mõnikord harva reisime

Asfaldilõvide suvepäevad ehk nädalavahetus Antalyas

~ Liivi ~ Leave a comment

Sellest on varsti paar nädalat möödas, kui Silveri töökoha suvepäevadelt tagasi jõudsime, nii et on viimane aeg Antalya vol. 2 muljeteks.

Kui eelmisel aastal olime algusest peale seda meelt, et läheme lasteta, siis sellel aastal kaalusime pikalt, kas võtta kaasa kõik neli või ainult pooled. Kuna suvepäevadest Antalyas saab tõenäoliselt asfaldilõvide traditsioon, siis valisime kahe suurema lapsega variandi, et aasta pärast sama tee kahe väiksemaga ette võtta, ainult et viimane variant tundub nüüd kahtlane, sest Esimene ja Teine enam naljalt maha ei jää.

Kell 19.06 väljus rong Lehtsest, kell 04.00 maandus lennuk Antalyas. Läks sama “kiiresti” kui reis Kadrinast Porisse.

Läksime laste poolitamise teed seetõttu, et väiksemate jaoks oleks see reis natuke liiga raske olnud, lendasime ikkagi nii sinna kui ka tagasi öösel ja kolm päeva kohapeal möödusid kurnava kuumuse käes ringi liikutes või rannas vedeledes soolases merevees ligunedes. Viimane osa oleks neile kindlasti meeldinud, aga mulle mitte, ma sain ainuüksi kahte last jälgides mitu väikest infarkti. Mis teha, kanaema…

Kanaemadusest rääkides, siis piletid broneeriti kahes grupis nii, et mina ja Silver olime ühes, lapsed teises, mistõttu me istusime lennukis 15 rida lastest tagapool. Ma eeldasin enne lennukisse sisenemist, et vahetame omavahel kohti, et saaksime lastega lähestikku istuda, aga ei, kohanumbritest räägiti niisama ja mul polnud enam aega hakata seal kellegagi vahetuskaupa tegema. Lootsin, et saame seda enne õhkutõusmist teha, aga kuna vahekäik oli viimase hetkeni umbes, siis jäi ka see variant ära. Ma läksin olukorra peale endast nii välja, et ma konkreetselt nutsin õhkutõusmise ajal – äkki nad kardavad; äkki neil hakkavad kõrvad valutama; neil on ju kõhud tühjad, kuidas nad nüüd midagi hamba alla saavad; me peaks olema koos, kui lennuk alla kukub jne.

Kui lennuk oli juba õhus, siis palusin, et Silver läheks vahetaks lastest kellegagi kohad, et mõlemal oleks ikkagi üks vanem kõrval, aga lapsed jõudsid esimesena meie juurde, naerul suudega… Sel hetkel tundsin ma end nii tobedalt. Mina nutsin, sest ma ei saanud olla oma laste lähedal, aga lastel oli ükskõik sellest, et nad ei saanud olla minu lähedal. Nad on suured ja tublid, mina lihtsalt olen nende küljes liiga kõvasti kinni – aga et ma niisama poleks nutnud, siis kohti ikkagi vahetati ja sedasi, et mõlemad lapsed istusid minu juurde.

Lennu ajal me poistega suurt ei maganud, nendel oli ehk elevus liiga suur, minul lihtsalt liiga ebamugav ja Antalyasse jõudes saime magada ainult kolm tundi. Lapsed magasid võõrustajatega samas toas ehk siis pereisa, tema elukaaslase ja kahe lapsega, sest muudmoodi ei mahtunud me lihtsalt ära. Teine variant oleks olnud see, et me oleksime maganud suurimas magamistoas koos enda ja võõrustaja lastega, aga poiste jaoks poleks see ka parem olnud, sest nad ei häbenenud täiskasvanuid, vaid 15aastast peretütart. See ebamugavustunne oli vastastikune, tema ka ei tahtnud meie poistega samas toas olla, veel vähem minu ja Silveriga. Lapsed harjusid olukorraga siiski kiiresti, teisel hommikul ei tulnud nad pärast ärkamist enam meie juurde, vaid jäid perepojaga padjasõda tegema.

Esimene päev

Pärast varahommikust iluund loivasime kaheteistkümnekesi kohvikusse, kus sõime eelmisel aastal, ja suundusime terrassile, kus peesitasime eelmisel aastal. Meie jaoks ei olnud midagi uut, aga lapsed proovisid erinevate emotsioonidega lehttaignasse mähitud liha ja kodujuustu ning ootasid hetke, millal nad lõpuks vette saavad.

Esimesed pildid, mis ma Antalyas tegin, sinnani olin veel poolunes.
Kõige suurem veeloom oli Teine (vasakul pildil ripub trepi küljes), ta sõi oma burgeritki nii, et tuli veest ja võttis ampsu, tuli veest ja võttis ampsu. Väidetavalt ei olnud burks eriti hea, meie quesadillad ja kebab ei pakkunud samuti mingit maitsenaudingut, aga ülejärgmisel päeval ostetud pitsa viis küll keele alla.

Vesi oli seal meil kõigil üle pea, nii et ma väga rahulikult ei suutnud olla, kui lapsed vees olid. Nad ei ole eriti head ujujad, Esimene ujus ühe trepi juurest teise juurde sedasi, et ma ei saanud kohe aru, kas ta ujub või upub. Õnneks ei julgenud Teine trepist eriti kaugemale minna, aga minu silmis oli meetergi juba liiga palju, sest mingil põhjusel ujub tema nägu vees. Rentisime poistele küll päästevestid, et nad saaksid ise vees vabamalt võtta ja meie samuti, aga nendega oli neil piinlik ja ebamugav, seega käiku need eriti ei läinudki. Küllap pidevalt kannul ujunud emme või issi oli siis vähem piinlik…

Me olime terrassil 3-4 tundi, Silverist sai selle ajaga punanahk, sest seekord me ei saanud olla suurema osa ajast päikesevarju all pikali, vaid olimegi lastega koos vees või jälgisime neid terrassi serval seistes. Esimene hakkas ka vähekese punetama, aga Teine läks iga tunniga aina pruunimaks – emasse, kuigi seekord tekkis ka minu pruunile jumele kerge punetus peale. Ütlen ennetavalt, et me kasutasime korduvalt ikka päikesekaitsekreemi ka (täpsemalt SPF 50), aga käisime nii tiheda intervalliga vees, et see kaitse lihtsalt ei püsinud peal.

Üritasin küll päeval päikest vältida, aga õhtul olid mul ikkagi bikiinid veel seljas.

Pärast terrassil peesitamist läksime ülejäänud seltskonnast lahku ja sõitsime taksoga vanalinna, kus kõndisime lihtsalt sihitult ringi. Tahtsime jõuda sadamasse, aga jõudsime hoopis ringiga Hadriani värava juurde tagasi. Olgu, sadamasse ei osanud minna, aga mul oli meeles, kus kodute loomade lahtine varjupaik asus, nii et võtsime uue suuna sinna, aga polnudki enam lastele midagi näidata, kõik majakesed olid kadunud, kogumiskast samuti.

Kodutud kassid, palmipuud, sõjalaev…

Loomad ise lastel nägemata ei jäänud, linn on kasse ja koeri täis, üks suur koer võttis meiega kampagi, aga liigset tähelepanu ta meile ei osutanud ja meie talle ka mitte. Kõik loomad tunduvad seal pealtnäha rahulikud ja ohutud, aga nad lihtsalt ei tee inimestest välja ning inimestelt ootavad sama. Poisid küll üritasid kasse paitada ja nagu pildil näha, siis ühe korra õnnestus ka, aga kahel korral said nad küünistada ning ühe korra ka koeralt hoiatada. See oli nii tõsine verbaalne hoiatus, et rohkem ei tekkinud kummalgi poisil soovi mõnele koerale pai teha…

Kehvad telefonipildid mõnusast miljööst.

Tolle vihmavarjudega pildi tegemise ajal kõnetas meid müügimees, kes kutsus meid kebabi sööma ja küsis kohe, kas me oleme Eestist. Esimene ja ainus selline kogemus, muidu pöörduti meie poole vene keeles või äärmisel juhul soome keeles. Aga too müügimees oskas meid kenasti teretada ja sedasi kõnetada, et me lubasime minna sinna kebabi sööma ning tegime ka seda, kui oma ringkäiguga ühele poole saime.

Magustoiduks proovisime esimest korda kookosmahla, ma olin ainus, kellele see alguses meeldis, aga palju seda küll juua ei suutnud.

Teine päev

Hommik algas taas samas kohvikus, aga hommik ise oli kuumem, nii et suurt midagi meil alla ei läinud. Mulle paistis päike veel selja tagant peale, mistõttu ma higistasin nagu saunas ja ootasin, et me läheks end merevette jahutama.

Seekord läksime päris randa, kus peenike kuum kiviklibu muutis mu jalatallad nii hellaks, et ma käisin lõpuks nagu naelte peal – ettevaatlikult, aeglaselt ja kramplikult. Olin kindel, et liiv ja merevesi on mu karedad kannad beebipehmeks viilinud, aga ei, kannad olid ikka sama kuivad ja pragulised, ainult tallad hakkasid vaikselt läbi paistma.

Poisid snorgeldasid ja vaatasid pisikesi kalu, kes tulid parves kohale, kui nad käega natuke liivas sobrasid. Silver astus aga mingisugusele suurele elukale peale, kes hakkas talla all siplema ja justkui klammerdus hetkeks jala külge. Jumal teab, kes või mis see oli.

