Jagan taas vanu postitusi, sest uute kirjutamiseks pole aega olnud ja tundub, et lähipäevil ei tule ka, kuid kuidagi võiksin ju oma hingitsemisest märku anda.
Aja suhtes on tunded hetkel samasugused. Piltidega on seis veel hullem.
Avaldatud Pere ja Kodu blogis 04.02.2015.
Ma ei tea, kuidas need teisipäevad nii kiiresti tulevad. Seekord lausa nii kiiresti, et jälle ei jõudnud temaga sammu pidada.Mul on palju asju, millest tahan kirjutada, aga kunagi ei jõua nendeni. Ootan seda õiget vaikset momenti, mis on minust tegelikult päris naiivne, kui arvestada seda, et mul on neli väikest last, kellest üks teeb veel öösitigi lärmi. Lisaks sellele on mu lasteaialapsed viimase kahe kuu jooksul ainult kolm päeva lasteaias käinud ja kodus nad lõunaund ei maga. Seega ei ole ka päeval sellist vaikset aega, kus saaksin keskenduda teravatele teemadele, millest olen plaaninud kirjutada.
Kui ma siin vahepeal rõõmustasin, et lapsed olid pärast nõia juures käimist pikalt terved, siis sõnusin asja ära. Vahetult pärast seda algas taas laatsaret, mis kestab siiani. Kui üks lõpetab, siis teine alustab. Praegu on meie majas kolmas täpiline nädal ehk kõik neli põevad tuulerõugeid. Lasteaed peab ilmselt mõnda aega veel ootama.Härra on ka juba 10 päeva ära olnud. Ma ei saa aru, kuidas need kodused seitse nädalat nii kiiresti möödusid. Mul oli siis plaanis just rohkem kirjutada, aga juba on ta taas ära ning lisaks minu kirjutamata lugudele jäid temal majas plaanitud tööd tegemata. Loomaaeda ka ei jõudnud, sest lapsed läksid enne täpiliseks. Nii palju siis plaanidest.
Aeg on armutu. Ma ei ole kaks aastat pilte sorteerinud ja seega on mul arvutis täielik tohuvapohu ja ma ei tea, kas ma üldse enam järje peale saan. Mulle varem meeldis, kui kõik oli kenasti organiseeritud, aga alates kolmandast lapsest on tulnud pilte kiiremini kui aega nende korrastamiseks. Mul on kõvasti üle 10 000 pildi sorteerimata, sest pilte klõpsida mulle meeldib, aga nendega edasi tegeleda mitte nii väga. Seetõttu juhtus ka nii, et mõned minu 2013. aasta käeharjutamised said valmis alles möödunud aasta lõpus, kui otsustasin end kokku võtta ja poolikud asjad lõpetada. Üks töö jäi siiski õhku ja see saab kohe aastaseks, tänaseks on isegi järje saanud.
Tasapidi lisan lõpetatud töid ka oma fotoblogisse, mis on mul pikalt unaruses olnud. Vaikselt peaks hakkama tekkima ka rohkem võimalusi ja aega taas selle hobiga tegelemiseks. Ehk taastub ka motivatsioon.
Viimastel päevadel ongi röövinud fotoblogi osa minu ajast: esmalt võttis uue ilme andmine palju aega ja päris soovitud tulemust ma ei saanudki. Muudatustega tekkisid vanades postitustes jamad, pildid jooksid üksteisele otsa, kõiki võib-olla ei jõudnudki ära parandada, sest kibelesin pigem uusi pilte lisama.
Täna jäid lapsed minu ema juurde ning plaanisin kodus kõvasti koristada ja blogi kirjutada. Koduteel mõtlesin, et milleks kulutada lastevaba aeg koristamisele, kui palju toredam oleks sõbranna juures Scrabble`it mängida. Seda enam, et viimase 10 päeva jooksul olin ainult korra täiskasvanud inimesega silmast-silma rääkida saanud.
