Pere ja Kodu: 2250 magamata ööd

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 12.05.2015. Tookord ma siiski sõnusin kõik ära, aga seda osa kommenteerin lõpus pikemalt. 🙂

Õnnelikud on need emad, kelle lapsed on sünnist alates hästi maganud. Minu omad leidsid, et magamine on nõrkadele ja nii nad sisustasid mu ööd kuueks aastaks ja kauemakski.Nüüd, kus mul on neli unekotti, pean end tagantjärele ellujääjaks, sest magamatusega toime tulemine on päris kindlasti olnud emaks olemise juures kõige suurem katsumus.

Esimest korda emaks saades möödusid kaks nädalat rahulikult, laps magas nagu väike beebi ehk ainult magas ja sõi. Aga siis ühel ööl vahetati mu laps ära ja toodi asemele koolikutes vaevlev kisakõri. Mu elu oli järsku nagu õudusunenägu – mehe isapuhkus sai läbi ja ta hakkas taas olema üle Eesti komandeeringutes, ma jäin üksinda lapsega, kes igal öösel kiljus nutta 3 tundi järjest ning päeval magas ainult liikuvas vankris või süles. Depressioon ei lasknud end kaua oodata.

Ükskord sattusin mehe telefonis lugema igivanu sõnumeid, mida talle tol ajal saatsin ja need olid kohutavad. Ma isegi ei mäletanud, et ma sellist viha lapse ja enda uue rolli vastu tundsin. Küll mäletan seda, kuidas ma kõrva karjuvat beebit kussutades nägin vaimusilmas pilti, kus lasen lapsel käest maha kukkuda või ta aknast välja viskan. Ma poleks seda küll kunagi teinud, kuid nii mõnelgi korral jätsin lapse üksinda karjuma ja läksin ise teise tuppa, surusin pea padja alla ja nutsin häälega.

Need kolmetunnised nutmised ei olnud ainsad ööune rikkujad. Laps magas vaid siis rahulikult, kui tema jalad olid minu reie peal ja ma oma jalga väristasin. See tähendas terve öö sundasendis magamist ja iga kääksu peale jala väristamist. Vahepeal tuli teist muidugi sööta ka ja siis tekkisid tal uuesti gaasid ning tema nuttu lohutas taas vaid imetamine – nii muutusid ka ööd üheks tissitamis- ja kussutamisralliks. Peagi tundsin juba õhtu saabudes öö ees hirmu ja ootasin, et saabuks juba hommik. Naljakas, et nüüd on vastupidi, vaid tund pärast ärkamist ootan, et saabuks juba õhtu koos öörahuga.

See koolikute periood kestis neli kuud ja edasi tulid hambad suure valuga. Lisaks oli laps kussutamisega juba harjunud, aga ta muutus iga kuuga aina raskemaks. Kui mu selg enam vastu ei pidanud, siis hakkasin teda vankris magama kõigutama ja seda 10 korda öö jooksul. Pärast uinumist tõstsin ta vankrist voodisse, kus ta magas 15 minutit kuni 2 tundi. Kui mees oli kodus, siis tegime seda kordamööda ja olime mõlemad hullumas. Ma tegin mitu korda lapsele unekooli ja nendel oli tulemust küll, aga ainult sinnani, mil hakkasid jälle uued hambad lõikuma.

Nii esimesel kui ka järgmisel kolmel lapsel on hambad tulnud raskelt ja aeglaselt. Hamba lõikumisele on eelnenud pea alati mitu nädalat paistetust, valu, päevast virinat ja öist nuttu. Pesamunal tulid esimesed kaks hammast neljakuuselt ja need tulid tõesti märkamatult suhu, lootsin juba, et vähemalt üks laps on meie imelaps, kellega me ei pea sada hammaste tralli läbi tegema, kuid see oli vaid narrimine. Järgmised hambad tulid temal samamoodi aeglaselt ja suure valuga.

