Mul on laste elamata jäänud eludest väga kahju ning tunnen südamest kaasa peredele, keda need õnnetused lähedalt puudutasid. Alates päevast, mil Esimene sündis, olen kõiki lastega seotud õnnetusi enda sees raskelt üle elanud, ka nendele viimastele õnnetustele olen palju mõelnud.

 

Ma ei taha kõlada targutavalt, see hukkunuid tagasi ei too, aga neid õnnetusi oleks saanud ära hoida. Ujumiseks oleks saanud valida läheduses olnud ohutuma koha ning batuudi oleks saanud kinnitada. Viimasel juhul teeb loo eriti õnnetuks see, et lapsevanemad usaldasid batuudi paigaldanud ettevõtet ega osanud sellist tagajärge isegi halvimas unenäos näha. Ka mina ei oleks seda osanud, kuid teenusepakkuja oleks pidanud oskama, sest taolisi õnnetusi on mujal maailmas varemgi juhtunud ning batuudil ei ole kinnitusaasad niisama.

Ega Eesti ei ole põhjuseta (töö)õnnetuste ja uppumis- ning tulesurmade poolest Euroopa esirinnas. Meie alalhoiuinstinkt on madal! Rohkem kohtab suhtumist, kus turvanõudeid peetakse jaburateks ning taotakse vastu rinda, et „meie ajal“ oli teistmoodi – mehed olid mehisemad ja lapsed ei kasvanud vati sees. Ilmselgelt on Eesti mees vähem mehisem, kui ta vahetab katust turvaköie külge kinnitatuna või kannab mürgiste vahendite käsitlemisel kaitsevarustust. Ja lapsed kasvavad vati sees, kui nad ei satu ohuolukordadesse nagu nende vanemad omal ajal.

Kui eelmisel aastal uppus Cantervilla mängumaal 5-aastane laps, siis väga paljud kommenteerisid, et sealne bassein oli üleüldse ohtlik ning paljud olid saanud teravate betoonservade tõttu suuremaid ja väiksemaid haavu. Kiirabi ei olevat olnud seal harv külaline. Samas oli teine leer seda meelt, et seal pole midagi ohtlikku või haavad käivadki asja juurde. Siiski on tänaseks antud bassein ohutumaks muudetud ning üle on vaadatud ka teised atraktsioonid.

Kui teletornist laskumisel said viga kaks soomlast, siis seda kajastati ka Soome meedias ning kommentaaridest käis läbi imestus, et prouad üldse julgesid midagi sellist EESTIS ette võtta – kas nad siis ei tea, et Eesti ohutuskultuur on hoopis teine kui Soomes. Olen sellega päri.

Hiljem tuligi välja, et laskumist julgestasid vastava väljaõppeta inimesed ning õnnetuse hetkest on teenuse pakkumine peatatud. Ilmselt analüüsitakse juhtunut, õpitakse sellest ja koolitatakse töötajaid põhjalikult välja ehk nii, nagu see oleks pidanud algusest peale olema. Ettevõtted, kelle kätte inimesed oma elu ja tervise usaldavad, ei saa endale vähemat lubada.

 

Tõenäoliselt ei jäta ka enam ükski batuudirentija batuuti maa ja võimalusel puude külge kinnitamata, aga selleni jõudmiseks ei oleks olnud vaja nii valusat õppetundi. Ka ei peaks igal suvel uppuma mitu last, et vanemad oskaksid veeohtudele suuremat tähelepanu pöörata. Kurbadele õnnetustele vaatamata on endiselt inimesi, kes on uhked, sest nemad käisid juba 6-aastaselt üksinda ujumas ega olnud sellised memmekad nagu tänapäeva lapsed. Mis ohutuskultuurist me sedasi räägime, kui ohtudega arvestamist peetakse memmepoegade pärusmaaks?!

Alles hiljuti oli minu kodukandi Facebooki grupis teema, kus eelkooliealine sõitis ootamatult jalgrattaga autole ette ning äkkpidurdanud autos olnud reisija palus mitte lasta omapead liiklusesse lapsi, kes selleks veel valmis ei ole. Õhkkond kiskus teravaks, sest osad vanemad õigustasid eelkooliealiste laste omapead liiklusesse lubamist ning mittelubajaid tembeldati memmekate kasvatajateks. Liiklusseadus, mis keelab alla 10-aastastel üksinda jalgrattaga liikluses olla, on ilmselgelt taas üks mõttetu seadus, mida järgivad vanemad kasvatavad oma lapsi vati sees.