Kui me oleme siin harjunud kõndima kilomeetri, et merevesi nabani ulatuks, siis seal piisas kahest sammust ja nelja sammuga oli vesi juba ninani. Vesi oli nii soe, et jalutasin sinna vabalt sisse, mitte ei ajanud end kikivarvule, et anda nabale enne külmašokki ajapikendust.

Laine lõi pikali… Nali, kuigi tegelikult olid lained nii tugevad küll, et pikali olles need lükkasid edasi ja täitsid aluspüksid kividega. Kui korterisse tagasi jõudsime ja järjest pesemas käisime, siis kostus vannitoast ainult üks kilin, kõigil sadas ujumisriiete seest kive.

Meil oli võimalus minna langevarjuga paadi taha lendama, aga meie perest ei tahtnud seda teha keegi peale Esimese. Ma tegelikult ei tahtnud, et temagi teeb – kanaema asi – aga kätt ma ette ei pannud, nii et taeva alla ta läks. Ta jäi oma lennuga väga rahule ja läheks iga kell uuesti.

Esimesel pildil lendas meil üle pea ja lehvitas rõõmsalt, teisel pildil on vari juba väga madalale laskunud, sest sõit hakkas lõppema.

Kui Esimene koos soomlastest toakaaslastega taeva all oli, tuldi minu juurde ja öeldi, et lähme nüüd, ostsime sulle pileti katapuldile… Mul ei olnud aega mõeldagi, kui ma olin juba rakmetes, valisin kolme kiirusastme seast keskmise ja lendasin täiega minema.

Polnud üldse hirmus!
Nali, ma kartsin ja karjusin südamest. See on kõige rõvedam asi, mida ma teinud olen. See ehk polnudki kõrguse ja muu osas nii väga hirmus, aga see füüsiline tunne, mis sellise taevasse viskamisega kaasnes, oli jube. Teist korda ma seda ei teeks.

Katapuldi juures oli üks hea asi, see viskas kehast välja kerge päikesepiste või migreeni, mis mind viimase tunni oli piinanud. Isegi iiveldus ei võimendunud, vaid kadus täielikult. Kui ma vahepeal kartsin, et olen õhtuks rivist väljas, siis tänu katapuldile olin õhtul hoopis eriti erk ja elav, ei tea, mida see minus paika loksutas.

Kalarestoranis, kus lapsed ei söönud praktiliselt midagi.

Ühise õhtusöögi järel läksime kõik erinevates suundades ja seekord me jõudsime Hadriani värava juurest pika ringiga sadamasse, kus tahtsime lastele lihtsalt lahedaid piraadilaevu näidata.

Pildil ei ole seda näha, aga mõlemal on pealuudega pluusid, sobisid piraatideks küll.
Lapsed olid kahest päevast nii läbi, et nad uuesti vanalinnas kondamisest väga vaimustuses ei olnud, neile meeldis vaid purskkaev.

Kolmas päev

Viimane hommik algas uues vanas kohvikus ehk kohas, kus samuti eelmisel sügisel sõime. Me oleksime tahtnud mõnda uut kohta avastada, aga teistel on seal aastate jooksul enda lemmikud välja kujunenud ja tegu oli ikkagi nii-öelda suvepäevadega, oleks olnud ebaviisakas seltskonnast lahkuda ja omaette hommikust süüa.

Kolmandal hommikul olid mäed taas nähtavad ja Teine leidis kohvikust lõpuks midagi, mis talle maitses – võileiva. Tegelikult võirõnga.

Nii palju ebaviisakad olime aga küll, et otsustasime päeva veeta teistest eraldi ja minna Kursunlu veejuga vaatama. Selle peale arvas ülejäänud seltskond, et võiksime siis juba kõik koos minna ja Düdeni joa juures samuti käia. Mõeldud – tehtud, ainult esmalt oli kolme taksot vaja.

Takso kutsumine on eriti lihtne, alati on silmapiiril üks … eee… taksokutsumisnupp.

Meie takso oli meie päralt ligi neli tundi (sõitis kokku veidi üle 50 km), teiste taksod üle nelja tunni, sest nemad jäid Kursunlu parki veel sööma, aga me burgereid ei tahtnud, küll tahtsid lapsed veel viimast korda vette minna. Igatahes, meie maksime oma taksojuhile 250 liiri (ümmarguselt 40 €), mis pidavat olemagi tavaline taks, teised maksid kokku 450 liiri, sest enne sõitu lepiti kokku, et kolm taksot on 700 liiri. See oli praegu sissejuhatus õhtusesse taksosõitu maailma ausama taksojuhiga, aga enne need veejoad…

Düdeni veejoa juures, kus papagoidega tehtud paberpilt koos raamiga maksis 4 €, aga me maksime vabatahtlikult 5 € selle eest, et meist lihtsalt telefoniga paar pilti klõpsitaks. Papagoid tegid poistele põsemusi, viskasid viit ja punane isend kakas Teisele peale.

Düdeni veejoa juurde viib võrdlemisi lühike teerada, aga kalju sees on ägedad niisked koopad, mida Kursunlu joa juures pole. See eest on Kursunlu juures pikk ja põnev üles-alla teerada.

Kursunlu pargis väike pealesunnitud kümneeurone kaamlisõit. Mul oli kaamlist täitsa kahju, õues oli ikkagi jube palav, aga siis meenus, et kaamlite jaoks on see nii loomulik keskkond, et nad ei pea isegi iga nädal jooma, et elus püsida. Me poleks päevagi vastu pidanud.
Need üles-alla teerajad… Ja teine, kes oma K eest ära jookseb. K jaksas Teisega lõputult tegeleda ja mürada, seda oli nii soe kõrvalt vaadata. Silver noris K-d terve suve, et viib lapsed talle hoida ja tema lubas nad vastu võtta. Enam ma ei kahtle, et ta võtakski ja saaks nendega – vaatamata keelebarjäärile – ideaalselt hakkama. Kui ma oleksin 10 aastat noorem, siis ma oleksin ehk isegi ära armunud, aga… Ühte lastesõbralikku tüüpi ma juba armusin sedasi ära ja sain temaga 4 last.
Vaated olid kohati väga ilusad, aga samas lähedalt vaadates tundus vesi must ja ümbruses leidus palju prügi (pole ime, kui terves Antalyas on prügikastid haruldased nähtused).
Vees ujusid ka kilpkonnad.

Meil oli plaan käia ainult Kursunlu joa juures, sest arvasin, et Düdeni oma on selle kõrval lahja, aga see polnud nii. Mõlemad paigad olid väga ilusad ja läheme kindlasti uuesti, kui Kolmas ja Neljas on meiega kaasas.

Mõlemas pargis olid piletid üsna odavad, äkki 3-5 liiri (igatahes alla euro) täiskasvanu kohta, lapsed olid tasuta. Küll erinesid hinnad kauba osas, Düdeni pargist ostsime kaks veepudelit 3 liiri eest, Kursunlus küsiti ühe pudeli eest 5 liiri. Selle eest hoiatatakse ka reisisaitidel, et Kursunlus ei räägita hindadest enne kui söök on põhimõtteliselt laual ja siis lajatatakse mõistusevastane arve. Me seda ei uurinud, kui palju teiste burgerid maksma läksid, aga odav lõbu see kindlasti ei olnud, sest me oma reisi kallima veepudeli ostsime just sealt.

Kui teised burgereid sõid, sõitsime meie korterisse, tõmbasime ujumisriided selga ja läksime vee äärde, kust lahkusime alles koos päikesega (ja ülejäänud seltskonnaga, kes hiljem meiega liitusid). Päike lahkus tegelikult üsna ruttu, saime olla vaid paar tundi, aga asi seegi. Üldse läks Antalyas varakult pimedaks, päike loojus juba enne seitset.

Teine sai lõpuks on hirmust võitu ja hüppas vette, siis uuesti ja uuesti ja uuesti ja viimast korda ja veel viimast korda ja siis viimast viimast korda ja siis ikka veel korra.

Mõtlesime, et viimasel õhtul tuleb taas suurem ja viisakam ühine õhtusöök, aga ei, seekord olid kõik nii läbi, et mõni ei jaksanud üldse kuskile sööma minna. Seltskond jagunes kolmeks ja kadus taas erinevates suundades. Meie tahtsime sõita taksoga sadamasse, et süüa õhtust restoranis, kus eelmine aasta käisime. Hah, kes enne rääkis uute kohtade avastamisest…

Igatahes, kutsusime endale takso ja juhiks osutus noor mees, kes oli päevase väljasõidu ajal ühe takso roolis. Me ohkasime, kui teda nägime, sest tema inglise keel oli nii kehv, et suhtlemiseks kasutas ta Google Translate`i. Ütlesime, et soovime sõita “to old city marina”, aga tema korrutas ikka oma Hadrian`s Gate`i juttu. Kuna Silver tahtis teele jäänud rahavahetuspunktis raha vahetada, siis sai ta seistes avada Hadriani värava pildi ja näidata telefonis, et see maksab 25 liiri ja edasi avas sadama pildi ja näitas, et see maksab 50 liiri, sest sinna “suur kaar käega”. Sain lõpuks aru, et ta tahab meid väravate juure viia, sest sinna on sõit poole odavam ja sealt ei ole jala pikk maa sadamasse, samas autoga tuleb suur ring. Kui inimene ei tahtnud, et me oma raha liigselt kulutame, siis muidugi me ei kulutanud, aga sellega tema Goolge`i tõlge veel läbi ei saanud.