Koolikuid teistel ei esinenud, aga gaasivaludega maadlesime küll. Öised võimlemised ja ärkvel olemised olid täitsa tavalised. Kui teine laps sündis, siis oli Härral talvepuhkus ja tema magas suurema lapsega ühes toas ja mina pisemaga teises toas. Igal hommikul kella viie ajal toimus meie magamistoas pikem võimlemine ja kakaste mähkmete vahetus, see asi käis lapsel nagu kellavärk ja sedasi ligi pool aastat. Kuid nii kaua mees talvepuhkusel ei olnud ja vahepeal pidin ma end öösel jagama kahe lapse vahel ja sageli lõppes see nii, et me istusime hoopis kolmekesi üleval.

Esimene laps hakkas terve öö magama siis, kui me kolisime minu vanemate juurde ja meie kasutada olid vaid üks tuba. Ma kartsin, et ees on ootamas kõige hullemad ööd, aga tegelikult hakkas kohe kaheseks saav laps päevapealt terve öö magama ja beebinutt teda üldse ei häirinud. Teine laps oli siis neljakuune ning tema pikad ööuned saabusid alles aasta ja kaheksa kuu pärast. Sellel ajal oli meil juba uus beebi, kes oli kahekuune ja kes samamoodi öösiti ei maganud. Temaga käisin ma öösiti vetsus istumas, sest see oli ainuke koht, kus me teisi ei seganud.

Temaga käisime ka kord kell 3 öösel 50 kilomeetri kaugusel burgerit söömas. Autosõit on iga lapse puhul olnud see päästev õlekõrs ja neid kordi on iga lapsega olnud, kus olen närvi kaotanud ja autole hääled sisse pannud. Samamoodi on olnud ka neid öid kümnetes kui mitte sadades kordades, kus olen alla andnud ja lapsega/lastega televiisori ette istunud, peaasi, et keegi ei jorise.

Seda, mida tähendab aastatepikkune magamatus, ei anna edastada lihtsa kirjatüki teel. Ma võiksin veel pikalt kirjeldada, millised on olnud minu ööd lastega, aga võib-olla loob selgema pildi see, mis on toimunud minu sees selle pika magamatuse varjus. Ma olen tundnud ööde ees nii suurt hirmu, et mul on süda pahaks läinud. Ma ei ole julgenud magama jääda, sest mind on saatnud teadmine, et nagunii pean kohe ärkama. Mind on läbinud kuumalained, kui olen kuulnud, et lastest keegi teeb häält. See on juba märk rikkis närvisüsteemist, kui ka keset käredat talveilma hakkab jahedas toas higi voolama hirmust, et laps ärkab.

Ma ei ole julgenud minna enda tuppa magama, sest olen kartnud sedasi lapse üles äratada. Nii olen raisanud tunde väärtuslikku uneaega ja oodanud, millal ta esimest korda süüa küsib. Ma pole julgenud minna keset ööd vetsu ja selle asemel oodanud, jalad ristis, hommikuni. Ma olen öösiti endal juukseid peast tirinud ja seda sõna otseses mõttes, olen loopinud patju ja ropendanud, olen karjunud laste peale, olen karjunud mehe peale, olen olnud vihane kogu maailma peale, olen unistanud sellest, et jään magama ega ärka enam kunagi. Olin lihtsalt päevast päeva nii väsinud.

Ma olen ühe korra keset päeva sedasi magama jäänud, et ei kuulnud mitte midagi. Ma isegi ei tea, kui kaua ma magasin. Me olime Soomes Härra juures, ma mängisin väiksemate lastega voodis, nemad läksid maha mängima, mina jäin edasi mõnulema. Järgmise asjana nägin uksel Härrat, Neljas oli tal süles ja mul endal oli tunne, et ärkasingi selle peale, et nemad astusid tuppa. Ma tavaliselt olengi nii erksa unega ja kuulen kõike. Olin natuke segaduses, et kuidas ta juba koju jõudis ja millal Neljas talle veel sülle sai.

