihtsalt nägin neid. Härrat ehitus ei huvita ja seetõttu ta tihti ei mõelnud oma samme ette ja siis tulin mina: “Oota, miks sa seda nii tegi? Miks sa naa ei teinud? Ja kuidas sa nüüd sellele või tollele lahenduse leiad?” Samal ajal oli tema isa jälle see, kes tegi asju kilplase moodi ja pidas enda nägemust ainuõigeks. Nii oli Härra kahe tule vahel ja pole ime, et ühel hetkel ta lihtsalt plahvatas.

Ahjaa. Mida tegin mina nurka visatud sõrmuse peale? Võtsin ka enda oma sõrmest, korjasin Härra oma üles ja läksin “lasin need vetsupotist” alla, et asi ikka ametlik oleks. 😀 Härra oli väga ehmunud, aga siis ilmusid sõrmused mu taskust välja ning rohkem Härra enda oma sõrmest võtnud pole. Ühesõnaga rahunesime mõlemad maha ning hakkasime mõtlema, mida luugiga edasi teha. Kuna olime tol ajal ehitusega lõpusirgel ja rohkem aega raisata ei tahtnud, siis otsustasime kunagi hiljem selle ümber teha, aga seda ei ole siiani juhtunud.

Korstnajalga tekkinud praod said see eest väga hästi parandatud. Alguses oli plaanis parandatud pragusega korstnajalg halliga üle värvida, aga selline lahendus meeldis meile mõlemale rohkem ja triibuliseks see jäigi.

See tapeet oli ka selline, mis tekitas vastakaid tundeid. Tahtsin midagi hallikirjut seina saada ja see oli toonide suhtes sobivaim, teistel oli muster sellist tooni, et poleks millegagi klappinud. Samas selle muster mulle poes ei eriti ei meeldinud. Kui aga majas selle seina panime, siis ma olin valikuga väga rahul. Täna on see majas leiduvatest tapeedimustritest minu lemmik. 🙂

Edasi oli vaja leiutada trepipiire ja ka siin läksime raamaturiiuli teed.

Luuk sai veel kaks riivi, et see sirgena püsiks ning laeliist on paigaldatud kahes osas. Kui on vaja pööningule minna, siis tuleb jupike laeliistu eest võtta.

Uus seinakapp on minu projekt, millega tõestasin Härrale, et toda luuki oleks saanud paremini teha.

Trepil on nüüd astmevaibad, sest me polnud veel ühte kuudki sees elanud, kui ma alla tulles esimesel astmel libisesin ja kolinal alla kukkusin. Kolmas oli süles ja Neljas kõhus, aga nemad viga ei saanud, mina olin täitsa sinine.

Enne ja pärast võrdlused:

Täna on pilt taas veidi teistsugune:

Vaip on ainult pildi tegemiseks maha pandud, selle all on toolirataste tehtud kole laastamistöö. Tooli vahetame esimesel võimalusel ringi, aga me pole veel sellist leidnud, mis välimuse ja hinna poolest sobiks.