Kuna tulime varase laevaga, siis mõtlesime lastega midagi toredat ette võtta, näiteks loomaaeda minna, kuid jätsime reedel Eestisse minnes kergkäru maha ja preili meil kuskil puuvankris väga ei istu, seega matsime selle idee maha. Täna hommikul nägin Tallinki FB lehel, et Sea Life on poole hinnaga, kui öelda kassas parool “Sea Life Eesti”.
Me oleme seal 7 aastat tagasi käinud, aga tahtsime juba mõnda aega tagasi laste pärast uuesti minna. Kui ma hinnakirja nägin, siis pidin pikali kukkuma ja välistasin selle, aga täna mõtlesin, et poole hinnaga võib küll ära käia. Meie perele läks see siis täna vist 35.50 € maksma, sest ostsime piletid kohapeal. Sea Life`i netipoes oleksid piletid 4 € soodsamad olnud, seal on täiskasvanu 7.50 € ja laps 5.50 €. Alla 3-aastane on tasuta. See kampaania kestab 16. augustini, seega jõuab veel kalu vaatama minna küll. 🙂
Muide, kes aegaajalt laevaga reisib, siis enne piletite broneerimist tasub korra kiigata erinevate laevafirmade FB lehtedele, sest nii mõnigi kord leiab sealt sooduskoode, mida kodulehtedel väga ei reklaamita.
Tagasi Sea Life`i juurde. Kuigi meile endale tundus, et isegi 35 € on selle meremaailma eest liiga palju makstud, siis jäime käiguga rahule, sest lapsed olid väga elevil. Ise me küll ühtegi infosilti lugeda ei saanud ja kalu ka eriti ei näinud, sest sisustasime aega rohkem laste järel jooksmisega ja “ära pane käsi vastu klaasi, ära pane kätt akvaariumisse, sealt uksest ei tohi sisse minna” korrutamisega, kuid lastele meeldis ja see on peamine.See tegelane oli nii lahe, aga kahjuks oli ruumis väga-väga hämar ja lapsed varjasid viimasegi valguse, kuid välguga ei tohtinud pildistada ja nii ma siis tegin ISO 3200-ga sellise olematu kvaliteediga pildi. Selle pildi peal on tüübi nägu morn, aga muidu oli ta pigem rõõmsa näoga, kohati tundus, et naeratab. 😀Meie käisime meremaailma läbi 35 minutiga, sest pisemaid lapsi ei huvitanud ühegi kala hingeelu, aga kui iga akvaariumi ees natuke end harida ka, siis läheb aega ilmselt 3-4 korda kauem.
Kui meremaailmast minna edasi Linnanmäki lõbustusparki, siis on terve päev sisustatud. Me vaatasime ainult veidi, kuidas teised lõbutsesid, sest rahvast oli nii palju ning meil ei olnud kergkäru, et oleksime saanud vähemalt ühe tuulepea kadumisvõimaluse välistada. Kuna me reedel kaotasime veerand tunniks ühe lapse ära, siis oleme veel veidi hellad – ei ole kerge jälgida nelja last keset suurt sagimist.
Sea Life oli pooltühi, ilmselt ei ole see nii suur tõmbenumber nagu lõbustupark. Viimase pärast olid parklad ja teeääred autosid täis, me parkisime üldse üle kõnnitee haljasalale, sest teised meie eest talitasid samamoodi. Osad autod pargiti üldse kinni, sest mõni sõitis kõrgele künka peale ja teine tuli parkis end künka alla.
7 aastat tagasi olime juba enne avamisaega kohal ja tookord polnud parkimiskoha leidmisega probleeme, kuid tunde hiljem auto juurde tagasi minnes oli tänasega sarnane seis, kus parkla sissepääs oli torbikutega suletud, kollaste vestidega mehikesed reguleerisid liiklust ning läheduses olnud parklad ja teeservad olid autodest pungil. Seega, kui plaanite minna, siis soovitan pigem varem kohal olla. 🙂
Täna selgus, et me ei saa homme koju, kuigi olime sellega põhimõtteliselt arvestanud, mul olid laevapiletidki broneeritud. Uueks sobivaks kuupäevaks enam autokohti ei olnud. Nii ma annulleerisin piletid ja kaotasin sellega 15 eurot. Seega enam ei teagi, millal me täpselt tuleme ja palju see laevapiletite näol maksma läheb. Praegu oleksime 57 € eest saanud edasi-tagasi sõita ja see oleks olnud maruodav.
