Pealkirjaga tahan öelda, et see ei ole lihtsalt pildipostitus, vaid loba oma ka ja jutt ei keerle ainult nädalavahetuse ümber, mis oli vahelduseks suviselt soe ja ilus ning millest Härra kulutas tööle vaid mõned laupäeva hommikutunnid, et saaksime varakult Konttisse minna ja siis edasi seiklema.
Härra tahtis minna uuesti kalurikülla või Mäntyluoto majaka juurde ning hiljem võib-olla liivaranda varvastega vett katsuma, aga mina tulin oma plaanidega vahele ja nii läksime kohe liivaranda pilte tegema, sest lapsed said lõpuks esimest korda Bredeni suvemütsid pähe ja särgid selga. Ma ei tea, kas asi oli laste outfitide omavahelises harmoonias või lihtsalt lastes endis, aga randa ja sealt ära jalutades jäi mulle silma, kuidas lapsed teistele silma jäid ja kuidas nende peale ostutati või neid lihtsalt pikalt särasilmsete pilkudega vaadati. Järgmisel päeval Mäntyluoto majaka juures isegi pildistati, aga siis juba tervet perekonda.
Kui me juba rannas olime, siis lubasin lastel varbad ka vette pista, aga oleksin pidanud kohe mõtlema sellele, et nad ei piirdu ainult varvastega. Lõpuks olid nad pealaest pükstesäärteni läbimärjad, sest kui nad juba vees olid, siis ma ei tahtnud enam keelamisega nende lõbu rikkuda. Vesi oli ikkagi mõnusalt soe ja oleksin isegi tahtnud ujuma minna, aga me ei võtnud rätikuid ega ujumisriideid kaasa, sest arvasime, et vesi on külm, pole siin ju olnud pikka suvepäikest ja -soojust. Nii et lapsed hullasid vees riietega ja me mõtlesime, et küll nad ära kuivavad, kui edasi sõidame.
Aga edasi me ei sõitnudki, hoopis tagasi sõitsime, sest auto juures selgus, et lastel olid aluspüksid ka liiva täis ja ühel oli pükstes veel midagi, mis meilt igasuguse rändamisisu viis. Läksime otsejoones koju keldrisse lapsi kasima ja riideid pesema ning siis oligi juba aeg hakata õhtusööki tegema.
Pühapäeval läksid lastele samad riided selga ning sõitsime uuele katsele ja seekord kohe Mäntyluoto majaka juurde, mis on üks meie lemmikuid kohti siinkandis. Minu jaoks on see laadimiskoht, kus isegi kole uimane peavalu asendub erksa ja hea enesetundega, see on järele katsetatud. Lastel ei ole seal ka kunagi igav, jooksevad kividel (kindlasti on nendele “kividele” spetsiaalne sõna olemas, aga ma ei tea seda), viskavad väikseid kive vette, seisavad vee ääres, et lained neid pritsiks ja nad saaks kiljudes minema joosta, jalutavad muulil ja nii edasi.
See oli see hetk, kus ma aegvõtet sättisin ja selja taga loksuva laine pritsmetega korralikult pihta sain. Nagu näha, siis vähemalt ühele pakkus see korralikult nalja.
Perepiltide tegemise ajal märkasin, et eemal piknikku pidanud keskealine paar oli ka oma kaamera meie poole keeranud ja kuna mul oli parasjagu tuulega lendu läinud kleidisaba pärast lai naeratus ees, siis sain vastu ka laiad naeratused ja nii tunduski see veider moment maailma kõige loomulikum.
Edasi läksime liivaranda, kust päike läks meie saabudes pilve taha, tuul oli külm ja vesi veel külmem. Loomulikult oli järgmisel päeval vesi külm, sest siis olid meil rätikud ja ujumisriided kaasas! Me Härraga lõdisesime kaldal ja lapsed jooksid siniste huultega nabani vees ning lõdisesid ka, mis tähendas, et seekord me ei pidanud neid veest välja kamandama, vaid nad maandusid lõpuks üksteise järel meie kõrvale ja peitsid end rätikutesse. Kui hakkasime ära minema, siis tuli ka päike jäädavalt välja. Aitäh, Murphy!