Sedasi võib päris hulluks minna. Igatahes oli õhtu nii tore, et aeg läks kiiresti ja kell lähenes ühel hetkel uuele päevale.
Nii palju siis koristamisest ja tõsisematel teemadel kirjutamisest… Seda siis teinekord, täna heietan niisama ning jagan oma fotoblogi aadressi, kust leiab pilte ka meie perest – www.liivifoto.wordpress.com.
Täna on kolmas päev, mil Neljas rinda ei saanud ega küsinud. Sellega kuulutan 2584 päeva kestnud „rase ja/või imetav ema“ perioodi ametlikult lõppenuks. Aastates see number nii aukartustäratavalt suur ei ole, aga siiski veidi enam kui veerand minu elust – 7 aastat pluss mõni nädal peale.
Tüütuim asi selle perioodi juures on olnud vastunäidustuste jälgimine, mille tõttu olen pidanud vältima näiteks füüsiliselt rasket meelelahutust ja teatud ravimeid. Rasedused ja imetamine on mulle iseenesest väga meeldinud, viimane siiski mitte nii väga, et oleksin soovinud 5 aastat järjest imetada.
Ma olen neljale lapsele kokku 5 aastat rinda andnud, kuid alles nüüd kogesin esimest korda rinnast võõrutamist. Poisid loobusid kõik ise, kui rinnapiima maitse esimese trimestri lõpu ja teise alguse vahel muutus. Esimese lapse puhul ma ei osanud seda oodata ning kurvastasin väga, kui ta ühel hetkel enam rinda ei tahtnud. Teiste puhul see enam ei üllatanud ning mulle täitsa sobis selline kiire ja kerge nutuvaba võõrdumine.
Neljanda võõrutamist pelgasin, sest olen lugenud igasuguseid hirmulugusid selle kohta, kuidas lapsed ööd ja päevad nutavad ning keelduvad uinumast, kui ei saa rinda, lutti või lutipudelit, millega nad harjunud on. Viimastega mul kogemused puuduvad, sest peale esimese lapse ei võtnud mitte keegi kumbagi omaks ning ka esimene laps suhtus nendesse nii külmalt, et võõrutamist ei toimunud. Lutipudel talle eriti ei meeldinud, aga hädaolukordades sealt sõi ning lutt ununes kohe, kui see ära kadus. Lihtne.
Seekord kartsin, et nii lihtsalt ei lähe. Tegelikult mul ei olnudki veel plaanis rinnaga toitmist lõpetada, aga öistele söötmisele tõmbasin küll range kriipsu peale, sest lootsin sellega tagada tervele perele rahulikud ööuned. Kuna issi on praegu kodus, siis olen ma hommikuti kauem maganud ja tema on ise lastega tegelenud. Sedasi lõppesid sujuvalt lisaks öistele ka hommikused imetamised.
Siis hakkas Härra lapsi ise lõunaunne panema ja järgmine rinnaga toitmise kord jäi vahele. Järsku andsingi ainult enne ööund rinda ning ootamatult tundus olevat sobiv hetk lõpetamiseks. Edasi pani Härra lapsed juba ka ööunne, esimesel korral tuli veidi nuttu, aga sellele järgnes ligi kaks tundi möllamist vendadega ja mina olingi unustatud. Teisel õhtul ma igaks juhuks nende magamistoas nägu ei näidanud, aga nuttu enam ei tulnud ja alustati kohe möllamisega.
Täna olin juures, kuid ise veel Neljandat võrevoodisse ei tõstnud, soovisin talle ainult head ööd ning pärast ukse sulgemist hakkasid taas kilked ja naerulaginad kostma. Seega ongi kõik!
Esimesel õhtul kurvastasin korralikult, aga täna tunnen juba kergendust, et see aeg möödas on. Saan lõpuks paika panna mandlite eemaldamise aja, tarvitada julgelt oma psoriaasiravimeid, lahkuda kaine autojuhi ametist, teha tätoveeringu, paastuda, visata ära augulised imetamisrinnahoidjad ja nii edasi. Kahjuks kõik ööd siiski veel magamiseks ei ole, aga küll läheb ka see aeg varsti mööda, sest kaua üks laps jõuab öösiti karjuda?!
