Nelja lapsega Pariisi Disneylandis

Mul jäi eelmine kord reisijutt pooleli, Pariisist Disneylandi ei jõudnud, täna jõuame – esmaspäeva hommik algas meil ikka Pariisis, oli teine selline tõeline esmaspäeva hommik, vasaku jala oma … Meie murelaps läks meiega tülli ja siis meie läksime omavahel tülli ning kokkuvõttes ei olnud mingit idülli. Teadsime seda ette, et meie kangekaelikuga see reis kerge ei saa olema, aga päris sellist olukorda, kus uksed pauguvad, pisarad voolavad ja hommikusöök jääb vaat et söömata, me ette ei näinud. Murelaps ise ei osanud ka ette näha, millega tema iseloomu näitamine võib lõppeda ja nii oli ta pärast perekondlikku plahvatust vaiksem kui kunagi varem, aga see raputus kulus talle ära. Tänaseks on mõju muidugi kadunud, aga sel päeval see raputus siiski mõjus ja jäärapoiss, kes oli äsja olnud saba ja sõrgadega kõige vastu, tuli ise kõrvupaitavalt malbelt paluma, et me ikkagi läheksime kõik koos hotelli restorani sööma. Läksime ja vasakust jalast sai parem.

Kui kõhud said täis, siis jätsime hüvasti nii hotelli kui ka Pariisi endaga ja sõitsime metroorongiga Disneylandi. Kuigi teemapark oli kohe rongijaama kõrval … või siis rongijaam oligi Disneylandis, ei viinud meie jalad meid kohe lõbutsema, vaid me hakkasime otsima oma rendiauto rattaid. Olime küll poolteist tundi varem kohal, aga saime auto kohe kätte ja võisime võtta suuna Disneylandi Davy Crockett rantšo poole, kus meid ootas väike majake sadade samasuguste seas.G0441660.jpgIMG_0590Ümbruskonnast rääkides, siis ma ei saanud lõpuni aru, kas Chanteloup-ne-Brie, kus me Lidlis käisime ja Serris, kus me McDonaldsis käisime, olid väikelinnad või alevid või midagi muud. Igatahes olid mõlemad nii ilusad väikesed asulad, et mingi hetk tekkis isegi tunne, et tore oleks sealkandis elada. Serrises asus ka tohutult suur ostukeskus, kust Silver läks lapsele palavikualandajat otsima ja kõndis selleks vähemalt kilomeetri maha. Serrises oli peale ostukeskuse veel pikk ostutänav, mille väravas seisid karmid turvamehed, nii et ka sinna pääsemiseks tuli läbida turvakontroll. Kuigi sellised kontrollid olid meie jaoks juba tavaline nähtus, siis selline suletud tänav suutis siiski üllatada.

Minnes nüüd tagasi selle esmaspäeva juurde, siis kell kolm saime oma majakese kätte ja võisime seal paariks tunniks aja maha võtta. Sõime kõhud täis, lasime leiba luusse ja tundsime end oma pisikeses hubases elamises nii hästi, et oleksimegi võinud tuppa jääda, aga Disneyland ootas meid.

Juba parklas tekkis Disneylandi meeleolu, mis iga sammuga aina suuremaks läks, kuni vahetult enne väravaid tekkis mul tunne, et see kõik ei ole lihtsalt reaalne. Disneyland! Ma olen Disneylandis! Mulle meenus see, kuidas mu lapsepõlves oli pea iga Miki Hiire tagakaanel Disneylandi reklaam, mida ma igatsusega vaatasin, aga millest ma ei unistanud, sest ma teadsin, et see on kaugel ja kallis ning meie sinna ei saa. Ja seal ma siis olin … Disneylandis! Ma üldse ei eitagi, et minu elevus oli sel hetkel kõige suurem …G0471694.jpgHooajavälise aja kohta oli meie jaoks ebamugavalt palju inimesi, tänavatel sirgjooneliselt ühtlase tempoga kõndida ei saanud ja järjekorrad ka väga lühikesed ei olnud. Igatahes tekkis meil küsimus, mis seal hooajal veel toimub ja see oligi vaid küsimus, vastust kogemuse näol me teada ei soovi. Meile soovitati enne reisi fastpasside varianti, mis oleks võimaldanud suurema järjekorrata atraktsioonidele pääseda, aga nende kiirpääsetega oli selline lugu, et pooletunnine järjekord oli Disneylandi mõistes olematu ja sellisel juhul fastpassi automaadid seisid. Mitte küll kõik, mõni üksik võimaldas vältida ka pooletunnist järjekorda ning hooajavälise aja kohta oli ka ligi tunnipikkuse järjekorraga atraktsioone, mille juures automaadid töötasid. Meist jäid kiirpääsmed siiski kasutamata, sest põhiliselt jagati neid atraktsioonidele, millele meie päkapikke ei lubatud.