Ükspäev ohkasin Härrale, et ma olen kurb, sest ta ei naerata viimasel ajal üldse, aga mulle meeldib näha teda naeratamas. Tema võttis sõnasabast kinni ja ajas nädalavahetusel pea igal pildil suu kõrvuni ja seda sõna otseses mõttes, enam laiemaks tema naeratus ei saanud minna ning siis veel kobises ka, et otsustagu ma siis ära, kas mulle meeldib näha teda naeratamas või mitte. Täpsustasin siis, et mulle meeldib näha teda siiralt naeratamas ja sain selle peale ühe siira naeratuse ka. Ma armastan seda naeratust!
Kusjuures ma märkasin alles sellel aastal, et Härra esihambad ei olegi viltu, vaid nendest on sedasi killud väljas, et tekib viltuste hammaste efekt. Ilmselgelt naeratab ta ikka üleüldse liiga vähe, kui ma 12 aastat tema esihambaid vildakateks pidasin!
Pärast Mäntyluotot ja liivaranda käisime kodus pesemas, üles soojenemas ja söömas ning läksime edasi mänguväljakule, kus tuli juba äkkidee minna jazzkatule jalutama. Nimelt on hetkel käimas igaaastane Pori suursündmus Pori Jazz, mille jaoks on kinni pandud üks tänav, kus siis on elavat muusikat ja palju nodi ning lisaks toimuvad eripaikades kontserdid, sellel aastal esinevad paljude teiste hulgas ka Seal ja John Newman, kes on minu jaoks ainsad tuttavad nimed.
Jazzkatul esines esmaspäeval ka Härra tööandja poeg, keda Härra pidi neljandat aastat järjest keset tööpäeva otse objektilt kuulama minema, sest selline on käsk. Õnneks jookseb sellel ajal palk, kahjuks pikeneb selle võrra tööpäev ja nii juhtuski, et Härral läks tavapärasest pikemalt. Mina hakkasin juba vaikselt muretsema ja kui ma lõpuks helistasin ning telefon oli väljas, siis läksin päris paanikasse, sest siis sain ka aru, miks viis tundi varem saadetud sõnum kohale minemise asemel mulle errorit lõi – tal oli juba siis telefon väljas.
See on üks minu suurimaid hirme, et Härraga juhtub töö juures midagi ja ta teab seda. Kui mina olin kodus paanikas, siis tema oli tööl rahutu, sest ta ei saanud mulle teada anda, et temaga on kõik korras. Ma panin juba peas paika kellaaja, et kui selleks ajaks Härra kodus ei ole, siis palun naabrimehel tööandjale helistada, aga õnneks astus Härra peagi uksest sisse ja sain taas rahulikult hingata.
Kuna lapsed olid ametis oma elu esimeste pikkade lagritsakommide söömisega, siis julgesin viieks minutiks maha istuda, et lasta endast elu esimene šarž joonistada, aga ma ei jäänud sellega nii rahule kui lapsed kommidega. Peale ninaaukude ei näe ma seal šaržis midagi tuttavat, aga õnneks maksis see vaid 10 €, nii et proovida võis.
Pühapäeva õhtu lõpetasime labürindis, mida pooled lapsed eelistavad mänguväljaku atraktsioonidele. Lapsed jooksid, Härra ajas neid taga ja mina tegin pilte. Kuigi ma olen sellega algusest peale saanud harjuda, et Härra hoolega lastega mängib, siis ta suudab mind endiselt sellega võluda. Minus lihtsalt ei ole seda geeni, mis viitsiks lastega sedasi möllata. Ma parem pildistaks putukaid, kuni lapsed laste asju ajavad, aga Härra mängib nendega meeleldi luuramist ja peitust ja tagaajamist ja tassib neid seljas ja nii edasi. Samal ajal küsib, et kuidas ma jaksan lastega päevast päeva koos olla. Ma küsin temalt vastu, et kuidas ta jaksab nendega möllata, eriti tööpäevadel, kus ta on juba kella poole kuuest üleval ja 12 tundi füüsilist tööd teinud.