Selgus, et ma tegin silmad lahti alles siis, kui Härra oli päris mitu korda mind kõva häälega äratada üritanud. Ta arvas esialgu, et ma lollitan, järgmise asjana hakkas kartma, sest ka tema teab, kui kerge unega ma olen ja kui kehv teeskleja ma olen – lollitades oleksin kiiresti muigama hakanud. Tema oli koju tulnud ja leidnud õuest alasti Kolmanda, Neljas oli talle terrassil vastu käputanud ja ühe astme võrra kukkunud ning nutma hakanud, suuremad poisid olid tema toas, mis asus eraldi majaosas. Keegi oli kolanud köögis ülemistes kappides, selleks oli tool vastu alumisi kappe lükatud ja tööpinnal kakerdatud. Majast lahkumiseks olid kõik möödunud toast, milles mina magasin. Ma ei tea, võib-olla üritasid lapsedki mind äratada. See oli õnnelik juhus, et Härra nii vara töölt tuli, ta tegi seda vaid seetõttu, et Esimesel oli sünnipäev. Majal ei olnud aeda ümber ja sõidutee oli välisuksest 10 meetri kaugusel, miski ei oleks takistanud lastel seiklema minna. See oli väga ehmatav kogemus ja ma siiani ei tea, miks ja kuidas ma sedasi magama jäin.

Nüüd on meie pesamuna peaaegu kolm kuud eeskujulikult maganud ja minu ärevus ööune ees kadunud. Mu unerežiim on küll endiselt sassis ja kõik ööd ka vennad ei ole – vahepeal ikka olen pidanud larüngiidis lapse kaissu võtma või keset ööd okset koristama ja voodiriideid pesema, kuid see on köömes möödunuga võrreldes. Ööd on taas magamiseks ja ma väga loodan, et selle postitusega ei sõnu ma midagi ära.

Nendele, kellel see kõik praegu käsil või ees – pidage vastu!

Pärast selle postituse kirjutamist hakkas pesamuna taas halvasti magama. Mõnel ööl oli ta päris ärkvel, aga enamasti lihtsalt nuttis läbi une ja sedasi mitu korda öö jooksul. Kui võtsin ta kaissu, siis ta rahunes maha ning jäi nuuksudes sügavalt magama tagasi. Kui ma ei võtnud kaissu, siis läks nutt üle hüsteeriaks. Kestis see vahelduva eduga kaks kuud, aga nüüdseks peaksid küll magamata ööd minevik olema. Kui ma jälle midagi ära ei sõnunud. 

Pere ja Kodu: Elu lasteta

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 14.04.2015.

Me oleme mehega mõned korrad õhtul voodisse maandunud ja mõlgutanud mõtteid sellest, milline oleks meie elu praegu, kui meil poleks lapsi. Me tõesti ei kujuta seda etta.Ilmselt töötaksime mõlemad ja Härra teeks seda palju madalama koormusega. Kuna selle 7 aastaga oleks jõudnud veidi karjääri ka teha, siis palgasummad oleksid kindlasti arvestatavad. Ei teagi, mida selle rahaga siis peale hakkaks.

Kahetoalisest suuremat kodu meil vaja ei läheks, seega elamiskulud oleksid madalad. Koristada oleks vähe ehk elamine oleks alati piinlikult puhas. Mööblil poleks rasvaseid käejälgi, viltpliiatsite kunsti ega briljantrohelise plekke. Kardinatesse poleks keegi oma moosist või punapeedist suud pühkinud. Päris kindlasti paistaksid aknad läbi. Esikuseintel ei oleks poriseid käejälgi ning nurkadesse ei kerkiks liivahunnikud. Lasteta ei tekigi eriti midagi, mida koristada. Igav ju.

Seitsmekohalise mahtuniversaali asemel sõidaksime mõne väiksema ja sportlikuma tillipikendusega või maasturiga, või mõlemaga. Ühiste väljasõitude ajal oleks ruumi ka sõpradele või vanematele ning autos mängiks taustaks… Ma ei tea. Lasteta oleksime ehk kursis tänapäeva artistide ja muusikaga ega teaks peast lastelaule, mis päevi ja öid kummitavad. „…auto sõidab kiiresti, veidi maad on linnani, tore koos on reisida, seltsis rännata. Lalalalalalalaalalalalalalaaaa…“

Pärast tööpäeva, kui välja sööma ei viitsi minna, tooks koju vaid veerand kotitäit toidukraami ning pärast kokkamist, söömist ja koristamist oleks õhtu ikka veel nii poisike, et ei oskaks selle vaba ajaga midagi peale hakata. Käiksin kindlasti trennis ja oleksin 15 kilo kergem. Ning Härra käiks jõusaalis ja oleks 10 kilo raskem. Oleksime siis palju atraktiivsemad ja mine tea, mis armukadedustülid sellega kaasnevad, kui ühele tundub, et teisele tehti tänaval silma.