Esimesel õhtul tegime pea tervele pargile ringi peale, kuid põhiliselt viibisime kõige väiksemate alal, kus tegelikult lõbutsesid igas vanuses inimesed. Peamiselt täiskasvanutest koosnev järjekord oli täiesti tavaline vaatepilt – Disneylandis oli väga palju selliseid paare, kes lasteta lõbusalt aega veetsid. Oli nii neid, kes olid laste jaoks ehk noored ja ka neid, kellel kodus ilmselt juba lapselapsed, aga ühtemoodi teetassidega keerlema kibelesid nad kõik. Disneylandi romantika!IMG_0866Esimesel õhtul olime pargis peaaegu sulgemisajani. Mingi hetk hakati inimesi keskväljakule koondama, me parasjagu samal ajal just kõndisimegi sinna ja saime esimeste hulgas väga head kohad ilutulestiku vaatamiseks. Ootasime pool tundi ja mõtlesime, et nüüd küll sõu kohe algab, aga selgus, et pool tundi oli veel aega. Meie seda ootama ei jäänud, sest lapsed olid väsinud ja kurtsid pissihäda ning inimesi oli nii palju, et hiljem oleks raske olnud sealt ära saada. Parklasse kõndisimegi täpselt pool tundi ja siis algas tulesõu, mis linnulennult umbes kilomeetrise vahemaa tõttu meid väga ei kõnetanud. Pärast Youtubest vaatasime, et tegelikult on tegu laheda sõuga, mitte ainult ilutulestikuga, nii et see oleks ka kindlasti elamus olnud, aga meie jätsime selle ka teistel päevadel vahele.

Järgmistel päevadel käisime Disneylandis nii hommiku kui ka õhtu poole, mis tähendas, et ainuüksi auto ja keskväljaku vahet liikusime 6 kilomeetrit päevas ja ilmselt teine sama palju tuli pargis ringi kõndides veel otsa. Seal oli küll ka rong, millega sai ühest tsoonist teise sõita, aga selle järele ei tundnud me vajadust. Disneyland on juba selles mõttes põnev koht, et isegi atraktsioonidele minemata oli seal huvitav, me kõndisime just kui imedemaal ja kes siis tahaks imedemaal jalavaeva vähendada, kui nii palju on vaadata ja endasse ahmida?!

Enne reisi olin korduvalt lugenud tagasisidet, kuidas Disneylandi käib ühe päevaga läbi ja kuidas seal väikeste lastega pole suurt midagi teha, viimast ütles ka reisikorraldaja, aga meil jäi isegi kolmest päevast väheks. Võib olla oleks tegelikult kahe intensiivse päevaga hakkama saanud, kuid me veetsime aega meie väiksemate laste tempos ja seetõttu jäid mitmed atraktsioonid proovimata, lihtsalt ei jõudnud nende peale. See eest osade atraktsioonide peale jõudsime mitu korda. Ma ei ütleks, et väikeste lastega seal midagi teha ei ole, meil said poisid isegi ameerika raudteel sõita ja kuigi see nägi lahja välja, siis see ei olnud seda.IMG_0638Esmalt tegi Silver poistega tiiru ära ja kõik rääkisid ühest suust, kui hirmus see oli. Seda ma usun, et poiste jaoks võis see ekstreemne olla, aga Silveri puhul ma arvasin, et ta liialdas veidi, sest muidu sinna ei lubataks viieaastaseid päkapikke. Mina käisin esmalt üksinda raudteel, millele lasti alates 140-sentimeetriseid ning see oli jube, nii et mägiraudteele minnes ootasin lahjemat elamust. Kaasa tuli minuga vaid keskmine poiss, sest teised enam ei julgenud ja keset sõitu karjus juba ka tema, kuidas ta kahetseb, et tuli ning lubas rohkem mitte tulla. Oli tõesti kõhe, ehk mitte nii kiire ja järsk nagu too teine raudtee ning pea alaspidi ka ei pidanud rippuma, kuid pikad pimedad koridorid pakkusid närvikõdi küll. Ei olnud lahja.

Küll jäi lahjaks õuduste maja. Sellega oli veel selline lugu, et me esimesel korral jõudsime 20 minutiga majja sisse, seal peaaegu sihtpunktini ja siis selgus, et miski läks rikki ja kõik juhatati avariiväljapääsu kaudu õue. Teine katse oli edukas ja olin valmis selleks, et väiksemad võivad kartma hakata, kuigi olime juba eos neile seletanud, et kõik, mis nad näevad, on puhas kunst, miski pole päris. Oligi puhas kunst, närvikõdi ei pakkunud miski, pigem ajasid luukered ja peata mees lapsi naerma ning see pakkus omakorda meile nalja, nii palju siis õuduste kogemisest.

Ka kosmosereisil kogemise esimesel korral rikkeid, kedagi küll välja ei saadetud, aga meie kosmoselaevad jäid kümneid kordi selle sõidu jooksul seisma ja see segas tulnukatega võitlemist. Ilmselt seetõttu pikenes ka lubatud ooteaeg poole tunni pealt tunni peale, mis oli ühtlasi meie kõige pikem ja tüütum ooteaeg. Ega lapsed selle tunniajase järjekorras seismise üle rõõmsad ei olnud ja ilmselt oleksime enne väravatest sisenemist otsa ringi keeranud ja mujale läinud, kui me oleks teadnud, et majas sees läheb järjekord veel sama pikalt edasi ja teine pool tundi kaob sinna. Järgmisel hommikul tahtsid lapsed uuesti kosmosereisile minna ja sel korral jäi lubatud 20 minuti pikkune ooteaeg isegi lühemaks, sõit ise oli ka sujuv ja elamus palju vahvam.