Teised sõid oma kommid kiiresti ära, Teine võttis asja rahulikumalt ja siis hiljem jagas lahkelt oma kommi veel teistega. Täpsemalt küsis Neljas ampsu ja siis tulid juba teised ka ning kellelegi ei öeldud ära. See oli see koht, kus mul läks meel veidi härdaks, lihtsalt nii tore oli neid sedasi koos vaadata, kus kolm olid kommijärjekorras ja üks siis jagas oma kommi lahkelt teistega. Kuna ei möödu päevagi omavahelise kaklemiseta, mille algatajaks on Teine, siis on tore näha teda hooliva andja rollis, järelikult ikka armastab oma vendi ja õde.
Jõu ja ilu numbrid, mida näeb pidevalt, sest ta peab kogu aeg ronima, hundirattaid tegema, pea peal seisma ja nii edasi. Veidi isegi kadestan, sest mina ei saa ilma toeta pea peal seista ja isegi seina najal läheb pea hetkega paksuks.
Selle retuusipildi pühendan Ebapärlikarbi Triinule, kes ei mõista retuuside kandmist tavapükstena. Mina arvan ka, et see on kole, aga no mis sa (ma siis) hädaga teed, kui neid kintse surub üksikutesse tavapükstesse ja need on ka nii paksud, et sooja suveilmaga kandmiseks ei kõlba või on lihtsalt pesus. Lõpuks lööd (endiselt mina) ikka käega ja tõmbad jalga retuusid, sest need lähevad jalga ning paned selga mõne veidi pikema särgi, sest päris tuunikaid pole ühtegi (vähemalt mitte selliseid, millega mänguväljakule minna), kuna ülemine osa on endiselt sellises suuruses, et vanad S-M riided mahuvad selga ja seetõttu pole olnud vajadust garderoobi oluliselt uuendada.
Ma ei plaani siit edasi kõige tavalisemate crocside peale minna (kuigi pildil mul ongi juba crocsid jalas) ja neid oma retuusidega sobitada, vaid tagasi oma vanade pükste peale, mis mind truult ootavad, aga sinnani kannan koduseinte vahel truult retuuse ja viimases hädas lippan nendega avalikus kohas ka ringi ning teen näo, et lähen trenni või kartuleid korjama. Mänguväljakul tegin näo, et tulin koos lastega end aktiivselt liigutama, nii et mul selle jubeda moeapsu pärast piinlik ei olnudki. Tegelikult näeb neid apse nii palju, et hakka või arvama, et käin hoopis moega kaasas, nii et mul jazzkatul ei olnud ka piinlik – enamus on siin riides nagu viibiksid koduaias, mugavalt. Üks meesterahvas viis isegi sokkide ja sandaalide koosluse uuele levelile ning kandis selles kombos villaseid sokke.
Eile näitas see armas väike tüdruk meile keskmist sõrme ja ta tegi seda nii hoolega, et õigete vanematena me vaid naersime heldinult, sest isegi see inetu käemärk oli tema pisikese käe läbi nii armas. Alguses ta lihtsalt ähvardas läbi jonnihoo, et näitab meile keskmist sõrme ja kui me ütlesime, et lasku käia, siis tõusis ainult “saite nüüd!” näoilme saatel nimetissõrm, mille peale me naerma purskasime. Küll ta siis pingutas selle keskmise sõrme püsti saamise nimel ja lõpuks see aegluubis tõusis ka, nii et me naersime veel rohkem. Temal läks selle suure pingutuse ajal jonnituju meelest ning edasi mahtusime taas ühe katuse alla ära.
Igaks juhuks mainin, et me tegelikult ikka ei luba nii vabalt keskmist sõrme näidata, aga poisid seda salaja ikka teevad, sest mister Bean tegi ju kaaaa. Samas ei hakka me keskmisi sõrmi sahtli vahele ka peksma, kui nendega omavahel lehvitatakse. Ja kui me oma naermised ära naerame, siis ikka seletame ka, miks tegelikult nii ei tohi. Ega see Neljanda üle naermine esimene lõbus hetk ei olnud. Ükskord tuli Kolmas ja kurtis, et teised jätsid talle ainult ühe mänguasja ja võite kolm korda arvata, kuidas ta seda ühte sõrmede peal näitas, endal oli maru kaval nägu peas. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab otse kurja ema nina all “legaaselt” keskmist sõrme näidata.