Ta hakkas meile seletama, kuidas meie maksime oma juhile 250 ja nemad teise juhiga said 450. Ta seletas seda erinevatel viisidel Google`i ja kalkulaatori abil (sõidu ajal!) ning meile jäi mulje, et ta tahab raha juurde saada, aga ise me seda pakkuma ei hakanud ja tema otse ka ei küsinud, vaid lihtsalt jauras ja jauras ja jauras, kuidas meie oma juhile maksime 250 ja meie sõbrad maksid 450. Lõpuks Silver küsis, kui palju ta siis juurde tahab ja tema vastas ehmunud “me no want my friend, you want” ja näitas kalkulaatoril, kuidas me sõbrad on meile 17 liiri võlgu, sest me maksime nendest rohkem. Saate aru, jutt käis põhimõtteliselt 3 eurost, aga too juht pidas seda nii suureks summaks, et üritas meile terve tee selgeks teha, kuidas me sõbrad on meid nöörinud. Mul oli lausa häbi, et temast alguses valesti aru sain ja olukorda väljapressimiseks pidasin, sest ta oli ilmselgelt Antalya kõige puhtama südametunnistusega taksojuht ja seetõttu andsime talle meie sõprade “võlast” suurema summa jootraha.

Kui olime taksojuhiga kenasti sõpradena laiali läinud, siis võtsime suuna sadama poole, aga olime valmis istuma maha mõnes muus huvipakkuvas restoranis ja üks selline meile teele jäigi. Restoran ise meile silma ei jäänud, õuelauadadel olnud menüüd aga jäid ja hakkasime ühte sirvima – pildid olid isuäratavad ja hinnad head. Koht ise tundus natuke väike, kuid otsustasime sisse vaadata ja saime üllatuse osaliseks, sest väikesest saalist sai 10 korda suuremasse õdusasse saali, kus katus oli avatud ja taustaks mängis elav muusika. Me olime nii rahul, et otsustasime sisse vaadata, sest me ei tahtnud sealt enam ära minna.

Kolme päeva parima maitseelamuse saime seal, macha bahces.

Pärast õhtusööki tegime vanalinnas veel viimase lühikese tiiru ja sõitsime taksoga korteri lähedale, et Robertsis taas ühed kokteilid teha. Seekord jäätisekokteilid.

Lapsed valisid juhuslikult oma särkidega kokkusobivad kokteilid.

Me hakkasime alles kuskil 22.30 ajal korteri poole liikuma, sest arvasime, et teised hakkavad juba magama jääma, aga me kõik hoopis liikusime samal ajal samasse sihtpunkti – esimese seltskonnaga kohtusime värava ees (samas kohas läksime mitme tunni eest ka lahku) ja viimased tulid paar minutit pärast meid kikivarvul välisuksest sisse, sest nemadki arvasid, et me juba magame. Meie läksimegi magama, aga osad läksid veel linna peale tagasi, sest nad lihtsalt ei näinud kahetunnisel ööunel mõtet. Täpselt nii vähe meil magamiseks aega oligi.

01.45 ootasime juba taksot, et lennujaama sõita.
Antalyas parandati lennuki tehnilist riket, õhkutõus viibis tunni võrra, mis oli meie jaoks ainult hea – saime Silveriga rohkem koos olla ega pidanud Soomes pikalt jätkulendu ootama. Ülemistelt sõitsime rongiga Tapale, kuhu ema tuli meile vastu, nii et Lehtse jõudsime alles kella 13 ajal ja koju veel mitu tundi hiljem ning siis läks suureks õppimiseks, sest kolmel poisil oli vaja järele teha kahe päeva kooliasjad. Ei olnud mingit puhkusest puhkamist, kohe tuli tagasi argiellu sukelduda.

Kokkuvõttes oli tegu taas ühe toreda nädalavahetusega, mis oli küll Silveri töökoha poolt korraldatud, aga oli suvepäevade asemel pigem kui reis peretuttavatega. Eestis nähtud suvepäevadest eristas seda üritust kindlasti see, et kolme päeva sisse ei mahtunud tilkagi alkoholi ja keegi omavahel kaklema ka ei läinud.

Poisid jäid samuti selle väljasõiduga väga rahule ja teised lapsed ootavad juba oma väljasõitu ehk spaapuhkust, kuhu suured poisid kaasa ei tule. Sellise diili me omavahel tegime, kuigi Kolmas tegelikult ei tahtnudki meiega Antalyasse tulla, sest tema kardab lennata ja Neljandal oli ükskõik*. Kokkuleppe mõte ei olnudki lastele lohutuspuhkuse pakkumine, vaid anda neile ka võimalus midagi elevusega oodata ja saada meilt teistsuguses keskkonnas üks-ühele tähelepanu.

*Kui vanaema näitas väikestele pilte, kus poistel on papagoid õlal ja nad joovad karastusjooke, siis ei olnud Neljandal enam ükskõik, siis läks ta kadedusest laiguliseks. Päriselt laiguliseks, aga diagnoosiks sai ta siiski reaktsiooni kassikirbule, sest maal on laudakassid ja sellest piisas 1+1 tehteks. Ega seal polnudki vajadust põhjalikumalt midagi uurida, sest arstile jõudes olid laigud juba kadumas.

Keset talve lastega suvepealinnas

~ Liivi ~ 1 Comment

Küsisin detsembris, mida lastega Pärnus ette võtta ja sain soovituse otsida ideid Romantilise rannatee kodulehelt. Seal oli küll kõnetavaid võimalusi, aga need ei olnud sellised, mis oleks lapsi samuti kõnetanud, nii et midagi ma sealt plaanidesse ei võtnud, kuid soovitus ise andis mulle mõtte uurida Perekaardi kodulehelt Pärnumaa soodustusi, olen ju varemgi sedasi huvitavaid kohti leidnud, näiteks Lohesaba.

Oleksin võinud kohe selle peale tulla, sest leidsin sealt piisavalt variante, mida kolme päeva jooksul teha või näha. Plaanidesse võtsime Tervise Paradiisi ja Viiking Saaga veekeskused, Liikluslinnaku, Laserpargi, Minizoo ning Automuusemi. Kõigis käisime ära ja Perekaardiga hoidsime kokku 40 eurot.

Kogu väljasõit läks ümmarguselt 400 € maksma, mis on ühest küljest üsna palju, teisest küljest aga vähem kui kaheöised spaapuhkused, mille lastega oleme ette võtnud. Seekord puhkasime tuulutasime end väiksema raha eest kolm ööd ning käisime, tegime ja nägime rohkem.

Ööbimiskohaks valisin Booking.com lehelt Daily Apartments – Pärnu Villa with Sauna, mille puhul jäi mulle alguses mulje, et tegu on terve majaga, kuid tegelikult oli tegu “ainult” esimese korrusega. Kolme öö hinnaks oli 119 eurot sentidega, mis oli selle esimese korruse eest väga hea hind.

Kui ööbimiskohta sisse astusime, siis meil kõigil oli mõnus vau-efekt, käisime üleriietes terve elamise läbi ja lasime alla kõik rulood, mis olemas olid … Üks tänavapoolne oli puudu, aga õnneks selline, mille ees ega all meil elu ei käinud, nii et väga ei häirinud. magamistoadVasakpoolse magamistoa voodi on tegelikult hästi lai … Või noh, meie jaoks lai, sest meie praeguse voodi on 140 sentimeetrit kitsas, eelmine oli veel kitsam ja mõlemas oleme varem pidanud igaöiselt ühe kuni kahe lapsega magama. Seal oli voodi piisavalt lai, et seda vähe mugavamalt teha, aga õnneks saime Neljandaga kokkuleppele ja me ei pidanud kordagi kolmekesi magama, lihtsalt ühel ööl oli Silveri asemel tema minu kõrval, Silver oli samal ajal teises magamistoas Kolmanda kõrval.cofSuured poisid magasid elutoas lahtikäivatel diivanitel, mida ei pidanud lahti tegema, sest need olid niisamagi mõnusalt laiad. Kui mõlemad diivanid lahti teha, siis saab neist kaks laia voodit, nii et vabalt saaks seal ööbida ka kuue ja isegi enama lapsega, kui nad teineteise kõrvale sõbralikult ära mahuvad.

Elav tuli kaminas mõjub hubaselt ja romantiliselt, eks. Meile ka teoorias tundus nii, aga praktikas ajas see nii palju sisse, et pidime aknad lahti tegema. See pani muidugi veel rohkem sisse ajama, aga vähemalt tuli kuskilt ka värsket õhku, mis lasi hingata. Lõpuks kustutasime veega tulekolde ära, sest lihtsalt ei suutnud enam vingu sees külmetada.

Privaatses tagasisides andsin sellest ka teada, ehk vajavad vaid lõõrid puhastamist või muud sarnast, aga kui keegi seal kunagi ööbima peaks ja kaminasse tule tahab teha, siis soovitan igaks juhuks esmalt ühe haluga proovida.cofVannituba ei olnud viimase peal euroremonditud, kuid oli lihtsate võtetega hubasemaks uuendatud, mistõttu oli vannis täitsa mõnus olla, kasutasime kõik seda võimalust. Kasutasime ära ka pulma-aastapäevast jäänud Signe Seebid vahupiima, mis lõhnab imeliselt, aga ei anna pooltki nii palju vahtu kui vahupall seda tegi. Pildil on viimase tulemus. Soovitan vahuselt!cofKöögis on seal kõik vajalik olemas, vaid nõudepesumasin streikis, aga see polnudki nii vajalik asi, saime käsitsi ka pestud.hessAnonüümsed hessihoolikud. Puuviljad ja marjad on iga kell kasulikumad, aga mõnikord võib … 

Tegime enamasti ise süüa, aga teisel päeval oli meil kahe tegevuse vahel nii vähe aega, et läksime lihtsamat teed – ostsime läbi Hesburgeri äpi 20 euro eest eined kuuele ja haarasime need tee pealt kaasa. Ilmselt oleksime need nagunii mingil hetkel ostnud, sest Hesburger on meil ikka olnud väikeseks väljasõitude boonuseks.