Me ei jäänud koju nutma, vaid läksime üle mitme päeva ilusat ilma nautima. Suundusime mõne kilomeetri kaugusele matkarajale ja saime lõpuks pihta, kui lühikesed on tegelikult Yyteri piirkonda tutvustaval kaardil näidatud vahemaad. Näiteks üks kolmekilomeetrine matkarada on meist vaid umbes 400-500 m kaugusel. Alguses jäi kaardi põhjal mulje, et kõik on meist kilomeetreid eemal. Ma üldse lugesin seda kaarti alguses valesti ka ning juhatasin Härra hoopis teises suuna, seega me jõudsimegi sihtkohta ühe kilomeetreid pika ringiga. 😀 Metsarajal me muidugi avastasime, et me ei võtnud sääsetõrjet kaasa ja me vahepeal söötsime neid vereimejaid ikka mõnuga. Oleme nüüd kõik sääsekupulised. 🙁
Kui lapsed avastasid, et metsas on sääsed:Esimese vaateplatvormi juures oli välikäimla. Uskumatu, aga tegu oli täiesti puhta ja viisaka vetsuga, isegi halba lõhna ei olnud sees, ja paberit sai tirida mitmest rullist. Peldikust oli asi kaugel.Nagu näha, siis välikäimla ehitamisel oli arvestatud ka ratastooliinimestega. Mitte ainult, ka vaateplatvormi viis pikk sikk-sakk kaldtee. Kaardi põhjal on selliseid vaateplatvorme veel, kuhu saavad ratastooliinimesed ligi.Edasi suundusime teise vaateplatvormi juurde, milleni viis 400 m pikk kitsas laudtee. Kolmas suutis seal 10 korda rajalt maha astuda ja ühe korra päris kõhuli raja kõrvale kukkuda.Teisel pildil karjust näete? Meie arvasime, et see on lehmade jaoks, kes kuskil kaugel eemal paistsid. Kui vaateplatvormini oli jäänud umbes 150 meetrit, siis me nägime, et karjamaal ei olegi punased lehmad… Ja pidevat mootorrattamürinat ei teinudki mootorrattad. Meile lähenesid kaks hirmuäratavalt tursket piisonit (?), kes häälitsesid ähvardavalt nagu kaugustes põrisevad mootorrattad. Ma tõesti pidin püksid täis tegema. Maalaps küll ja lehmadega üles kasvanud, aga igasugused munadega sarvilised loomad on hirmuäratavad, eriti, kui nende aedik möödub 50 cm kauguselt matkarajast. Ma küll ei usalda mingit elektrikarjust, kui need tegelased pöördesse lähevad.Ma surusin teisi takka, et me kiiremini liigutaks ja turvaliselt vaateplatvormile jõuaks. Kui sinna ei oleks olnud lühem maa, siis ma oleksin otsa ringi keeranud ja auto poole jooksu pannud. Õnneks selgus, et meie ei paku nendele mürisejatele vähimatki huvi ja nad tegelikult ei lähenenud meile, vaid läksid suure ragina saatel meist kaugemale võssa. Sain vaid platvormilt neist paar pilti teha, kui nad olidki juba kadunud. Kuskilt võsa tagant kostus vaid hirmsaid möirgeid ja pidevat undamist. Hiljem tulid mõned üksikud end veel näitama, aga nad ei vaadanud isegi siis meie poole, kui me lastega viiekesi kutsuvalt ammuutasime. Härra ei ammuutanud, vaatas hoopis ümberringi, et keegi meid ei kuuleks. 😀
Kuna me olime ikkagi juba pool kilomeetrit maha kõndinud, siis tegime vaateplatvormil ka söögipausi. 😀Plaanisime edasi minna teises suunas, kus ootas järgmine platvorm, aga avastasime, et olime juba kaks tundi sääski toitnud ja kell oli kaheksa läbi. Täitsa müstika, kuhu see aeg kadus. Otsustasime pikad rajad lükata mõnda teise päeva, kus Härra ei pea järgmisel hommikul varakult tööl olema. Ja kus meil on sääsetõrje kaasas.Nüüd on meil siis veel vähemalt kaks nädalat aega siinseid matkaradasid avastada. Homsest algab ka 50. Pori Jazz, mida soomlased väga armastavad. Mitte ainult soomlased.