Ma ei hakka pikemalt iga atraktsiooni peal peatuma, lühidalt öeldes meile väga meeldis Disneylandis, vahepeal isegi mõtlesime oma loomaaia külastamise plaanist loobuda ja veeta kõik viis päeva lõbustuspargis, aga juba teisel õhtul jäi pesamuna kõrgesse palavikku, mille ta küll hommikuks välja magas, kuid mis hakkas õhtu poole taas kerkima. Seetõttu jäi kolmandal päeval teine külastus lühikeseks, käisime vaid paraadi vaatamas, võtsime kohad pool tundi varem sisse ja kohe pärast paraadi läksime ära. Paraad oli vägev, seda oleks võinud ka mitu korda vaadata, aga me otsustasime järgmisel ehk eelviimasel päeval vabamalt võtta ja käisime Thoiry loomaaias ära. See andis lastele võimaluse rahulikumalt võtta, sest enamuse ajast said nad autos istuda, seda ka loomaaias, kus üks osa oli safaripark ja teine osa oli lihtsalt nii väike, et seal pikki kilomeetreid kõndima ei pidanud. Pesamuna ei pidanud pea üldse kõndima, temale rentisime 7 € eest jalutuskäru.IMG_1074IMG_1211Eesel pildil ei olnud kõige sõbralikum isend, hammustas üht poistest õlast, aga õnneks mitte väga valusalt, isegi sinikat ei jäänud järele, aga poiss sai oma õppetunni siiski kätte – loomale lähenetakse aeglaselt ja ettevaatlikult.IMG_1015Leia pildilt jõehobud. Me oleks nad peaaegu maha maganud.

IMG_1239Loomaaias oli ka põnev, hoopis teistsugune elamus võrreldes Tallinna loomaaiaga, esiteks see osa, et saime seal loomade vahel ringi sõita, teiseks oli tegu väikese ja armsa loomaaiaga, me jalutasime just kui pargis, loomad olid kõik keset avarat rohelust, keegi ei elanud pisikeses betoonpuuris. Dinosauruseid ei hoidnud üldse miski kinni. Jah, meil õnnestus loomaaias dinosauruseid näha, kahjuks vähe, sest selle osa avamiseni oli jäänud nädal ja nii me nägime lähedalt vaid üksikuid isendeid, aga kõik juba „elasid“ ehk liigutasid ja tegid häält. Huvitavate loomadena võiks välja tuua veel hiidämbliku ja -kiili, kes olid sama elus nagu dinosaurused.IMG_1133Suure labürindi keskel oleksime näinud draakonit ka, aga sinna me ei läinud, sest arvasime, et aeg hakkab otsa saama, kuid pärast saime aru, et tegelikult oleksime jõudnud seal ära käia küll. See oli rohkem minu möödapanek, millest on mul siiani kahju, sest lapsed väga tahtsid labürinti minna.

Kui me loomaaeda sõitsime tund ja veidi peale, siis tagasi sõitsime poole kauem, sest teed olid nii umbes, väga palju kordi sõitsid meist erinevad sireenidega autod mööda, aga oma silmaga nägime ainult üht õnnetuspaika, kus oli olnud küll kerge plekimõlkimine, kuid liiklust segas see ikka. Lootsime sel õhtul tegelikult veel Disneylandis korra käia, aga tagasisõit võttis nii palju aega ning pesamunal tõusis kolmandat õhtut järjest kõrge palavik, seega jäi ära. Läksime majakesse ja hakkasime järgmiseks päevaks asju kokku pakkima. Kui esmaspäeval kohale jõudsime, siis oli küll tunne, et me ei tahagi sealt kunagi ära minna, kuid neljapäeva õhtul tundsime, et aitab küll, isegi pakkimine ei teinud kurvaks. Selleks ajaks oli juba seitse pikka päeva seljataga ja olime kõik kurnatud, pesamuna kõige rohkem.

Neljas magas viimase öö väga rahutult ja ärkas hommikul mädase kõrvaga. See oli täitsa ehmatav, sest ma ei teadnud, kas tohime üldse sedasi koju lennata. Esmalt otsisin internetist infot ja leidsin ehmatavaid tulemusi, kuidas nohuga lendamine on kohutavalt valus ja kuidas kõrvapõletikuga ei tohiks kindlasti lennata. Kuna me nohuga lendasime Pariisi ka, siis ma seda riski uuesti võtta ei kartnud, kuid kõrvapõletik oli midagi muud. Helistasin oma perearstile ja tema omakorda kõrvaarstile ning tulemus oli see, et kuna lapsel jooksis vedelik juba kõrvast välja, siis anti luba koju lennata.