Hesburger ei jäänud ainsaks patustamiseks. Viimasel õhtul tellisin Sushi King`ist küpsetatud maki Volcano, mis viis keele alla isegi Silveril, kes pole suurem asi sushi-sõber. See lõbu läks maksma 12.40 €, millest 4 oli kojutoomistasu. See tundub päris palju, kui võrrelda sellega, et nädalavahetusel tellisime Rakverest sushit ja see toodi meile 3 euro eest koju. Uskumatu, aga Silverile hakkas küpsetatud maki nii meeldima, et juba ostsime seda uuesti. Enne Pärnut sõime sushit viimati eelmise aasta märtsis. mdeSushile ja kiirtoidule kulus tegelikult kokku ümmarguselt 48 eurot, sest koduteel ostsime veel täisterasaiaga hot-dogid, mis maksid kokku 15.50 €. Need polnud absoluutselt vältimatud kulud, aga tegid väljasõidu mugavamaks küll.

Poearveid ma väljasõidu maksumusse ei lisanud, sest need kulud oleksid kodus samasugused olnud, ka tordi , mida esimesel õhtul sõime, oleksime kodus ostnud, sest Kolmandal oli sünnipäev. Esimesel õhtul me muud ei teinudki, kui sõime torti, mängisime lauamänge ja vaatasime telerit.

Järgmist päeva alustasime Tervise Paradiisis, kus saime Perekaardiga vee- ja saunakeskuse perepileti (loomulikult kahelapselise) 40% soodsamalt, täpsemalt maksime koos lisapiletitega 44.80 € (tavahind oleks olnud 62). 

Alguses mõtlesime küll, kas ikka võtame saunad juurde, sest lastele neid väga ei armasta, kuid seal neile saunade alal meeldis, seda küll basseini ja jaapani vanni pärast. Saunakeskus oli peaaegu tühi, mitte kordagi ei jaganud me kellegi teisega ühtegi sauna ega isegi vett, nii et lastel oli seal mõnus mulistada. Kõik kolm poissi käisid jahutusbasseiniski ära, kuigi ei ajanud enne leilisaunas kehasid soojaks. Täitsa hullud!jahutusbasseinLastele väga meeldis veekeskuses, mis oli samuti pooltühi, sest oli neljapäeva lõuna. Väiksemad tahtsid rohkem lastebasseinis olla, suuremad suures basseinis, Teine ja Kolmas lasid vahepeal võidu torudest alla, vahepeal istusid jälle kõik mullibasseinis soojas ja nii edasi.

Mingi hetk tahtis Silver demonstreerida, kuidas ta 4 meetri kõrguselt vette hüppab, aga tuli hoopis trepist alla tagasi, mille peale läksin mina talle ja lastele ette näitama, kuidas see käib, sest olen seda ennegi teinud ja seal polnud midagi hirmsat, peale selle, et rinnahoidja lõua alla kerkis. Ma ei tea, mis 11 aasta jooksul on juhtunud, aga mul hakkas samuti jalg värisema ja ma ei julgenudki hüpata. Kõik. Olengi vana.

Ma ei käinud ka mägijões, mis vanasti oli mu lemmik ja torudest jõudsin vaid kõige pisemate omasse, kust korra koos Neljandaga alla lasin. Talle ei meeldinud ja uuele ringile me ei läinud. Silver tegi suurte poistega rohkem ringe nii tuubiga kui ilma, mina vaid jäädvustasin nende lõbusaid hetki.

Esimene pilt on mu lemmik tabamus, järgmine (noolega paremale) pilt on ka hea, Teine oli tuubis naljakalt kinni. Viimased kaks pilti on tehtud saunade poolel.

Veekeskuses oli meil kõigil nii tore, et kolm tundi oleks märkamatult täis tiksunud, kui tuubimeeste jäädvustamise ajal poleks Kolmas märkamatult ära kadunud. Meil oli kokkulepe, et keegi ei kao silmapiirilt ega lähe meile midagi ütlemata mitte kuskile, mistõttu olid väiksemad minu kõrval, kui ma Silverit ja Teist ootasin, kuid Kolmas läks keelule vaatamata minu selja taha suurde basseini. Ma ei teinud sellest probleemi, sest ta oli ikkagi minu vaateväljas ning mängis seal enne ka, jälgisin teda lihtsalt eemalt ühe silmaga ja keelasin, kui ta liiga julgeks muutus, vesi oli seal tema jaoks ikkagi sügav ja ujuda ta ei oska.

Järgmisel hetkel tulid tuubitajad, jäin neid vaatama ja nende üle naerma ning uuesti suure basseini poole vaadates polnud Kolmandat enam kuskil. Läksin esimese asjana lastebasseini juurde ja teda polnud seal ka. Kuna ta enne üritas mööda käsipuud ja basseini kõrgemat serva ringvooluni jõuda, siis kartsin, et ta üritas seda taas ja vool rebis ta kaasa … Ma reaalselt otsisin teda pilguga basseini põhjast … Seda paanikat, mida Silveriga tundsime, ei anna sõnadessegi panna …

Ja siis kõndis Kolmas liutorude juurest ükskõikselt meie poole – tema käis taas endale jõukohasest alla laskmas. Tunnistan, et ise olen selles ehmatuses süüdi, ma poleks tohtinud isegi sekundiks lapsele selga keerata. Kadumiseks kuluski vaid hetk, ilmselt ta liikus alles trepil, kui mina uuesti basseini poole vaatasin. Kõige tobedam on see, et tal oleks piisanud vaid öelda, et läheb liutorust alla laskma, see polnud talle keelatud, aga tema lihtsalt läks ja nii märkamatult, et isegi Esimene ei pannud seda hetke tähele, kuigi oli samuti suures basseinis.

Me Silveriga ehmatasime ikka nii, et süda peksis ja käed värisesid, tahtsime ainult minema saada … Oleksime nagunii läinud, sest lahkumine oli ka keelamise ja kokkuleppe eiramise tagajärg.

Saime kõik sellest jälle ühe õppetunni – me Silveriga ikka ei saa end veel veidi lõdvemaks lasta ja pettunult lahkunud lastest vast keegi rohkem midagi sellist ei tee. Seda mitte hirmust tagajärgede ees, vaid mõistmisest, miks meie sedasi ehmatasime. Õnneks toimus see kõik pool tundi enne aja täitumist, nii et saime Tervise Paradiisis veidi ikka olla ka. Suurem õnn on siiski see, et lahkusime endiselt kuuekesi, lõpp hea – kõik hea.

Järgmisena veetsime kaks tundi Liikluslinnakus, kus sõitmine ja mängimine maksis tänu Perekaardile 38.40 € (tavahind oleks olnud 48). Millegi pärast kujutasin kohta suuremana ette, tegelikult on tegu üsna väikese linnakuga, aga tegevusi seal jagus.cofcofLiikluslinnak oli põhimõtteliselt ainult meie päralt, alguses oli seal vaid üks väike laps oma emaga, aga nad läksid üsna ruttu ära ja rohkem kedagi juurde ei tulnud. Selline vabadus võimaldas lastel sõita iga masinaga ja neid pidevalt vahetada, arvestama pidid vaid üksteisega, aga seda taaka peavad nad nagunii kogu aeg kandma.cofLiikluslinnakus on nii tankla kui pesula, aga tankimas nägin korduvalt vaid Kolmandat, teised eelistasid pesulat. cofLinnakus on ka kaks väikest hoonet, kodu ja pood, mõlemad on pisikesed, aga nii hästi dekoreeritud ja sisustatud, et nendes mängiti omajagu. Enamuse ajast mängitigi rollimänge ja tagaajamist, mis kohati hõlmas siis ka autodega “kihutamist”.

https://www.instagram.com/p/BtBzGAXAmLL/

Suuremate jaoks jäi Liikluslinnak siiski veidi lahjaks, nemad tüdinesid enne kahe tunni täitumist ära, aga Neljandale jäi sellest ajast väheks, tema oleks tahtnud veel olla.

Samal õhtul tahtsin minna veel Vallikääru parki jalutama, sest piltide põhjal tundub seal pimedal ajal hästi ilus, aga Neljas vajus kohe pärast Liikluslinnakut ära ja järgmisel õhtul ei viitsinud me keegi kuskile kõndima minna.