Tema võib-olla jaksaks veel kaua, aga minul on magamata öid samuti rohkem kui 2000 seljataga ning mina enam kaua ei jaksa. Need on väikese vahega saadud laste „rõõmud“, millest lähemalt kirjutan kunagi hiljem.
Käisime rannas ja rääkisime jõuludest, milleni on jäänud ainult 4 kuud ja natuke peale. Ühesõnaga on need juba ukse ees. Tundus paslik kaevata üles möödunud pühade meeleolu, mis oli üsna … ee, meeleolutu.
Avaldatud Pere ja Kodu blogis 14.01.2015.
Möödunud aasta viimased poolteist kuud olid meil stressirohked, kuna pidime panustama korterisse palju aega ja raha, kuid kumbagi polnud nii palju kui oleksime vajanud.
Ajapuuduse tõttu remont venis ja rahapuuduse tõttu tuli otsida võimalikult soodsaid lahendusi. Ma ei tea, kas vähegi taskukohasemate pakkumistega käibki alati kaasas mingi jama või olid inimesed juba mõtetega pühade juures, aga sujuvalt ei läinud ükski tehing.
Korterisse tuli osta pliit, õhupuhasti, köögitoolid, dušikabiin ja rulood. Viimastega oli väga palju peavalu, sest enam ei leia ehituspoodidest 280 cm laiale aknale rulood ja kitsamatega saime kaks korda „me ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju“ õppetunni.
Esmalt tellisin kaks 180 cm laiust rulood On24-st, aga korteris selgus, et tegelikult on need hoopis 175 cm laiad ega istu ideaalselt akna ette. Lisaks olid nende kinnitussüsteemid sellised vuhvlid, mida ei kannatanud seina panna.
Ühele aknakattele saime vana ruloo süsteemid külge aretada, vaja läks vaid veidi toruteipi. Teisega sama teha ei saanud, sest vana süsteemi küljest oli üks jupp kaduma läinud. Läksime poodidesse uusi kinnitusi otsima, aga leidsime hoopis hea soodukaga uue ruloo Bauhofist. Vau, milline vedamine! Oli ta oli…
Too oli 180 cm lai, aga kinnitussüsteem oli täpselt sama! See muutus juba koomiliseks. Olime selleks hetkeks kulutanud 55€ kolme kehva kvaliteediga ruloo peale, kui Ehituse ABC-st oleksime sama raha eest saanud kaks korralikku. Korteri vanad rulood ja maja praegused rulood on kõik sealt pärit. Härra siiski aretas kolmanda 7 aastat vana ruloo kinnitused uue külge ja aknakate seisab vähemalt seina küljes, kuigi torust välja punnitavad kollaseks luitunud kinnitused riivasid väga minu nõudlikke silmi.
Laia rulooga ei läinud ka eriti lihtsamalt, see jäi juba nii viimasele minutile, et tuli leida koht, kust saaks tooted kiiresti kätte. Meil oli vaja laia rulooga samasugust kitsamat juurde, et köök-elutoas valitseks ühtsus.
Leidsin ühe tootja kodulehe, kus olid hinnad välja toodud ning olin täitsa nõus ostma 93€ eest kaks rulood, kui saan need kiiresti kätte. Nende FB lehele kirjutades saingi vastuse, et samal päeval makstes jõuab kaup nädala lõpus kohale. Otseloomulikult seda ei juhtunud ja FB-s minu järgmist sõnumit enam ei loetud.
Küll tuli uue nädala alguses Härrale kiri, et tellimus on valmis ning manuses oli Avaeksperdid OÜ arve 16€ väiksema summaga. Me olime päris segaduses, sest olime ruloode eest juba tasunud ja seda üldse Kardinad OÜ arvele. Kiire guugeldamine näitas, et firmad on omavahel seotud ning me saime aru, et oleksime need rulood ka soodsamalt kätte saanud.