Ilmselt läheme ka mõnda tasuta kontserti vaatama või vaaterattaga sõitma. Pool Kirjurinluoto parki on samuti Pori Jazzi ala, seega me saame heast muusikast isegi mänguväljakul osa. 😀 Muidu me erilised jazzi või üleüldse muusika fännid ei ole ning üritusele ei kipuks, kui me juba nagunii samal ajal Soomes ei oleks. Tavaliselt on Härral festivali ajal vaba nädal olnud, sest ülemus naudib üritust, aga seekord mitte. Kindel on siiski see, et mõnel päeval hakkab Härra ülemus peale käima, et me läheks ka. Eelmisel aastal tulimegi plaanitust päeva varem siia, et ülemus saaks meile kuulsat Pori Jazzi tutvustada. Ega tookord tegelikult eriti midagi tutvustada ei olnud, see oli viimane päev ja kõik panid juba pille kotti. Tutvusime rohkem omavahel. Tegelikult toda päeva alustasimegi ülemuse kodus jäätise ja maasikatega, jazz oli teisejärguline. 🙂
Tõenäoliselt tahtis ülemus lihtsalt Härra perele pilgu peale visata. Tema esimene reaktsioon oli ka suurte silmade tegemine ning tagaselja Härrale kiitmine, et tal on nii ilus naine. Hiljem ütles laua taga mulle, et mina tegin ikka palju kehvema valiku kui Härra. Me ei saanudki aru, kas see pidi olema kompliment minule või solvang Härrale. Või mõlemat.
Tegelikult ei olnud ma siis oma väljakasvava poisipeaga üldse ilus. Vähemalt mitte silmipimestavalt ilus. Aga võib-olla ta tegi suured silmad, sest ootas päris krõhvat. 😀
Edit: Piisonid olid hoopis mägiveised. Maalaps, eks … Piinlik!
Kui me eelmisel aastal esimest korda perega Soome tulime, siis Härra ülemus soovitas tungivalt meil Kirjurinluotot külastada ning kiitis taevani, kui tore ja suur mänguväljak seal on. Me ei osanud tema vaimustust jagada, sest me ei teadnud, mida peab tema silmas suure all. Kirjurinluoto kodulehte vaadates tekkis aimdus, ja küsimus, kui palju see maksab, sest nii suur mängumaa ei saa ju olla kõigile tasuta. Või saab?
Kui kohapeal oligi selge, et mingit piletit ei ole ning mänguala on nii suur, et parklasse kogunenud 100 auto rahvas on seal väga hõredalt esindatud, siis tekkis ka meil ahvivaimustus. Kui kellelgi on kunagi väikeste lastega Pori kanti asja, siis soovitan kindlasti Kirjurinluotot külastada. Seal on kõike, atraktsioone kõige pisematele ja vähe suurematele, lilleaed aiandushuvilistele, park, kus kohtab kodukanu, paabulinde, kitsi ja isegi laamasid ning jõe äärde liivaranda on kaks sammu. Mingil ajal toimuvad etendused, aga me ei ole nendele peale sattunud, aegajalt kõnnib ringi maskott Viksu, kellega ma pilti teha ei saanud, sest 3/4 lastest jooksid teda nähes nuttes minema, ilus valge “autorong” Poritar teeb igal täistunnil tiiru linna peal (seda küll raha eest, perepilet on 15 €) ja teatud päevadel saavad lapsed lõbutseda ka liikluslinnas, seda samuti tasuta.