Esmalt pidime aga lennujaama jõudma. Viisime rendiauto tagasi, viisime oma kompsud rongijaama pakihoidu ja siis läksime veel korra Disneylandi, sest meil oli Studios Park külastamata ning lennuni oli aega maa ja ilm. Neljandale rentisime taas käru, kuigi süda tilkus verd, sest seal maksis see 7 € asemel 20 € ja meil oli seda vaja vaid paariks tunniks. Studios Parkis tegime põhimõtteliselt vaid territooriumile ringi peale, seal oli väikeste laste jaoks vähem atraktsioone ja me Silveriga ei kibelenud ise millegi peale. Ma vanima poisiga paari atraktsiooni peal käisin, üheks oli siseruumis olnud ameerika raudtee ja see oli kohutav, see oli kordades jubedam kui Disneylandi raudtee, millele Esimest ei lastud, sest tema 134 cm pikkust ei andnud mõõtu välja. Aga sellele sai ta vabalt ja napilt oleks keskmine poiss ka saanud, seega ma ei osanud midagi väga jubedat oodata.

Kuid see oli jube. Esiteks oli start juba selline, kus rong läks kohalt nagu püssikuul ja siis hakkas pimedas ruumis meeletul kiirusel järske kurve võtma, pea alaspidi sõitma, järsult langema ja tõusma ning ainus, mida ma vahepeal nägin, olid väga kitsad rööpad meie ees. Mul oli isegi surmahirm. Mitte ainult mul, Esimene oli minu kõrval täiesti paanikas, ta vist nuttis ja karjus samal ajal, et ta tahab maha. Mina tahtsin ka. See kiirus mõjus mu põskkoopapõletikule ja ülemisele hambareale väga valusalt, selline tunne oli, et hambad jäävad koha peale seisma ja keha sõidab koos rongiga minema, umbes nagu multikates. Õnneks kestis see sõit väga lühikest aega, kuid oli siiski nii ekstreemne, et meil mõlemad olid jalad pärast seda nõrgad. Viis minutit hiljem oli Esimene valmis juba uuesti minema, aga mina ei kordaks seda isegi nüüd kaks kuud hiljem ja Silver väldib juba eos selliseid asju, ta on rohkem keerlevate teetasside mees, nii et poisil jäi kordussõit tegemata.

Studios Park meile sellist emotsiooni ei pakkunud nagu Disneyland Park, kuid adrenaliininäljastele sobib jälle esimene rohkem, nii et seal on kõigile midagi. Ilmselt viie aasta pärast oleksid meie lapsed ka piisavalt pikad ja adrenaliininäljased, et mõlemast pargist rõõmu tunda ning kui vähegi võimalik, siis külastamegi sel ajal uuesti Disneylandi.disneyLõbustuspargist sõitsime otse lennujaama, ühe korra istusime Pariisis ringi, aga seda maa all, nii et Pariisi me rohkem ei näinud. Sõidu peale kulus äkki tund või isegi veidi rohkem, alternatiiviks oleks olnud kiirrong, mis oleks 12 minutiga Disneylandist otse lennujaama sõitnud, aga sellele olid piletid kõik välja müüdud, seega pidime põhimõtteliselt sama raha eest palju kauem sihtpunkti loksuma. Lennujaamas oli selline tore lugu, et Teine, kes sai samal päeval 7aastaseks, käis Mai Pallingu poega oma sünnipäevale kutsumas. Mida nad veel seal omavahel rääkisid, seda ma ei tea, aga nagu aru sain, siis olid ka nemad Disneylandis käinud, nii et ehk neil siis jutuainet oli. 222.jpgLennureis möödus meil probleemideta, nohused lapsed valu üle ei kurtnud, minul oma põskkoopapõletikuga ka midagi hullu ei olnud ja kõrvapõletikus pesamuna magas terve lennu maha. Koju jõudsime pool üks öösel, aga tuppa sisse me ei saanud, sest keegi oli oma muukimisraua lukusüdamikku ära murdnud ja nii meie seiklused veel jätkusid.

Ma vaatan, et ma vist oleks pidanud seda postitust ka poolitama, jube pikaks on veninud ja ma ei ole veel lõpetanud, loodan, et jaksate veidi veel lugeda. Tahan öelda seda, et see reis nelja lapsega oli raske ja pingeline: kangekaelik näitas iga päev oma iseloomu ja mitte vähe, see ei olnud küll midagi uut, aga see hoidis ikkagi pidevalt pingeid õhus; lapsed väsisid ruttu ja nende tujud olid seinast seina; nendega juhtus erinevaid äpardusi, suurim oli ehk see, et üks lastest pissis rendiautos püksi ja pesemist vajasid nii istmekõrgendus kui ka autoiste ise; pesamuna kolm õhtut kõrget palavikku ja kõrvapõletik ei teinud ka midagi kergemaks. Kuigi tagantjärele on meie sees alles vaid positiivsed emotsioonid, ei soovinud ma siin jätta muljet, et meil läks kõik idülliliselt ja lastega reisimine oli puhas rõõm. See poleks olnud aus, sest see ei olnud nii. See oli kohati hullumeelne närvidemäng, aga vaatamata sellele oli see reis päriselt parim aeg, mida koos perega viimasel ajal veetnud oleme, see oli elamusterohke seiklus meile kõigile, mida kordaks iga kell.

Lõpetuseks soovime tänada kõiki, kes meid sellele reisile aitasid – 6 korda aitäh teile!

Kui me käisime Disneylandis

Mul on kahju, et muljete jagamine on nii pikalt veninud, aga naljakas on see, et mul ei ole tunnet, et reisist on juba kaks kuud möödas, minu jaoks on muljed veel täitsa värsked. Ega siin pikka juttu ei olegi, Disneylandis oli lahe, meile väga meeldis ja kui tulevikus vähegi võimalik, siis läheme sinna veel.