Naerdakse riikide üle, kus alla 12-aastaseid lapsi ei tohi jätta järelvalveta, sest „meie omal ajal tegime juba 5-aastaselt pliidi alla tuld ning 7-aastaselt hoidsime väiksemaid õdesid-vendi“. Mina jälle ei naera nende riikide üle ning mõtlen sellele, kuidas minu ajal toimus kaks tulekahju, sest lapsed mängisid tulega ning meenutan seda, kuidas meie lastena omapead hakkama saime. Või ei saanud – kord kukkus minu käest raudreha vennale pähe, kord lükkasin ta tuhaplokkide otsast alla ja mõlemal korral sai ta õmblemist vajavad peahaavad.

Ma valetasin tihti oma väikesele õele, et õues on hundid, kes söövad ainult temanimelisi lapsi, et ta ei tuleks meid õue tüütama. Nii oli ta üksinda toas „valvatud“ ja meie vennaga saime vanemate äraolekul teha segamatult kõike seda, mida nende silme all ei tohtinud.

Jah, mina olen ehe näide emast, kes kasvatab oma lapsi vati sees, sest ise olen kasvanud vatist väljas ja saanud imekombel suureks, vaatamata mind ümbritsenud ohtudele. Ma mäletan väga hästi, kuidas oli „minu ajal“, kuidas mul on olnud surm silme ees rohkem kui korra. Mul oli äärmiselt hea kaitseingel, sest erinevatele riskidele ja õnnetustele vaatamata ei juhtunud minuga suurt midagi, erinevalt vennast ja õest ei vajanud ma kordagi isegi õmblemist ega kipsi, haiglaravist rääkimata.

Ma olen väikestel kiirustel juhtunud avarii ajal lennanud tagaistmel istunud vanaema sülest esiistmete vahele sedasi, et peast oli veri väljas. Ma ei leia, et tänapäeva turvavarustus on mõttetu, sest „minu ajal sellist ei olnud ja ometi olen ma elus“. Ma hoopis leian, et see mälestus oleks olemata, kui ma oleksin istunud turvatoolis. Või oleksin mina olemata, kui kiirused oleksid olnud suuremad.
Me oleme vennaga pätakatena hüpanud tühja heinaküüni kohal vähemalt 5 meetri kõrgusel mööda kitsaid sarikapenne ühest ruumi otsast teise ja tagasi. Kui ema ei lubanud meil kodus õunapuude otsas ronida, siis me läksime metsa ja ronisime 5 korda kõrgemale. Mööda oksi oli end lihtne üles vinnata, aga alla oli raskem tulla, kui kätega ülemise oksa küljes rippudes tuli jalgadega otsida alumist, et sellele turvaliselt maanduda. Mõnikord oli alumine oks libe või murdus lihtsalt ära ning tuli otsida uus. Ühe korra kukkusin madalalt alla ja seda jääb mulle meenutama arm reie siseküljel.

Kui vanemad ei lubanud meil sõnnikuhoidla serva peal joosta, siis me ikkagi tegime seda ning eritasapindade tõttu tuli ka ronida ja viimast tuli teha just selle osa juures, kus ühel küljel ootas meid rohkem kui 2 meetrit sügav läga. Talvel jooksime üldse sõnniku peal, sest selle kõva koorik kandis hästi, kuni ma ühe jalaga puusani sisse vajusin. Hea oli, et mitte üleni.

Ma hakkasin üksinda ujumas käima ammu enne seda, kui ma üldse ujuma õppisin. Ühe korra ujusin õhkpadjaga rannast kaugele ning tagasi enam ei saanud, sest ma ei olnud enam rinnuli padja peal, vaid selili padja all ja ma sattusin paanikasse. Padi minu käte vahel hakkas keerlema ja suu oli korduvalt vett täis. Mulle tuli appi vähe osavam sõbranna oma suurema õhkmadratsiga, aga kuidas ta mu ära päästis, seda ma ei mäleta.