Küll jõudsime rannaniidu matkarajale (veider nimi 600 m pikale … sillale), kus oli meil nii külm, et läbisime ringi jooksujalu. cofEdasi suundusime MiniZoosse, kus piletihind oli 18 eurot. Ma ei mäleta, et oleksin seal Perekaarti kasutanud, minu meelest mahtusid ka selleta kõik lapsed pere hulka, aga tore, et Perekaardi partnerite hulgast selle koha leidsin.minizooMulle meeldis seal vist kõige rohkem, päriselt ka, mulle hakkasid püütonibeebid nii meeldima, et ma ei tahtnud neid enam puuri tagasi panna. Tarakanid olid ka päris ägedad, aga palja naha peal ma nende jalgu siiski tunda ei tahtnud, pai tegin neile küll. Maod olid naha vastas see-eest väga siledad, kaela ümber veidi tugevadki …cofEsimene oli peale minu ainus, kes kuningpüütoni oma õlgadele võttis, teised pelgasid ja piirdusid vaid lühikeste paidega.cofLõpuks sain Esimese beebi ka endale ümber kaela ja kuulasin pikalt huviga, kuidas Minizoo perenaine nende arengust, käitumisharjumusest ja hingeelust rääkis. Neid sedasi lähemalt tundma õppides armusin kuningpüütonitesse sedasi ära, et kui meil oleks terraariumi jagu ruumi ja mul oleks südant maole närilisi sööta, siis lapsendaksin ühe.cofNeljas lapsendaks kilpkonna, kes elab 200 aastaseks, saaks teist siis põlvest põlve pärandada.cofLastel oli seal ka väga huvitav, nad said tarakane ja suurt kilpkonna toita, lisaks nendele ka madusid ja pisemaid kilpkonnasid paitada ning kuulsid pea kõigi asukate kohta huvitavaid jutte.

MiniZoo ise on tõesti mini, koht on üsna väike ja paljud asukad alles beebid, aga vaadata ja kuulata on seal siiski palju. Me jäime väga rahule.

Järgmisena ootas meid Laserpark, kuhu olin broneerinud privaatmängu 35 euro eest. Sellega läks nii, et Perekaardi kodulehel oli privaatmängu soodustuseks märgitud 30%, aga helistades selgus, et soodustus kehtib ainult pidude puhul, polnud hullu, lastele sai Laserpark lubatud ja hinnavahe polnud nii suur, et oleksin tahtnud midagi ära jätta, seega panime aja täishinnaga lukku.

Kohapeal nägin seina peal hinnakirja, mille alusel oleks üksikmäng meie perele maksnud 24 eurot ja siis mulle meenus, et privaatmäng ei olnud ainus võimalus, vaid detsembris plaane paika pannes tundus see Perekaardi soodustusega lihtsalt parim valik. Sel hetkel olin endas üsna pettunud, et privaatmängu lukku panin, mitte ei uurinud kodulehte edasi, sest 18 minutit lühikese mängu eest 11 eurot rohkem maksta tundus ikka arvestatav summa.

Hiljem Perekaardi kodulehte uurides sain endiselt aru, et privaatmäng on soodushinnaga, sama info oli ka Laserpargi kodulehel, nii et kirjutasin ja väljendasin veidi nördimust. Süüdistada ei olnud mul tegelikult kedagi peale enda, aga Laserpark vabandas ette ja taha, et andmed on uuendamata jäänud ning pakkus meile kompensatsiooniks tasuta privaatmängu. Pakkumine oli küll ahvatlev, aga samal õhtul polnud meil kellelgi enam jaksu mängima minna ning järgmiseks päevaks olid ka teised plaanid, lisaks sõitsime siis koju. Selle ainsa tõrvatilga meepotist hajutas juba aga pakkumine ise, sest ma ei osanud nii kliendisõbralikku ja lahket suhtumist oodata.

Laserpargist kirjutades, siis see on lihtsalt äge! Pime lahinguala ei olnud väga suur, aga oli piisavalt sopiline peitumiseks, luuramiseks ja jooksmiseks, kuigi viimast ei tohi reeglite järgi teha. Meil tekkis selline hasart, et võimatu oli mitte joosta, aga selle käigus juhtus õnnetusi ka: Teine kukkus trepist alla, minul jäi sõrm jooksu pealt kuskile seina ja relva vahele ning hiljem jooksin Kolmandaga kokku. Teisel polnud häda midagi, Kolmas ka meie kokkupõrkest viga ei saanud, minul aga paraneb sõrm siiani ja põlvgi on veel veidi lilla, kuigi lahingust on kohe kaks nädalat möödas. Ma siiski ei kurda ja lahingu ajal ei saanud ma oma vigastustest hästi arugi, katkise sõrme avastasin valguse kätte jõudes ning sinika alles õhtul voodisse minnes.mdeNeljandal oli lõbus ainult 10 minutit, siis muutus relv tema jaoks liiga raskeks, ta ei jaksanud ega tahtnud rohkem sõdida, vaid lonkis niisama mööda lahinguala ringi. Poisid jooksid aga viimase sekundini ja kaks suuremat tegid koos Silveriga mulle, Kolmandale ja Neljandale korralikult ära.

Mulle meeldis lahingu juures enim see, et mäng ei olnud mitte elu ja surma, vaid punktide peale ning punkte sai üksteise relvi sihtides. Meie tiimi relvad olid punased, vastaste omad rohelised, nii et pimedas oli lihtne ka kaugelt üksteist eristada.

Poistele jättis Laserpark kõige sügavama mulje, ma väga ei imesta ka, sest see oli nagu nende täitunud unistus. Minugi jaoks oli lahinguala vägev, muusika pinev ja mängu ülesehitus ideaalne. Me vaid ei taibanud oma relvade ekraane täpsemalt uurida, tulime selle peale alles siis, kui relvad olid ära pandud ja suurt ekraani vaadates ei saanud me aru, kes oli kes. Saime vaid aru, et rohelised tegid punastele ära ja sellest rohelistele täitsa piisas.

Viimasel hommikul ärkasime varakult, panime asjad kokku, koristasime suurema osa enda järelt ära, jätsime võtme kokkulepitud kohta ja olime kell 10 Viiking Saaga veekeskuses. Perepileti eest küsiti 28.80 € (tavahind 32 €), mis kodulehe andmetel kehtib taas kahelapselisele perele, mistõttu arvestasime, et Kolmanda eest peame juurde maksma (Neljas oli vanuse poolest tasuta). Kohapeal aga perepiletile midagi juurde ei küsitud, kuigi ütlesin kõigi laste vanused. Hiljem mõtlesin, et äkki ütlesin harjumusest Kolmanda vanuse veel valesti, ta oli ikkagi alles mõned päevad tagasi 7 saanud. Kui nii, siis see ei olnud mul plaanis ja olen võlgu.Viiking Saaga.jpgPilt: Viiking Spa koduleht

Oleme Silveriga Viiking Saaga veekeskuses käinud ja meile meeldis tookord seal nii väga, et tahtsime sinna kindlasti kunagi ka lastega jõuda. Tegu on lihtsalt ühe omanäolisema veekeskusega üldse, ehk isegi kõige ilusamaga.

Kahjuks ei vaadanud ma majutuskohta borneerides Viiking Saaga lahtiolekuaegu, sest ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et see pea terve jaanuari suletud on. Veekeskus avati uuesti reede õhtul, mis meie jaoks tundus veel halvem aeg kui laupäeva hommik, mistõttu panustasime viimasele, aga isegi siis täitus veekeskus pärast avamisaega väga kiiresti ja see muutis laste jälgimise veidi keerulisemaks. Tõenäoliselt oleks veekeskuses argipäeva esimeses pooles veidi toredam olnud, siis oleks ka piletihind üsna olematu olnud, vähemalt võrreldes Tervise Paradiisi hinnakirjaga.

Lastes ei tekitanud veekeskuse huvitav sopilisus mingeid tundeid, nendele meeldis Tervise Paradiis rohkem, aga me Silveriga oleme küll juba nii vanad, et eelistame atraktsioonidele hubast miljööd ja sooja mullibasseini. Kahekesi käimiseks on Viiking Saaga ideaalne koht, lastel on lõbusam aga Tervise Paradiisis. Lastel oli lõbus muidugi ka Viiking Saagas, nad olid sealgi suurema osa ajast peadpidi vee all, isegi mullibasseinis ei saanud sukeldumata olla …

Miinusena olid meie külastusajal õhk ja suure basseini vesi üsna jahedad, suurest basseinist lastebasseini minnes tundus viimase temperatuur lausa kuum. Lapsed on hülged, nemad hullasid pea terve aja suures basseinis, aga meil hakkas seal nii külm, et eelistasime istuda mullibasseinis või soojal leboistmel. Vahepeal tegime lastega ka saunatiirud, et nad päris ära ei külmuks, aga neile vist meeldibki külm rohkem, näiteks katusel eelistati viikingite saunas istumise asemel lumesõda teha …cofVeekeskuses ringi kõndides on kohati tunne, et väike vale samm ja kukud vette, sest kõndimisala on kitsas ja käänuline. Kolmas selle vale sammu tegi ka, kui suurest basseinist välja tuli ja sirgjooneliselt meie poole kõndides ühe jalaga lastebasseini astus ning siis põrandale kõhuli kukkus. Ta kukkus korra ka enne seda ning näha oli, et hommikune vees hullamine väsitas ta kiiresti ära, eks need puhkused olegi üsna väsitavad. Kuna kukkumise järel hakkas Kolmanda jalg veritsema, siis basseinidesse tal enam asja ei olnud, mistõttu otsustasime hakata kodu poole liikuma.

Koju sõitsime veidi suurema ringiga, et Automuuseumist läbi käia, seal maksis perepilet Perekaardiga poole vähem, täpsemalt 10 eurot ja selle raha eest oli seal ikka palju vaadata.

https://www.instagram.com/p/BtHFDl5g7Yb/

Lastega oli seal küll veidi tüütu olla, sest nemad vaatasid vaid autodele peale ja liikusid järgmiste juurde, aga me Silveriga tahtsime uurida neid lähemalt ja lugeda masinate juures olnud infot. Me olime ehk alles neljanda auto juures, kui Teine tuli ja ütles, et tal on ring tehtud, aeg ära minna.