Õnnest oli puudu ainult kaks seent! Seeni me siiski ei korjanud (korjasime hoopis mustikaid otse suhu), sest me Härraga mõlemad oleme täiesti seenekauged inimesed ning ma ei tea, kas praegu üldse söögiseeni leiab, korjatakse teisi ju rohkem sügisel. Igatahes lubasime nüüd seeneraamatu osta ja seenel käima hakata, sest Härra, kes selle suveni seeni jälestas, tellis endale kohvikus šampinjonidega omleti ja hakkas pärast seda rääkima, et tal on isu seenekastme järele. Tegin siis seenekastet ja ta sõigi seda, kuigi võrreldes minu ema tehtud kastmega ei kõlvanud minu oma kuskile. Härral muidugi võrdlusmoment puudus, nii et talle sobis minu tehtud ka, peaasi, et oli seenekaste.
Lisasin selle siia ainult sellepärast, et ma näitasin seda Härrale kui normaalset enekat ja tema ütles, et ma olen siin õudne, nagu silmadega muna… ??? Vähemalt ma oskan selfiet teha! Härral tegelikult tuleb ka juba välja.
Aegvõttega perepiltide tegemine on ikka ooper omaette – teed need mõned katsed ära ja siis hiljem vaatad, et ilusal pildil on fookus metsas ja teraval pildil on poisid metslased… Ja siis Härra imestab, miks ma tahan teha igast momendist mitukümmend pilti. Nii on suurem lootus, et vähemalt üks on igati õnnestunud!
Neid vaateplatvorme oli viis ning nendest neljas tegime söögipausi, kuigi mõne vahemaa oli vaid paarsada meetrit. Selline oli lihtsalt laste soov ja loomulikult on nende soov meile seaduseks, et keegi ei nutaks, vinguks ega trambiks jalgu.
Miks on Neljandast palju pilte ja poistest mitte? Sest me Neljandaga oleme alati viimased, ta on aeglane ja teda on hea pildistada. Poistest on palju raskem ilusaid pilte saada, sest neid kas pole või nad hakkavad kaamerat nähes esinema.
Kuidas üks ees…
Taamal paistab saareke, millele saab parimal juhul täitsa kuiva jalaga.
Kolmas ja Neljas on nagu kaksikud, kasvuvahe on neil olematu, nendes on nii palju sarnast ning nad on nagu sukk ja saabas. Kuigi suuremad poisid ei ole sedasi kokku hoidnud ja kakelda oskavad nad omavahel kõik, siis eile vaatasin ikkagi, et tegelikult on lastel üksteisega väga vedanud. Kui me Härraga kivide peal kiiremini kakerdasime, siis nemad ajasid neljakesi oma asju, uurisid kive ja viskasid neid vette, matsid surnud kala, jooksid vees, sõtkusid vesiliivas ja nii edasi. Seda juhtub aina rohkem, et uutes ja huvitavates kohtades hoiavad lapsed rohkem omaette. Uute ja huvitavate koduste mängude ajal võivad nad ka pikaks ajaks neljakesi teise tuppa kaduda. Viimasel ajal mängivad nad näiteks vaheldumisi sõda ja kodu, tuleb üks ja ütleb teistele “läheme mängima, mina olen ema” ning ongi kõik järsku kadunud.
See pilt on tehtud tagasiteel, kus pärast sipelgatest möödumist panime jalanõud taas jalga ning kõndisime ühe vahepeatusega autoni. Tagasiteel ei teinud ma enam üldse pilte, sest mul oli Neljas kukil või Kolmas seljas ning vahepeal siis Härraga vahetasime neid, vahepeal kõndisid veidi omal jalal ka, aga kokku olid ikkagi umbes kolm kilomeetrit seljas. Neljas oli matkast nii läbi, et pidi kukil magama jääma ning autosse jõudes uinuski kohe, kui rattad veerema hakkasid.