Kui ma juba veidi ujuda oskasin, siis tuli seda loomulikult üle järve teha ning ühe korra ma väsisin keset järve lootusetult ära. Õnneks kannab vesi mind hästi ja ma lihtsalt puhkasin selili ning triivisin aeglaselt randa tagasi. Päris pisikesena olin ühel hetkel ujumisrõngaga tagurpidi, ehk jalad taeva poole, aga rabelesin sellest olukorrast sama müstiliselt välja nagu sellesse sattusin. Vanemad ei jõudnud juhtunut isegi märgata.

Teismelisena kasvasid mu riskid palju suuremaks, kui hakkasin 12-aastaselt küla vahel sõprade mootorratastega sõitma. Mul ei ulatunud jalad korralikult mahagi ning kaitsevarustusest ei teadnud ma midagi. Palava ilmaga olid jalas sandaalid ja seljas lühikesed riided ning kiivri asemel kandsin päikeseprille ja neid ka selleks, et putukad ei lendaks silma. Ma ei kukkunud kordagi, aga sääre kõrvetasin korduvalt vastu kuuma summutit ära.

Ma ei mäleta, et mu ema oleks muretsenud, veel vähem keelanud. Meenub vaid üks kord, kus ta oli isa peale pahane, et ta meid traktori kopas sõidutas ja hooga läbi aukude sõitis, kuigi tal endal oli kogemus olemas, kus rappuv kopp tuli kinnitusest lahti ning jäi traktori kõhu alla.
Olen sõitnud ka kaksiraksi traktori taga suure veetünni otsas, kui käis järsku kõva pauk ja tünn vajus viltu, sest rehv lõhkes. Olen kukkunud sõidu ajal kõrge heinakoorma otsast alla koos heinapakkidega, mis minu kukkumist pehmendasid, seda märgati alles siis, kui aeglaselt sõitnud traktorile joostes järele jõudsin.

Olen rippunud traktorikäru kõrgendatud porte küljes, kui kärust hein välja kallutati ja jõnksutades edasi sõideti, et midagi kärusse ei jääks. Mul oli tunne, et mina ka selle porte külge rippuma ei jää, aga oma 5-6 meetri kõrguselt alla ka kukkuda ei tahtnud, nii ma hoidsin elu eest kinni ning rohkem seda trikki ei korranud.

Need on vaid üksikud olukorrad, millest olen elusa ja tervena välja tulnud. Kui ma kujutan ette enda lapsi seda kõige tegemas, siis mu emasüda väriseb hirmust, mitte ei pakata uhkusest. Nende varjus ei viska ma lapsi pea ees vette ega löö endale vastu rinda, et mina ei kasvanud vati sees ja jäin ellu ning oma lapsi ma ka vati sees ei kasvata. Vastupidi, ma tean liiga hästi, kui olematu on laste (ja ka osade täiskasvanute) ohutunne ja kui piiritu on nende fantaasia ning seetõttu hoian ma neid nii-öelda vati sees. Mitte teises äärmuses, võrreldes enda lapsepõlvega. Aga ma ei saada neid näiteks eelkooliealistena omapead liiklusesse ega rõõmusta, et tänu sellele ei kasva nendest memmepojad. Kui nad just auto alla ei jää.

Õnnetused hüüavad tulles, kui ei järgita elementaarseid ohutusnõudeid või kui riskitakse mõtlematult ja seda kõike seetõttu, et nõuded on kas mõttetud ja raiskavad aega või on turvavarustus nõme või kunagi minevikus ei teinud keegi nii ega naa.

Aeg läheb edasi, enam ei peaks esinema tööobjektidel ja peredes „loomulikku kadu“, ei peaks häbenema turvavarustuse kasutamist või jätta see tegemata puhtalt aja kokkuhoiu mõttes. Ei peaks näitama laste peale, et nad on nännipunnid, kui nad ei sõida üksinda kolmerattalisega alevi vahel või ei käi 6-aastaselt omapead ujumas. Iga asja jaoks on oma koht ja aeg – suureks kasvamine ei pea olema vedamine.