Laste jaoks muutsime asja vähe huvitavamaks, kui näitasime, milline auto oli kunagi Silveri vanematel, milline minu omadel ja millised meil endil. Ladade reas saime veidi tünga ka, sest me ei pannud tähele, et Žigulide vahel oli peidus Fiat, avastasin selle alles kodus, kui Automuusemi kohta rohkem infot otsisin.

Kellele autod vähegi huvi pakuvad, siis soovitan kindlasti Automuuseumit külastada, seal hakkab süda küll verd tilkuma, aga samas silm puhkab, kui vanad autod vastu läigivad.automuuseum1automuuseum2Autodest rääkides, siis maha sõidetud kilomeetritele kulus umbes 65 eurot, lisaks tuli MiniZoo juures parkimise eest maksta ja me tegime seda kaks korda, sest esimesel korral pidi omanik kohe ära minema. Esimesel korral maksime 5 minutit pika parkimise eest 1.32 €, uue katsega läks kokku 3.64 €.

Lühema marsruudi, ökonoomsema auto ja kiirtoiduta oleks samasugune väljasõit soodsam kui 400 eurot, seda ka Perekaardi soodustusteta (eriti siis, kui lapsi polegi nii palju, et Perekaarti taotleda saaks), nii et kellel ei hakka sarnaselt meile välisreisidele hammas peale, siis võimalusel tuulutage end vähemalt kodumaal.

Me jäime oma väljasõiduga väga rahule ja kui vähegi võimalik, siis märtsi lõpus võtame midagi sarnast ette, siis ongi jälle põhjust ka, kuna suurim veekeskuste fänn Teine saab aasta vanemaks.

Tean, et olen juba liiga pikale oma juttude ja piltidega läinud, aga ma ei saa jätta jagamata ainsaid idüllilisi “meie Pärnus” perepilte:perepiltTüüpiline perepilt …perepilt2Kõige normaalsem tulemus mitmekümne pildi seast, peaaegu õnnestunud …

Kus te viimati perega käisite ja mida tegite?

Soomlased, hiinlased, eestlased ja vietnamlane Türgis

~ Liivi ~ 11 Comments

Pealkiri kõlab nagu tegu oleks anekdoodiga … mida meie nädalalõpureis kohati tegelikult oli ka, nii et ei kõlagi väga valesti.

Esiteks tuli meile hiinlaste osalemine üllatusena hetkel, kui piletid ära osteti. Meie teadsime, et see on vaid töötajatele ja nende kaaslastele mõeldud reis, aga veel parem oli ilmselt hiinlaste üllatus, kui nemad said alles lennujaamas teada, et nad ei liitunudki sõprade perepuhkusega, vaid hoopis suurema seltskonnaga. Põhimõtteliselt oli see siiski ka perepuhkus, sest kolmeteistkümnest inimesest seitse olid ühest perest – isa, tema kaaslane, neli järeltulijat ja ühe järeltulija kaaslane. Segane?

Pereisa juurde läks Silver aastaid tagasi tööle, aga see ettevõte vahetas omanikku, mille järel läksid asjad hapuks ning tema poeg ja Silver alustasid nullist uue ettevõttega. Uue ettevõtte esimese sünnipäeva puhul tehti siis brigaadile motivatsioonireis välja. Kuna isa on olnud terve aasta moraalseks toeks ning minek oli tema korterisse, siis oli loogiline, et ta tuleb ka koos oma kaaslase ja kahe väiksema lapsega, seda enam, et tema suuremad lapsed olid nagunii Antalyasse sõitmas, kes ettevõtte omanikuna, kes töötaja kaaslasena.

Kui terve pere oli reisile minemas, siis anti sellest teada ka pereisa kaaslase tööandjale, kes on ühtlasi nende sõber ja kes soovis järgmise perepuhkuse ajal nendega ühineda. Talle jäeti lihtsalt mainimata see väike asi, et reisile ei minda ainult enda perega.

Seltsis segasem, eks. Õnneks üks töötaja jättis oma elukaaslasega tulemata, muidu oleks vist küll tüdrukud ja poisid eraldi tubadesse majutatud …

Aga kõigest algusest. Minek oli Vantaa lennujaamast ja Soome poolel sõideti sinna pärast tööpäeva, seega Silver alustas reisi Porist, mina üksinda Kadrinast. Või siis Lehtsest, kus lapsed laiali jagasin ja kust ise rongiga edasi sõitsin. IMG_20180913_183804.jpgIlm oli ilus, seega ei pannud ma end väga soojalt riidesse, kuid Tallinnasse jõudes oli temperatuur koos päikesega madalamale laskunud, täitsa jahe oli. Kui lennujaamas bussiga lennuki peale läksin, siis oli bussis tõmbetuule käes oodates ja lennuki juures järjekorras seistes ikka nii külm, et gangreen oli juba sõrmega katsuda.IMG_20180913_212532.jpgOlgu, päris gangreen veel ei olnud, lihtsalt Reynaud sündroom, mille tüsistusena võib küll kord gangreen tekkida.

Külmetamine sellega ei piirdunud, ligi neljatunnine lend Vantaalt Antalyasse oli selline külmateraapia, et kohale jõudes tundus Antalya ka üks jube jahe koht. Veidi tegelikult oligi, sest jõudsime kohale hommikul kella nelja ajal, kui õues oli kottpime ja vihmane. Tuju oli mul siiski hea, sest Silver oli mu kõrval ja tema käed olid soojad.

Korteri juurde sõitsime kolme taksoga, meie olime esimeses autos, kus giidiks oli peretütar. Peatusime tema näidatud kohas, tulime autost välja, juht ulatas juba pagasiruumist meile seljakotte, kui teise taksoga järele jõudnud pereisa ütles, et me oleme vale koha peal, edasi tuleb sõita. Tütar ütles, et jalutame, isa keeldus ja käskis taksojuhil edasi sõita.

Meil Silveriga polnud aimugi, kus see õige koht on, nii et viskasime seljakotid pagasiruumi tagasi ja istusime taksosse, aga tütar ei tulnud peale, tema kõndis kümme sammu õige väravani. Just nimelt! Me istusime taksosse tagasi, et sõita mõned meetrid edasi järgmise väravani. See olukord andis anekdoodi mõõdu välja küll.

Korteris oli ruumi ja tube oodatust vähem, seda siis kolmeteistkümne inimese jaoks, aga kuna meile anti kolmest magamistoast parim, siis ma ei nurise. Isegi selle üle mitte, et kahest duširuumist töötas vaid üks, mida järgmiste päevade põrgupalavuses me kõik paar korda päevas kasutada tahtsime.

Ka hiinlased said omaette magamistoa, kuid neil oli kolmekesi ühes voodis magades kindlasti ebamugavam kui meil. Magamistubadest suurimasse seadis end pea terve pere sisse ja teise korruse elutuppa mahutasid end kolm töökaaslast. Reis 1Nii teise korruse köögi kui ka alumise korruse suurima magamistoa juurde kuulusid terrassid, kust nägi majade vahelt ka merd, meie magamistoa rõdult avanes vaade vaid hoovi basseinile. Meil tegelikult vahet ei olnud, kas aknast paistab meri või agul, sest me ei tõmmanud kõrvetava päikese pärast kordagi ruloosid üles ja rõdu kuumadele kiviplaatidele ka väga ei kippunud.davReedene päev möödus peamiselt lebotades, sest olime kõik pärast öist lendu ja kolmetunnist uinakut päris läbi. Sõime kogu seltskonnaga väikeses kohvikus kõhud täis, tõmbasime ujukad selga-jalga ja sõitsime liftiga … randa? Liiva seal ei olnud, merevesi küll ja sissepääs maksis umbes kolm ja pool eurot inimese kohta.

Mulle üldiselt kuskil madratsi peal vedelemine või üleüldse mõttetult päikese käes praadimine ei istu, pole minu teema ei kodus ega reisil, aga ma olin nii väsinud, et ma ei oleks viitsinud muud ka teha. Päikese käes ma siiski ei praadinud, vaid istusin niisama päikesevarju all ja nautisin külma jooki või ujusin.sdrVahepeal sõime ka lõunat ja snorgeldasime. Viimast polnud me Silveriga kumbki varem teinud, kuid vaatamata võrdlemisi üksluisele ja hallile (polnud värvilisi kalu, ainult igas suuruses hallid) veealusele vaatele oli kogemus täitsa lahe, me ikka päris pikalt snorgeldasime ringi. Mina täpselt nii kaua, kuni mul tekkis õhupuudus, sest ma lihtsalt ei jaksanud enam läbi toru hingata ega isegi ujuda mitte. Kusjuures ma tegelikult kardan sügavat vett, sest ma pole suurem asi ujuja, aga soolases vees tundsin end nii kerge ja osavana, et snorgeldamisel avanenud vaatepilt tegelikest sügavustest mõjus vaid lummavana.