Ettevõtte esindaja tekkinud segadusele sellist lahendust paraku ei pakkunud, vaid 16€ nimel tegi end hoopis narriks, väites esmalt, et ülemusi ei ole ja tema ka neid numbreid täpselt ei tea. Hiljem helistas tagasi, et see oli hoopis kellegi teise arve ja meie esialgne summa on ikka õige. Huvitav kokkusattumus, et keegi tellis samal ajal samas mõõdus ja toonis rulood. Ja isegi kui nii oli, siis miks tema sai samad tooted odavamalt? See veiderdamine jättis nendest halva mulje, aga rulood on vähemalt ilusad ja kinnitused tugeva kvaliteediga, rahast kahju ei hakanud.Köögitoolid tellisin samuti On24-st ja nende juures oli kirjas, et tarneaeg on kuni 2 nädalat, mis meile sobis. Pärast tellimuse esitamist selgus, et tarneaeg on hoopis 6 nädalat, aga meil oli toolidega kiire. See lahenes õnneks iseenesest, sest remont venis ikkagi arvestatust pikemaks ning kokkuvõttes saabusid toolid just õigel ajal.
Sama seis oli Euronicsiga, kust alguses küsisime hinnapakkumist, kuna vajaminevaid asju oli rohkem. Esmalt tuli hinnapakkumine, millest oli üks toode välja jäänud. Siis paari päeva pärast saime õige pakkumise, mis sobis ning soovisime need tooted ostukorvi saada, et järelmaksuga tasuda, kuid ka ostukorvi lingi andmisel oli üks toode välja jäänud. Õige lingi saime paaripäevase hilinemisega.
Kokku läks nädal, et Euronicsist tellimus teha ning pärast seda enam kirjadele ei vastatud, kui tundsin toodete kätte saamise vastu huvi. Kodulehel lubatud tarneaja nad ületasid ning asjad toodi euroaluse peal mulle värava juurde, mitte välisukse juurde. Kuna ma olin üksinda, siis lootsin, et äkki aitab kuller vähemalt pliidi garaaži tõsta, aga ta ei suutnud isegi euroalust garaažiukseni lükata.
Päris viimasele minutile jäi dušikabiin ja selle leidsin hea hinnaga Baumaxist. Esmalt oli arve tasumisel väike jama, mis leidis küll kiire lahenduse, aga ma olin juba tüdinud erinevate ettevõtetega kirjavahetuses olemisest. Kaup toodi väga kiiresti kohale, aga see erines pildil olnud tootest ja osad ei sobinud omavahel kokku, ei suuruste ega värvitoonide poolest.
Kuid meil ei olnud enam aega ega energiat seda olukorda lahendama hakata ning Härra mängis taas McGayverit, et dušikabiin kokku saada. Silmale see ilus vaadata ei ole, aga oma eesmärki täidab. Ettevõttele siiski oma pettumust väljendasin, millele nemad reageerisid professionaalselt ja kliendikeskselt ning päästsid sellega oma au.
Kui korterisaaga lõpuks läbi sai, siis lootsin, et uus aasta algab paremini, kuid aastavahetusel tabas mind järgmine üllatus. Ma nimelt ostsin sügisel 85 € eest lastele suure kastäite kasutatud Lego Duplo klotse ja plaanisin need jõulukuuse alla panna. Kuuse alla need ei jõudnud, sest teiste poolt oli neile nii palju kinke tulemas ja me ei tahtnud liiale minna, otsustasime need hoopis Kolmandale kolmandaks sünnipäevaks kinkida.