Meie ohutuskultuuris on veel palju arenguruumi. Me ei saa endale lubada suhtumist, et „õnnetused juhtuvad teistega kusagil kaugel, aga mitte minuga“. Veel vähem saavad seda lubada ettevõtted. Enda ja teiste turvalisuse tagamisel ei saa teha järeleandmisi raha või aja kokkuhoiu nimel.
Kõige vähem saavad seda lubada lapsevanemad, kes vastutavad väikeste inimeste elude eest ja on nende suurimateks eeskujudeks. Meie ohutuskultuur ei vaja uut „minuga ei juhtu“ põlvkonda, vaid ettenägelikku „parem karta, kui kahetseda“ põlvkonda. Enamus õnnetusi hüüab tulles, tuleb õppida vaid kuulama.

Kui ma neljanda raseduse ajal arvasin, et ainult esimene aasta saab olema raske, siis varsti saab meie Neljas kaheseks ja tegelikult on olukord vaimselt endiselt raske. On paremaid päevi ja on halvemaid päevi, aga 99,5 % päevadest aastas mööduvad koos lastega hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Kuna nii on see olnud kohe-kohe 7 aastat, siis hakkab tekkima rahutus, kuigi võiksin olla sellega just nii harjunud, et muud ei oskagi tahta. Aga ma oskan tahta veeta aega lasteta ja mõnikord tekitab ängistust, et ma seda ei saa.

Viimased nädalad olidki täis ängistust. Soomes oli küll tore igal õhtul Härrat näha ning pühapäeviti perega aega veeta, kuid need 5 nädalat olid nii üksluised, et selle perioodi teine pool muutus juba ahistavaks. Kui õues pole piiratud ala, kus nelja väikese lapsega aega veeta, siis on nende ohjeldamine äärmiselt tüütu.

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga meil lapsed ei tatsa hanerivis minu kannul, vaid jooksevad peata kanadena neljas suunas. Ka nelja seina vahel polnud kergem, kuigi lapsed kuskile ära ei kadunud. Vaatamata viiekümnele ruutmeetrile oli neil isiklikku ruumi liiga vähe ja tülid olid kerged tekkima. Kui nad ei tülitsenud, siis möllasid valjult ja möll lõpeb teadagi millega – nutuga. Kahetoalises elamises on paraku liiga vähe ruume, et neli last vahelduseks üksteisest eraldada ja kõrvadel puhata lasta.

Lastest tekkis kergelt üleküllus ja see üleküllus väsitas sedasi, et mul endal ei olnud enam enerigat ega motivatsiooni millegi jaoks, isegi söögitegemine muutus ahistavaks kohustuseks, sest mul endal ei olnud millegi järele isu. Mina oleksin hea meelega söönud kolm võileiba päevas, aga lapsed tahtsid kodurestoranis kolm korda päevas täisteenindust saada. Ärkasin igal hommikul teadmisega, et päev tuleb taas lärmakas, kohvi lähitunnil ei saa, lapsed tahavad süüa, aga ma ei oska neile midagi teha, Härra ei jõua nii pea koju ning öörahu saabub alles umbes 14 tunni pärast.

Tegelikult on veider, et elementaarne söögitegemine võib olla kohati surmani tüütu, sest see käib aastast aastasse iga päeva juurde, kuid hambapesurutiinist ei saa kunagi sedasi kõrini, et see vastumeelseks muutuks. Laste hammaste pesemisest saab ehk küll kõriauguni, ja nende küünte lõikamisest, ja pepude puhastamisest, ja riiete pesemisest, ja… Aga praegu käib see veel nii automaatselt, et mustade taguotstega lapsed ei pea närima oma pesemata hammastega kolm korda päevas võileibu ja hiljem oma pikkade küüntega hambaauke puhastama.

See peaks mind vist nüüd lohutama, et vähemalt on mul veel nii palju jaksu, et suudan laste põhivajadused rahuldada ka siis, kui ma ei jaksa neile igal õhtul kalli-musi-pai teha. Aga ei lohuta. Tahaksin seda alati jaksata, tahaksin neile rohkem silma vaadata ja naeratada.

Momendil jälle jaksangi seda teha, sest olime 6 päeva Eestis ja kuigi need päevad olid kibekiired, sest tuli tegeleda ehitisregistri korrastamisega kaasneva bürokraatiaga, valmistuda Soome bürokraatiaks, teha ühe ajakirja tarbeks pilte, pidada jaanipäeva, tuuseldada rohtukasvanud aias, hoida veidi jalgu seinal, külastada vanemaid, remontida autot ja käia kinos.