Ma vahepeal jäin ühe veealuse kaljunuki tipu peale seisma, et varustust kohendada, aga loksuv vesi ajas mul tasakaalu sassi, nii et lõpuks ma istusin kaksiraksi karvase kivimüraka otsas ja pärast oli reitel selline lööve nagu oleksin kõrvenõgestes istunud. Sel päeval kleidiga enam käia ei saanud …

Me Silveriga lahkusime esimestena rannast, saime end toas rahulikult puhtaks pesta, poolpaljalt magamistoas konditsioneeri jaheduses mõnuleda ja lihtsalt olla. Raske öö ja päevane palavus olid meid päris ära väsitanud.mdeReede õhtu veetsime vanalinnas. Läksime sinna teadmisega, et jalutame vanalinnas ringi ja eeldasime, et vaatame mingeid vaatamisväärsusi, aga ei, kohapeal selgus, et läksime kauplejate vahele jalutama. Kõigil teistel oli siis see plaan, meid feik Gucci või Michael Kors ei kõnetanud, pigem oli isegi veidi naljakas vaadata kõrvalt vaimustust ja kauplemist inimeste poolt, kes sõitsid lennujaama kahe kuuekohalise summa maksnud autoga.

Kaua me seda kõrvalt ei jälginud, sest suur osa kauplemisest toimus talumatult umbses ja suitsuhaisuses keskkonnas. Me jalutasime niisama ringi, kauplejatest kaugemale, üritasime ümbruskonnast vaatamisväärsusi leida ja siis läksime kokkulepitud kellaajaks kokkulepitud kohta, kus ootasime teisi kena tunnikese.sdrKui päevaplaan ei oleks ühist õhtusööki ette näinud, siis oleksime taksoga korteri juurde tagasi sõitnud, seal lähedal kaljuserval asunud kohvikus kõhud täis söönud ja vara magama läinud.

Kuna teistel läks “firmariiete” ostmisega planeeritust kauem, siis õhtusöögi osas mõtted muutusid ja istusime kalarestorani asemel esimesse söögikohta maha, kus sõime mittemidagiütlevat tänavatoitu. Kõlbas süüa küll, aga kuna päeval rannas söödud pasta ka lihtalt kõlbas süüa, siis oleks õhtusöögist midagi enamat tahtnud.

Täis kõhtudega ei istunud me mitte takso peale, vaid jalutasime mööda lõputuid turutänavaid vanalinna sadamasse, et järgmiseks päevaks laevake lukku panna. Tänavad ise ei olnud pikad, aga need Guccid ja Michael Korsid … Ühesõnaga läks seal osadel jälle poodlemiseks.cofMis mulle Antalya kaupmeeste puhul meeldis, oli see, et nad ei olnud väga pealetükkivad, sai täitsa rahulikult neid mööda kõndida ja samal ajal võis pilguga isegi müüdavast kaubast üle lasta. Mis aga Silverile ei meeldinud, oli see, et meid teretati/kõnetati kogu aeg vene keeles.

Korduvalt tekkis veider olukord, kus ühe suure seltskonnaga liikudes kõnetati meie ees kõndinud soomlasi inglise keeles, millele nemad vastasid ka inglise keeles ja siis meiega mindi sujuvalt kohe vene keele peale üle. Kuna päeval rannas kõndis ka üks mees, uurides teisi inimesi, madratsiridade vahelt läbi ja pöördus ainsana Silveri poole küsimusega, kas ta on venemaalt ja kas tal on narkootikume, siis lõpuks jäigi tunne, et kohalike arvates näeme välja kui venelased. Silver veel kui narkomaanist venelane …davReede õhtul me laeva lukku ei pannud, sest kolmetunnise sõidu eest sooviti 130 eurot ja vanad kalad leidsid, et seda on liiga palju, sest paar aastat tagasi sai odavamalt hakkama, nii et pidime järgmisel päeval uuele katsele minema.

Järgmisel päeval olid aga lained ja siis ei seilanud keegi merele, kuid ülejärgmiseks päevaks küsis teine müügimees oma laevakese eest juba 200 eurot, mille peale kolmandale pakuti ise 150. Tingimise meistriklass! Kui esimene ei lase hinda alla 130 euro, siis mine paku ise konkurendile 150!

Laevasõiduni veel siiski ei rutta, jään tuulise vanalinna sadama juurde, kus sõime sellises restoranis nagu Aylani ja seal olid tõsiselt head mereannid ning šokolaadi-fondant. See oli kolme päeva peale parim külastatud restoran ja kui me kunagi Antalyasse tagasi peaksime minema, siis sinna läheks küll uuesti sööma.

Mul on Instagramis kõrgehetkede (ma seda reisi päris nii siiski ei nimetaks) all ka mõned reisi ajal tehtud pildi, seal on Aylani restoranis tehtud grupipilt, mida ma sarnaselt teiste grupipiltidega siia ei soovi lisada.cofPärast lõunasööki Aylanis jalutasime veidi ringi ja otsustasime minna taksodega selle kose juurde, kuhu muidu tahtsime sõita paadiga. Kolm taksojuhti rääkisid omavahel läbi, kuhu sõita tuleb ja meie istusime viimasena startinud autos. Naljakal kombel jõudsime esimestena kohale ja ootasime pikalt veel teisigi … kuni selgus, et me olime vale kose juures, õigest kolmveerandtunni kaugusel. Oli see alles (tüütu) linnatuur.

Muide, laupäeva hommikut alustati taas turuga, mis ei olnud kaugel kohvikust, kus hommikust sõime. Me selle turu osa jätsime siiski vahele ja korteri juurde tagasi jalutades käisime läbi hoopis koduselt euroopalikust ostukeskusest, kust saime endale päikesekreemid ja -prillid, mis olid ühtlasi ainsad asjad, mida reisil olles soetasime. Prillid ostsime ka vaid seetõttu, et me kumbki ei võtnud enda omasid kaasa, kuigi ma veel spetsiaalselt reisi jaoks ostsin endale uued. Mitte siis ainult reisi jaoks, uusi oleks olnud nagunii vaja, sest vanad kaotasin juba juulikuus ära, aga ma ei oleks neid lihtsalt enne kevadet ostma hakanud.Reis 2Taksoga tehtud linnatuuri tõttu jõudsime kose juurde nii pika hilinemisega, et teistel oli meie ootamisest vaikselt kopp ees juba ja seal me muud ei teinudki, kui trosslaskusime korra üle kärestikuse jõe, imetlesime vaadet, jalutasime läbi ilusa pargi maanteeni ja istusime uuesti takso peale, et korterisse tagasi sõita.

Võtsime ühe värskendava duši ja läksime kõik erisuundades. Kes läksid Antalya suurimasse kaubanduskeskusesse, kes ujuma, kes tahtsid kinno minna, aga jäid soovitud seansile hiljaks ja hakkasid hoopis põnevat restorani otsima. Esimene ilus ja elava muusikaga koht osutus klassikalise menüüta restoraniks. Menüüks olid 25 pisikest kausikest, mille kelner suure kandikuga meie nina alla tõi, et tutvustada, mis neil valikus on. Meile see variant hästi ei istunud, sest esiteks ei saanud me aru, mis nendes kausikestes on või kuidas ja millega neid lõpuks serveeritakse ning hindadest polnud üldse mingit aimu.

Järgmises oli menüü olemas, kuid see oli liialt grill-lihane, tahtsime midagi kergemat, samas aga mitte kahte suurt taldrikutäit muru, mis küsimata lauda toodi. See viimane samm ei istunud meile üldse, tõusime püsti ja läksime korteri lähedale Robert`s Coffee-sse, kus kaljuserval söömisest olin esimesest silmapilgust alates unistanud.mdeSeal oli väga mõnus, kuskilt eemalt kostus kaasahaaravat elavat muusikat ja melu, söögid olid head, kokteilid veel paremad ja Silveri seltskonnast ma üldse ei räägi, temaga kahekesi olemist ma oodanud olingi.

Me ei ole erilised alkoholisõbrad, aga Antalyas tekkis küll soov midagi uut ja huvitavat proovida, hinnaklassi oli selleks piisavalt taskukohane. Eriti tore oleks olnud istuda seltskonna teiste noortega kuskil elava muusika saatel ja paar kokteili võtta, aga teistel on alkoholiga selline suhe, et ma isegi ei julgenud lisada Instagrami pilti, kus kokteilid peal, rääkimata kellelegi mingi ettepaneku tegemisest – nad ei arva alkoholist just eriti palju ning nad jälgivad mu Instagrami …

Me kumbki võtsime ainult ühe kokteili, minu oma oli veel nii lahja ka, et ei hakanud isegi pähe ja mul ei ole üldse palju vaja, et pähe hakkaks, piisab näiteks poolest pokaalist Martini Astist.

Korterisse tagasi läksime hästi vaikselt, sest arvasime, et mõned juba magavad, aga ei, mitte kedagi ei olnud seal. Kõik vajusid mitu tundi hiljem, kui me unes hobuseid ja ralliautosid nägime, väljuhäälselt itsitades ja kilekottidega sahistades uksest sisse, nagu oleksid hoopis nemad käinud kuskil kokteile joomas.

Järgmist ja ühtlasi juba viimast hommikut alustasime samas kohas, kus eelmise õhtu lõpetasime – Roberti kohvikus.sdrJuba hommikul vara oli nii palav, et päikese käes istuda ei kannatanud ja hommikusöögiks tellitud kook ei läinud koos lattega hästi alla, kuigi mõlemad maitsesid väga hästi. Suure ventilaatori all istudes oli siiski hea vaadet nautida ja lattest vähemalt poolegi ära lürpida. Pistaatsiakoogi sõin vägisi lõpuni, sest nii head asja ei saanud raisku lasta.sdrRoberti juurest läksime edasi paadiga sõitma, mille eesmärgiks oli lõõgastumine, päike-tuul-ja-merevesi, taustaks ilusad vaated. Sel päeval olid mäed hästi näha ka, muidu olid sedasi sudu sees, et esimesel päeval ei pannud me neid koha tähelegi, sulasid taevaga nii ühte.davcofKaljuserva keskel paistab pikk valge lift, millega alla randa sõitsime ja pildil ainsa punase hotelli lähedal on ka korter, kus ööbisime. Tagasiteel lasime end seal maha panna, et ei peaks vanalinna sadamasse loksuma ja sealt taksoga tagasi sõitma hakkama.
davdavMeie oma uute päikeseprillidega, aga lahedamat vaatepilti pakub hoopis kose juures seisev vapper kalamees.