Aastavahetusel aga tahtsime lastele uut ja huvitavat tegevust, et täiskasvanud saaksid rohkem omaette olla ning andsime Duplod kätte. Sinnani seisis kast garaažis ja ma ei olnud klotse üldse uurinud. Kahjuks oli kastis Duplo klotse tugevalt alla poole ja osad analoogid isegi ei haakunud Legoga.
Tundsin end petetuna ja loomulikult kirjutasin seda ka müüjale, aga tema isegi ei vabandanud. Kirjutas küll, et tal on kahju, et mina sedasi tunnen, sest tema ei ole soovinud mind petta ega ole seda ka teinud. Jah, tema ei PETNUD mind, see olid vaid minu TUNNE. Tema ju pakkus mulle lisapilte ja ma olen ise süüdi, et neid ei tahtnud ega uurinud, kas Lego Duplo klotsid on ikka Lego Duplo klotsid.
Detsembris sain veel korra kasutatud asja ostmisel vastu pükse. Soetasin Neljandale varakult Vikingi talvesaapad, mille sisetallamõõdu kohta kirjutas müüja, et see on 14 cm. Lapse jalas tundusid need aga liiga suured, mõõtsin ise sisetalla ära ja sain tulemuseks 15,5 cm. Pidin hakkama uuesti saapaid ostma, aga ajastus osutus nii halvaks, kuna päev hiljem unustasin kahe lapse Kuomad puupliidi küpsetusahju avatud uksele kuivama ning tegin tule alla, tulemus – mõlema paari üks jalanõu sulas kuumuse käes kokku. Järsku oli mul vaja 3 paari saapaid. Detsembris. Korteriremondi, sünnipäevade, pühade ja Härra palgata puhkuse keskel. Oi, ma olin enda peale pahane.
Jõulud päris ära ei jäänud – kodune jõululaud küll jäi, aga lapsed kinkidest ilma ei jäänud. Verivorsti ja hapukapsast saime oma emmede juures. 😀
Selles kiires, segases, kulukas ja stressirohkes detsembris meil paraku jõulutunnet ei tekkinudki ja pühad möödusid märkamatult, kuid kui olla positiivne, siis katki ei ole tegelikult midagi. Härra on siiani kodus ja me oleme saanud perena nii palju aega koos veeta. Korteri saime aasta viimastel päevadel täitsa korda ja jäime lõpptulemusega väga rahule, uued elanikud samuti.
Kastitäie klotside hulgast avastasin Unico klotsid, mis on Lego omadest soodsamad, aga võrdväärse kvaliteediga ning lapsed on uute mänguasjade üle rõõmsad. Mittehaakuvad analoogid rõõmustavad teisi lapsi. Neljanda esimesed saapad jäävad järgmist talve ootama, kui tema jalg suurt kasvuspurti ei tee, ja poistele uusi saapaid ostes selgus, et vanad olidki neile juba piinlikult parajad ning mõlemad said numbrivõrra suuremad jalatsid. Lõpp hea, kõik hea ja selle postitusega jätan pettumusterohke aastalõpu seljataha.
Mul on palju asju, millest tahan kirjutada, aga kunagi ei jõua nendeni. Ootan seda õiget vaikset momenti, mis on minust tegelikult päris naiivne, kui arvestada seda, et mul on neli väikest last, kellest üks teeb veel öösitigi lärmi. Lisaks sellele on mu lasteaialapsed viimase kahe kuu jooksul ainult kolm päeva lasteaias käinud ja kodus nad lõunaund ei maga. Seega ei ole ka päeval sellist vaikset aega, kus saaksin keskenduda teravatele teemadele, millest olen plaaninud kirjutada.
Härra on ka juba 10 päeva ära olnud. Ma ei saa aru, kuidas need kodused seitse nädalat nii kiiresti möödusid. Mul oli siis plaanis just rohkem kirjutada, aga juba on ta taas ära ning lisaks minu kirjutamata lugudele jäid temal majas plaanitud tööd tegemata. Loomaaeda ka ei jõudnud, sest lapsed läksid enne täpiliseks. Nii palju siis plaanidest.