Kui tööpäevadel veel tegevust leiab, siis mida nädalavahetustel teha? Kaua ikka jõuad šopata, sõpradega aega veeta, looduses jalutada, raamatuid lugeda, spaades puhata, pühapäevaautoga ringi kruiisiga või poole päevani magada?!

Lihtsalt nii igav oleks lõpuks, et sisustaksime aega õppimisega ja tõuseksime karjääriredelil edasi, mistõttu kasvaksid ka töötasud. Peaksime käima vähemalt kaks korda aastas reisimas, et inflatsioon pangaarvelt raha ära ei sööks. Pole ju kellelegi koguda ka, kui lapsi pole.

Jah, see kõik kõlaks isegi täitsa hästi, kui me ei teaks, et sellise elu juures igatseksime vaid üht – lapsi!

Pere ja Kodu: Kuidas saab lasteaialaste kõrvalt tööl käia?

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 03.03.2015.

Kui meil oli veel kaks last, nägin ma tulevikku sellisena, et pisem läheb kahe ja poole aastaselt lasteaeda ning mina tööle. Nüüd saab tollane pesamuna viieseks ja koos poolteist aastat vanema vennaga on nad meie ainsad lasteaialapsed. Kuid isegi nende kõrvalt ei kujuta ma töötamist ette! Rääkimata siis kolme või nelja lasteaialapse kõrvalt.

Viimase kolme kuu jooksul on nad lasteaias käinud ei rohkem ega vähem kui kuus päeva. Detsembri alguses käisid nad ühe päeva kohal ja vanem vend sai kohe mingi tõve külge. Kuu teises pooles oli neil tervis küll korras, aga siis oli lihtsalt jõulupuhkus. Jaanuaris uuesti lasteaeda minnes korjas üks kahe päevaga üles köha ja teine kõhuviiruse. Mõlemad põdesid kiiresti ja kergelt ning olid nädala pärast valmis lasteaeda minema, kuid siis lõid Teisel tuulerõuged välja.

See on tegelikult täielik müstika, kust ta need sai, sest väidetavalt ei põdenud lasteaias neid keegi ja kuskil avalikus kohas ei olnud me lastega mitu nädalat käinud. Täpiline periood kestis meil ligi neli nädalat, sest viimasel lapsel lõid tuulerõuged välja alles kaks ja pool nädalat pärast esimest.Tuulerõuged 3Veebruari teises pooles käisid nad kolm päeva pooltühjas lasteaias. Sellise haiguspuhangu ajal olekski olnud naiivne arvata, et nemad terveks jäävad – loomulikult ei jäänud! Peagi oli Esimesel kaks päeva kõrge palavik ja sealt edasi hüples kahe pisema palavik kuus päeva üles-alla. Vaid Teisel oli ja on siiani kehatemperatuur madalam kui 36 kraadi. Tema pääses ainsana palavikust, ka minu temperatuur üle 37.7 ei kerkinud, kuid kõik teised neli pereliiget olid kõrge palavikuga siruli, kes ühe päeva, kes kuus. Nii raskelt pole lapsed kunagi põdenud ja Härra oli vist viimase seitsme aasta jooksul esimest korda kõrges palavikus.

Sügisel oli sarnane olukord, kus Esimesel tekkis kõrge palavik ja järgmisel päeval olid kaks pisemat koos palavikus, kuid siis jäid need ühepäevasteks. Tookord tundus küll, et kole laatsaret on kodus, aga praegusega võrreldes oli see lihtsalt nohu. Jumal tänatud, et Härra kahenädalane kodusolek praeguse laatsaretiga kattus, sest paar esimest päeva vedelesin ma tundide viisi pisematega elutoa diivanil ja lohutasin neid. Sellist asja pole varem olnud, et ma ei saa haigete kõrvalt isegi vetsu minna, rääkimata söögi tegemisest ja muust.haigedTavaliselt on lapsed ka kõrge palavikuga tegusad olnud, kuid nüüd olid pisemad täiesti apaatsed. Varasemalt ei ole ma kergekäeliselt palavikualandajat andnud, pigem olen lasknud kehal sissetungijatega võidelnud, aga seekord said lapsed isegi olematu palavikuga ravimeid, sest nad ainult nutsid ja pikutasid. Kui nende enesetunne oli sama kohutav nagu minu oma 37.7-kraadise palavikuga, siis ma üldse ei imesta, miks nad nii läbi olid.