Kose juures jäime mõneks ajaks ankrusse, et seal vettehüppeid teha ja end veidi värskenda. Mina oma tagurpidi salto eel:davKes Instagramis pilte vaatasid, need ilmselt said aru, et ma tegin praegu nalja, sest minu hüpe jäi kaugele saltost või peakast, see ei andnud isegi kirvest ega pommi välja. Bikiinipildi lisasin siia vaid seetõttu, et näidata, kuidas tegelikult on mul veel ruumi kahaneda ja kuidas heast vormist on asi praegu üsna kaugel. Ma ei arva, et ma olen hirmus jäme või kole või muud sellist, aga ma näen ja tean, kui lodev ma olen ja kui ma seda välja ütlen, siis mitte kehva enesehinnangu pärast, vaid ma lihtsalt tõden hetkeseisu, pidades end sealjuures ilusaks ja olles oma kehas enesekindel. Lihtsalt teadmiseks, kui keegi veel on vastupidist välja lugenud.

Kui me tagasiteel varem maha läksime, siis me kohe üles sõitma ei hakanud, vaid võtsime madratsitel kohad sisse ja lasime endale taas külmad joogid tuua. Kõik olid lihtsalt nii väsinud, et keegi ei viitsinud kuskile minna ega midagi teha. Kuna tegu ei olnudki kultuuriprogrammiga, vaid kolmepäevase puhkusega, siis me ei hakanud ka rabelema, et jõuaks omal käel midagi näha või teha.sdrJõime mõned karastusjoogid, rääkisime teistega juttu, kastsime end korra märjaks ja meile sellest piisas, läksime omapead edasi, teised jäid veel vedelema ja seal pakutavat sööma. Meie tahtsime midagi muud, midagi erilisemat, midagi rohkem kohalikku.

Seda rohkem kohalikku me saime ka, puhtalt türgikeelseid menüüsid ja muud sellist. Andsime alla ja istusime vähe nooblimasse burgerirestorani, kus menüüs olid olemas ka inglise keel ja pildid. Seal restoranis sain ka ainsa flirtiva naeratuse ühelt tõmmult mehelt, kusjuures väga kena naeratus oli, võttis korra isegi kohmetuks. Muidu ei saanud ma tänaval ega mujal üheltki kohalikult liigset tähelepanu. Ma muidugi ei oodanudki seda, aga veidi pelgasin küll, sest Sharm El Sheikhi vilistavad, kommenteerivad, signaalitavad ja ilastavad mehed on siiani meeles. Sellest on muidugi palju aega möödas ja võib-olla aeg on oma töö teinud, pole enam millegi peale vilistada.

Pärast burgereid võtsime ette pikema jalutuskäigu, et näha rohkem kohalikku elu ja teha kõhtu ruumi juurde, sest ühise õhtusöögini polnud enam palju aega jäänud.

Õhtul istusime maha ühes peenemas steak-housis, kus me oma täis kõhtudega mingit tugevat liharooga ei soovinud, seda enam, et eelroaks toodi restorani poolt kõigile midagi porgandisupi sarnast, mis täitis kõhu kohe alguses. See toodi lauda suurtes tassides ja me ei söönud seda lusikatega, vaid jõimegi otse tassist. Me Silveriga valisime ainsatena teiseks käiguks hiidkrevetid ja jäime veidi ebamugavasse olukorda, sest tegu oli osaliselt koorimata krevettidega, mida me pole kunagi söönud. mdeKuidagi me seal pehmet sisu kõva kesta seest välja koukisime, aga ütleme nii, et vähemalt pool läks raisku ja sellest polnud kahju ka, sest oleme paremaidki krevette söönud. Magustoit oli see eest imeline ja sellega saigi puhkus läbi.

Läksime korterisse, panime asjad kokku ja pugesime teki alla, et kella 2 ajal öösel ärgata ja lennujaama poole liikuma hakata. Tagasilend oli sama külm, aga kuna mul oli viimastest päevadest soe kontides, siis sain isegi vahelduva eduga magada. Vantaal maandudes sain nutta ka, sest nohu lõi väga valusalt kõrvadesse. Ma ei mäletagi, millal ma viimati valust nutsin, vist seitse aastat tagasi hambavalu ajal. Kusjuures ma võtsin lennu alguses valuvaigistit, sest mu pea valutas, aga kõrvavalu see ei leevendanud, nagu ei leevendanud valuvaigistite üledoos seitse aastat tagasi kogetud hambavalu.

Lennujaamas jätsime Silveriga head aega ja paar tundi hiljem lendasin ma üksinda Tallinnasse edasi. Sain taaskord külma nii Vantaal kui Tallinnas, kus ma sain veel läbimärjaks ka … Kui teised inimesed ootasid rongi paksudes jopedes, siis mina lõdisesin linases kleidis ja märjas teksatagis. Ma külmusin nii ära, et ema juurde jõudes läksin paariks tunniks tekikuhja alla magama ja ülejäänud nädala veetsin haigena, mistõttu ei olnud üldse sellist tunnet, nagu oleksin vahepeal kolm päeva kuskil soojal maal peesitanud.

Aga peesitasin ja ütleksin, et mulle täitsa meeldis, kuigi ma ei armasta sooja ilma ega ole kunagi rannapuhkust igatsenud. See päris rannapuhkus muidugi ei olnud, aga kultuurireis ka mitte. See oli lihtsalt mõnus vaheldus ja päriselt puhkus, kus me ei teinud eriti midagi, ainult sõitsime taksoga ja sõime kolm korda päevas väljas ega pidanud sealjuures raha lugema, sest ühised söömised olid firma poolt ja omad käigud lihtsalt soodsad, kuna hinnad olid soodsad.

Antalya ise on kohati väga räpane, täis kodutuid kasse ja koeri, kohati aga väga ilus ja euroopalik, inimesed on sõbralikud ja viisakad, ägedaid tänavamuusikuid on palju, toidud on head, hinnad soodsad, taksod kiired …

Liikuskultuur seal küll meile tuttav ei ole, autod võtsid enda alla kaks rada korraga, taksodel polnud mingi asi sõita 40 alas ligi 100 km tunnis ja väga palju kasutati signaali. Mitte närviliselt andmaks teada, et keegi on kuskil ees, vaid juba kaugelt hoiatati signaaliga, et tullakse kiire hooga.

Kui jalakäijad ei lähe punase tulega üle tee, siis nad on turistid. Me saime üsna kiiresti aru, et fooridel puudub kindel funktsioon. Palju oli situatsioone, kus ühesuunalisel sõidurajal ootasid autod punase tule taga ja samal ajal meie ka, kohalikud aga mitte ning lõpuks hakkasime nende järgi liikuma.

Tee ületamine oli tiheda liikluse ajal vahepeal selline katsumus, et Silver hakkas mul käest kinni võtma. Mure minu pärast pidi ikka suur olema, sest tema jaoks on kätest kinni hoidmine teismeliste teema. Minu jaoks mitte, nii et ma ikka aegaajalt libistan oma käe talle pihku, aga tema ei haara ise kunagi minu omast. Seal haaras.

Meil oli alguses plan pühapäeva varahommikul rendiautoga Marmarisesse WRC-d vaatama sõita, aga kohaliku liikluskultuuriga tutvumise järel ei tundunud see enam nii hea mõte. Minemata jäi siiski rohkem sellepärast, et me lihtsalt ei jaksanud ega viitsinud rohkem kui 300 kilomeetrist sõitu ette võtta. sdrKes linnaliikluses veel silma jäid, olid rulluisukambad ja järelvalveta väikesed lapsed jalgratastel. Ma siin Kadrinas juba mõtlen lasteaiaealisi põnne üksinda ratastega alevi vahel nähes, et julged vanemad, aga seal tekkis küsimus, kas neil lastel üldse vanemad on. Ma hoidsin vahepeal hinge kinni, kui tihedas linnaliikluses sõitis mõni meetrine väikemees oma logu rattaga liiklusvoole vastu, ühel poole kõrge kõnnitee serv, teisel pool kihutavad autod.

Rulluiskudel igas vanuses tegelasi oli küll äge vaadata, nad olid nii osavad ja kiired, natuke pahad ka. Pildil ei tee sõber poistele sõitu, vaid need poisid haarasid autost foori taga kinni ega lasknud enne lahti, kui maastur seisma jäi ning juht välja hakkas tulema. Siis kadusid kõik erisuundades, aga enne jõudis üks meile keskmist sõrme näidata.

Kokkuvõttes oli tore nädalalõpp, meie suur erinev seltskond sulas esimesel päeval ühtseks, keegi end ebamugavalt ei tundnud, kõigil oli tore, aga kõige toredam oli siiski vist minul ja Silveril. Seda ainult teineteise seltskonna tõttu, sest polnud me vahepeal jälle kümme päeva näinud ja teises keskkonnas tuli vastarmunu tunne eriti tugevalt peale. Need kolm ilusat päeva kulusid meile täitsa ära, palju me ikka sedasi lasteta olla saame.