Muide, autot me korda ei saanudki, kuid üritamisele kulus täispikk tööpäev, mis oli ühtlasi meie viimane päev Eestis. Remont ei õnnestunud seetõttu, et varuosa, mida ajasime taga interneti ja telefoni teel terve tunnikese ning mille pärast sõitsime maha 200 kilomeerit, ei sobinudki meie auto alla ning see selgus alles siis, kui auto oli juba garaažis tõstuki peal, mida ajasime taga teise tunnikese. Tegelikult küll otsisime kedagi, kes vajaliku töö ära teeks, aga leidsime ainsa lahendusena garaaži, kus Härra sai ise omad käed õliseks teha. Kahjuks asjatult.

Stressi oli selle kuue päeva sees omajagu, kuid eelviimase õhtu saime vabaks, et korra argirutiinist välja astuda. Käisime taas vastu ööd enda une arvelt kinos, aga see oli ainus võimalus meelt lahutada ja kasutasime selle ära – andis uut energiat küll. Ilmselt mitte kauaks, aga ikkagi parem, kui mitte midagi. See oli kuues lastevaba öö selle aasta jooksul, kuid ööd on enamasti nagunii lastevabad, sest nad tavaliselt magavad, kui ühe patsilise korraldatud erandeid mitte arvestada.

Sellest kuuest ööst kaks olid järjest, tookord viisime lapsed vahetult enne ööund vanaemadele hoida ja ülejärgmisel hommikul tõime nad koju tagasi. See oli veebruaris ja tol korral saime ka selle aasta esimese ja siiani ainsa lastevaba päeva. Pole siis ime, et mul tekib aegaajalt lastest üleküllus, eriti, kui arvestada seda, et suuremad pole alates aprilli keskpaigast lasteaias ka käinud. See tähendab, et viimased 2,5 kuud on mu päevad möödunud keset neljahäälset kisakoori.

See kisa on vahelduva eduga rõõmus, valus, kuri, paanikas, elevil, hirmunud, ülemeelik, kuid toonist olenemata paneb see ikkagi kõrvad valutama. Katsu siis vaadata silma ja naeratada, kui tegelikult tahaks kõrvad matta kolmekordse padjakuhja alla. Just nii ma viimase ajal tundsin ja seetõttu ei olnud mul motivatsiooni kirjutada kohustuslikus korras, tegeleda bürokraatiaga, maksta arveid, otsida autole varuosasid, sõlmida lepinguid, mis postkastis pikka aega allkirjastamist ootasid, lõpuks kuhjusid need kõik ühte hunnikusse, mis polnud muidugi parem lahendus.

Nüüd vegeteerime taas Soomes, aga vähe rõõmsamas meeleolus, kuigi reede õhtul avaldus riburada vahepeal üleskorjatud viirus – esmalt hakkas Neljanda nina tilkuma, siis avastasin Teisel kõrge palaviku, siis hakkas Esimene kinniselt köhima, minul paistetas kurk üles ning Kolmas hakkas ka nina luristama.

Halbade enesetunnete tõttu oli laupäevane pikk reis üsna piinarikas, aga saime sellest pühapäeval terve perega taastuda. Laevapileteid broneerides oli küll plaanis pühapäeval mänguväljakul käia ning mere ääres aega veeta, kuid sellega oleme juba harjunud, et plaanid lähevad tihti vett vedama. Teeme seda siis tuleval pühapäeval.

Patareid on mul endiselt tühjad, sest ma ei ole üldse nii tubli nagu lugejatele võib tunduda. Ma olen tihti väsinud, mandunud, kergesti ärrituv, ükskõikne ja kuigi päevad pole vennad, on palju päevi, mis mööduvad tõesti vegeteerides. Teen tuimalt nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik.

Õnneks on ka paremaid päevi, nagu täna, kus jõuan blogida, kirjutada artiklit, allkirjastada lepinguid, otsida autole varuosasid inglismaa veebilehtedelt, koostada järgmise kuu eelarvet ja muidugi puhastada tatiseid ninasid, teha sõjaväele võisaiu ning kuuma teed, soojendada eilset suppi ja hakkida salatit, lõigata sõduritele siilisoenguid, vaadata preiliga loovkaarte, lahendada Esimesega ristsõnu, möllata pärdikukarjaga, teha neile head ööd kalli-musi-pai ning olla nende kõrval kuni nad uinuvad.