Aitäh kõigile, tänu kellele me Dineylandi külastada saime!Disney

Võtsin liiga lühidalt kokku? Loomulikult ei suudaks ma midagi nii napisõnaliselt edastada, nii et romaani leiate Parim Aeg pereblogist: https://parimaeg.ee/postitused/liivisidron/nelja-lapsega-pariisi-disneylandis-2

Head lugemist!

Kui pikad heietused ei meeldi, siis siin 10 minutit pikk videokokkuvõte:

Nelja lapsega Pariisis

Avaldatud esmalt Parim Aeg pereblogis, mida enam vist ei eksisteeri.

Hei! Kas teate, millisena sündis möödunud suvel Parim Aeg lehekülg? Tegu oli kampaanialehega, mis kutsus üles peresid veetma parimat aega, seda jäädvustama ja jagama ning vastutasuks saadeti üks õnnelik pere Pariisi Disneylandi. Meie olemegi see õnnelik pere, kes veetis viimase koolivaheaja Pariisis ja Disneylandis ning vähim, mida ma tänutäheks teha saan, on jagada reisimuljeid ka Parim Aeg pereblogis.

See reis oli meie esimene taoline perereis üldse. Kuna Silver töötab Soomes, siis üle lahe oleme käinud küll ja suved seal veetnud, aga see on olnud pigem argielu elamine teises keskkonnas, mitte otseselt reisimine. Seda päris esimest perereisi andis igatahes pool aastat oodata, ja siis käis sõrmenips, reis oli läbi ja nüüd on reisist juba ligi kuu aega möödas ka. Ma ei saa aru!

Aga alustame algusest. Olen ma juba pikalt kirjutanud esimesest päevast, mis kulus täies ulatuses läbi väikeste äparduste Pariisi, täpsemalt hotelli, jõudmise peale, sellest ma enam nii pikalt ei kirjutaks. Lühidalt öeldes kulus meil koduukse sulgemisest hotellituppa jõudmiseni umbes 10 tundi ja seega õhtul hilja me enam Pariisiga tutvust tegema ei hakanud, aga triumfikaare juures maa alt välja tulles mõnusa emotsiooni saime küll. Me jooksime Tallinnas läbi vihma ja tuule parklast lennujaama ning uuesti astusime õueõhu kätte triumfikaare juures metroojaamast väljudes, õhk oli tuulevaikne ja soe ning vaatepilt imeline, isegi lastel tuli ühest suust pikk ja üllatunud „vauuu“.
Pilt 1
Triumfikaare juurest umbes 800 meetri kaugusel ootas meid kolmetoaline apartement neljatärnihotellis Royal Garden Champs Elysees, mis ei olnud tegelikkuses üldse nii luksuslik, kui piltidel alguses tundus, aga luksust me taga ajama ei läinudki. Selle hotelli valis meile tegelikult reisikorraldaja, kelle kinkekaardi me saime, ja nende koostööpartneritel ei olevat olnud palju võimalusi, kuhu kuueliikmeline pere oleks taskukohase hinna eest ära mahtunud. Oma apartementi mahtusime igatahes mugavalt ära ja nuriseda ei olnud millegi kallal, kui, siis ainult kööginurgas oleks võinud olla paremaid söögitegemisevõimalusi kui külmutatud pitsa küpsetamine mikrolaineahjus. Õnneks rikkalik hommikusöögilaud ja väga hea kohv hotelli restoranis kompenseerisid need külmutatud pitsad.DCIM100GOPROGOPR0912.JPGHommikusöögi magusam valik.

Pärast saabumisõhtut jäi meile Pariisis kaks päeva, sest reisiplaane tehes kahtlustasime, et linna vaatamisväärsused mõjuvad lastele igavana ja seetõttu panustasime rohkem Disneylandi peale. Ega me väga ei eksinud, suuremad lapsed oskasid elevusega oodata ainult Eiffeli torni ja sedagi tänu paar aastat tagasi vaadatud animafilmile „Ratatouille“. Enne reisi üritasin ka „Jumalaema kiriku kellalööja“ abiga tekitada nendes soovi kirikut oma silmaga näha ja kui vahepeal isegi tundus, et see õnnestus, siis kohapeal ei olnud neil kirikust sooja ega külma.

Esimesel päeval läksimegi kohe hommikul juba tuttavasse metroojaama, ostsime päevapiletid kaheks päevaks ja sõitsime ühe ümberistumisega Jumalaema kiriku juurde, kus lastel jagus tähelepanu ainult tuvidele ja kiriku kõrval olnud vedrukiikedele. Kirikusse sisse me üldse ei läinudki, esiteks oli järjekord pikk ja teiseks ei olnud lapsed sellest mõttest just väga vaimustuses. Veetsime aega hoopis kiriku kõrval ja taga asunud pargis. Kahjuks ei olnud seal atraktsioone igale lapsele, nii et see ajaveetmine sisaldas omajagu nuttu, kaklemist ja meiepoolset lahenduste otsimist.