Kuigi palavikku enam ei ole, on kõigil erineva raskusastmega köha ja nohu ning lasteaed sellel nädalal kindlasti aktuaalseks ei muutu. Eelmine õppeaasta oli laste esimene lasteaia-aasta, panin need tihedad haigestumised siis kohanemise süüks, kuid sel aastal läheb kõik ikkagi mööda sama rada. Kuidas saab sedasi tööl käia?

Neljas saab suvel 2aastaseks. Kui meil oleks karjuv vajadus lisasissetuleku järele, siis teoorias peaksin sügisest ta lasteaeda panema ning ise tööle minema, aga praktikas oleksin ilmselt täiskohaga põetaja kodus. Kui praegu kaks lasteaialast toovad pidevalt viiruseid koju ning kõik neli põevad kordamööda, siis sügisest hakkaksid neli lasteaialast haigusi tooma ja vahetama. Hetkel olen küll veendunud, et kolme-nelja lasteaialapse kõrvalt ei ole mõeldavgi tööl käia. Isegi kahe puhul on see rohkem kui keeruline.

Ilmselt seetõttu ongi nii tihti rühmades köhivad ja punaste ninaalustega lapsed. Ma ei saa seda ette ka heita, ilmselt käituksin ise samamoodi: pumpaksin lapse hommikul ravimeid täis ja saadaksin ta süüdimatult teiste laste sekka. Tööd ja palka lihtsalt ei oleks, kui tuleb kogu aeg tõbise lapsega kodus olla.

Olen täheldanud ka õpetajate poolt erinevat kohtlemist koduste ja töötavate vanemate laste suhtes. Mulle on korduvalt öeldud, et laps köhatas lõunauinaku ajal või luristab veidi nina, et võiks teda paar päeva kodus jälgida. Nii ongi lapsed olnud tihti kodus väga kerge nohuga, mida ma pole kuidagi ravinud. Samal ajal käivad lasteaias lapsed, kellel rohelised tatiussid ripuvad lõuani. Sedasi saab küll lasteaialaste kõrvalt tööl käia.

Kindlasti on osa lapsi niivõrd hea tervisega, et tõesti pole vaja neid lasteaiast koju jätta. Ma ei ütleks, et minu lapsed väga kehva tervisega oleks, pigem põevad kordamööda või peavadki jääma kodusele jälgimisele juba siis, kui korra päevas nina nuuskavad. Mul ei ole olnud tahtmist jalgu ka trampida, et miks minu ninaluristaja ei või lasteaias olla, kui suurest nuuskamisest kärnas ninaalusega rühmakaaslane võib.  Kuna ma olen nagunii kodune, siis ei ole minu jaoks lasteaiast puuduv laps probleem. Kui, siis vaid nii palju, et kahju on makstavast rahast, kui lapsed peaaegu üldse lasteaias ei käi.

Lugejad, kuidas teie tööelu ja laste lasteaiaelu klapivad? Kui keeruline on lasteaialaste kõvalt tööl käia? Eriti huvitav oleks teada, kas ja kuidas saab täiskohaga tööl käia, kui lasteaias käib korraga kolm või enam last?

Ma vahepeal mõtlesin, et kuigi ma tööle ei plaani minna, siis sügisest kooliteed võiks küll jätkata. Aga sel juhul peaksid kõik neli lasteaias käima, mis tegelikult näeks siis välja nii, et nad on nimekirjas, aga tegelikult istuvad kodus, sest üks või kõik on haiged.

Pigem jätkan endistviisi. Sügiseks kolme ja pooleseks saav Kolmas ei lähe veel lasteaeda, pesamunast rääkimata – aitab mulle kahest haigustekorjajast küll.