Eile saidki meie lapsed ka esimest korda liikluslinna, varem ei olnud me sattunud õigetele päevadele/kellaaegadele või kartsime järjekorda, aga viimane on tegelikult hästi lahendatud. Me lihtsalt ei teadnud seda varem. Ka eile oli seal järjekord, aga uurisime maad, “bronnisime” kaks autot ära ning saime vastu lipikud kellaajaga, millal meie autod vabanevad ning sisustasime ooteaega mänguväljakul.
Liikluslinn oli väga lahe, kogu seltskond lastakse korraga rajale ja kutsutakse sealt korraga ära, sõiduaeg on umbes 25 minutit. Meie 5- ja peaaegu 7-aastane tulid seal sõitmisega väga hästi toime, mõistsid liikluseeskirju ning järgisid reegleid (ei sõida otsa, ei sõida mööda, ei sõida muru peale ja nii edasi), pisemad täitsid koos meiega jalakäiate rolli või mängisid tuletõrjeautos. Vahepeal küsisin suurematelt, kas neil jalad väsinud ei ole, äkki tahavad lõpetada, aga vastus oli kiire “ei”. Paar minutit hiljem kostus juba kõlarist soomekeelne jutt, mille peale Esimene ütles vennale, et nüüd tuleb autod ära viia ning igasuguse vastuvaidlemiseta sõidetigi parklasse tagasi.Hoiatus, edasi tuleb hunnik pilte nii eelmise kui ka selle aasta Kirjurinluoto külastustest. Üks videoklipp ka. 🙂Pisematele on suure piraadilaeva lähedal väiksem variant:Siin on taustal näha hirmus maskott Viksu:Erinevaid vedrukiikesid on seal kokku 15-20 ja need on teist aastat järjest meie pesamuna lemmikud.
Teine tema lemmik atraktsioon:Poiste suur lemmik on samas kõrval ja taolisi on kaks, kus saab kettidega tõmmata üles anumaid liivaga, et see liiv siis uuesti torust alla lasta:Tegelikult meeldivad kõigile kõik atraktsioonid, aga Esimesele meeldib kõige rohkem liivaga mängimine, samas ei ole ta väga huvitatud torust laskumisest, mis meeldib jälle väga Teisele. Isegi Kolmas ronib juba iseseisvalt torni ja laseb torust alla. Esimesel korral tegime seda koos, siis ta karjus terve tee alla ning alles turvalisel maapinnal tõdes, et see oli lahe ja tema tahab veel. Sealt edasi hakkas ise üles ronima. Temast ei ole muidugi ühtegi “torupilti”, aga teistest küll. Torni tipp ka, mis lähedalt tehtud piltidele ei mahtunud:Selle kiigega kiikusime mina ja Härra ka. Minu arvates oli see päris hirmus, kui hoo sisse võttis. Poistele suurt hoogu sisse ei lükanud, aga ikkagi vajusid nad külg ees liikumisel vahepeal ühele kannile ja mina olin paanikas, et nad kohe libisevad maha. Õnneks ei ole seda juhtunud, aga põrke ajal “kanadesse” on küll saanud nagu nad ise ütlevad. 😀Päris väikestele on omaette ala, aga tegevust leidub nendele ka mujal. Samuti leiavad väikeste alal tegevust veidi suuremad. Tänu sellele ei ole meil tekkinud olukorda, kus ühed tahaksid olla ainult ühes nurgas ja teised teises, vaid saabki käia terve seltskonnaga nurgast nurka ning kõik on rahul. Kõige pisemate ala:Iga kord oleme näinud ka punaseid sõbrakesi, kes jooksevad üsna julgelt laste vahel ringi. Tundub, et nad tänapäeval enam suured käbisööjad ei ole: Sinised sõbrad ka:
Poritariga käisime sõitmas eelmisel aastal ja sõit kestis umbes 50 minutit, aga lapsed ei tüdinenud selle aja jooksul ära. Vahepeal oli ka pikem peatus turuplatsi moodi kohas, kus oli ka Angry Birdsi mängunurk (veidi suurem kui Kirjurinluoto oma), lapsed said seal aega parajaks teha, aga sellest ma pilte ei teinud.Üldse olen teinud vähe pilte ja seetõttu ei ole piltidel esindatud kõik atraktsioonid, kuid põhilised küll. Igasuguseid kiikesid ja ronimisatraktsioone on seal iga nurga peal.
