Teise lasteaia lõpupildid on juba käes ja mina vaatan neid tundega, et küll on ilusad pildid ja vahva seltskond, küll oli tore lasteaed ja armas lõpuaktus … ja samal ajal kajab mul kõrvus see, kuidas Teine enne aktust kodus jalgu trampis ja karjus, et tema ei taha sinna nõmedale lõpupeole minna, tema tahab vanaema juurde ja tal kõik asjad lasteaiast ära toodud, nii et tal pole vaja sinna rohkem minna ja tema ei lähe ja nii ongi.

Nii kahju, et lasteaed tema jaoks vahva ei olnud ja ta kõik need 4 aastat meile sõrgu, hambaid ja pisaraid näitas. Päeva peale tal tegelikult hakkas vahva, mõnikord isegi nii vahva, et ei tahtnud enam koju tulla ja kordas hommikust sõrad-hambad-pisarad etendust, kuid ega ta siis järgmisel hommikul kuidagi paremini meelestatud ei olnud, ikka need sõrad ja muud jutud. Nüüd on see läbi ja algamas on 12 aastat … sõrgu, hambaid, pisaraid? Vaene poiss, kui ta ükskord saab aru, et lasteaias ikkagi oli vahva ja need lõunauinakud … kui vaid saaks need tagasi.

Lapsed on peidetud naljakate karvapallide taha, sest tegu on Krõlli rühmaga. Karvapall näeb küll rohkem Krõlli ja Mike Wazowski ristandi moodi välja, aga on, kes ta on, ma usun, et selline karvapall elab iga lapse sees ja muutub pidulikul aktusel paigal püsides eriti rahutuks, nii et piltidel lasin nad välja.

Jess, perepilt on normaalne, ei pea fotosessiooni kordama. Eelmisel aastal Esimese lõpetamisel nägin ma kohutav välja, päikesest põlenud ja väga valesti riides ning mind talletati sedasi ajalukku. Milline ämber!

Pildid tegi Janek Laanemäe ja hästi tegi, blogi sõi lihtsalt jälle kvaliteedi ära.