Selle segaduse sees astus minu ligi üks mustlane ja järgmisel hetkel oli mul pastakas käes ning oodati minult allkirja, kohe ja ruttu, igasuguste liigsete selgitusteta, lihtsalt paluti, et ma alla kirjutaksin. Kui ma seda teha ei soovinud, siis rõhutati, et see ei ole midagi, ainult mu allkirja on vaja. Millegipärast oli teiste allkirjade taga erinevad summad, nii et ma jäin endale kindlaks ja surusin talle sama pealetükkivalt pastaka pihku tagasi. Hiljem sain teada, et sedasi neil asjad käivadki – kui allkiri on käes, siis hakatakse raha välja pressima, sest oled oma allkirjaga juba kinnitanud, et annetad neile. Nagu neil oleks kuskile kaebama minna, kui inimene allkirja annab, aga raha mitte. Jabur, aga tundub, et see äri neil toimib, sest muidu nad aega selle peale ei raiskaks.

Jumalaema kiriku juures pisteti mulle pihku ka kaks paadisõidu sooduskupongi ja edasi läksimegi paati otsima ning jõudsime välja Batobusi peatuseni. See ei olnud see laev, mida otsisime ja kuna hinnavahe oli umbes 10 €, siis otsisime edasi. Vahepeal tegime pilte ka, mille ajal pakkusid juhuslikud möödujad, et nad teevad ise pilti, siis saame terve perega peale jääda. Kuna tundusid toredad inimesed, siis võtsime lahke pakkumise vastu ja nad olidki toredad, ei jooksnud mu kaameraga minema. Me küll pildil päris fookusesse ei jäänud, aga mis seal ikka, vähemalt oleme kuuekesi peal.

Pilt 2Kui olime pika maa maha kõndinud, siis avastasin kupongide pealt, et tegu oli ühetunnise sõiduga, samas Batobusi 10 € kallim pilet andis võimaluse sõita terve päeva ja käia erinevate vaatamisväärsuste juures. Mis seal ikka, kõndisime sama pika maa tagasi, mille peale lapsed lubasid, et nad ei reisi enam kunagi minuga, sest ma ei tea, mida ma teen. Ei vaidle vastu, ma ei teadnudki, mida teha ja kuhu minna.

Olime juba omajagu jalgade peal olnud, lastel oli igav ja nad hakkasid tüdinema, aga me ei olnud Jumalaema kiriku juurest kaugemale jõudnud. Olukorra tegi paremaks väikene söögipaus, aga seda hetkeni, mil paati jõudsime ja lapsed seal kohe vetsu tahtsid. Paadis vetsu muidugi ei olnud ja seega pidime juba järgmises peatuses maha minema, kuigi esialgne plaan oli sõita Louvre muuseumi juurde, mis oli kolmas peatus. Ma isegi ei tea täpselt, mis koht see oli, kus me vahepeatuse tegime, võib-olla oligi tegu lihtsalt botaanikaaiaga, sest midagi enamat ma seal ei näinud. Kuna pärast vetsus käimist oli järgmise paadi tulekuni veel omajagu aega, siis jätkasime seal oma söögipausi ja tegime pilte.IMG_0168

Pilt 3Kui me lõpuks Louvre juurde jõudsime, siis oli laste päevanorm juba täis, kes oli väsinud, kellel oli lihtsalt igav ja kes leidis, et see Louvre on puhta mõttetu koht. Eks meil endal olid ka siis juba väike tüdimus peal. Mitte ringi käimisest, sest me ei olnudki veel kuskile jõudnud, vaid laste tujude üleval hoidmisest. Otsustasime sõita edasi Eiffeli juurde ja sealt metrooga hotelli puhkama minna, et järgmisel päeval oleks tee selge, kui hakkab meie tornikülastamise kellaaeg kukkuma. Eiffeli juures oli inimmassis raske liikuda ja metroopeatus, mis pidi kohe seal samas lähedal olema, oli laste lohisevate jalgade tõttu kuidagi väga kaugel.

Kokkuvõttes me suurt kuskil ei käinud, midagi eriti ei näinud ega teinud, aga hotelli tagasi jõudes lõid ka meie päkad tuld ja kella vaadates tekkis küsimus, kuhu see aeg vahepeal kadus. Hotellis sõime kõhud korralikult täis, pärast mida kukkusid kõige pisem ja kõige suurem voodisse ning jäidki sinna nohisema. Poisid lihtsalt vedelesid teleri ja arvuti ees, neil ei olnud jaksu isegi omavaheliseks kraaklemiseks. See väike puhkepaus mõjus tegelikult meile kõigile hästi, sest pärast seda olime valmis minema Eiffeli õhtust tuledemängu vaatama. Tegime seda populaarsel Trocadero platvormil ja ajasime seal kahe käega tänavamüüjaid eemale. Vähemalt me Silveriga üritasime seda teha, lapsed samal ajal teretasid neid ja viisid neile tagasi mingeid lendavaid valgusjullasid, nii et me ei saanud kaupmeestest päris lahti. Mis seal ikka, ostsime siis paar valgusjullat, mõned plastikust valgustusega tornid ja 10 tornikujulist võtmehoidjat.