Tuli nüüd üsna hüplik ja seosetu postitus, nagu mina viimase aja olemine – kord on hästi, kord on halvasti ja kord on nii ebaadekvaatne olla, et ise ka ei saa aru, kas mul on pea otsas või ei ole. Kuna unustamine on muutunud igapäevaseks, siis tõesti on vahel tunne, et pead ei ole.
Näiteks eelmisel korral võtsin kaasa statiivi, et saaksin vahelduseks teha perepilte, millel ei ole Härra nelja lapsega üksikisa, kuid unustasin maha kiirkinnituse ja seetõttu polnud statiiviga midagi teha. Seekord võtsin kaasa kiirkinnituse, aga unustasin statiivi maha. See on nii tüüpiline, et ma ei jõua enam isegi vihastada.

Täna  tahangi vist öelda, et minu postitused ilmuvad ebaregulaarselt ja nende emotsioonid on seinast seina just seetõttu, et mida suurem on üleküllus lastest, seda väiksem on minu motivatsioonitase,  ja viimasel ajal on see üleküllus üsna korralik olnud.

Kuid nüüd on suvi otsapidi käes, loodan oma patareisid laadida bioloogiliste päikesepaneelide abil ja katsun end rutiini sisse mitte kaotada. Tahaksin sellel suvel lastega tihedamini mere ääres käia ning siin on selleks eriti hea võimalus, sest ebamaiselt pehme ja heleda liivaga rand on meist siin vaid 6 kilomeetri kaugusel. Eelmisest aastat on küll kogemus olemas, kuidas isegi kahekesi oli raske jälgida kolme poissi, aga sellel aastal kannavad nad elektrilisi kaelarihmasid, mis annavad lastele särtsu, kui nad hakkavad minema minust kaugemale kui 10 meetrit.Tegelikult loodan siiski sellele, et nad püsivad koos ja minu läheduses ning selleks on mul välja mõeldud mitmeid uusi ja huvitavaid tegevusi, millega rannas viiekesi aega sisustada. Peale mere ääres mõnulemise hakkame ka kohalikke matkaradasid avastama, mida on väga palju, aga mille olemasolust saime teada alles hiljuti, kui Härra ühest kohvikust Yyteri infolehe kaasa tõi. See on meie suvi ja see kestab veel vaid kaks kuud, millest ühe veedame kindlasti Soomes, võtame sellest, mida võtta annab. Tuleb laste- ja tegevusterohke suvi.

Mina olen alati olnud avatud raamat, ma ei muretse oma avaliku blogimise pärast, kuid püüan jälgida, et ma Härraga seotud asjades liiga avameelne ei oleks, sest tema on minuga võrreldes salapäevik. Minu postitused ei ole küll tekitanud meie vahel pingeid, aga Härra on öelnud, et ta kardab mu blogi lugeda ja seetõttu ta seda ei loegi. Ma muidugi küsin tema käest enne luba, kui avaldan midagi, mis on konkreetselt temaga seotud. Nii mõnegi asja puhul on ta veidi pead vangutanud, aga kuna need on jäänud minevikku, siis ta on andnud oma nõusoleku.Lastel on ilmselt täitsa ükskõik, mida ma nendest kirjutan, aga seda vaid tänasel hetkel. Ma ei tea, kuidas nad suhtuvad internetis kasvamisse 20 aasta pärast. Võib-olla juba 2 aasta pärast tuleks Esimene koolist nutunäoga koju, sest keegi „guugeldas“ tema nime ja leidis postituse tema sünnilooga, milles kutsun last Kämbuks. Ilmselt oleks see nii naljakas, et see Kämbu jääbki talle külge. Norimiseks leiab muidugi 100 muud võimalust ka, selleks ei pea ema avalikult blogima, aga ma ei tahaks neid võimalusi juurde anda.

Härra puhul ma küll enam norimist ei karda, aga mine tea, mis tulevik toob. Äkki meie abielu ei jää püsima ning talle ei meeldi siis, et see interneti ajaloos endiselt püsib. Võib-olla ei meeldi mõni postitus tema tulevasele potentsiaalsele tööandjale ning ainult seetõttu jääb ta töökohast ilma. Isegi, kui teda praegu ei häiri, et tema nimi on minu blogiga seotud, siis tulevikus võib see teda segada. Nagu ka meie lapsi.