Mul on tõepoolest hea meel, et siin on selline lahe koht, kus väikeste lastega aega veeta. Eestis võiks olla samasugune ja mul ei oleks üldse kahju seal veedetud aja eest maksta. Küll on mul olnud kahju jätta kahel korral Vudilasse korralik summa, sest meie Härraga maksime vaid selle eest, et saaksime oma lastel seal järel joosta. Minu jaoks ei ole nii väikeste lastega (suur)pere Vudila sihtgrupp. Ilmselt Vembu-Tembumaa oma ka mitte.
Lottemaa puhul mul seisukoht puudub. See on vist eelmainitutest erinev, aga kui huvitav või mittehuvitav seal nelja eelkooliealisega on, seda ma ei kujuta ette. Nii palju lugesin, et seal on seikluspark, aga ilmselt meie Härraga sinna seiklema minna ei saa, sest peame neljal rüblikul järel jooksma. Põhimõtteliselt maksaksime taas selle eest, et pakume oma lastele vaheldust, mis meie jaoks tähendab pikka stressirohket päeva. Üksinda nelja elevil last ohjata on pea võimatu, see on kahekesigi raske.
Seetõttu on meil Vudilas ära jäänud näiteks veepargis möllamine, sest kaks kätepaari ei hoia vee peal kolme last, neljast rääkimata. Meie Härraga ei teinudki Vudilas mitte midagi peale laste jälgimise ja aitamise. Igatahes Vudila kogemused meil väga toredad ei ole olnud ning seetõttu ei kipu me sinna ega ka Vembu-Tembumaale. Võib-olla võiks nende peale uuesti mõelda, kui lapsed on vanuses 7-12.
Lottemaa tahaksime küll üle vaadata, aga see läheks koos sõidukulude ja lõunasöögiga minimaalselt 100 € maksma, seda ka sel juhul, kui külastame Lottemaad esmaspäevat kolmapäevani, mil perekaardi omanikud saavad sisse 45 euroga. Muudel päevadel tuleb arvestada 130 € maksva väljasõiduga. Võileibu saab küll kaasa teha, aga terve päeva oma piknikukorvi peal ka elada ei tahaks. Ainuüksi sõitmise peale kuluks juba ligi 5 tundi, seega oleks tegu täispika päevaga, mille sees läheb kõht kindlasti korduvalt tühjaks.
Isegi, kui Lottemaal on väga vahva, siis sinna ei kannataks minna rohkem kui korra suve jooksul. Seetõttu on Kirjurinluoto tõesti paradiis ja mul on ainuüksi selle pärast hea meel, et Härra just Poris töötab. Siin on harva olnud korraga palju lapsi ühe atraktsiooni juures, ruumi on lahedalt, tegevusi on palju, kõik on korralikult hooldatud, puhas ja terve. Lihtsalt suurepärane! Tegevusi on siin tõesti nii palju, et meie näiteks ei jõua ühe päevaga iga nurga peal mängida ja liivaranda ei ole me siiani üldse jõudnud. Eile tahtsime minna, aga saime enne päikesepiste. Mina ja Härra siis, mitte lapsed. 😀
See tegelane oli nii lahe, aga kahjuks oli ruumis väga-väga hämar ja lapsed varjasid viimasegi valguse, kuid välguga ei tohtinud pildistada ja nii ma siis tegin ISO 3200-ga sellise olematu kvaliteediga pildi. Selle pildi peal on tüübi nägu morn, aga muidu oli ta pigem rõõmsa näoga, kohati tundus, et naeratab. 😀
Meie käisime meremaailma läbi 35 minutiga, sest pisemaid lapsi ei huvitanud ühegi kala hingeelu, aga kui iga akvaariumi ees natuke end harida ka, siis läheb aega ilmselt 3-4 korda kauem.