Trocadero juurde sõitsime bussiga, see variant oli ka metroopiletite hinna sees ja Eiffeli juures käimiseks osutus see metroorongist mugavamaks ja kiiremaks, sest bussipeatus oli meil hotellist kahe sammu kaugusel. Buss sõitis küll iga 15 minuti tagant, nii et peatuses oli veidi rohkem ootamist, aga Trocadore juures möödus see ootamine väga põnevalt, kuna bussitaskus jäid seisma kaks pikka valget limusiini ja nii lähedalt polnud lapsed varem neid imemasinaid näinud. Nad olid vaatepildist vaimustuses, aga kahjuks uhked autod meile küüti ei pakkunud, nii et pidime edasi bussi ootama. Õhtu läks igatahes korda, lastele meeldis ja meile meeldis. Meile meeldiski just see, et lastele meeldis, sedasi oli täitsa tore nendega ringi käia.pilt 4Teisel päeval läksime juba varakult tagasi Trocadero platvormile, sest eelmisel õhtul me seal õigeid turistipilte ei saanud. Lisaks tahtsime varakult Eiffeli juures olla, et me etteostetud piletitega kindlasti õigel ajal õiges kohas oleksime. Taaskord tuli ajada kahe käega eemale tänavamüüjaid, kellele lapsed juba kaugelt rõõmsalt „hellõuu“ hüüdsid. Lõpuks ei vaadanud ma kaupmeestele enam otsagi, tegin näo, et ei kuule ega näe neid, aga pesamuna kuulis ja nägi ning teretas üht laia naeratusega. Selle rõõmsa teretuse peale läks ka kaupmehe suu naerule ja ta kinkis tüdrukule võtmehoidja. Mõni tundi hiljem kõndisime uuesti samast kohast mööda, too mees oli ikka seal ja hüüdis juba kaugelt, et tema „best family“ tuleb. Minu süda igatahes sulas ja ma olin valmis temalt 30 võtmehoidjat ostma, aga ülejäänud pere liikus edasi, nii et ma ka seisma ei jäänud. See kripeldab siiamaani, et ma midagi ei ostnud, mis siis, et me võisime olla temale sajakümnes „best family“, tema oli meile esimene ja ainus, kes meid sedasi mäletas.DCIM101GOPROG0411631.JPGEiffeli torni juures olime isegi liiga vara platsis ja kellaaeg oli kellaaeg, varem meid sisse ei lastud, nii et ootasime seal ikka ligi poolteist tundi torni pääsemist. Iseenesest oleks seal olnud mõnus istuda ja süüa, aga ilm oli nii tuuline ja külm, et me kükitasime enamuse ajast kuskil putka taga tuulevarjus. Viimase lõpu ootasime ikkagi järjekorras, kus ei olnud kõige toredam olla, sest üks oli selleks hetkeks juba nii tüdinenud, et kõik oli tema jaoks mõttetu, püsti ta seista enam ei jõudnud, oodata ei viitsinud ja nii ta maas aeles. Tornis ei olnud kellegi meeleolu parem, sest niigi pika külmetamise järel oli seal eriti külm olla, ruumi liikumiseks väga ei olnud ja tipupiletite soetamiseks oleks tulnud pikalt järjekorras seista. Leppisime siis ainult teise korruse külastamisega, vaatasime vaid korra maa peale, tegime mõned pildid ja sõitsime alla tagasi. Oligi kogu külastus.Pilt 5DCIM101GOPROG0361113.JPGLeia pildil neli kokkulitsutud last.

Suuremaks elamuseks osutusid teele jäänud Lamborghinid ja Ferrari ning Eiffeli alal liikunud sõdurid. Eriti suur asi oli see, kui üks neist lastele lehvitas. Kuigi nägime, kuidas sõdurid käskisid ära kustutada pildi, mis nende nina all neist tehti, küsisime, kas tohime neid koos lastega pildistada. Lapsed on meil suured sõdurite fännid, nende jaoks on sõdurid samal pulgal Supermani, Ämblikmehe ja teiste väljamõeldud kangelastega, nii et see oli vist terve reisi ajal ainus kord, kus lapsed ise väga soovisid pildile jääda. Esmalt saime sõbraliku ja viisaka eitava vastuse, sest see olla vastuolus reeglitega, kuid kui olime veidi edasi liikunud, siis tormasid sõdurid meile järele ja ütlesid, et teevad meie puhul erandi, kui lubame, et see pilt kuskile internetti ei lähe. Lubasime. Poiste kõrval võttis kükitades koha sisse vaid üks sõdurpoistest, teised jäid tagaplaanile seisma, igaüks erisuunas, aga seda mitte poseerimise mõttes, vaid ühe häiritud tähelepanuga sõduri seljataguse valvamise mõttes.