Lihtne on kirjutada lastest avalikult, kui nad on väikesed, aga nad ei jää igavesti väikesteks ja varem või hiljem tekib neil oma arvamus ja oma privaatsusvajadus. Ma küll loodan, et me lapsed tulevad rohkem minusse, sest Härra äärmiselt kinnine iseloom ja suur privaatsusvajadus on olnud kurnavad. Meil on olnud varasemalt tülisid, sest tema on leidnud, et ma olen seltskonnas liiga palju rääkinud või räägitud looga teda alandanud, isegi siis, kui see lugu on puudutanud meid mõlemaid ja ma olengi seda jaganud nii, et olen naernud ka enda üle. Need lood on olnud minu jaoks täitsa tühised, aga tema on hiljem mulle ette heitnud, et ma teistele SELLISTEST asjadest räägin. Seetõttu olin mõnikord pärast hurraaga räägitud lugu veidi ehmunud, sest järgmise asjana mõtlesin kohe „appi, kas ma ikka tohtisin seda jagada“.

Näiteks ükspäev oli ta nii väsinud ja uimane, et hakkas kalkulaatoriga arvutama tehet 300×2. Me mõlemad naersime selle üle ja ma veel torkisin edasi, kas ta teab, kui palju on 2+2 ning tema vastas kalkulaatorit haarates: „Oota, ma kohe arvutan!“ Kui ma oleksin sellest 10 aastat tagasi seltskonnas rääkinud, siis ta oleks hiljem minu peale pahane olnud. Erinevalt minust oli tema oskus teiste ees enda üle naerda olematu ja seetõttu tekkisid meil sageli erimeelsused. Tänaseks on ta minu kõrval siiski nii palju vatti saanud, et tolle kalkulaatori nalja peale hakkas ta mind tögama, et kas kiirustan nüüd sellest kohe blogima. Teda poleks häirinud, kui ma oleksingi seda teinud ega häiri, et ma nüüd väikese hilinemisega seda teen.

Ilmselt lapsed nii äärmusesse ei lange, sest neil on totakas ema, kes juba praegu naerab nende üle ja nende mossis nägude peale õpetab, kuidas nemad saaksid antud olukorrast veel rohkem huumorit välja pigistada. Kuid seda, kui kinnised või avatud nad tulevikus on, ilmselt väga palju mõjutada ei saa ning neil on avatud ema kõrval õigus oma privaatsusele.

Kui Esimene ei oleks juba ligi 7-aastane, siis ma ilmselt sellele ei mõtleks. Aasta tagasi veel ei mõelnudki, vaid hakkasingi suure hurraaga blogima. Täna siiski tahan välistada selle, et laste nimedega esimese asjana minu blogideni jõutakse.

Öeldakse küll, et mis kord juba internetti sattunud, see sinna jääb ka, aga oma 8 aastat vana blogi ei leia ma enam kuidagi, kuigi väga tahaksin. Ka olen palunud kunagi ühe foorumi moderaatorit, et ta eemaldaks minu positusest ühe nime ning edaspidi ei jõudnud tolle nimega enam antud postituseni. Mõne aja pärast ei jõua Härra ega laste nimedega enam ka selle blogini. Esialgu seda taotlengi, kuid meie isikuid täielikult varjama ei hakka – kui Härra või lapsed seda just ei palu.

Praegu on kasvamas hoopis teistsugune põlvkond lapsi, kes mitte ei kasva ainult oma emade (mõnel juhul ka isade) blogides, Facebooki ja Instagrami kontodel, vaid kasvavad juba ka enda isiklikes kontodel. Võimalik, et varsti on ka blogijate lastel nende enda blogid ja ma muretsen asjatult ette, sest uus põlvkond võtab selliseid asju maailma tavalisema asjana.

Ma ei tea, kuid parem siiski karta kui kahetseda. Jah, kõige targem oleks neist (endast ka) üldse mitte blogida või pilte kuskile lisada, aga nagu ma juba ütlesin, siis mina olen avatud raamat ja paratamatult täidavad mu abikaasa ja lapsed selles iga peatükki. Edaspidi teevad seda lihtsalt nii, et nende nimedega peatükkideni ei jõua.