Kuna Eiffeli torni juures külmusime ära, siis läksime sealt otsejoones hotelli tagasi ja olime seda meelt, et ongi kogu lugu, rohkem Pariisis kuskil ei käi ja midagi ei vaata, aga imelik hakkas. Mis mõttes me lihtsalt istume poolest päevast hotellis, nagu me käiks igal nädalavahetusel Pariisis?! Puhkasime mõned tunnid jalga ja läksime triumfikaare juurde, millest olime juba vähemalt viis korda möödunud. Olin lugenud, et selle otsa saab vaid mööda kitsast treppi, aga meid juhatati lahkelt lifti, nii et saime suurema jalavaevata hakkama. Alla tulime trepist, see suurem asi vaev ei olnud.IMG_0458Triumfikaare otsas oli vaade palju ägedam kui Eiffeli tornis, lisaks oli tuul vaibunud ja inimesi oli seal võrdlemisi vähe. Me Silveriga jälgisime pikalt liiklust ringteel, millel on arusaamatu arv radasid ja 12 tänavaotsa, kuhu keerata. 10 aastat tagasi sõitsime päris mitu korda sellel ringteel ja tegime seal ka auringe, sest me ei saanud aru, kuidas seal see liiklemine käib. Sedasi ülevalt jälgides ei saanud me endiselt aru, mingit korrapära seal ei olnud, samas kõik toimis. Keegi isegi ei andnud signaali nendele, kes ringteel seisma jäid ja endast triumfikaare taustal selfiesid tegema hakkasid.IMG_0382Kui kauaoodatud Eiffeli torni külastus osutus meile pettumuseks, siis triumfikaare külastamine oli selle nädalavahetuse kõige suurem elamus, ka lastele meeldis seal nii väga, et neid oli raske alla tagasi saada. All tahtsin teha lastest pilti Champs Elysees avenüü taustal, aga me pidime oma võimalust ikka väga pikalt ootama, sest esmalt jäi meie ees seisma üks uhke mersu, mille juht läks välja ringteele ning kukkus seal pildistama autos istuvat daami koos autoga. Vahepeal tekkis juba tunne, et too juht jääb auto alla, sest hea pildi saamiseks pidi ta päris kaugele astuma. Vahepeal kontrollis daam pildid üle, ilmselt ei meeldinud talle kompositsioon, sest mees istus autosse tagasi, manööverdas masina rohkem poolviltu ja fotosessioon jätkus. Kui nemad lahkusid, siis ootas nende taga oma võimalust juba järgmine auto. Vahepeal seisid autod kahes reas kõrvuti ja juhid tegid endast selfiesid, teised lihtsalt ootasid nende taga. Seda kõike oli täitsa humoorikas kõrvalt vaadata, nii et meil ei olnud kahju pikalt oma korda oodata.Pilt 6Pilt 7Kui teha nüüd kokkuvõte, siis meie nädalavahetus Pariisis sisaldaski kõige rohkem jalutamist, ühistranspordiga liikumist ja ootamist. Esimene ja viimane lastele väga ei meeldinud, aga paadid, rongid, bussid olid neile elamuseks, sest muidu liigume ainult autoga. Ka meie endi jaoks oli metroo kasutamine elamus, see oli miski, mis alguses tundus nii keeruline, aga kohapeal osutus lihtsaks, mugavaks ja isegi põnevaks. Vaatamisväärsuste osas jäi meil palju nägemata, aga see eest saime olla ise kõndivaks vaatamisväärsuseks. Me saime väga palju tähelepanu, palju pilke, palju naeratusi ja meile öeldi juhuslike möödujate poolt mitu korda, et meil on nii armsad lapsed. Eiffeli tornis oli isegi selline moment, kus aasia naised tegid kordamööda poistega pilte. Eks me torkasime silma ka oma suure seltskonna ja Bredeni mütsidega, aga põhiliselt vist ikka suure seltskonnaga. Igatahes jättis Pariis endast ja oma inimestest väga lapsesõbraliku mulje.

Mis meid veidi üllatas, oli pidev kotikontroll, isegi McDonald`si uksest ei lastud läbiotsimiseta sisse. Meid küll ei kontrollitud, sest burgerirestoran oli nii ülerahvastatud, et keerasime turvameeste nina all otsa ringi ja läksime hotelli külmutatud pitsat sööma. Selle kahe päevaga harjusime pideva kontrollimisega nii ära, et lõpuks enam kulm ka ei kerkinud, kui enne vetsu minekut käidi mingi detektoriga pealaest jalatallani üle. Samuti ei kerkinud kulm enam kerjuste ja kodutute peale, ka lapsed harjusid selle vaatepildiga kiiresti ega teinud välja, kui õhtuhämaruses keegi end keset tänavat magama oli sättinud. Kui keegi topsiga raha ootas, siis sellest tegid lapsed välja küll – kui üks neist kellelegi sendi või mündi andis, siis tahtsid teised seda ka kohe teha ja nii see peenike raha sai meil kogu aeg rahakotist otsa.

Nüüd kukkus küll veidralt välja. Lõpetan muljete jagamise kerjustega, eks. Samas on postitus juba praegu nii pikaks veninud, et mõistlik ongi piirduda vaid Pariisi nädalavahetusega ja jätta Disneylandi osa teiseks korraks. Etteruttavalt võin öelda, et kuigi reisikorraldaja ütles, et meil pole nii väikeste lastega Disneylandis midagi teha ja soovitas meil pigem soojale maale rannapuhkusele minna, jätkus meil mõlemas pargis tegevust neljaks päevaks ja sellest jäi veel väheks. Jah, Pariisis oli neil tõesti veidi igav, aga oma elamuse said sellest nädalavahetusest nemadki ja nüüd pilte ning videoklippe vaadates igatsevad nad isegi tagasi. Meie ka. Lõpetuseks üks väike videoklipp ka teile vaatamiseks: